Obsah (10)

§ 904§ 103§ 208§ 897§ 905§ 908§ 909§ 127§ 128§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler, Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 26. mai 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-4625 Kohtuas

) § 883 ja § 897 mõttes. Kostja on

1. oktoobril 2018,
2. novembril 2018 ja
3. detsembril 2018 koostanud ja väljastanud laokirjad. Seega on hageja hoiustanud kaubad kostjale kuuluvas laos. Puudub vaidlus, et hageja on hoiustamise eest kostjale tasu maksnud. Suulise laolepingu sõlmimist Vene äriühinguga ei kinnita Vene äriühingu peadirektori seletuskiri ega komisjonileping ja selle lisad. Laolepingu sõlmimist hagejaga kinnitab komisjonilepingu lisas 1 kokkulepitu, et kaup paigutatakse Vene äriühingu käsundi alusel Stock 4US OÜ poolt kostja lattu ja lisas 2 märgitu, et Stock 4US OÜ käsundil teostas kauba lattu transportimise, vormistamise ja tasumise allkomisjonärina hageja. Asjaolu, et hageja võis laolepingu sõlmimisel täita allkomisjonäri ülesandeid ja sõlmida lepingu komitendi või komisjonäri käsundil, ei tähenda, et hageja ei ole lepingupool. Kuivõrd hoiustajaks oli hageja ja laokirjad on väljastatud hagejale, siis omas hageja ainsana kauba väljaandmise nõudeõigust (

§ 904lg 2, § 909 lg 1).

Vene äriühingu seletuskirjast nähtub, et kaup on jõudnud Vene äriühingu valdusesse. Seega on kostja rikkunud laolepingust tulenevat kohustust ja vastutab selle eest (

§ 103lg 1).

Hagejale kahju tekkimise kindlaks tegemiseks tuleb välja selgitada, kas hageja on kauba omanik. Hageja on tõendanud, et ta on

1. oktoobril 2018 tasunud 300 000 eurot vastavalt 3 Itaalia äriühingu väljastatud arvele. Puudub vaidlus, et kaup, mille eest hageja tasus, transporditi Itaaliast Eestisse ja hageja korraldas ka selle hoiustamise, mistõttu võib hagejat lugeda kauba kaudseks valdajaks. Seda kinnitavad ka CMR kaubaveokirjad, mille järgi oli kauba saajaks hageja. Samas ei saanud hageja kauba omanikuks, sest hageja sõlmis kauba soetamisele suunatud lepingu komisjonärina. Vene äriühing ja Stock 4US OÜ olid sõlminud komisjonilepingu ja selle lisa 1, millega Stock 4US OÜ kui komisjonär kohustus Itaalia äriühingult soetama komitendi kui Vene äriühingu jaoks 300 000 euro ulatuses kaupa, kusjuures komisjonär kohustus kauba eest tasuma alguses ise, omades õigust saada kantud kulud hiljem komitendi poolt hüvitatud ning komisjonäril oli õigus kaasata käsundi täitmisesse ka kolmandaid isikuid. Komisjonilepingu lisa 2 järgi oli hageja allkomisjonär, kes organiseeris kauba tellimise, lattu transportimise ja tasumise Stock 4US OÜ eest. Hageja ei saanud kauba omanikuks, kuna selle välistab komisjonilepingu olemus, mis on suunatud Stock 4US OÜ-le ja sealt edasi Vene äriühingu jaoks kaupade soetamise teenuse osutamisele ning komisjonilepingu p-s 1.3 sätestatu, mille kohaselt saab kauba omanikuks komitent. Kuivõrd lõppastmes pidi kauba omanikuks saama/jääma Vene äriühing ja kaup on jõudnud faktiliselt tema valdusesse, siis ei saa hagejat lugeda kauba omanikuks, mistõttu ei ole hagejale kahju tekkinud. Kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta rahuldamata ka viivisenõue. Apellatsioonkaebus
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 125 773,50 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Arusaamatu ja üllatuslik on maakohtu järeldus, et hagejal ei ole kahju tekkinud ning maakohus on ebaõigesti leidnud, et vaidluse lahendamise seisukohast omab tähtsust komisjonileping. Hageja ja Itaalia äriühing sõlmisid
3. oktoobril 2018 müügilepingu, millega pooled leppisid kokku, et Itaalia äriühing müüb ning hageja ostab kaupa. Müügilepingus nähti ette, et kaup tarnitakse Eestisse pärast ostja makset ja omandiõigus kaubale läheb ostjale üle kauba eest täies ulatuses tasumisel. Hageja tasus
4. oktoobril 2018 Itaalia äriühingule kauba eest 300 000 eurot. Seega sai hageja kauba omanikuks

§ 208lg 1 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lg 1 järgi pärast ostuhinna tasumist.

Puudub vaidlus, et kaup transporditi Itaaliast Eestisse ja hageja korraldas selle hoiustamise, sõlmides selleks kostjaga suulise laolepingu. Seda, et hageja on kauba valdaja, kinnitavad ka CMR kaubaveokirjad, mille järgi oli kauba saajaks hageja. Hageja on kauba valdaja ja omanik kuni selle üleandmiseni Stock 4US OÜ-le. Hageja ja Stock 4US OÜ leppisid kokku, et hageja tagab Stock 4US OÜ-le vähemalt 300 000 euro ulatuses Itaalia äriühingult ostetud kaupa. Hageja ostis 300 000 euro väärtuses kaupa eesmärgiga see edasi müüa Stock 4US OÜ-le. Hageja oli kohustatud allkomisjonärina täitma Stock 4US OÜ kui komisjonäri ülesandeid komisjonilepingu tähenduses ja sõlmis laolepingu Stock 4US OÜ käsundil, aga see ei muuda olematuks hageja ja kostja vahel sõlmitud laolepingu rikkumist. Üksnes laolepingu pooleks olnud hageja sai otsustada, kas ta annab loa kauba väljastamiseks. Hagejale tekkis laolepingu rikkumise tõttu kahju, sest hageja soetas kauba, tasus selle eest 300 000 eurot ja sai selle eest 69 karpi kaupa, mille ladustas kostja laos, aga kostja väljastas laost ilma hageja nõusolekuta kauba väärtusega 125 773,50 eurot. Kaup läks praegusel juhul hageja valdusest välja rahalist vastusooritust saamata. Kuivõrd hageja jäi ilma nii kaubast kui ka rahast, siis on hagejale tekkinud kahju. Vastustaja seisukoht

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 4 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 järgi menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega hagi rahuldab ja jätab menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
3. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas poolte vahel on sõlmitud laoleping ning kas laolepingu rikkumise tagajärjel on hagejale tekkinud kahju. Pooled ei vaidle, et kostja tollilaos hoiti hageja poolt Itaalia äriühingult ostetud kaupa, millest kostja andis Vene äriühingu korraldusel välja asju väärtuses 125 773,50 eurot. Maakohus hindas kostja väidet laolepingulise suhte puudumise kohta ning leidis, et laokirjad ja hageja poolt kostjale hoiustamise eest tasumine tõendavad laolepingu sõlmimist. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kostja jääb apellatsioonkaebuse vastuses seisukoha juurde, et laoleping on sõlmitud kostja ja Vene äriühingu vahel, mida kostja hinnangul tõendavad AK seletuskiri ning komisjonileping ja selle lisad (kd II, tl 28–37). Maakohus on nimetatud tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt koosmõjus teiste tõenditega hinnanud ning jõudnud põhjendatult seisukohale, et kostja väide ei ole tõendatud.
4. Kuna poolte vahel on laolepinguline suhe

§ 897

mõttes, siis on maakohus õigesti leidnud, et kostja on laolepingust tulenevat kohustust rikkunud ning rikkumine ei ole

§ 103järgi vabandatav.

Kostja vastutuse aluseks on

§ 905

, mis sätestab vastutuse juhul, kui ladustatud asi on kaotsi läinud asja ladustamise ajal, st ajavahemikul asja vastuvõtmisest kuni asja väljaandmiseni. Hoidja vastutus lõppeb siis, kui isik, kellele asi välja antakse, on vastuvõtmiseks õigustatud, nt laokirja seaduslik valdaja või lepingu järgi vastuvõtmiseks õigustatud isik. Maakohus tuvastas, et kostja koostas ja väljastas hagejale laokirjad

§ 908mõttes.

Laokiri on kaubaväärtpaber, mis annab laokirja seaduslikule valdajale õiguse nõuda hoidjalt ladustatud asja väljaandmist (

§ 909lg 1).

Seega, kui hageja valdas laokirju, oli temal

§ 909lg 1 järgi õigus nõuda kostjalt ladustatud kauba väljaandmist.

Kostja väidab, et kaup liikus tollilaost Vene äriühingule ehk komitendile (vt kostja

1. märtsi
2. a menetlusdokumendi p 2.3; kd II, tl 76 pöördel).

§ 909

lg 6 järgi, kui hoidja on asja ladustamiseks vastu võtnud, on laokirja üleandmisel isikule, kes laokirja kohaselt on õigustatud asja välja nõudma, samasugune tähendus kui asja valduse üleandmisel. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud komitendile kauba omandi üleminekut AÕS § 92 lg 1 järgi, mille eelduseks on laokirja üleandmine ja omandi ülemineku kokkuleppe sõlmimine. 9. Maakohus jättis hagi rahuldamata, sest leidis, et olukorras, kus hageja omandas kauba Vene äriühingu arvel komisjonärina, ei saa asja kaotsiminekust hagejale kahju tekkida. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu ning leiab, et hagejale on tekkinud kahju (

§ 127

lg 1, § 128), kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2), kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav (

§ 127

lg 3) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

9.

1. Maakohus leidis komisjonilepingu ja selle lisade alusel, et hageja ei olnud kauba omanik. Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja oli seotud komisjonilepingu tingimustega ja kaup kuulus Vene äriühingule kui komitendile. Ühestki asjas esitatud tõendist sellist järeldust teha ei saa. Kuna asja lahendamisel omab tähtsust, milline oli hageja ja Stock 4US OÜ kokkuleppe sisu ning maakohus ei olnud seda pooltega piisavas ulatuses arutanud, siis 5 said pooled selle kohta esitada täiendavaid selgitusi ja tõendeid apellatsiooniastmes (kd II, tl 79 ja pöördel; vt Riigikohtu
2. märtsi
3. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-2439/36, p 19). Hageja esitatud asjaolude kohaselt sõlmis ta
4. oktoobril 2018 Itaalia äriühinguga müügilepingu, millele lepingu p 2.2 järgi kohaldub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (leping nr 360/2018; kd II, tl 85–90). Müügilepingu p 4.6 järgi läheb ostjale omandiõigus kaubale üle kauba eest täieliku tasumise hetkest. Hageja tasus Itaalia äriühingule lepingu alusel 300 000 eurot (kd I, tl 9). Kolleegium ei nõustu kostja arusaamaga, et kuna lepingu p-s 6.1 on kauba kogumaksumuseks märgitud 1 200 000 eurot ning ettemaksu arvel 600 000 eurot (kd I, tl 10–11), siis ei ole müügilepingu järgsed omandiõiguse ülemineku tingimused saabunud. Müügilepingu p-des 4.3 ja 4.4 on müügilepingu pooled kokku leppinud, et lepingut täidetakse partiide kaupa ja iga partii eest tuleb eraldi tasuda. Praegusel juhul on vaidlus kauba üle, mille eest hageja on Itaalia äriühingule tasunud. Vastupidist ei ole kostja tõendanud. Seega on hageja kauba omanik, sest esinevad mõlemad omandi tekkimise eeldused – kauba eest on tasutud ja kaup on vastavalt lepingu p-dele 4.2 ja 4.7 hagejale vedamiseks üle antud, mida tõendavad kaubaveokirjad (kd I, tl 12–13, 18–19). Samad vallasomandi tekkimise eeldused on sätestatud ka Eesti õiguses (AÕS § 92 lg 1). 9.
5. Kolleegiumi hinnangul ei saa asjas esitatud tõendite pinnalt teha kostja soovitud järeldust, et komisjonilepingus kokku lepitud tingimused kohaldusid ka hageja ja Stock 4US OÜ vahelises suhtes. Hageja ei ole komisjonilepingu pooleks ning üksnes tema nime märkimine komisjonilepingu lisa 2 p-s 6 (komisjonäri aruanne käsundi täitmise kohta) ei loo hagejale õigusi ega kohustusi Vene äriühingu suhtes. Kostja esitatud tõendist tulenevalt esitas komisjonilepingu alusel Vene äriühingu vastu täitmise nõude Stock 4US OÜ (kd II, tl 38). Seega ei tõenda ka nimetatud tõend kostja väiteid ning kolleegium leiab, et vaidlusaluse kauba omandiõigus ei saanud Vene äriühingule üle minna komisjonilepingu alusel. Hageja selgitas, et ta leppis Stock 4US OÜ-ga kokku, et ta hangib Itaaliast kauba ja müüb selle Stock 4US OÜ-le. Seda väidet tõendab Itaalia äriühinguga sõlmitud müügileping. Müügilepingust ei tulene, et kauba üleandmiskohustus tuleb koheselt täita Vene äriühingule. Kostja ei ole tõendanud, et ajal, mil kostja hageja nõusolekuta tollilaost kaupa väljastas, oli kaup Vene äriühingu valdusesse üle antud ja omand üle kantud (vt otsuse p 8). Samuti ei ole tõendamist leidnud, et hageja täitis väljaandmiskohustuse omandamisvõimaluse loomisega (vt Riigikohtu
6. novembri
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-15, p 11). 9.
8. Kostja kohustuseks oli vastutada kauba säilimise eest ja anda kaup välja vastuvõtmiseks õigustatud isikule. Kostja ei ole tõendanud, et kaup anti välja õigustatud isikule, nt laokirja seaduslik valdaja või lepingu järgi vastuvõtmiseks õigustatud isik. Eelnevalt on kolleegium tuvastanud, et õigustatud isikuks ei saanud olla Vene äriühing ega tema korraldusel mõni muu isik. 9.4.

§ 127

lg-st 1 tulenevalt on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Kolleegiumi hinnangul on nõutav kahju diferentsihüpoteesi järgi hüvitatav. Hagejal on tekkinud kahju eelkõige selle tõttu, et kostjal puudub asi, mille suhtes on hagejal väljanõueõigus. Sellisel juhul tuleb kostjal hagejale kauba väärtus hüvitada

§ 128lg 3 ja § 132 lg 1 järgi.

Samuti on kahju hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2) ja ka ettenähtav (

§ 127lg 3).

Tegemist on kahjuga, mis on

§ 127lg 4 järgi kostja käitumise tagajärg.

Hagejale ei oleks kahju tekkinud, kui kostja ei oleks tollilaost kaupa õigustamata isikule välja andnud. 6

1. Hageja on tõendanud, et tollilaost on väljastatud kaupa 125 773,50 euro väärtuses, mis on ka hagejale tekitatud kahju suuruseks (kd I, tl 39–105). Kostja ei ole kahju suuruse aluseks olevaid asjaolusid ega arvestuskäiku vaidlustanud.
2. Hageja nõuab kahjuhüvitiselt viivist alates hagiavalduse esitamisest, s.o
3. märts
4. TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt saab kohus mõista otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja kindla summana ning viivise, mis ei ole veel sissenõutav, saab välja mõista otsuse tegemisest edasi protsendina põhinõudest (vt ka Riigikohtu
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-18420/26, p 14). Eelnevast tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 11 804,84 euro suurune viivis alates hagiavalduse esitamisest kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni ehk
7. maini 2021 (viivitatud päevi kokku 429). Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 125 773,50 euro suuruselt kahjuhüvitiselt arvestatud viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 27.

maist 2021 kuni põhivõla tasumiseni.

1. Otsuse sissejuhatuses on maakohus märkinud ebaõige tsiviilasja hinna, mis on ilmselge ebatäpsus, sest menetlusse võtmise määruses on kajastatud asja õige hind (kd I, tl 125–126). Menetluskulude jaotus
2. Kuna ringkonnakohus teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, tuleb TsMS § 173 lg 3 järgi muuta menetluskulude jaotust. Hagi rahuldamise tõttu jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
3. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 7