← Eesti

1-20-2473/49

Obsah (5)§ 314§ 218§ 16§ 18§ 315

1-20-2473 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. aprillil 2021. a Tallinn Kriminaalasja number 1-20-2473 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov,

§ 314lg 1 - § 21 lg 1 alt 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 17.

detsembri

  1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Prokurör Asja arutamise viis Prokuratuur, süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Oliver Nääs Ringkonnaprokurör Elle Keeman Kirjalik menetlus X, isikukood: XXXXXXXXXXX; aadress: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; haridus: XXX; emakeel: eesti keel; töökoht: XXX. Kriminaalkorras karistamata. Vandeadvokaat Oliver Nääs Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
  2. Pärnu Maakohtu
  3. detsembri
  4. a kohtuotsus X’a suhtes jätta muutmata ning prokuratuuri ja kaitsja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
  5. Mõista Eesti Vabariigilt X kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 1326 eurot. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Harju Maakohtu
  7. detsembri
  8. a otsusega üldmenetluses mõisteti X süüdistuses

§ 314lg 1 - § 21 lg 1 alt 2 järgi õigeks. Kr

MS § 181 lg 1 alusel mõisteti Eesti Vabariigilt välja X kasuks KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu, s.o valitud kaitsja mõistliku suurusega tasu summas 16 458,72 eurot (sh käibemaks). KrMS § 181 lg 1 alusel jäeti Eesti Vabariigi kanda KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu, s.o riigi õigusabi korras kannatanu esindajale määratud tasu ja kulud summas 188,40 eurot (sh käibemaks).

  1. X on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema töötades Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna III menetlusgrupi juhtivuurijana, kelle tööülesannete hulka kuulub vastavalt ametijuhendi p-le 3.2 grupi tegevuste planeerimine ja koordineerimine ning p 3.3 ja 3.6 kohaselt menetluste lahendamine ja menetlusotsuste tegemine kooskõlas seadusega, korraldas 21.10.2019 Y elukohas XXX maakond ebaseadusliku läbiotsmise. Nimelt saadeti 19.10.2019 Lääne prefektuuri poolt Pärnu Maakohtu alluvusse väärteoasja nr 267019006264 väärteotoimik. Tegemist oli 14.10.2019 aadressil CCC toimunud sündmuse kohta kogutud dokumentidega. Väärteoasja arutamine toimus Pärnu Maakohtus 20.10.
  2. Samal päeval kuulutati ka kohtulahend, mille alusel mõisteti

§ 218lg 1 järgi Y süüdi ning karistuseks 20 ööpäeva aresti.

Pärast väärteoasja saatmist maakohtule arutamiseks, edastati 19.10.2019 kohtule samas väärteoasjas nr 267019006264 koostatud läbiotsimismäärus, kus kirjeldati 14.10.2019 CCC toimunud sündmust ja vajadust leida ohtlike terariistu Y elukohast. Pärnu Maakohus andis läbiotsimismäärusele loa 20.10.2019 enne väärteoasja sisulist arutamist. Väärteoasja kohtulikul uurimisel ei taotlenud kohtumenetluse pooled läbiotsimise teostamise läbiviimist ega viidatud uurimistoiminguga täiendavate tõendite kogumist. X olles teadlik, et 19.10.2019 kohtusse saadetud väärteoasjas nr 267019006264 oli Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja teinud isiku suhtes süüdimõistava lahendi, otsustas menetlusgrupi juhina teostada ikkagi sama väärteomenetluse raames Y elukohas läbiotsimise. Selleks saatis X juhina oma pädevust ja volitusi ära kasutades 21.10.2019 Lääne prefektuuri ametnikest ja Demineerimiskeskuse demineerijatest grupiliikmed uurimistoimingut teostama. X andis neile kaasa 20.10.2019 Pärnu Maakohtu kohtuniku resolutsiooniga läbiotsimismääruse, kuid ei avaldanud teavet, et selles asjas on 20.10.2019 tehtud süüdimõistev kohtuotsus ning isik kannab alates 18.10.2019 mõistetud karistust. Tegelikkuses puudus õigus pärast kohtuotsuse kuulutamist teostada uurimistoiming VTMS § 31 lg 1, § 35 lg 1 ja KrMS § 91 lg 1 alusel kogumaks tõendeid, et välja selgitada tõde 14.10.2019 sündmuse asjaolude kohta. Läbiotsimise eesmärgiks on leida süüteo lahendamiseks vajalikud tõendid ning need esitada kohtulikul arutamisel koos vahetu uurimisega. Seega puudub igasugune vajadus koguda tõendeid pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist. Eluruumi puutumatus on põhiõigus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 33 mõttes, mille riivel peab olema mõistlik põhjus. Saates väärteotoimiku kohtusse, näidati väärteoprotokollis ära kõik faktilised ajaolud ja tõendid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks ja mille piirides toimub asja kohtulik arutamine. Seega pärast kohtuotsuse kuulutamist läbiotsimist toimetades tegutsesid eksimusse viidud ametnikud X korraldusel läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil. Jättes uurimistoimingu teostamisel järgimata seadusest tuleneva eesmärgi, puudub ka uurimistoimingul seaduslik alus. Samuti on oluline, et igas konkreetse väärteoasja menetluse staadiumis saab uurimistoiminguid teha vaid menetluse see subjekt, kes on sellel staadiumil menetlejaks ja kes seega vastutab antud menetluse staadiumi eest. Kohtulikul arutamisel on menetlejaks kohtunik, kohtuvälisel menetlejal puudub sellest hetkest alates seaduslik alus teha iseseisvalt uurimistoiminguid. Seega X korraldades pärast kohtuotsuse kuulutamist oma teadmist ja võimu volitust ära kasutades läbi teiste ametnike tegevuse Y elukohas läbiotsimise, rikkus KrMS § 91 lg 1 sätestatud 2

(12)menetlusreegleid, mis omakorda tõi kaasa nii isiku õiguste kui ka õigusemõistmise põhimõtete rikkumise. Arvestades, et X grupijuhina teadis väärteoasjas tehtud kohtuotsusest ning jättis selle alluvatele avaldamata ning saatis nad oma pädevust ja volitust ära kasutades teostama kohtuotsusega väärteoasjas läbiotsimist, on tema käitumises koosseisu objektiivsete tunnuste suhtes tuvastatud kavatsetus. X-le olid väärteomenetlusega seotud asjaolud teada, kuid sellele vaatamata oli tema eesmärgiks teostada süüdimõistetud isiku kodus läbiotsimine. Seega X, teisi isikuid ära kasutades ning nende kaudu ebaseadusliku läbiotsimise teostamisega, pani toime

§ 314lg 1 - § 21 lg 1 alt 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohus leidis, et X süüks arvatud kuritegu

§ 314

lg 1 järgi ei ole tõendamist leidnud, mistõttu tuleb

§ 314lg 1 sätestatud kuriteokooseisu tunnuste puudumise tõttu õigeks mõista.

Lisaks leidis maakohus, et X tegevuses puuduvad

§ 314lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivne ja subjektiivne koosseis.

Maakohus märkis, et

§ 314

lg 1 näeb kuriteokoosseisu objektiivsete tunnustena ette ebaseadusliku läbiotsimise. Läbiotsimise sisustamisel tuleb väärteoasjas juhinduda VTMS § 35 lg 1, mille kohaselt võib kohtuväline menetleja väärteomenetluses läbi otsida oma määruse alusel, millel on resolutsioonina maakohtuniku luba. Läbiotsimise korraldamise õiguslikke aluseid ja vormistamist reguleerib VTMS § 31 lg 1 alusel KrMS § 91, mille järgi on läbiotsimise eesmärgiks leida hoonest, ruumist, sõidukist või piirdega alalt asitõendina kasutatav või konfiskeeritav objekt, kriminaalasja lahendamiseks vajalik dokument, asi või isik või arestitav vara. Läbiotsimine on ebaseaduslik üldjuhul, kui selleks puudub nõutav prokuröri/kohtu luba või kui läbiotsimist teostab isik, kes ei ole selleks KrMS § 32 lg 1 alusel õigustatud või kui läbiotsimist toimetades tegutses menetleja teadlikult läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil (vt nt RKKKo 3-1-1-93-15, p 62). Maakohtu hinnangul ei ole

§ 314

kaitstavat õigushüve – isikuvabaduste kaitse, rikutud ulatuses, mida saaks käsitleda ebaseaduslikuna

§ 314lg 1 tähenduses.

Subjektiivse kooseisu analüüsimisel tuli kohus järeldusele, et X ei teadnud, et läbiotsimismäärus oli valvekohtuniku poolt sanktsioneeritud samas, mitte aga teises väärteoasjas, mis puudutas samuti autorehvide lõikamisi Pärnu linnas. Menetluskulude väljamõistmisel maakohus luges põhjendatuks 80 tunni ja 41 minuti (ehk 80,68 tunni) ulatuses tööd, millist oli osutanud vandeadvokaat O. Nääs tunnihinnaga 170 eurot (millele lisandub käibemaks). Maakohus ei pidanud põhjendatuks O. Nääsi tööd 22 tunni ja 8 minuti (s.o 22,13 tunni) ulatuses. Samuti ei pidanud kohus põhjendatud õigusabi ajakuluks mitte ühtegi toimingut 31 tunni ulatuses, millised oli teostanud jurist Elise Altroff. PROKURATUURI APELLATSIOON 4. Maakohtu otsuse vaidlustas prokurör, kes palub tühistada Pärnu Maakohtu 17.12.2020 otsus täies ulatuses X õigeksmõistmises ja teha uus kohtuotsus, millega tunnistada X süüdi

§ 314lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks rahaline karistus 100 päevamäära.

4.1.

§ 314

objektiivne koosseisu realiseerimise osas prokurör märgib, et kriminaalasjas puudub vaidlus, et kohtuvälise menetleja poolt Pärnu Maakohtule esitatud 19.10.2019 läbiotsimismäärus ja Pärnu Maakohtu 20.10.2019 kohtuotsus on ühes ja samas väärteoasjas nr 2670,19,006264. Samuti tuleb nõustuda kohtu järeldusega, et 19.10.2019 esinesid seaduslikud alused Y elukohas läbiotsimise korraldamiseks, kuivõrd väärteomenetleja oli kogutud tõendite pinnalt küllaldane alus arvata, et Y oli isikuks, kes 14.10.2019 Pärnu linnas X tänaval oli torganud terava esemega halli värvi sõiduauto MB Vito XXXXXX registreerimismärgiga MMMMMM vasakpoolset tagumist rehvi. Vaidlust pole ka selles, et menetlusaluse isiku Y elukohas 3

(12)läbiotsimiseks oli kohtuvälisel menetlejal maakohtu luba olemas, kuid läbiotsimist väärteoasjas nr 2670,19,006264 kuni samas asja kohtuotsuse tegemiseni ei toimetatud. 4.2. Prokuratuur ei nõustu maakohtuga selles, et menetlusnorme rikkuv läbiotsimine on seaduslik, kuna läbiotsimise peamist eesmärki, so tõe tuvastamine nn „rehvilõhkuja“ asjades on menetlustoimingu teostamisel siiski järgitud. Selline tõlgendus, kus ühes süüteomenetluses antud kohtuluba on uurimisasutused õigustatud kasutama mõnes muus sama isikuga seotud süüteomenetluses, tooks endaga kaasa menetlusreeglite kuritarvituse. Kui X võttis pärast 21.10.2019 juhtide koosolekut vastu otsuse läbiotsimise teostamiseks, ei esinenud mitte ühtegi takistavat asjaolu pöörduda Pärnu Maakohtu poole kohtuvälise menetleja menetluses olevas väärteoasjas läbiotsimise loa saamiseks. Selle asemel, et esitada kohtule põhjendused, miks sellist toimingut ja just selles kohas on vaja teha ning miks on põhjendatud Y omandi ja kodu puutumatuse riive, määratledes otsitavad objektid, eelistas X tegutseda vastuolus menetlusreeglitega. Prokuratuur leiab, et seaduslik alus ei saa tekkida hiljem, tagantjärgi asjaolusid hinnates ja väites, et tõde oli vaja välja selgitada ka teistes sarnastes asjades. Seega arvestades, et maakohus on nõustunud, et pärast väärteoasjas nr 2670,19,006264 kohtuotsuse kuulutamist puudus vajadus tõendite kogumiseks ning menetlejatel ei olnud selleks enam õigust ning X tegutses 21.10.2019 vastuolus menetlusreeglitega, sest tal puudus teistes „rehvilõhkuja“ asjades läbiotsimiseks kohtuluba, on tema käitumises tuvastatud

§ 314lg 1 kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused.

Kohtu poolt

§ 314

ebaseaduslikkuse sisustamine kaitstava õiguse rikkumise ulatusega on endaga kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Prokuratuur on jätkuvalt seisukohal, et mõnes teises süüteomenetluses läbiotsmiseks antud kohtuluba ei ole seaduslikuks aluseks korraldamaks isiku elukohas läbiotsimist kolmandates menetlusest, ega saa õigustada läbiotsimise reeglite rikkumist. 4.3. Prokuratuur leiab, et maakohus on õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiselt oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Maakohus märkis, et läbiotsimismääruses endas peeti võimalikuks teiste väärteoasjade kohta tõendite leidmist. Nimetatud seisukohaga ei saa nõustuda, sest määruses ei ole sellist eesmärki avatud. Läbiotsimismäärusesse on pärast väärteomenetluses tuvastatud asjaolude lisatud viide selle kohta, et „Pärnu linnas on registreeritud veel 36 sarnast juhtumist, kus sõiduki rehvid on läbi torgatud külje pealt peenikese terava esemega“. Arvestades, et sama fakti registreeritud sündmuste kohta kasutati isikule aresti küsimisel, ei saa kuidagi järeldada sellest lausest, et läbiotsimismääruses asjas nr 2670,19,006264 oli eesmärgiks tõendite kogumine teiste väärteoasjade kohta. Selline eesmärgi püsitus määruses puudub ning kohtu järeldus on selgelt meelevaldne ega põhine tõendil, mis omakorda viitab kohtuliku uurimise ühekülgsusele ja puudulikkusele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Samuti jõuab kohus järeldusele, et läbiotsimine on olnud tulemuslik ja täitnud seatud eesmärgid, kuna läbiotsimisprotokolli kohaselt leiti ja võeti korterist ära suurel hulgal terariistu.Maakohus on asunud oletama, kuna käesolevas menetluses ei ole uuritud mitte ühegi teise väärteoasja materjale ega hinnatud tõendeid. Kohtus tunnistaja Q kinnitas, et teised väärteomenetlused lõpetati. Kuivõrd selline kohtu poolne oletamine on üllatuslik, ei ole kriminaalasjas kohtutoimikusse esitatud tõendeid selle kohta, et ära võetud asjad on kohtuvälise menetleja poolt tagastatud Y-le. Kuid isegi ilma nende tõenditeta on tuvastatav, et kohtu oletus ei põhine kriminaalasjas tuvastatud faktilistel asjaoludel, vaid on hüpoteetiline, ning selline eksimus on suures osas tingitud kohtuliku uurimise ühekülgsusest, mis omakorda viis tõendite hindamisel tekkinud veani, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seega on esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead toonud kaasa

§ 314lg 1 objektiivse koosseisu osas ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuses.

Läbiotsimiseks ei olnud antud luba „rehvilõhkuja“ 36 muu väärteoasjaga seoses, vaid väärteomenetluses nr 2670,19,006264. 4

(12)Seega kinnitavad tõendid, et läbiotsimine oli ebaseaduslik ning X tegevuses tuvastatud

§ 314lg 1 koosseisu objektiivsed tunnused.

Seda, et kohus ei ole oma seisukohtades järjepidev, kinnitab ka fakt, et 17.12.2020 kohtuotsuse kuulutamisel KrMS § 315 lg 4 kohaselt selgitas kohus suuliselt kohtuotsuse olulisemaid põhjendusi, sh seda, et mõistis X õigeks, kuna puudus kuriteokoosseisu subjektiivne tunnus. Kohus leidis, et X ei teadnud asjaoludest, mis välistas läbiotsimismääruse kasutamise menetlustoimingu tegemiseks. Lisaks kohtusaalis antud selgitustele edastati maakohtust ka vastav pressiteade. Seega 17.12.2020 oli kohtu hinnangul leidnud tõendamist

§ 314

kuriteokoosseisu objektiivne külg, mille osas on seisukoht muutunud 05.02.2021 kättesaadavaks tehtud kohtuotsuses. Selliseid vasturääkivaid seisukohti leiab rohkelt ka kohtuotsuse subjektiivse koosseisu analüüsi juures, muutes tervikuna kohtu siseveendumuse kujunemise objektiivsele kõrvalseisjale mõistetamatuks. 4.4. Prokuratuur ei nõustu maakohtu järeldustega ja kuriteo subjektiivse koosseisu hindamisel. Kohtu hinnangul ei olnud X teadlik sellest, et kohtuotsus ja läbiotsimismäärus oli antud samas väärteomenetluses. Prokurör märgib, et kui kohus jõudis veendumusele, et X tuleb õigeks mõista

§ 314

lg 1 sätestatud kuriteokooseisu objektiivsete tunnuste puudumise tõttu, jääb arusaamatuks miks hakkas kohus analüüsima kuriteo subjektiivse koosseisu puudumist. X kinnitas kohtus korduvalt, et „ma oleks ikkagi teinud seda läbiotsimist“, „sellepärast, et kohtunik vaatas selle üle“, „ma oleks ikkagi uskunud kohtunikku antud hetkel“, „Kui mina sain infot, et seal võib olla lõhkeainet… Kohtunik oli ju loa andnud. Jah, see tuli teha. See oli minu nägemus, et seda tuli teha. Seda ei saa jätta ootele“, „Ja, kui ma oleks ka teadnud. Ma oleks ikkagi selle läbiotsimise teinud“, „Ma oleks selle igal juhul teinud,“ jne. Prokurör märgib, et kriminaalasja materjalidest selgub, et 18.10.2019 kuni 21.10.2019 otsustati läbiotsimise teostamine pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuna selleks ei nähtud menetluslikku taksitust. Nagu tunnistaja Q ütles: „äkki on uus seadus, mis sellist tegevust lubab“ ning „et kriminaalasjas on ju niimoodi“. Sama kinnitavad ka tunnistaja W ütlused selle kohta, et X selgituste järgi olevat kohtunik öelnud, et kuna see otsus ei ole jõustunud, siis on aega läbiotsimist teha küll (13.11.2020 istungiprotokoll lk 55-56). Seega kohtu oletus, et ametnikud justkui oleks arusaanud, et läbiotsimise teostamine väärteoasjas 2670,19,006264 ei ole võimalik, on vastuolus kohtuotsuse põhistamise nõudega ega põhine ühelgi tõendil. Kuivõrd ametnikud ise pidasid läbiotsimist võimalikuks, räägiti sellest ka Q ja X vahelises vestluses läbi rakenduse Messenger. Nimelt uuriti maakohtus 09.12.2019 asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud vestlust: 18.10.2019 kell 21:25 annab X teada, et korter on terariistu täis, äkki saab konfiskeerida kui toimepanemise vahend 19.10.2019 kell 6:46 avaldab X mõtte selle kohta, et peaks uuesti valvekohtunikuga rääkima, äkki tuleb välja vähemalt läbiotsimiseks 20.10.2019 kell 10:16 Q: nõus läbiotsimisega X: Kas otsus teada? Kell 10:35 Q: läks tegema aga 20 annab X: juba tead jah Q: tuleb hakata tunnistajaid üle kuulama X: tubli, materjalid jäta kuskile puhketuppa, ma saan järgmine ndl välja kutsuda ja siis grupiga kuulame kõik koos üle, psühhi määran ka talle ära…aga selles asjas vist ei saa, kus otsus peal Q: ei X: muus asja raames X: aga läbiotsimise saab teha, selles ju andis enne loa! 5

(12)Kohus on asunud seisukohale, et vestlusest ei saa tõsikindlat väita, et jutt oli ühest ja samast väärteoasjast ning peab usutavaks, et X soovis „selles“ asemele kirjutada „selleks“. Kusjuures kohus annab hinnangu otsuses lausele: „aga läbiotsimise saab teha selles ju andis loa“. Prokurör märgib, et kohus, lubades väärteoasjas läbiotsimist, ei saa mitte kuidagi tagada või vastutada selle eest, kuidas uurimisasutuse ametnikud täidesaatvat võimu oma menetlustes kasutavad. Kohus, andes loa läbiotsimiseks, usaldas kohtuvälist menetlejat, kelle ülesanne on selgitada oma taotluses kohtule faktipõhiselt ja arusaadavalt, mis on konkreetses asjas vältimatult vajalik koguda tõendeid läbiotsimisega. Ja kuigi kohtu jaoks tekkis kaks eraldi KIS numbritega menetlust, on MIS-is (ehk menetluse infosüsteem politseis) olnud alati üks väärteoasi nr 2670,19,006264, mistõttu ei saa kohtu poolset ettekujutust kahest erinevast menetlusest omistada kohtuvälisele menetlejale, kelle teadmised on ilmselgelt menetluse osas laiemad kui taotluse saanud kohtunikul ning kes vastutab nõuetekohaselt põhjendatud ja esitatud taotluste kvaliteedi eest. 4.5. Subjektiivse külje tuvastamisse peavad olema kaasatud kõik kriminaalmenetlemisel tuvastatud asjasse puutuvad asjaolud. Samuti tuleb isiku teotahtlus tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga, kus isiku teoeelne- ja järgne käitumine saavad olla abipakkavaks kriteeriumiks. Samas ei saa sellega võrdsustada kohtumenetluse käigus tagantjärgi esitatud põhjendustega ega anda neile eelisseisundit kuriteo tehiolude tuvastamisel, sest need ei tõenda, et esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Kohus on asunud seisukohale, et X-le ei saa omistada teadmist süüteokoosseisu asjaoludest, tõlgendades uuritud tõendeid kitsalt üksnes X selgitusest ning kasutades elulise usutavuse fakti korduvalt kui iseseisvat tõendit. Kuigi elulise usutavuse argumendiga saab kontrollida üksnes tõendite usaldusväärust, mitte nö täita tõendamise lünki, on kohus läbi selle põhjendanud X teadmist vajadusest teised väärteomenetluse ära tõendada. Ometigi objektiivselt nähtub teistest uuritud tõendites (läbiotsimismääruse sõnastus, Q ütlused ja Messengeri vestlus) midagi muud. 4.6.

§ 314lg 1 objektiivsete tunnuste hulka kuuluvaks teoks on läbiotsimise teostamine.

Läbiotsimine kui uurimistoiming vastab objektiivsele küljele vaid juhul, kui see on olnud ebaseaduslik. See aga kujutab endast õigusliku hinnangu andmist toimepanija teole koosseisu objektiivsete tunnuste raames.

§ 16

järgi peab isiku tahtlus hõlmama objektiivse koosseisu asjaolusid, mitte aga õigusnorme. Teisisõnu ei ole tahtluse aspektist tähtsust sellele, kas isik oli teadlik koosseisu asjaolude õiguslikust tähendusest, kuivõrd teo keelatus ehk ebaõigusteadlikus ei ole tahtluse objektiks. Sellisel juhul tuleb hinnata, kas eksimus teo keelatuses oli isiku jaoks välditav. Üldjuhul peab oma teo keelatuse ära tundma isik, kes tegutseb mingis kindlas valdkonnas (3-1-1-65-16). Kusjuures, nii kaitsja kui maakohus on jõudnud ka ise keelueksimuse analüüsini, mistõttu ei ole nad välistanud X teos nii objektiivsete kui subjektiivsete tunnuste esinemist. Kohtuotsuse punktis 5.9 märgitakse, et X tegevus on subjektiivsest küljest vaadeldav hooletusena. Arvestades, et

§ 314

objektiivseks tunnuseks on läbiotsimine, tähendab kohtu järeldus seda, et 17 aastase töökogemusega kõrgel politseiametnikul (sh grupijuhil) võib puududa teadmine sellest, et läbiotsimise kui isiku põhiõigusi riivava uurimistoimingu läbiviimine saab toimuda üksnes menetlusreegleid järgides. Ometigi on kohtulikul uurimisel kohtutoimikusse esitatud ametijuhend, mille kohaselt X vastutab õigusaktide järgimise ning täitmise eest ning oskab rakendada õigusalaseid teadmisi, võttes vastu menetlusotsused kooskõlas seadusega. Kui kohus jõudis veendumuseni, et X ei kontrollinud läbiotsimise sisu enne läbiotsimist, siis kinnitab see asjaolu, et ta suhtus oma teosse ükskõikselt ning ei teinud selleks midagi, et ebaseaduslikku läbiotsimist ära hoida. See on aga kaudse tahtluse tunnuseks, mitte hooletuse ning toonud kaasa materiaalõiguse normi, so

§ 18lg 3 ebaseadusliku kohaldamise.

Seega, kui kohtuotsuses on jõutud järeldustele, et süüdistatav X oli teadlik, millise episoodi kohta on kogutud piisavalt tõendeid, et saata materjalid kohtualluvuse järgi Pärnu Maakohtule ning X on 21.10.2019 initsieerinud Y korteris läbiotsimise (p 5.2), valitsedes läbiotsimist teostanud isikute 6

(12)tegevust ülekaaluka teadmisega (p 3.2), kus läbiotsimise teostamise kavatsus oli X-l alates 18.10.2019 ning sai tegutsemiseks täiendavalt tõuke 21.10.2019 juhtide koosolekul (p 5.1), kinnitavad need X teadlikku ja tahtlikku tegevust.

§ 16

lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süütekoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub või vähemalt peab seda võimalikuks. X eesmärgiks oli läbiotsimine teostada, kasutades selleks teise väärteoasja määrust, mistõttu ta ka tahtis korraldada uurimistoimingu teostamise menetlusreegleid rikkudes. X-le olid väärteoasja nr 2670,19,006264 menetlusega seotud asjaolud teada, kuid sellele vaatamata oli tema eesmärgiks teostada süüdimõistetud isiku kodus läbiotsimine. 4.

  1. Kuigi kohus on leidnud, et X teost puuduvad nii objektiivsed kui subjektiivsed kuriteokoosseisu tunnused, võetakse kohtuotsuses seisukoht ka keelueksimuses küsimuses. Prokurör nõustub sellega, et käesolevas kaasuses oli eksimuse ärahoidmine välditav. Kogutud tõendid kinnitavad, et läbiotsimist peeti õigeks põhjusel, et selleks andis kohus loa enne kui kuulutas otsuse. Ehk siis läbiotsimismäärusele anti nõusolek nn kestvas menetluses, mistõttu pidas X selle realiseerimist õiguslikuks lubatavaks. 4.
  2. Prokurör palub tühistada Pärnu Maakohtu 17.12.2020 otsus täies ulatuses X õigeksmõistmises ja teha uus kohtuotsus, millega tunnistada X süüdi

§ 314lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks rahaline karistus 100 päevamäära.

KAITSJA VASTUS PROKURATUURI APELLATSIOONILE 5. Põhjaliku vastuse prokuröri apellatsioonile on tähtaegselt esitanud kaitsja, kes prokuratuuri apellatsioonis toodud argumentidega X poolt

§ 314

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu realiseerimisest ei nõustu ning palub jätta prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata ning jätta apellatsioonimenetluses tekkinud X menetluskulud kogu ulatuses riigi kanda. KAITSJA APELLATSIOON 6. Apellatsiooni esitas ka süüdistatava kaitsja ainult menetluskulude kindlaksmääramise ja väljamõistmise osas, kes ei nõustu maakohtu seisukohtadega osas, mille kohaselt ei saa põhjendatuks ning vajalikuks lugeda O. Nääsi teostatud õigusabi toiminguid 22,13 tunni ning jurist Elise Altroffi toiminguid 31 tunni ulatuses. Kaitsja palub Pärnu Maakohtu 17.12.2020 otsuse nr 120-2473 tühistada osaliselt osas, millega jäeti eelviidatud töötunnid X-le Eesti Vabariigilt välja mõistmata ning palub teha selles osas uue otsuse, mõistes menetluskulud välja kogu ulatuses, st lisades hüvitatavate menetluskulude hulka vandeadvokaat O. Nääsi 22,13 töötundi tunnihinnaga 170 eurot, millele lisandub käibemaks, ning jurist Elise Altroffi 31 töötundi tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Kaitsja märgib, et õigusabi kulu vajalikkuse hindamine ei saa sõltuda sellest, kes ülesande faktiliselt täitis (st kelle tööst tekkis kulu), vaid see saab tuleneda ülesande enda väärtusest ja selle tähtsusest kaitsefunktsiooni kvaliteetseks teostamiseks. Juristi tööd vajalikuks või hüvitamist väärivaks lugemata peaks seega samale seisukohale jõudma ka juhul, kui samasid ülesandeid oleks täitnud (vande)advokaat. Pelgalt asjaolu, et mõne vajaliku ülesande täitis jurist ja mitte advokaat, ei saa anda iseeneslikult alust väitmaks, et kulu kui selline ei olnud kriminaalasja seisukohalt põhjendatav või vajalik. Juristi töö võib moodustada ja käesolevas asjas moodustaski põhjendatud ja vajaliku osa kaitsja tasust. Selline sisemise tööjaotuse korraldus on mh õiglane ja kasulik ka kliendi vaatepunktist, muutes tema õigusabikulud madalamaks võrreldes olukorraga, kus samas mahus (ning ometi vajalikku) tööd oleks pidanud tegema kallima tunnihinnaga advokaat ise. Olgugi, et X kaitsja on tõepoolest vandeadvokaat O. Nääs, on kõike eeltoodut silmas pidades ekslik maakohtu 7

(12)hinnang, mille kohaselt ei saa juristi kaasamist pidada mitte ühelgi juhul põhjendatuks või vältimatult vajalikuks. Juristi abi kasutamine täidab eellõige advokaadi-töö kergendamise ja ajakulu vähendamist eesmärki. Tänu efektiivsemale tööjaotusele on aga võimalik tagada advokaadi kõrgendatud tähelepanu nende küsimuste puhul, milleks juristil puuduvad teadmised ning neid peegeldav kvalifikatsioon, ning kindlustada kokkuvõttes kvaliteetsem õigusabiteenuse osutamine. Kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu 17.12.2020 kohtuotsuse osaliselt osas, mis puudutab menetluskulude hüvitamist, ning teha uue otsuse, millega jätta kõik X-le õigusabi osutamisega tekkinud menetluskulud – sh maakohtu poolt arvestamata jäetud O. Nääsi 22,13 töötundi tunnihinnaga 170 eurot, millele lisandub käibemaks, ning jurist Elise Altroffi 31 töötundi tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks – kogu ulatuses Eesti Vabariigi kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 7. Ringkonnakohus, tutvunud prokuröri ja kaitsja apellatsioonide argumentidega, süüdistatava kaitsja vastusega ning kriminaaltoimiku materjalidega leiab, et apellatsioonide argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. 8. Kohtukolleegium vastab eelkõige prokuröri apellatsiooni argumentidele seoses X tegevuses

§ 314lg 1 järgi kuriteo koosseisu objektiivsete tunnuste sisaldumisega.

Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasjas ei ole vaidlust X-le esitatud süüdistuses esitatud faktiliste asjaolude üle. Samas on kahetsusväärne, et juba süüdistuse tekstist ei tulene sellist faktoloogiat, mille põhjal sellest nähtuks, milline konkreetne tegu on omistatud ühele või teisele konkreetsele ametiisikule. Süüdistus on formuleeritud ebamäärases vormis tegusõnadega „saadeti, edastati“ jne, kuigi konkreetsete toimingute taga on konkreetne ametiisik, kelleks ei ole X. Sama etteheidet võiks teha süüdistuse tekstile seoses Pärnu Maakohtu tehtud menetlustoimingutega väärteoasjas 2670,19,006264. Kohtukolleegiumi veendumusel on käsiloleva kriminaalasja õige lahendamise seisukohalt muuhulgas oluline, kas Pärnu Maakohtu väärteoasjas nr 267019006264 20.10.2019 48-minutilise vahega tehtud menetlusostuste taga on erinevad kohtunikud või üks ja sama. Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud ning kriminaalasjas puudub vaidlus, et Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna III menetlusgrupi vanemväärteomenetleja Q saatis 19.10.2019 kl 19:55 kohtualluvusse saatmise määruse alusel Pärnu Maakohtule väärteoasja Y suhtes aresti taotlemiseks. Sama politseiametnik Q on 19.10.2019 soovinud teostada väärteoasjas nr 2670,19,006264 läbiotsimist, esitades kell 19.57 Pärnu Maakohtule läbiotsimismääruse. Pärnu Maakohtu kohtunik Teet Olvik on 20.10.2019 kirjutanud määrusele käsikirjalise resolutsiooni „nõus läbiotsimisega.“ (I kd, tl 143). Läbiotsimismäärus on kohtunik T. Olviku poolt ka digitaalallkirjastatud 20.10.2019 kl 10:58 (I kd, tl 141-142). Läbiotsimismääruse põhjenduste kohaselt on 14.10.2019 juhtumi suhtes 15.10.2019 alustatud väärteo asjas leidnud tuvastamist, et Y on CCC Pärnu linnas torganud terava esemega s/a MB Vito registrimärgiga XXXXXX vasakpoolset tagumist rehvi. Seejuures on menetleja märkinud, et Pärnu linnas on registreeritud ja on veel registreerimisel kokku 36 sarnast juhtumit. Läbiotsimise määruse kohaselt „on alust arvata, et Y, ik XXXXXXXXXXX, elukohas XXX korteris ja tema kasutuses olevates teistes ruumides võib asuda esemeid, peenikese otsaga terariistasid, millega on võimalik tekitada varalist kahju (I kd, tl 143).“ Seega on kohtuvälise menetleja ametnik Q edastanud 19.10.2019 Pärnu Maakohtule ühes väärteoasjas materjalid nii Y-le aresti mõistmiseks, kui ka määruse läbiotsimise teostamiseks. 20.10.2019 Pärnu Maakohtu sama kohtunik Teet Olvik arutas sama väärteoasja nr 2670,19,006264 Y suhtes koostatud

§ 218

lg 1 järgi protokolli alusel, allkirjastas otsuse digitaalselt kell 11.46, seega 48 minutit peale samas asjas läbiotsimismääruse allkirjastamist. Kohtukolleegium märgib, et kuigi vaatamata kaitsja vandeadvokaat O. Nääsi taotlusele ei rahuldanud maakohus kaitsja taotlust kohtunik T. Olviku ülekuulamiseks, on üheselt selge ja 8

(12)eluliselt ainuvõimalik, et kohtunik T. Olvik ei võinud unustada menetlusaluse isiku nime ja talle etteheidetavat tegevust kõigest mitmekümne minuti jooksul, mis jäid läbiotsimismääruse sanktsioneerimise ja kohtuotsuse allkirjastamise vahele. Väärteomenetluse loogika kohaselt ei oleks kohtunik tohtinud sanktsioneerida isiku elukoha läbiotsimist samas väärteoasjas, mis on jõudnud tema menetlusse ja millist ta sisuliselt koheselt peale läbiotsimise määruse sanktsioneerimist arutama suundus. Selline läbiotsimise sanktsioneerimine oli menetluslikult sisutühi, kuna seda ei jõuaks kohtuväline menetleja mingil juhul samal päeval enne kohtuistungi algust teostada, eriti arvestades olukorda, et Y oli kinni peetud 18.10.2019 ning 20.10.2019 möödus tema seadusega lubatud kinnipidamisaeg. Võib siiski järeldada, et kohtunik eeldas, et läbiotsimismäärus on tehtud teises väärteomenetluses, mis puudutab teisi 36 Pärnu linnas registreeritud autorehvide läbitorkimiste episoode. Selline järeldus on koosõlas ka tunnistaja Q ütlustega, et kohtunikul ei töötanud KIS ning läbiotsimismäärusele loa küsimisel selgitas ta kohtunikule, et menetluses on üle 40 väärteoasja ja Y kinnipidamisel oli hulgaliselt terariistasid, mistõttu on vaja teostada läbiotsimine. Maakohus on samuti asjakohaselt märkinud, et sellise kohtunik T. Olviku eksimusversiooni kasuks räägib ka viimase poolt Y suhtes kohtuotsuse kuulutamisel väljaöeldu, et „eks siis menetluse käigus veel täpsustatakse ilmselt asjaolusid. Aga üks episood on antud juhul olemas“ (29.11.2019 asitõendi vaatlusprotokoll - I kd, tl 131). Selline samas väärteoasjas menetleja Q poolt üheaegne Y süüasjas materjalide kohtusse saatmine ning samas asjas Y elukoha läbiotsimise loa küsimine (mis on oma loomult sisutühi) ning kohtunik T. Olviku poolt eksimuse tulemusena sellise loa 20.10.2019 andmine on tinginud olukorda, milles süüdistatakse üksnes Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna III menetlusgrupi juhtivuurija X, kes 21.10.2019 korraldas eelmisel päeval antud loa alusel Y elukohas XXX, läbiotsimise. Süüdistuse kohaselt oli selline läbiotsimine ebaseaduslik, kuna oli vastuolus väärteomenetluse loogikaga, et kohtuotsusega lahendatud väärteoasjas on menetlus lõppenud, seega on lõppenud ka läbiotsimisloa kehtivus ning see asjaolu oli süüdistatavale teada. 9. Kohtukolleegium nõustub süüdistuse seisukohaga, et tegelikkuses puudus kohtuvälisel menetlejal õigus pärast kohtuotsuse kuulutamist teostada uurimistoiming VTMS § 31 lg 1, § 35 lg 1 ja KrMS § 91 lg 1 alusel kogumaks tõendeid, et välja selgitada tõde 14.10.2019 sündmuse asjaolude kohta. Tuleb nõustuda ka süüdistuses toodud tõdemusega, et igas konkreetse väärteoasja menetluse staadiumis saab uurimistoiminguid teha vaid menetluse see subjekt, kes on sellel staadiumil menetlejaks ja kes seega vastutab antud menetluse staadiumi eest. Kohtulikul arutamisel on menetlejaks kohtunik, kohtuvälisel menetlejal puudub sellest hetkest alates seaduslik alus teha iseseisvalt uurimistoiminguid. Ringkonnakohus on eelpool välja toonud sündmuste ja menetlejapoolsete eksimuste jada (kohtuvälise menetleja poolt sisutühja läbiotsimise loa küsimine ja selle ekslik lubamine kohtu poolt), mis kulmineerus läbiotsimisega, mis on süüdistuse kohaselt ebaseaduslik ning mille korraldamises süüdistatakse X. Kohtukolleegium aga nõustub seejuures maakohtu seisukohaga, mis on kinnistunud kohtupraktikas, et igat menetlusnormide ja üldise menetlusloogika rikkumist ei tule vaadelda objektiivselt ebaseadusliku menetlustoiminguna

§ 314lg 1 mõttes ehk kuriteona.

Seda eriti olukorras, kus eeldused selliseks rikkumiseks olid loodud samas väärteoasjas eelnevate menetlejate eksimustega. Asjakohane on maakohtu viide kehtivale kohtupraktikale kriminaalasjades nr 1-19-31/63, p 18; 116-6452/340, p 38 jj nr 3-1-1-94-14, p 216 nr 3-1-1-85-11, p 44 nr 1-17-6580/138, p-d 10, 11 ja 13; nr 1-17-689/29, p 11 nr 1-16-10326/51, p 27, kus Riigikohus on korduvalt tõlgenduslikult kitsendanud erinevate kuriteokoosseisude rakendusala, võttes muu hulgas arvesse koosseisuga kaitstavat õigushüve ja õigushüve kahjustamise ulatust. Ringkonnakohus on seisukohal, et käsiloleva kaasuse õigeks lahendamiseks, koosseisuga kaitstava õigushüve ja X-le inkrimineeritud rikkumise raskuse ja ulatuse hindamisel tuleb vastata küsimusele, kas valvekohtunik oleks andnud Y elukoha läbiotsimiseks loa, kui seda oleks menetleja 9

(12)poolt küsitud teiste Pärnu linnas 36 autorehvide lõikamise episoodide uurimiseks alustatud mõnes teises väärteomenetluses. Sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, kuna nagu on eelpool näidatud, uskuski kohtunik T. Olvik ekslikult, et ta sanktsioneerib Y elukoha läbiotsimist just teise väärteomenetluse raames. Seega, oleks X pöördunud valvekohtuniku poole samasuguse taotlusega, kuid teise numbriga Pärnu linnas rehvide lõikamise sündmuse kohta alustatud väärteoasjas, kas enne või pärast Y väärteoasjas nr 2670,19,006264 kohtuotsuse tegemist, oleks ta läbiotsimiseks loa igal juhul saanud, seega mingilgi moel ei oleks seadusevastaselt kannatanud Y põhiseaduslik õigus elukoha puutumatusele. Kohtukolleegiumi veendumusel, korraldades Y elukoha läbiotsimist päev varem kehtivuse sisuliselt kaotanud läbiotsimise määruse alusel, rikkus X kohtuvälise menetlejana väärteo- ja kriminaalmenetlusõiguse norme, mistõttu menetlusliku tagajärjena selle läbiotsimise käigus saadud teave või objektid on muutunud menetluslikult lubamatuks tõendiks, sõltumata sellest, millises uuritavas väärteoasjas sooviti kogutud teavet tõendina kasutada. Kohtukolleegium märgib, et nt jälitustegevusega kogutud tõenditega kriminaalasjades on kaitsjate taotlused jälitustoiminguid sanktsioneerivate kohtulubadega võimaldatud tähtaegade jälitusprotokollides fikseeritud tähtaegadega kõrvutamiseks tavaline ja levinud kaitsetaktika. Selle tulemusena on kohtuliku kontrolli käigus ette tulnud olukordi, kui toiming kestis mingil põhjusel veidi pikemalt, kui kohtuluba seda võimaldas. Teoreetiliselt on ka sel juhul võimalik rääkida menetleja poolt

§ 315

järgi (ebaseadusliku jälitustegevuse ja teabe varjatud kogumise) objektiivse kuriteokoosseisu realiseerimisest. Sellele vaatamata, ainukeseks mõistlikuks tagajärjeks sellise kriminaalmenetlusnormide rikkumise puhul, on kohtuloaga katmata perioodi eest kogutud teabe tõendikogumist väljajätmine. Tuleb siiski veelkord rõhutada, et igal juhul selliste rikkumiste puhul tuleb hinnata rikkumise raskust ja ulatust. Väiksematele rikkumisele, eriti olukorras, kus menetlejal on kohtuluba toimingu tegemiseks, kuid see on menetlusloogikast tulenevalt kehtivuse kaotanud, võimalik reageerida ka teiste kriminaalvastutusest leebemate meetmetega (nt politseiametniku distsiplinaarvastutus). (Vt RKKK viidatud otsus nr 1-17-1219/39, p 16.) Vastupidine seisukoht võib viia karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtte rikkumiseni (vt RKKKo nr 1-19-31, p 19). Selliselt nõustub kohtukolleegium maakohtu järeldusega, et X-le inkrimineeritud tegevuses ei sisaldu

§ 314lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivset koosseisu.

10. Iseenesest on asjakohane prokuröri apellatsioonis toodud seisukoht, et kui maakohus on tuvastanud X tegevuses

§ 314

lg 1 järgi kuriteo objektiivse kooseisu puudumise, ei oleks kohus pidanud vaagima süüdistatava poolt subjektiivse koosseisu realiseerimise küsimust. Sel põhjusel jätabki kohtukolleegium vastamata prokuröri apellatsiooni suurimale osale, mis sisaldab tõendite analüüsi ning argumentatsiooni seoses X poolt

§ 314lg 1 järgi subjektiivse kuriteokoosseisu realiseerimisega.

Kohtukolleegium peab vajalikuks vaid märkida, et seadusega ettenähtud kohtuliku kontrolli mehhanismid kriminaal- ja väärteomenetluses ei ole pelk formaalsus. Iga menetlustoimingu sanktsioneerimisel peab kohtunik muuhulgas veenduma ka selle toimingu vajalikkuses ja otstarbekuses konkreetses menetlusetapis. Puudub vaidlus, et Pärnu linnas oli vaja uurida veel mitukümmend autorehvide lõikamist, millest ühe episoodi toimepanemises väärteoasjas nr 2670,19,006264 süüdistati Y. Selles asjas Y elukoha läbiotsimise lubamisel ei veendunud kohtunik selles, kas selline menetlustoiming on asjas võimalik ja otstarbekas olukorras, kus menetlejaks on kohus ise ning ta asub koheselt arutama Y suhtes koostatud väärteoprotokolli alusel viimase süüasja. Prokurör ise märkis oma apellatsioonis, et kinnitust on leidnud, et sellist läbiotsmist on peetud seega ametnike poolt võimalikuks (vt Q ütlust, et ju on uus seadus ja kriminaalasjas tehakse nii, mida ei ole välistanud ka X oma ütluses, sama kinnitavad C ja Q ütlused) ning sel põhjusel see ka 21.10.2019 läbi viidi. Olukorras, kus väärteomenetluse loogikas on eksinud läbiotsmist taotlenud ametnik ning tähelepanematuse tõttu kohtunik seda ekslikult lubanud, tuleb välistada ka süüdistatava tahtlus 10

(12)seaduse rikkumiseks ja seda enam kuriteo toimepanemiseks. Küll aga võib antud kaasuse pinnalt jaatada politseiametnikel esinevaid puudujääke erialastes teadmistes ning kohtuniku tähelepanematust elukoha läbiotsimise sanktsioneerimisel, mis aga ei moodusta kuritegu eeltoodud põhjendustel.
  1. Süüdistatava kaitsja leiab esitatud apellatsioonis, et maakohus on jätnud põhjendamatult välja mõistmata menetluskulud vandeadvokaat O. Nääsile 22,13 tunni toimingute ulatuses ja jurist Elise Altroffi toimingute 31 tunni ulatuses. Kaitsja märgib, et arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht kliendiga suhtlemisele kulunud ajakulu hüvitamata jätmisest põhjendusega, et see on vältimatu osa õigusabi osutamisest. Maakohus on toonud esitatud arvete kaupa välja, millistel arvetel millises ulatuses toiminguid põhjendatuks ei pidanud. Seejuures ei ole tuvastatav, et maakohus oleks pidanud põhjendamatuks kõiki kliendiga kohtumisi, vaid leidnud, et osa neist on liialdatud. Seega ei saa kaebuse väitega sellest, justkui ei pidanuks maakohus kliendiga kohtumisi üldse põhjendatuks, nõustuda ning see on alusetu. Maakohus ei ole pidanud kohtumisi põhjendatuks vaid nii suures ulatuses, nagu kaitsja on taotlenud. Kuivõrd kohtul on laiaulatuslik kaalutlusõigus kaitsja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel, on maakohus igati pädev hindama kaitsjal kliendiga kohtumistele kulunud aega põhjendatuks väiksemas ulatuses, kui seda taotletud on. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kaebuses esitatu alust maakohtu sellekohase hinnangu muutmiseks. Samuti leiab ringkonnakohus, et põhjendatud on maakohtu seisukoht ka kohtuistungiteks ettevalmistamisega seonduvalt. Nagu kaitsja ka ise märgib, on tunnistajad n-ö erineva kvaliteediga, mis on ringkonnakohtu hinnangul nähtav ka sellest, et kolm toimunud kohtuistungit olid enam vähem sama kestusega, kuigi 06.11.
  2. a istungil kuulati üle 5 tunnistajat ning 13.11.
  3. a kohtuistungil 3 tunnistajat. Seega ei oma tähendust vaid tunnistajate arv, vaid tuleb hinnata ka seda, kui kaua tunnistajate ülekuulamine kestis, mis annab aimdust sellest, kui palju kriminaalasja seisukohalt olulist informatsiooni tunnistaja omas. Sellest tulenevalt leiab kohtukolleegium, et erinev on ka tunnistajate ülekuulamiseks ettevalmistamisele kuluv aeg ning vaid tunnistajate arv ei ole aluseks arvata, et istungiks, kus oli rohkem tunnistajaid, kulus ettevalmistamiseks ka tingimata rohkem aega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et väljamõistmisele ei kuulu kulud, mis seonduvad büroosiseste nõupidamistega. Büroosisesed nõupidamised kolleegidega ei ole puutumuses kaitsetoimingutega. Kui kaitsja peab vajalikuks pidada nõu kolleegidega, siis ei ole põhjendatud selle kulu arvestamine isiku menetluskulude hulka, kuivõrd tegemist on büroosisese tööjaotusega seotud küsimusega, mis aga ei seondu otseselt õigusteenuse osutamisega. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud ka maakohtu seisukoht juristi poolt tehtud toimingute hüvitamata jätmise osas. Märkida tuleb, et hüvitamisele kuulub KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel valitud kaitsjale makstud tasu. Süüdistatavale osutab õigusteenust advokaat, mitte aga advokaadibüroo jurist. See, kas ja kuidas advokaat õigusteenuse osutamise raames oma ülesandeid büroosiseselt delegeerib, on tema otsustada, kuid see ei saa endaga kaasa tuua kohustust hüvitada büroo teistele töötajatele nende töötasu. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis nr 3-2-1-65-13 on selgitatud, et eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu (advokaaditasu AdvS § 60 tähenduses). Seega ei näe kehtiv seadusandlus ette eraldi advokaadibüroo juristi poolt tehtud töö hüvitamist. Seda seisukohta ei väära ka apellatsioonis viidatud Riigikohtu lahendis nr 1-17-9149 toodu, kuivõrd kolleegium ei ole selgesõnaliselt jaatanud juristi tasu eraldi hüvitamist. Järelduse, et Riigikohus on pidanud eraldi hüvitatavaks ka juristi poolt tehtud tööle kulunud aega, saaks teha vaid juhul, kui tasu oleks välja mõistetud kogu ulatuses või kohus oleks selgesõnaliselt seda kinnitanud. Kuivõrd seda tehtud ei ole, on apellatsioonis tegemist kaitsja subjektiivse hinnanguga, mis aga ei lükka ringkonnakohtu hinnangul ümber maakohtu järeldust. 11
(12)12. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellantide poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 17. detsembri 2020 otsuse X suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. 13. X kaitsja vandeadvokaat Oliver Nääs esitas Tallinna Ringkonnakohtule 05.04.2021. a taotluse kaitsjatasu hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotleb kaitsja välja mõista menetluskulud kokku summas 3513,90 (sh käibemaks 585,65 eurot) (õigusteenusele kulus arve kohaselt kokku 5406 eurot, kuid nähtuvalt arvelt on arvestatud summast maha allahindlus, mistõttu palutakse hüvitamist summas 3513,90 eurot). Taotluse kohaselt hõlmab nimetatud õigusabi apellatsiooni menetluskulude osas ja selle täiendamist juristi poolt (5 h), apellatsiooni koostamist ja esitamist (1 h), vastuse koostamist apellatsioonile juristi poolt (29
  1. h)ning advokaadi poolt (5,5
  2. h)kokku 40,5 tundi. Advokaadi ühe töötunni hind on 170 eurot, millele lisandub käibemaks ning juristi töötunni hind on 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Õigusteenuse arve on väljastatud Xle. Kohtukolleegium asub seisukohale, et kaitsja tunnitasu summas 170 eurot, millele lisandub käibemaks, on põhjendatud. Nagu ringkonnakohus aga eelnevalt on selgitanud, ei ole põhjendatud hüvitada juristi töötasu. Nähtuvalt esitatud arvele lisatud spetsifikatsioonist on vandeadvokaat kulutanud apellatsiooni koostamisele, esitamisele ning prokuratuuri apellatsioonile vastuse koostamisele ja esitamisele kokku 6,5 h. Eeltoodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus menetluskulu summas 1326 (sh käibemaks 221 eurot) X kasuks KrMS § 185 lg 2 ning § 189 lg 2 alusel välja Eesti Vabariigilt. Allkirjastatud digitaalselt Tühistatud osaliselt Riigikohtu 09.12.2021 otsusega RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. aprilli 2021. a ja Pärnu Maakohtu 17. detsembri 2020. a otsus X-le menetluskulude hüvitamise ulatuse osas. 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Eesti Vabariigilt X kasuks välja 28 183 eurot 50 senti kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sh 24 667 eurot 60 senti kohtueelses ja maakohtu menetluses makstud kaitsjatasu eest ja 3515 eurot 90 senti apellatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest). 3. Muus osas jätta nii maa- ja kui ka ringkonnakohtu otsus muutmata. 4. Kaitsja kassatsioon rahuldada. 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.