Obsah (6)

§ 35§ 42§ 108§ 361§ 367§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin Otsuse tegemise aeg ja koht 3. november 2021, Tartu Tsiviilasja number 2

) §-le

1. Enne lepingu ülesütlemist tekkinud võla kohta on hageja esitanud arved koos käibemaksuga. Hageja nõue peaks olema käibemaksu võrra, s.o 3826 eurot väiksem, kuna hageja ei ole esitanud kostjale arvet, et kostjal I tekiks võimalus käibemaks tagasi küsida. Kostja III esitas taotluse kõrvalnõuete vähendamiseks summas 523 eurot 27 senti. MAAKOHTU LAHEND
2. Tartu Maakohus rahuldas
3. märtsi
4. a otsusega hagi ja tunnustas hageja rendilepingust tulenevat nõuet Foorum Puit OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses II rahuldamisjärgu (pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2) nõudena summas 23 438 eurot 18 senti. Maakohus jättis menetluskulud 49% ulatuses kostja I kanda, 49% ulatuses kostja II kanda ja 2% ulatuses kostja III kanda ning mõistis kostja I pankrotivarast 147 eurot, kostjalt II 147 eurot ja kostjalt III 6 eurot hageja kasuks välja menetluskulude katteks. Pooled vaidlevad selle üle, kes olid lepingupooled, kas üldtingimuste tüüptingimused on tühised ja kas hagejal on õigus nõuda tasumata rendimakseid koos käibemaksuga ilma sellekohast arvet esitamata. Kohus ei nõustunud kostjatega selles, et pole aru saada, kes on lepingu pooleks. Asja materjalidest nähtuvalt on Nord Varaliising OÜ teinud kostjale I
5. veebruaril 2017 pakkumuse (tl 53, 65), mille sisuks oli seadme rent vastavalt Haapsalu Metal OÜ pakkumisele 3 ning sisuliselt samadel tingimustel on
6. märtsil 2017 sõlminud Nord Varaliising OÜ (müüja), Koduliising OÜ (rendileandja) ja Foorum Puit OÜ (rentnik) rendilepingu nr NOR17-0019 kappimismasina rentimiseks vastavalt Haapsalu Metal OÜ pakkumisele. Lepingu üldtingimuste (tl 12) p-d 1.1 ja 1.2 sätestavad, et rendileandja finantseerib rentniku poolt välja valitud rendiobjekti kasutamist lepingus sätestatud tingimustel ja korras ning garanteerib kokkulepitud ulatuses rendiobjekti ostuhinna tasumise tingimusel, et rentnik on tasunud müüjale avansilise makse ning p 2.
7. järgi kuulub rendiobjekti omandiõigus lepingu perioodi kestel rendileandjale, kes müüb selle lepingu perioodi lõppedes tagasi müüjale. Kohus leidis, et eelpool viidatud rendileping vastab oma sisult ja olemuselt

§-s 361 sätestatud liisingulepingu tunnustele. Lepingu p 9.1 kohaselt kinnitavad lepingu allkirjastamisega rentnik ning tema esindaja ja käendaja, et on lepingu ja üldtingimustega tutvunud ja nõus. Seega pidi kostja I tolleaegne ainuke juhatuse liige Priit Kroonberg rendilepingut allkirjastades ning rendiobjekti vastu võttes mõistma ja saama aru, kellega ja millistel tingimustel ta tehingu sõlmis. Samuti nähtub Peeter Kroonbergi

1. aprilli 2017 e-kirjast Nord Varaliising OÜ-le (tl 69), milles kostja I annab teada, et rendiobjekt on komplektselt kohal ning küsis liisingu graafiku kohta, et oldi teadlikud kes on tehingu pooled. Kostja I konto väljavõttest (tl 73-74) nähtuvalt tasuti igakuised rendimaksed Koduliising AS-ile. Viimane oli nähtuvalt äriregistrist, mille kohaselt on OÜ Koduliising (registrikood 10892531) varad jagunemise käigus (jõustus
2. aprillil 2017 registrikaardile jagunemiskande tegemisega) läinud üle Koduliising AS-ile ja ning alates
3. aprillist 2020 on hageja nimeks Holm Bank AS, hageja õiguseellane. Kohus nõustus kostjaga, et rendilepingu üldtingimused (tl 12) võivad olla tüüptingimused

§ 35

mõttes, mistõttu tuleb kostja II viidatud üldtingimuste p-de 9.1, 9.5 ja 3.5.2 kehtivust hinnata

§ 42järgi.

Kohus ei nõustunud kostjaga II, et lepingut ei ole võimalik p 9.1 järgi lõpetada. Üldtingimuste p 9.4 ja 9.5 näevad rentnikule ette võimalused, mis tingimustel on võimalik leping ennetähtaegselt lõpetada. Kostja II viidatud p 9.5 näeb ette, et kui rentnik soovib lepingu lõpetada ennetähtaegselt, aga ei soovi rendiobjekti omandada, kohustub ta tagastama rendiobjekti müüjale lepingu ennetähtaegse lõppemise päeval ja tasuma rendileandjale lepingus sätestatud rendiperioodi kõik rendimaksed kuni perioodi lõpuni. Üldtingimuste p 3.5.2, millele kostja II viitab, kohaldatakse rendiobjekti valduse üleandmise kohta ning näeb ette, et kui rentnik keeldub rendiobjekti vastu võtmast ja lepingu täitmisest, on rendileandjal õigus leping etteteatamata üles öelda ja rentnik kohustub hüvitama lepingu järgi saamata tulu ja muud lepingujärgsed tasud arvestusega, kui lepingut oleks täidetud esimesed 10 kuud. Kohus leidis, et kostja II ei ole põhjendanud eelviidatud lepingu punktide ebamõistlikult kahjustavat iseloomu ning arvestades lepingu sõlmise eesmärki, olemust ning kaaludes lepingupoolte huve, ei saa pidada kostja II viidatud üldtingimusi ühte lepingupoolt ebaproportsionaalselt ja ebamõistlikult kahjustavaks. Kostja III on viidanud, et hageja rikkus lepingut seoses vara tagastamisega. Vaidlust ei ole selles, et hageja on rendilepingu üldtingimuste p 9.6.2 järgi üles öelnud 28. jaanuaril 2019 (tl 18-19). Kostjad ei ole vaidlustanud ülesütlemise avalduse kättesaamist, samuti ei ole vaidlust selle üle, et rendiobjekt on poolte kokkuleppel (tl 81) endiselt kostja I valduses. Asjaolu, et kostja I ei ole hagejale rendiobjekti tagastanud ei tähenda seda, et kostjal ei tuleks tasuda rendimakseid lepingu p 4.3 ja üldtingimuste p 9.7.4 järgi, mis näeb ette, et lepingu lõppemise 4 või ülesütlemise korral on rentnik kohustatud maksma kõik tasumata rendimaksed perioodi lõpuni.

§ 108

lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Lepingu p-s 4.3 märgitud rendimaksele lisandub käibemaks ning asjaolu, et hageja ei ole kostjale I võla kohta arveid esitanud ei tähenda seda, et kostjal I ei ole lepingujärgset kohustust tasuda rendimakseid koos käibemaksuga. Üldtingimuste p 6.2 näeb ette, et arve mitte kättesaamine ei vabasta rentnikku rendimakse tasumisest. Asja materjalidest ei nähtu, et pooled oleks kokku leppinud lepingu muudatuses käibemaksu osas või et kostja I oleks käibemaksu tasumise kohustusest vabastatud. Maksekorraldustest (tl 67-69) nähtuvalt on kostja I tasunud vastavalt lepingu p-le 4.4 ja üldtingimuste p-le 1.1

1. märtsil 2017 müüjale 5500 eurot ja 1080 eurot (tl 67-68). Lepingu p 4.1 ja 4.3 järgi oli rendiperiood 48 kuud ja kostja I kohustuseks oli tasuda igakuine rendimakse 617 eurot 53 senti, millele lisandub käibemaks. Kostja I konto väljavõttest (tl 73-74) nähtuvalt on kostja I tasunud perioodil
2. aprill 2017 kuni
3. september 2018 hagejale kokku 12 597 eurot 51 senti ehk 17 rendimakset. Seega on kostjal tasumata 31 rendimakset summas 22 971 eurot 93 senti koos käibemaksuga. Kostja III on esitanud kõrvalnõuete vähendamise taotluse. Kohus oli seisukohal, et viivise ja leppetrahvi vähendamine, arvestades hageja õigustatud huve, võlgnevuses oldud perioodi pikkust, võlgnetava summa suurust ning põhivõlgniku majanduslikku seisundit (pankrotis), ei ole põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II palus mitte arvestada jaotusettepanekus hageja nõudega ning alternatiivselt analüüsida lepingu olemust, sh käibemaksu kohaldamise seaduspärasust ja protseduuri pärast pankroti väljakuulutamist. Hageja nimi oli rendilepingus märgitud väikeses kirjas ja eraldi lepingu muust olulisest osast. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja ei käsitle hagiavalduses, milline pakkumus hagejale tehti (kas kasutusrent või kapitalirent). Kohus ei ole hinnanud asjaolu, et kostja I vara ei tagastanud ning hageja ei andnud juhiseid, kuidas vara tagastada. Hageja ei esitanud arveid, kuid nõudele on lisatud käibemaks. Nõue peaks olema käibemaksusumma võrra väiksem. Või alternatiivselt peaks hageja esitama arve ning kostja I saab käibemaksu tagasi küsida ning kajastada rendimakseid kui oma kulu. Kostja I ei ole teinud takistusi asja äraviimisele ega mõistlikule müügikiirusele, mistõttu tuleb vähendada nõude summat vähemalt käibemaksu ning kõrvalnõuete osas ning arvestada juba makstud summasid. Rendilepingu tüüptingimused on tühised

§ 42lg 1 ja § 44 alusel, sest need on ebamõistlikult kahjustavad.

5 Müüjaks on Haapsalu Metal AS, kellega on sõlmitud ka allkirjastatud müügileping, mistõttu on ebaõige väide, et leping on kolmepoolne ning müüjaks Nord Varaliising OÜ. Lepingut allkirjastades ei olnud Nord Varaliising OÜ-l seadet, mida müüa. Antud seadet ei kasutatud majandustegevuseks enne lepingu lõpetamist enam kui pool aastat, niisiis ei ole kostja I ka alusetult rikastunud. Viivise arvestus on ebaõige. Tüüptingimuste tühisuse tõttu kuulub kohaldamisele seadusjärgne viivis. Kõrvalnõuete arvestus (sh intressi arvestamine) on ebaõige. Arved peavad sisaldama kindlustust, kuid ei sisaldanud, mistõttu on hageja rikkunud kindlustuskohustust. Rendimakseid ei saa käsitleda saamata jäänud tuluna. Hageja soovib alusetult rikastuda. Maakohus on rikkunud lepingu määratlemisel põhjendamise kohustust. Kohus ei ole võtnud seisukohta pankrotihalduri alternatiivse taotluse osas. Hageja ei esitanud arveid kostjale I ning vastavalt käibemaksuseadusele ei saa ilma alusdokumendita käibemaksu tagastust nõuda. Puudub informatsioon intressiarvestuse kohta.

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Nord Varaliising OÜ ja hageja roll konkreetses finantseerimistehingus ei saanud jääda märkamatuks ega selgusetuks. Pärast positiivset finantseerimisotsust saadeti kostja I esindajale tutvumiseks kolmepoolne rendileping, millest nähtusid nii tehingu osapooled kui ka nende õigused ja kohustused (rollid). Pärast rendilepingu sõlmimist on kostja I mitme kuu vältel tasunud hagejale rendimakseid vastavalt hageja esitatud arvetele ning väljendanud seeläbi arusaamist tehingu olemusest. Viited ebamõistlikele tehingutingimustele ei ole asjakohased, kuivõrd kostja I on rendilepingu tingimusi aktsepteerinud. Rendilepingu tingimustega nõustumist väljendab kostja I esindaja allkiri rendilepingul. Koduliising AS-i õigused ja kohustused on läinud üle hagejale, lisaks on kehtiv ka käenduslepingust tulenev kohustus hageja ees. Selle finantseerimistoote puhul ei väljastata maksegraafikut. Igakuise rendimakse suurus ja muud tehinguga kaasnevad tasud on välja toodud rendilepingu esilehel (põhitingimuste punktid 4.2 kuni 4.4), võimalike kõrvalnõuete (nt viivis ja leppetrahv) suurus tuleneb üldtingimustest. Hageja arvestatav intress on õiglane ning lähtub eelkõige kapitali omahinnast, konkurentsitingimustest ja turuseisust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on olulises ulatuses jätnud tegemata eelmenetluse toimingud ning jätnud välja selgitamata poolte seisukohad ja esitatavad tõendid hageja nõude eelduseks olevate asjaolude kohta. Samuti ei ole maakohus selgitanud pooltele tõendamiskoormist. Kuivõrd sisuliselt tuleb asjas eelmenetlus tervikuna uuesti läbi viia, ei ole asja lahendamine ringkonnakohtu menetluses otstarbekas, mistõttu asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. 6
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ja kostja I sõlmitud leping on liisinguleping.

§ 361

kohaselt kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisingulepingule tüüpilised kohustused nähtuvad selgelt kohtule esitatud hageja ja kostja I vahelisest lepingust (tl 11-13). Lepingu üldtingimuste p-st 1.1 nähtub, et lepingu ese antakse kostja I kasutusse, hageja finantseerib seda ja tagab ostuhinna tasumise. Kostja I omakorda kohustus maksma selle eest hagejale tasu.

1. Vaatamata sellele, et maakohus kvalifitseeris hageja ja kostja I sõlmitud lepingu õigesti, jättis ta välja selgitamata liisingulepingu järgi hageja nõude eelduseks olevad asjaolud, poolte seisukohad nende asjaolude kohta ning tõendid, mida pooled selle kohta soovivad esitada. Maakohtu menetlus piirdus sisuliselt üksnes sellega, et maakohus küsis kostjatelt vastuse hagile ning hageja seisukoha esitatud vastusele. Olukorras, kus poolte esitatud seisukohtadest nähtub, et pooltel ei olnud isegi üheselt selge, millise lepinguga tegemist oli (pooled nimetasid lepingut rendilepinguks), rääkimata sellest, et pooled oleksid välja toonud asja lahendamiseks olulised asjaolud ja tõendid, ei vasta maakohtu menetlus TsMS § 392 nõuetele.
2. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 367

lg-te 1 ja 2 kohaselt saab liisingulepingu ülesütlemisel liisinguandja, st hageja nõuda kulude hüvitamist, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulude hüvitamist ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Poolte seisukohtadest nähtub, et lepingu eseme ostuhind oli 27 000 eurot, millest kostja I tasus otse müüjale 5400 eurot. Seega finantseeris hageja lepingu eseme omandamist 21 600 euro ulatuses. Lepingu kohaselt pidi kostja I hagejale tasuma aga 48 osamakset suurusega 617 eurot 53 senti, s.o kokku 29 641 eurot 44 senti. Järelikult hõlmasid kostja I lepingujärgsed maksed ka intressi, mida hagejal pärast lepingu ülesütlemist

§ 367lg-te 1 ja 2 kohaselt ei ole õigust nõuda.

Hageja ei ole maakohtus esitanud nõude arvestust selliselt, et kohtul oleks võimalik kindlaks teha, millises ulatuses hageja nõue sisaldab intressi. Ringkonnakohus leiab, et lepingu üldtingimuste p 9.7.4, mille kohaselt peab kostja I ka lepingu ülesütlemisel tasuma lepingujärgseid makseid kuni lepinguperioodi lõpuni, on

§ 42

lg 1 kohaselt kostjat I ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus, kuivõrd sellega rikutakse oluliselt lepingupoolte lepingu ülesütlemisest tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu. Nimelt peaks selle tingimuse kohaselt kostja I jätkama vaatamata ülesütlemisele lepingust tuleneva põhikohustuse täitmist, samas kui hagejal on õigus nõuda lepingu eseme tagastamist, st lõpetada enda põhikohustuse täitmine. 12.

§ 367

lg 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja, s.o hageja omandisse, tuleb hageja nõudest maha arvata ka liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Maakohtus esitatud poolte seisukohtadest võib järeldada, et lepingu eseme omand jäi hagejale. Küll aga on poolte seisukohad ebaselged selles osas, kas ja millal on eseme valdus hagejale üle antud ning milline oli liisingueseme väärtus üleandmise ajal. Hagi kohaselt jäi liisinguese poolte kokkuleppel kostja I kätte hoiule. Samas ei ole selge, millised olid poolte kokkuleppe tingimused (nt kas hageja sai kaudse valduse). Samuti ei ole selge, kas lepingu ese on jätkuvalt kostja I valduses. Kostja II vastuse kohaselt ei 7 ole hageja ise teinud midagi lepingu eseme tagasisaamiseks. Kostja III ei ole lepingu eseme valduse kohta üldse seisukohta väljendanud. Hageja 9. septembri 2020. a menetlusdokumendist võib pigem järeldada, et hageja on valduse saanud, kuna ta väidetsavalt tegeleb lepingu eseme müügiga. Ringkonnakohus rõhutab, et olukorras, kus hageja on saanud lepingu eseme valduse, ei ole asja lahendamisel oluline, kas ta on selle müünud.

§ 367lg 3 kohaselt on oluline eseme väärtus ajal, mil hageja valduse sai.

Sama tuleneb ka lepingu üldtingimuste p-st 9.7.

2. Kokkuvõttes saab hageja liisingulepingujärgne nõue hõlmata endas eelkõige lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud ja tasumata osamakseid ning

§ 367

kohaselt ülesütlemise ajale järgnevate osamaksete põhivõla osast, millest on lahutatud liisingueseme väärtus selle tagastamise aja seisuga. Viivist saab hageja nõuda

§ 113lg 6 järgi põhivõla, mitte aga intressi tasumisega viivitamise eest.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda hagejale võimalus selgitada enda nõude kujunemise aluseks olevaid asjaolusid ning kostjatel võimaldada selle kohta seisukoht esitada. Kõigi hageja nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiskoormis on TsMS § 230 lg 1 järgi hagejal (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-157-14, p 12).
3. Kostja II on lisanud apellatsioonkaebusele tõendid. Ringkonnakohus märgib, et kõik esitatud tõendid on juba esitatud maakohtu menetluses, mistõttu puudub vajadus neid topelt asja juurde võtta.
4. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke Vahur-Peeter Liin 8