Obsah (9)

§ 184§ 68§ 74§ 424§ 65§ 118§ 64§ 56§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2021, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-19-4987 (18250100006) Kohtukoosseis Urmas R

§ 184

lg 2 p-de 1, 2 järgi; Margus Lehteri (Lehter) süüdistuses

§ 184lg 2 p-de 1, 2 ja § 118 lg 1 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 7.

detsembri 2020 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Silver Halliste kaitsja, vandeadvokaat Rünno Roosmaa Margus Lehteri kaitsja, vandeadvokaat Andres Simson Süüdistatavad Silver Halliste, isikukood: 38904204218, elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; XXX; emakeel: eesti keel; töökoht: XXX; varem kriminaalkorras karistatud Pärnu Maakohtu 04.09.2017 otsusega

§ 184

lg 1 järgi vangistusega 1 aasta 6 kuud.

§ 68

alusel arvati 2 päeva eelvangistust karistusaja hulka ning vangistus 1 aasta 5 kuud 28 päeva jäeti

§ 74alusel täielikult tingimisi täitmisele pööramata, katseajaga 2 aastat.

Viru Maakohtu 06.12.2017 määrusega pikendati katseaega 3 kuu võrra, kuni 04.12.

1. Kahtlustatavana kinni peetud 06.11.2018 - 08.11.2018, tõkend elukohast lahkumise keeld alates 07.10.
2. Margus Lehter, isikukood: 39208154923, elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; XXX; emakeel: eesti keel; töökoht: XXX; varem kriminaalkorras karistatud 2-l korral: 1) Harju Maakohtu 22.05.2017 otsusega

§ 184

lg 1 järgi vangistusega 1 aasta, 1 mis jäeti

§ 74

alusel täielikult täitmisele pööramata, katseajaga 1 aasta, 2) Harju Maakohtu 20.09.2017 otsusega

§ 424

järgi liitkaristusega (Harju Maakohtu 22.05.2017 otsusega) 1 aasta 3 kuu vangistust, mis jäeti

§ 74alusel täielikult täitmisele pööramata, katseajaga 1 aasta 6 kuud.

Harju Maakohtu 27.03.2019 määrusega pikendati katseaeg 1 kuu võrra, kuni 20.04.

1. Kahtlustatavana kinni peetud 22.07.2018 -24.07.2018 ja 02.10.2018 - 03.10.2018 Pärnu Maakohtu määrusega (1-18-7956), tõkend vahistamine kohaldatud 04.10.2018 - 02.04.2019, tõkend elukohast lahkumise keeld alates 02.04.
2. Teised kohtumenetluse pooled Lääne Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Tuulemäe süüdistatavad Silver Halliste ja Margus Lehter kannatanu X Kaido RESOLUTSIOON
3. Pärnu Maakohtu
4. detsembri 2020 otsus Silver Halliste ja Margus Lehteri süüdistusasjas jätta muutmata.
5. Kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
6. Pärnu Maakohtu
7. detsembri 2020 otsusega üldmenetluses tunnistati Silver Halliste süüdi

§ 184

lg 2 p 1, 2 järgi ja karistati vangistusega 5 aastat.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 04.09.2017 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o 1 aasta 5 kuu 28 päeva vangistuse võrra ning mõisteti liitkaristuseks 6 aastat 5 kuud 28 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 06.11.2018-08.11.2018, s.o 3 päeva ja loeti kandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 6 aastat 5 kuud 25 päeva. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. S. Hallistet kohustati ilmuma vanglasse karistust kandma kutse peale ning karistuse kandmise aja algust arvata alates tema karistuse kandmisele asumisest. Sama otsusega tunnistati Margus Lehter süüdi

§ 184

lg 2 p 1, 2 järgi ja karistati vangistusega 6 aastat ning

§ 118

lg 1 p 1 järgi ja karistati vangistusega 5 aastat.

§ 64

lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõisteti liitkaristuseks 7 aastat vangistust.

§ 65

2 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 20.09.2017 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o 1 aasta 3 kuu vangistuse võrra ning mõisteti liitkaristuseks 8 aastat 3 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 22.07.2018 - 24.07.2018 ja 02.10.2018 - 02.04.2019, s.o 6 kuud 3 päeva ning loeti kandmisele kuuluvaks karistuseks 7 aastat 8 kuud 27 päeva vangistust. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. M. Lehterit kohustati ilmuma vanglasse karistust kandma kutse peale ning karistuse kandmise aja algust arvata alates tema karistuse kandmisele asumisest. S. Hallistelt mõisteti menetluskuludena välja riigituludesse sundraha 1460 eurot, tunnistajale kriminaalmenetlusega tekkinud kulu 15,50 eurot ja määratud kaitsjale määratud tasu 3646,80 eurot, kokku 5122,30 eurot. M. Lehterilt mõisteti menetluskuludena välja riigituludesse sundraha 1460 eurot, 1/3 narkootilise aine ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 18E-AN1164) kulust, s.o 700 eurot, 1/2 narkootilise aine ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 18E-AN1165) kulust, s.o 84 eurot, 1/2 DNA-ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 18E-GE1008) kulust, s.o 1282,50 eurot, isiku kohtuarstliku ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 18EPõI0149) kulu 84 eurot, DNA-ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 19E-GE0050) kulu 3534 eurot ja tunnistajatele kriminaalmenetlusega tekkinud kulu 173,38 eurot, kokku 7317,88 eurot. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliametile. Kohus lahendas ka asitõenditega, salvestistega ja muude äravõetud objektidega seonduvad küsimused 2. S. Halliste oli antud kohtu alla süüdistatavana selles, et tema olles isik, kes on varem toime pannud

§ 184

järgi kvalifitseeritava kuriteo, käitles ühiselt ja kooskõlastatult grupis koos GP ja KP-ga narkootilise joobe tekitamise eesmärgil ebaseaduslikult suures koguses, s.o vähemalt 10-le inimesele narkootilise joobe tekitamiseks mõeldud koguses, psühhotroopset ainet gammabutürolaktooni (edaspidi GBL). 2018 augustis, täpselt tuvastamata kuupäeval, tellis S. Halliste interneti teel Leedu Vabariigis asuvast ettevõttest 50 liitrit GBL-i. 29.08.2018 läks ta sõiduautoga Volkswagen Jetta (reg.nr XXXXXX) Leedu Vabariiki Vilniusesse, tasus müüjale GBL-i eest ostusumma ning sai enda valdusesse 50 liitrit GBL-i. S. Halliste toimetas GBL-i Läti Vabariiki ning andis 29.08.2018 kella 21:56 ja 22:46 vahelisel ajal Murati piiripunkti läheduses GBL-i üle KP-le. KP tõstis GBL-i enda kaubikusse ja toimetas edasi Soome Vabariiki, kandes GBL-i eest GP poolt nimetatud pangakontole 3000 eurot. GBL kuulub narkootiliste ja psühhotroopsetel ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg 1 ja sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 lisa 1 alusel narkootiliste ja psühhotroopsete ainete V nimekirja. NPALS § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või NPALS ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. NPALS § 3 lg 11 järgi on sama seaduse § 31 lõike 1 alusel kehtestatud määruse V nimekirjas loetletud ainete käitlemine keelatud üksnes siis, kui selle eesmärk on isikule narkojoobe tekitamine. NPALS § 31 lg 3 kohaselt loetakse suureks koguseks narkootilise või psühhotroopse aine kogust, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Keskmiselt piisab kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks GBL-i puhul 8 grammist. S. Halliste poolt käideldud GBL-i kogusest piisanuks narkootilise joobe tekitamiseks keskmiselt vähemalt 62 500 inimesele. GBL-i käitlemine st tellimine, ostmine, vastu võtmine, hoidmine ja valdamine, edasi toimetamine, üle andmine toimus ühise teoplaani alusel ning kogu GBL-i käitlemise eesmärk oli selle tarvitamine ja edasi müümine narkojoobe tekitamiseks. S. Halliste pani 3 kuriteo toime kavatsetult, st GBL-i käitlemine narkojoobe tekitamise eesmärgil oli tema soov ja teadliku käitumise tulemus. Suures koguses psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemisega grupis ning isikuna, kes on varem toime pannud karistusseadustiku 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo, pani S. Halliste toime

§ 184lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. M. Lehter oli antud kohtu alla süüdistatavana selles, et tema, olles isik, kes on varem toime pannud

§ 184

järgi kvalifitseeritava kuriteo, käitles ebaseaduslikult ühiselt ja kooskõlastatult grupis koos GP ja VI-ga narkootilise joobe tekitamise eesmärgil suures koguses, s.o vähemalt 10-le inimesele narkootilise joobe tekitamiseks mõeldud koguses, psühhotroopset ainet gammabutürolaktooni (GBL). 30.08.2018 tellis GP interneti teel Hollandi Kuningriigis asuvast ettevõttest GBL Europe B.V 100 liitrit GBL-i, koos selle toimetamisega Eestisse, tasudes GBL-i eest pangaülekandega. Ostetud GBL-i toimetas kullerteenust pakkuv ettevõtte TNT 27.09.2018 kell 11.59 Tallinnas, Sõpruse pst 174 asuvasse parklasse, kus M. Lehter GP korraldusel selle kullerilt vastu võttis. M. Lehter toimetas GBL-i VI loal ja kooskõlastamisel Tallinnas, XXX asuvasse kõrvalhoonesse; 24.09.2018 tellis GP interneti teel Hollandi Kuningriigis asuvast ettevõttest GBL Europe B.V 50 liitrit GBL-i koos selle toimetamisega Eestisse, tasudes GBL-i eest pangaülekandega. Ostetud GBLi toimetas kullerteenust pakkuv ettevõtte TNT 01.10.2018 kell 16:32 Tallinnas, Sõpruse pst 174 asuvasse parklasse, kus VI M. Lehteri korraldusel ning GP-ga kooskõlastatult GBL-i kullerilt vastu võttis ja Tallinnas, XXX asuvasse kõrvalhoonesse toimetas. Kuna TNT kulleril puudus teadmine ebaseaduslikest kokkulepetest ja tahtlus käidelda GBL-i narkootilise joobe eesmärgil, pani TNT kuller koosseisupärase teo toime vahendina, keda VI, M. Lehter ja GP valitsesid ülekaaluka teadmisega. Ajavahemikul 28.09.2018 - 02.10.2018 kokkuleppel M. Lehteriga käis VI korduvalt Tallinnas, XXX garaažis ja kuurides ning valas ligikaudu 100 liitrit GBL-i üheliitristest pudelitest ümber 5liitristesse kanistritesse. Ümbervalamiseks vajalikud kanistrid viis VI-le M. Lehter. GP korraldusel andis M. Lehter eelpool nimetatud GBL-ist 27.09.2018 kella 21.15 paiku 5 liitrit GBL-i edasi KPle. 02.10.2018 enne kella 14:11 paiku peatusid M. Lehter ja VI sõiduautoga Audi Q7 (reg.nr XXXXXX) Tallinnas, Rohu tänaval, misjärel VI läks Tallinnas, XXX asuvas kõrvalhoonesse ja võttis sealt kilekotiga 3 pudelit s.o kokku 3 liitrit GBL-i. Teel sõiduauto juurde peeti VI ja M. Lehter kahtlustavatena kinni. VI ja M. Lehter hoidsid ja valdasid ühiselt GBL-i Tallinnas, XXX kõrvalhoones alates selle kullerilt vastuvõtmisest 27.09.2018 ja 01.10.2018 - 02.10.2018, mil aine politseiametnike poolt läbiotsimise käigus ära võeti. GBL kuulub narkootiliste ja psühhotroopsetel ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg 1 ja sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 lisa 1 alusel narkootiliste ja psühhotroopsete ainete V nimekirja. NPALS § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või NPALS ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. NPALS § 3 lg 11 järgi on sama seaduse § 31 lõike 1 alusel kehtestatud määruse V nimekirjas loetletud ainete käitlemine keelatud üksnes siis, kui selle eesmärk on isikule narkojoobe tekitamine. NPALS § 31 lg 3 kohaselt loetakse suureks koguseks narkootilise või psühhotroopse aine kogust, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Keskmiselt piisab kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks GBL-i puhul 8 grammist. M. Lehteri poolt käideldud GBL-i kogusest piisanuks narkootilise joobe tekitamiseks keskmiselt vähemalt 187 500 inimesele. GBL-i käitlemine st tellimine, ostmine, Eesti Vabariiki sissevedu, vastu võtmine, hoidmine ja valdamine, edasi toimetamine, üle andmine toimus ühise teoplaani 4 alusel ning kogu GBL-i käitlemise eesmärk oli selle tarvitamine ja/või edasi müümine narkojoobe tekitamiseks. M. Lehter pani kuriteod toime kavatsetult, st GBL-i käitlemine narkojoobe tekitamise eesmärgil oli tema soov ja teadliku käitumise tulemus. Suures koguses psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemisega grupis ning isikuna, kes on varem toime pannud karistusseadustiku 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo, pani Margus Lehter toime

§ 184lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti süüdistati M. Lehterit selles, et tema 22.07.2018 ajavahemikul 16.15 - 16.33 Tallinnas, XXX asuvas korteris tahtlikult lõi viiel korral noaga kannatanu X, põhjustades kannatanule neli torke-lõikehaava vasakul ülajäsemel (kaks haava õlaliigese sirutuspinnal ning haavad õla- ja küünarvarre sirutuspinnal) ning ühe rinnaõõnde ulatuva torke-lõikehaava vasakul pool ülaseljal koos vasaku abaluu vigastuse ja õhkrinnaga, millistest viimasega tekitas X-le eluohtliku tervisekahjustuse. Seega M. Lehter, tervisekahjustuse tekitamisega, kui sellega on põhjustatud oht elule, pani toime

§ 118lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus 4. Maakohus leidis, et süüdistatavatele süüks arvatavad kuriteod on kohtus hinnatud tõenditega kogumis tõendamist leidnud.

§ 184lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava süüteo panid S.

Halliste ja M. Lehter toime kavatsetusega. S. Halliste ütlusi saab käsitleda tõendina osas, mis puudutavad KPlt saadud tellimust Leedust GBL-i ostmiseks ja edasitoimetamiseks, samuti aine Läti Vabariigis Murati piiripunkti läheduses KP-le üleandmisel. S. Halliste ütlused, milles esinesid diametraalsed vastuolud, jättis kohus tõendikogumist kõrvale, kui ebausaldusväärsed. Kuigi M. Lehter keeldus kohtuistungil talle

§ 118

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise osas ütluste andmisest, leidis kohus, et M. Lehteril esines X armukadedusest ajendatuna noaga lüües tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ja ta pani teo toime kavatsetult. Lüües mitmel korral kannatanut noaga ja seejuures ka selga, sai M. Lehter aru, et enda tegevusega võib ta põhjustada eluohtliku tervisekahjustuse, kiites sellega tagajärje saabumise heaks. Tõendid M. Lehteri tegutsemist hädakaitseseisundis puuduvad. S. Halliste süü suuruse hindamisel ja temale karistuse mõistmisel leidis kohus, et kuigi süüdistatav pani toime ühe episoodi, piisanuks tema poolt käideldud GBL-i kogusest narkootilise joobe tekitamiseks keskmiselt vähemalt 62 500 inimesele. S. Halliste karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Et S. Hallistel ei olnud määravat rolli grupi kuritegeliku plaani teostamisel ja olulisem teopanus oli GP-l kuritegeliku tegevuse koordineerimisel ning KP-l kauba Eestisse toimetamisel ja hoidmisel, on S. Halliste süü nendest väiksem. Kohus hindas S. Halliste süüd karistusraamide keskmisest väiksemana, ehk karistusmäära esimeses kolmandikus, s.o 5 aastat vangistust, mis on piisav karistuse eri- ja üldpreventiivsete eesmärkide täitmiseks, suunamaks isikut õiguskuulekale käitumisele ja arvestades ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Et S. Halliste pani uue kuriteo toime talle enne Pärnu Maakohtu 04.09.2017 otsusega mõistetud karistuse täielikku ärakandmist, tuleb mõista liitkaristus

§ 65lg 2 alusel.

M. Lehteri süü suuruse hindamisel võttis kohus arvesse, et süüdistatava poolt käideldud GBL-i kogusest (s.o 150 liitrit) piisanuks narkootilise joobe tekitamiseks keskmiselt vähemalt 187 500 inimesele ning et süüdistatav võttis 2-l korral GBL-i Eestisse saabumisel vastu ja toimetas selle edasi VI juurde. Süüdistatava teopanus võimaldas hakata Eestisse saabunud GBL-i selle edasitoimetamiseks ümber villima. M. Lehteri karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Et M. Lehter tegutses GP juhendamisel ja korraldamisel, kellele on omistatud GBL-i suures koguses käitlemisel suure varalise kasu saamise eesmärk (

§ 184lg 21), oli süüdistatava huvi kuriteo toimepanemiseks GP-st oluliselt väiksem.

Kohus leidis, et M Lehteri süüd

§ 184

lg 2 p 1 ja 2 järgi tuleb hinnata karistusraamide keskmisest väiksemana, ehk 6 aastat 5 vangistust. M. Lehteri süü hindamisel

§ 118

lg 1 p 1 järgi arvestas kohus asjaoluga, et süüdistatav lõi kannatanut noaga viiel korral, millest ühe löögiga põhjustas eluohtliku tagajärje, tegutsedes seega kavatsetult. Kohus ei arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, mida M. Lehter viimases sõnas küll avaldas, kuid ei täpsustanud asjaolusid, milles kahetsus seisneb ega selgitanud kuriteo toimepanemise asjaolusid. Kohus leidis, et M. Lehteri süüd

§ 118

lg 1 p 1 järgi tuleb hinnata karistusraamide keskmisest väiksemana, s.o 5 aastat vangistust. Kuritegude reaalkogumit arvestades pidas kohus liitkaristust mõistes vajalikuks lähtuda asperatsioonipõhimõttest. Et süüdistatav on varem kriminaalkorras karistatud, peab mõistetav karistus olema mõjuv, vältimaks uute kuritegude toimepanemist. Kohus leidis, et 7 aasta pikkune vangistus on piisav karistuse eri- ja üldpreventiivsete eesmärkide täitmiseks. Et M. Lehter pani uued kuriteod toime talle enne Harju Maakohtu 20.09.2017 otsusega mõistetud karistuse täielikku ärakandmist, tuleb mõista liitkaristus

§ 65lg 2 alusel.

Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad.

1. Maakohtu otsuse vaidlustasid ringkonnakohtus süüdistatavate kaitsjad. 5.
2. S. Halliste kaitsja palub enda apellatsioonis maakohtu otsus S. Halliste süüditunnistamise osas tühistada ja süüdistatav

§ 184lg 2 p 1 ja 2 järgi õigeks mõista.

Kaitsja hinnangul puuduvad peale KP S. Hallistet rõõnavate ütluste kaalukad vahetud tõendid, mis tõendavad S. Halliste poolt talle etteheidetava kuriteo toime panemist. Eluliselt ei ole usutav, et S. Halliste, kelle peres kasvab kaks väikest last, paneb süüdistuses kirjeldatud viisil katseajal toime nii oma pere kui iseenda suhtes lubamatu teo. S. Halliste ütluste vastuolulisus oli tingitud soovist kinnipidamisest vabaneda. Kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlused on tõendina mittelubatavad, sest kaitsjat ülekuulamisest ei teavitatud. 5.2. M. Lehteri kaitsja palub tühistada maakohtu otsus M. Lehterile mõistetud karistuste ja liitkaristuse mõistmise osas. Palub mõista

§ 184

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi karistuseks vangistuse 3 aastat,

§ 118

lg 1 p 1 järgi vangistuse 3 aastat 8 kuud, mõista

§ 64

lg 1 alusel raskema karistuse suurendamise teel liitkaristuseks vangistus 4 aastat 2 kuud, mida

§ 65

lg 2 alusel suurendada Harju Maakohtu 20.09.2017 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, vangistus 1 aastat 3 kuud, võrra ja mõista liitkaristuseks vangistus 5 aastat 5 kuud, mille hulka arvata eelvangistuses viibitud aeg, 6 kuud 3 päeva, ning lugeda kandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 4 aastat 10 kuud 27 päeva. Ühtlasi palub vabastada M. Lehter tingimisi karistuse kandmiselt 5 aastase katseajaga koos allutamisega käitumiskontrollile

§ 74lg 1 alusel, määrates M.

Lehterile muuhulgas narkootiliste ainete tarvitamise keelu ning kohustuse alustada narkootiliste ainete tarvitamise vastast ravi. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus M. Lehterile karistuse mõistmisel täiel määral arvestanud

§ 56toodud asjaoludega.

M. Lehter on kohtuistungil repliigi korras antud ütlustes oma süüd tunnistanud ja avaldanud kahetsust

§ 118

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemisel, mida saab käsitleda puhtsüdamliku kahetsusena. Ka

§ 184

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemise osas on süüdistatav repliigi korras väljendanud kahetsust, mida kohus analüüsinud ei ole. M. Lehteri kahetsust puudutavad seisukohad on otsuses vastuolulised ning mitteammendavad. M. Lehterile mõistetud karistus ei vasta eripreventiivsele eesmärgile ega arvesta, kuidas on võimalik vältida tema poolt edaspidi süütegude toimepanemist. Kohus ei ole arvestanud M. Lehteri sõltuvust narkootilistest ainetest, mis mõjutasid tugevalt tema käitumist. Isiku kuritegeliku käitumise põhjuseks, v.a juhtum armukadedusega, on sõltuvus narkootiliste ainete tarvitamisest. Selline psüühiline häire vajab meditsiinilist sekkumist, kuid vanglas osutatav sõltuvusravi ei ole võrreldav vabaduses viibivatele isikutele võimaldatava sõltuvushäiretega raviga. M. Lehteri ühiskonnast isoleerimine ei pruugi tagada tema rehabiliteerimist ühiskonda pärast vabanemist, sest suur osa vanglas viibivast kuritegelikust kontingendist on narkootiliste ainete tarvitajad ja 6 süüdistataval puudub vangistuse kandmisel oskus iseseisvalt narkootiliste ainete tarvitamisest loobuda, mistõttu tuleks eelistada isiku ravimist vabaduses. Et M. Lehteril on püsiv sissetulek ja elukoht ning soov ja valmisolek alustada sõltuvusravi, jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, et isiku "rehabiliteerimine" on võimalik vaid tema vangistamise läbi. Kohtu poolt karistuse mõistmise osas põhjendamiskohustuse täitmata jätmise tõttu on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 alusel.

1. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitas enda kirjalikud seisukohad kaitsjate apellatsioonidele prokuratuur. Prokurör leiab, et apellatsioonid on alusetud, need tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. 6.1.Vastuseks S. Halliste kaitsja apellatsiooni argumentidele märgib prokurör, et kohus on selgitanud, miks S. Halliste ütlusi ei saa pidada valdavalt usaldusväärseteks ja hinnanud samas KP ütluste usaldusväärsust osas, mis puudutavad KP vastuolulisi ütlusi ristküsitlusel aine kvaliteedi osas. Kaitsja ei ole nimetatud asjaolu apellatsioonis käsitlenud ega toonud välja, miks pidi KP olema huvitatud S. Halliste rõõnamisest. KP ütlused, et S.Halliste poolt talle üle antud aine oli GBL, riimuvad usutavalt teiste kohtule esitatud tõenditega, asetudes loogiliselt toimunud sündmustikku, s.o GP poolt organiseeritud ja korraldatud GBL-i ebaseadusliku Soome toimetamisega. Kaitsja ei ole ümber lükanud kohtu järeldusi ega veenvalt selgitanud, miks tuleb S. Halliste ütlusi pidada usaldusväärseks. Asjaolu, et S. Hallistel on ülalpeetavad ja kehtiv karistus, ei saa olla süüdistusele vastuargumendiks. Prokuröri hinnangul ei ole kaitsja seisukoht S. Halliste ülekuulamisel väidetavast kaitseõiguse rikkumisest tuvastav. S. Halliste avaldas kohtule, et tal ei ole ülekuulamist läbi viinud uurija vastu mingeid etteheiteid, kuid teda oli mõjutatud enne ülekuulamist politseiniku poolt, kelle nime ta öelda ei soovi. Prokuröri hinnangul ei ole tegemist nn sõna-sõna vastu olukorraga ja tuvastatud ei ole selliseid kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleb tõlgendada süüdistava kasuks. Maakohtu tõendite analüüsist tulenev järeldus, et S. Halliste pani toime suures koguses GBL-i ebaseadusliku käitlemise grupis, on õige. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. 6.
2. Vastuses M. Lehteri kaitsja apellatsioonile, nõustub prokurör kohtu põhjendusega süüdistava suhtes puhtsüdamliku kahetsuse kui karistust kergendava asjaolu puudumises. Süüdistatav ei ole kohtumenetluse kestel oma süüd tunnistanud ega oma tegude motiive selgitanud. M. Lehter ei ole selgitanud, millise etteheidetava teo suhtes ta kahetsust avaldas ega samuti kannatanu ees vabandanud. Karistusest tingimisi vabastamine on võimalik, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega. M. Lehter käitles psühhotroopset ainet GBL-i grupis ning koguses, millest oleks piisanud joobe tekitamiseks vähemalt 187 500 inimesele. Isikut, kes paneb toime samalaadseid esimese astme kuritegusid, ei saa uute tegude toimepanemise eest kohelda sedavõrd leebelt nagu kaitsja taotleb. Kohus võib varasemat kuritegu arvestada juhul, kui see on uue kuriteoga seotud ning mis näitab süüdlase hoolimatut suhtumist varasemalt mõistetud karistusse. M. Lehteri vangistusest tingimisi vabastamine ei täida karistuse eripreventiivseid ega üldpreventiivseid eesmärke ja tekitab isikus pigem karistamatuse tunde. Kaitsja poolt nimetatud argumendid M. Lehteri vangistusest tingimisi vabastamiseks ei ole asjakohased. Apellatsioonis ei ole välja toodud selliseid erakorralisi asjaolusid, mis võimaldaksid süüdistatavale uue katseaja kohaldamise. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
3. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalidega ja kaitsjate apellatsioonidega ning prokuröri vastusega apellatsioonidele leiab, et apellatsioonides esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks S. Halliste süüdi tunnistamise ega M. Lehterile mõistetud karistuse osas. Kohtuotsus on selles osas seaduslik ning jälgitavalt põhjendatud. Maakohus ei ole süüdistatavaid neile etteheidetavate tegude toimepanemises süüdi tunnistades ega neile karistusi 7 mõistes materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ja on tõenditest tulenevalt jälgitavalt põhjendanud, miks ta S. Halliste ja M. Lehteri neile esitatud süüdistuste järgi süüdi tunnistab ja süüdistatavaid selliselt karistab.
4. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-17-03 märgitu kohaselt lasub kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas on kohtupraktikas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Üksnes asjaolu, et maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates süüdistatava süüküsimuses erinevalt S. Halliste kaitsjast vastupidisele seisukohale, ei anna alust väita, et käesolevas asjas esinevad KrMS §-s 338 nimetatud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt võimalik leida ühtegi argumenti nii vaidlustatud otsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks, süüdistatavate käitumisele antud juriidilise hinnangu muutmiseks ega S. Halliste talle esitatud süüdistuses

§ 184lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeksmõistmiseks.

Kohtu siseveendumuse kujunemine ja arutluskäik on kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohus on otsuses arusaadavalt põhjendanud, miks ta S. Halliste esitatud süüdistuse järgi süüdi tunnistab ja selliselt karistab. M. Lehterile

§ 184

lg 2 p-de 1, 2 ning § 118 lg 1 p 1 järgi ja

§ 64

lg 1 ja § 65 lg 2 kohaselt liitkaristuse mõistmisel on kohus lähtunud

§ 56sätetest ja põhjendanud jälgitavalt nii M.

Lehteri teosüü suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, samuti kuritegude toimepanemist kavatsetusega ja asjaoluga, et M. Lehter on varem kriminaalkorras karistatud, mistõttu peab mõistetav karistus olema mõjuv, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemise. Kohtukolleegium ei näe mingit alust maakohtu poolt hinnatud tõendeid ega põhjendatud seisukohti karistuse mõistmise osas teisiti hinnata.

1. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-92-11 p-s 15.1 osundanud, et …["apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub"]. Eeltoodust tulenevalt kohtukolleegium, nõustudes vaidlustatud otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. Kaitsjate apellatsioonidega seonduvalt märgib kohtukolleegium üksnes järgmist.
2. Kohtukolleegium ei jaga S. Halliste kaitsja seisukohta selles, et maakohus on S. Hallistet süüdi mõistes kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti ja jätnud oma põhjendused esitamata. Kohtukolleegium juhib siinjuures kaitsja tähelepanu riigikohtu otsuse nr 3-1-1-63-14 p-le 9.1, milles kõrgem kohus on selgitanud kohtupraktika muutusi küsimuses, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on 8 tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700). Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses kohtu poolt esitatud tõendite analüüs ja tõenditele antud hinnang ning arutluskäik S. Halliste süüküsimuses, sh ka kaitseväidetele esitatud seisukohad, lugejale veenvalt ja arusaadavalt põhistatud, mistõttu ei saa rääkida materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest ega kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kaitsja poolt osundatud väidetavatest rikkumistest, s.h kaitseõiguse rikkumisest ja S. Halliste ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamisest ei nähtu, et tegemist oleks olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa on jäänud tervikuna või mõne analüüsitud tõendi osas üldse koostamata. Kohus ei ole kohtuotsuse põhjendamiskohustust rikkunud.
5. Kaitsja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et S. Halliste, kelle peres kasvab kaks väikest last, paneb katseajal toime nii oma pere kui iseenda suhtes lubamatu teo. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga nõustuda ei saa. Kuigi eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Osundades, et peale KP S. Hallistet rõõnavate ütluste, puuduvad kaalukad vahetud tõendid, kinnitamaks S. Halliste süüd talle etteheidetava kuriteo toimepanemises, ei ole apellant nimetatud asjaolu apellatsioonis käsitlenud ega välja toonud, miks pidi KP olema huvitatud S. Halliste rõõnamisest. KP ütluste usaldusväärsust ja kaitsja poolt välja toodud vastuolu on kohus otsuses arusaadavalt selgitanud (lk 12). KP ütlustest nähtuvalt tekitas S. Halliste poolt talle üle antud aine joobe, et enamuse ainest müüs ta edasi ja saatis müügist saadud raha GP-le. Kohus leidis põhjendatult, et KP ütlused lükkavad ümber S. Halliste kaitseversiooni talle Murati piiripunktis destilleeritud vee üleandmisest ja kinnitavad üheselt, et S. Halliste poolt talle üle antud aine oli GBL. KP ütlused riimuvad usutavalt teiste kohtule esitatud ja hinnatud tõenditega ja asetuvad loogiliselt toimunud sündmustikku, s.o GP poolt organiseeritud ja korraldatud GBL-i ebaseadusliku toimetamisega Soome Vabariiki. Samuti on KP selgitanud usutavalt esmalt aine kvaliteedi osas ebaõigete ütluste andmist justnimelt S. Halliste survel. Seega puudus KP-l vähimgi motiiv enda huvides S. Halliste rõõnamiseks ning kohus asus tõenditest tulenevalt õigele järeldusele, et KP ütlusi tuleb pidada usaldusväärseteks.
6. Kaitsja ei ole ümber lükanud kohtu järeldusi ega veenvalt selgitanud, miks tuleb S. Halliste ütlusi pidada valdavalt usaldusväärseteks. Asjaolu, et S. Hallistel on kaks väikest last ja üks kehtiv karistus, ei saa olla süüdistust kummutavaks vastuargumendiks, kuivõrd kohtupraktikas ei ole harvad juhtumid, kus isikud panevad uued kuriteod toime eelmise kohtuotsusega mõistetud ja tingimisi täitmisele pööramata jäetud karistuse kandmise ajal. Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, et S. Halliste ütluste vastuolulisus oli tingitud soovist kinnipidamisest vabaneda ja süüdistatava kohtueelses menetluses kahtlustatavana antud ütlused on tõendina mittelubatavad, sest kaitsjat ülekuulamisest ei teavitatud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole S. Halliste kaitsja seisukoht väidetavast kaitseõiguse rikkumisest S. Halliste ülekuulamisel, asja materjalidest ega kohtus uuritud tõendite kogumist, tuvastav. Kohtutoimiku materjalidest nähtuvalt avaldas süüdistatav 02.02.2020 kohtule, et tal ei ole ülekuulamist läbi viinud uurija vastu mingeid etteheiteid, aga teda oli mõjutatud enne ülekuulamist politseiniku poolt, kelle nime ta öelda ei soovi. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt taotles S. Halliste kaitsja peale prokuröri taotlust kuulata kohtuistungil üle eeluurimisel menetlustoiminguid läbi viinud politseiametnik ja kohtu selgitust teist isikut süüstades võimalikust kuriteo toimepanemisest, peale süüdistatavaga nõupidamist vaheaega, misjärel avaldas S. Halliste kohtule, et asjad ei olnud päris nii nagu ta oli äsja ristküsitlusel rääkinud. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. 9 Kohtukolleegium nõustub kohtu poolt tuvastatuga selles, et tuvastamist ei leidnud selliseid kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleb tõlgendada süüdistava kasuks. Kohtu poolt tõenditele antud hinnangust tuleneb üheselt, et S. Halliste pani toime suures koguses GBL-i ebaseadusliku käitlemise grupis. Tuvastanud, et S. Halliste süü võrreldes KP ja GP teosüüga GBL-i Eesti Vabariiki toimetamisel on väiksem, samas arvestades süüdistatava poolt ebaseaduslikult käideldud GBL-i kogust, millest piisanuks narkootilise joobe tekitamiseks keskmiselt vähemalt 62 500 inimesele ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, on S. Hallistele mõistetud vangistuse määr piisav karistuse eri- ja üldpreventiivsete eesmärkide täitmiseks, suunamaks isikut edaspidi õiguskuulekalt käituma.
7. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-70-16 asunud seisukohale, et kohtuniku siseveendumusest lähtuv karistusmäära valik (vt RKKKo 3-1-1-79-03, p 11) on apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise (p 11). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus M. Lehterile

§ 184

lg 2 p 1, 2 ning § 118 lg 1 p 1 järgi

§ 64

lg 1 kohaselt üksikkaristuste ja § 65 lg 2 kohaselt liitkaristuse mõistmisel, millest kuulub veel ärakandmisele vangistus 7 aastat 8 kuud 27 päeva,

§ 56lõikes 1 sätestatut ebaõigesti kohaldanud.

Käesolev kriminaalasi vaadati maakohtus läbi üldmenetluse korras ja vaidlus puudub selles, et M. Lehter temale inkrimineeritavad kuriteod toime pani. Ka süüdistatava kaitsja M. Lehteri süüküsimust apellatsioonis ei vaidlusta, jäädes kohtust erinevale seisukohale üksnes M. Lehterile mõistetud karistuse ja selle eripreventiivsete eesmärkide osas. Nähtuvalt M. Lehterile esitatud süüdistuses kirjeldatud asjaoludest ja hinnatud tõenditest, nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga selles, et M. Lehteri süü

§ 184

lg 2 p 1 ja 2 järgi GBL-i ebaseaduslikus käitlemises võrreldes GP teosüüga on oluliselt väiksem ja süü

§ 118lg 1 p 1 järgi toimepandud kuriteos on hinnatav keskmisena.

M. Lehterile kohtu poolt mõistetud üksikkaristused (6 aastat ja 5 aastat vangistust) jäävad alla sanktsiooni keskmist määra ja kohus on seega karistuse mõistmisel põhjendatult võtnud arvesse M. Lehteri väiksemat rolli tegude toimepanemisel. Erinevalt kaitsja apellatsioonis esitatust, jõudis maakohus kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult seisukohale, et M. Lehteri puhul puuduvad karistust kergendavad asjaolud

§ 57lg 1 p 3 mõttes ja on seda ka otsuses põhjendanud.

On õige, et oma süüd ei ole M. Lehter kohtumenetluse kestel tunnistanud, kuid viimases sõnas ennast süüdi tunnistanud ja kahetseb väga. Süüdistatava väljendatud tegelik kahetsus peab aga väljenduma selgelt süüdistatava hoiakutes, et ta ka tegelikult kahetseb tehtut. Milles aga kahetsus seisneb, kas X noaga löömise või GBL-i käitlemises episoodis, seda süüdistatava napisõnalisest väljendusest välja lugeda pole võimalik. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist (kd VII, lk 9) ei ole kohus ajaliselt piiranud süüdistatava repliigi korras väljendatud kahetsuse avaldamist ja seega oli süüdistataval õiguslikult võimalik mõlema talle etteheidetava teo toimepanemise asjaolusid täiendavalt selgitada. Süüdistatav seda võimalust ei kasutanud. Kaitsja seisukoht, et selliste ütluste puudumist ei saa süüdistatavale ette heita, ei ole asjakohane, sest M. Lehter ei olegi püüdnud selliseid selgitusi anda. Kohtu seisukohad M. Lehteril kahetsuse puudumisest ei ole kohtukolleegiumi hinnangul vastuolulised ja karistust puudutavad seisukohad on kohus otsuses ammendavalt esitanud. Karistuse mõistmine rajaneb

§ 56

lg 1 kohaselt süüpõhimõttel ja karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Nagu kohtukolleegium eelnevalt osundas, ei anna M. Lehterile mõistetud karistused apellatsioonist tulenevalt alust käesolevas kriminaalasjas tehtud otsusega mõistetud üksikkaristuste ega

§ 65

l g 2 alusel moodustatud liitkaristuse kergendamiseks kaitsja poolt taotletaval viisil. Karistusest tingimisi 10 vabastamise eelduseks on kuriteo eest mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmise ebaotstarbekus ja tulenevalt kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadest on karistusest tingimisi vabastamine võimalik, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-79-03 ja 3-1-1-70-10), mis peab olema kohtuotsuses veenvalt põhjendatud (vt nt Riigikohtu otsus 3-1-1-99-06 p 14). Kohtukolleegiumi hinnangul M. Lehteri puhul selliseid teo toimepanemise asjaolusid ega isiku eripära asja materjalidest ei tulene. Nii on M. Lehter arutatavas asjas tunnistatud süüdi narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises grupis ja isikuna, kes on varem toime pannud

-i

1. peatüki
2. jaos sätestatud kuriteo ja kelle poolt käideldud GBL-i kogusest piisanuks narkootilise joobe tekitamiseks keskmiselt vähemalt 187 500 inimesele ning kes X viiel korral noaga lüües tekitas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse. Kuigi M. Lehteril diagnoositud psüühika- ja käitumishäire vajab meditsiinilist sekkumist, ei õigusta M. Lehteril elukoha olemasolu ega püsiv sissetulek aga samuti valmisolek alustada sõltuvusraviga, talle mõistetud karistuse tingimuslikku täitmisele pööramata jätmist kaitsja soovitud viisil. Tahet alustada sõltuvusraviga saab isik realiseerida ka vangistuse tingimustes. Seetõttu ei ole ka kaitsja argumendid M. Lehteri vangistusest tingimisi vabastamiseks asjakohased, kuivõrd selline karistusõiguslik kohtlemine tekitab pigem karistamatuse tunde, kui tahtmise edaspidiselt õiguskuulekalt käituda. Isiku poolt regulaarselt ja süstemaatiliselt kuritegude toimepanemine, samuti tema teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks, millist seisukohta toetab ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-76-12 väljendatud seisukoht. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole asjas kindlakstehtud asjaoludel ega apellatsioonis esitatud argumentide pinnalt põhjendatud mõista M. Lehterile eripreventiivsetel kaalutlustel tema poolt toime pandud kuritegude eest kergemat karistust kui seda eeldaks üksnes kitsalt tema teosüü suurus. Maakohtu otsusest ei ole tuvastatavad vead, mis oleksid omanud vahetut toimet kohtu siseveendumuse kujunemisele ja viinud M. Lehteri süütegude raskusele või süüdimõistetu isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmiseni. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et M. Lehterile mõistetav karistus vangistuse näol tuleb ka reaalselt ära kanda.
3. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu
4. detsembri 2020 otsuse S. Halliste ja M. Lehteri süüdistusasjas muutmata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 11