Obsah (14)

§ 459§ 162§ 177§ 657§ 217§ 4§ 5§ 439§ 652§ 658§ 456§ 200§ 230§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 23.04.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-17-15460 Ko

) § 459 lõike 1 kohaselt on poolel õigus pärast otsuse jõustumist nõuda uues hagis perioodiliste maksete suuruse ja tähtaegade muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete kindlaksmääramise aluseks olnud asjaolud. Hageja pidi käesolevas asjas seega põhjendama ja tõendama, et elatise suurust mõjutavad asjaolud (laste ülalpidamiseks vajalik vanemate panus ja hageja võimalused selliselt panustamiseks) on oluliselt muutunud pärast

1. a keskpaika (Y ja Q osas pärast 23.05.2014 ning W osas pärast 19.06.2014).
2. Hageja väidab, et kostjate ülalpidamiskulud on väiksemad kehtivast miinimummäärast, kuid hageja ei ole väitnud, et kostjate ülalpidamiskulud on võrreldes
3. a keskpaigaga oluliselt vähenenud. Tulenevalt varasematest otsustest ei saa kohus hakata uuesti arutama seda, millised olid kostjate ülalpidamiseks vajalikud kulud
4. a keskpaigas. 3
5. Elatise miinimummäära muutumine ei ole käesoleval juhul asjaolu, mis võimaldaks kehtivate otsuste muutmist

§ 459lõike 1 alusel.

See säte ei anna võimalust juba lahendatud kohtuvaidluste uueks alustamiseks, vaid lubab varem kindlaks määratud kohustuse ümberkujundamist asjaolude olulise muutumise korral. Varasemad otsused seadsid elatise sõltuvusse miinimummäära muutumisest. Hagejale pandi kohustus maksta elatist vastavalt miinimummäärale, mis parajasti kehtib, kuni kostjate täisealiseks saamiseni. Miinimummäära muutumine oli seega otsustes arvesse võetud. Kui varasemate lahendite muutmine oleks lubatav pelgalt elatise miinimummäära muutumise tõttu, peaks praegu asja lahendav kohus hakkama sisuliselt revideerima varasemaid jõustunud otsuseid, mis ei ole põhimõtteliselt õige ega vasta

§ 459sõnastusele.

Hageja soovib, et kohus seoks tema kohustused lahti tingimusest, millest on jõustunud otsustega tema kohustus sõltuma pandud. Kui hageja arvates ei oleks varasemates otsustes tohtinud siduda väljamõistetavat elatist jooksvalt muutuva miinimummääraga, oleks hageja pidanud varasemad otsused selle argumendiga vaidlustama apellatsiooni korras.

1. Kohus ei nõustu hagejaga, et elatise vähendamiseks annab aluse lastega seotud riiklike toetuste suurenemine võrreldes
2. a keskpaigaga. Elatise miinimummäär on eelduslikult määratud seadusandja poolt kindlaks riiklikke toetusi arvestades. Ei ole mõistlik arvata, et seadusandja ei arvestanud lapse ülalpidamiseks tavaliselt vajaliku vanemate panuse vähima määra sätestamisel vanemate õigusi riiklike toetuste saamiseks. Kostjatele maksmisele kuuluva elatise kindlaksmääramisel ei ole kohus kehtivates otsustes seadnud hageja kohustuste jätkuvust sõltuvusse riiklike toetuste võimalikust muutumisest.
3. Kohus leiab, et laste heaks kasutatavate vahendite kättesaadavuse suurenemine võib põhjustada nende ülalpidamiseks mõistlikult vajalike kulutuste ehk õigustatud vajaduste suurenemist. Siin ei erine riiklike toetuste saamine kolmandatelt isikutelt (näiteks teistelt sugulastelt) saadavatest toetustest või ka laste enda vara suurenemisest näiteks kingituste või pärimise teel. Teise vanema või lapse isikliku vara suurenemine ei võta vanemalt kohustust last ülal pidada. Kohustus lapse ülalpidamiseks võib, kuid konkreetsetest asjaoludest sõltuvalt ei pruugi, olla piiratud lapse ülalpidamiseks minimaalselt vajalike kulutuste katmisega. Kui lapse ülalpidamiseks kasutatavate vahendite hulk suureneb, võivad õigustatud vajadused suureneda, mis aga ei saa vähendada vanema kohustust minimaalselt vajaliku ülalpidamise tagamiseks. Käesoleval juhul on jõustunud kohtulahenditega pandud paika hageja kohustus kostjate ülalpidamise minimaalselt vajalikest kuludest lähtuv suurus. Kolmandatest allikatest – sh riiklikest toetustest – tekkiv lisaressurss ei vähenda jõustunud kohtuotsustega kostjale pandud ülalpidamiskohustusi.
4. Hageja sissetulekud ei ole varasemate otsuste tegemise ajaga võrreldes vähenenud. Vastupidi – need on suurenenud. Tsiviilasjas nr 2-14-5028 hageja poolt 31.03.2014 esitatud palgatõendi kohaselt oli hageja brutotöötasu väiksem, kui
5. a teenitud 750820 eurot kuus (t II kd lk 7, 184).
6. Hageja tulude suhe elatise kehtiva miinimummääraga ei oma käesolevas vaidluses tähendust. Hageja saaks vabaneda ülalpidamiskohustusest ainult perekonnaseaduse (PKS) § 102 lõikes 2 ettenähtud alustel, mille esinemisele hageja tuginenud ei ole ja mille olemasolu käesolevas asjas kogutud tõenditest ei järeldu. Hageja maksab faktiliselt kolmele lapsele elatist kokku umbes 400 eurot kuus, kuid kulutab iseenda vajadusteks tavaliselt rohkem (t II kd lk 148-173). Seejuures ei ole hageja poolt kohtule 4 teatatud kulutuste hulgas kulutusi reisimisele, mis kostjate väitel on järjepidev (t II kd lk 179, 180-181) ja mida hageja ei ole ümber lükanud. Hagejale endale vajalike kulude tegemine ohustatud ei ole, hageja väitel kannab tema kulud olulises osas elukaaslane. Hageja ei ole väitnud, et lastele elatise maksmise tõttu on tal iseenda jaoks millestki olulisest puudus.
7. Hageja ei ole tõendanud, et temal puudub objektiivselt võimalus teenida praegu oma elukaaslase kontrolli all olevalt äriühingult saadavast palgast rohkem. Statistikaameti poolt avalikult kättesaadavaks tehtud andmetel oli keskmine palk brutopalk Eestis
8. a 1005 eurot,
9. a 1221 eurot ja
10. a 1407 eurot (https://www.stat.ee/statkeskmine-brutokuupalk). Tallinnas on teenimisvõimalused üldiselt teadaolevalt muu Eestiga võrreldes paremad. Hageja ei ole tõendanud, et
11. a väidetavalt ilmnenud tervisehädad on tegelikkuses vähendanud tema võimet tööga tulu teenida. Hageja peaks pingutama laste ülalpidamiskohustuse täitmiseks senisest rohkem.
12. Hagejalt juhtimisõiguse äravõtmine on jõustunud kohtuotsustega välja mõistetud elatise maksmata jätmise tagajärg. Kohtuotsuse täitmata jätmine ei saa anda alust sellega kindlaksmääratud kohustuse muutmiseks. Samas ei ole hageja sissetulek juhtimisõiguse kaotamise tõttu vähenenud võrrelduna
13. a keskpaigaga (vt põhjendus eespool).
14. W on käesoleva menetluse ajal 12.05.2019 saanud täisealiseks. Kostjate väitel ei ole tema hagejalt elatise maksmist täisealiseks saamisele järgnenud aja eest nõudnud. Hageja võttis selle omaks. Järelikult on hageja kohustus kostjate ülalpidamiseks eelnimetatu tulemusel vähenenud kolmandiku võrra.
15. Hageja võttis 04.04.2020 istungil omaks kostjate väite, et nad viibivad isa juures varasemaga võrreldes vähem. Järelikult on hageja kulud kostjate ülalpidamiseks vähenenud ka vahetult antava ülalpidamise osas.
16. Kohus jättis rahuldamata hageja taotluse tõendite kogumiseks kostjate ema sissetulekute ja laste tegelike kulude kohta, samuti sellega seotud vastuväite. Vaidlusalune elatis on mõistetud välja PKS § 101 lõikes 1 ettenähtud miinimummääras ja tuleb eeldada, et laste ülalpidamiseks vajalikud kulud ei ole sellest väiksemad. Kostjate ema sissetulekud ei oma käesolevas vaidluses tähendust – hageja ei ole tuginenud sellele, et esinevad asjaolud temale langeva ülalpidamiskohustuse vähendamiseks kostjate emale langeva osaga võrreldes. Kui ema ei täida ülalpidamiskohustust, saavad kostjad esitada ema vastu kohtusse hagi elatise väljamõistmiseks. Kui ema rahaline võimekus laste ülalpidamiseks väheneb nii, et ta ei saa enam laste kulude katmisesse elatismiinimumi ulatuses panustada, võib see suurendada hageja kohustust laste ülalpidamiseks. Kui kostjate ema rahaline võimekus suureneb nii, et ta suudab panustada laste kasvatamisse elatismiinimumist rohkem, ei mõjuta see iseenesest hageja kohustusi.
17. Menetluskulud jäävad

§ 162lõike 1 alusel hageja kanda.

1. Kohus rahuldab kostjate taotluse menetluskulu kindlaksmääramiseks (t III kd lk 7-8). Hageja arvates ei saa menetluskuluks olla kliendilepingu tasu, mis 15.04.2020 menetluskulude nimekirjas on 20 eurot (4 x 5 eurot). Kohus sellega ei nõustu. Lepingulise esindaja tasu võib olla lepitud kokku erinevatel arvestuspõhimõtetel. On oluline, et tasu tervikuna on esindaja poolt tehtud tööd arvestades põhjendatud. Äriliselt on õigustatud, et lepingulise esindaja tasu katab kõik õigusabi osutamisega seotud kulud 5 ja annab mõistliku kasumi. Kliendilt töö vastuvõtmine ja selleks õigusabilepingu sõlmimine on osa vajalikust kulust, mis mingil viisil peab olema tasustatud. Tavaliselt kliendilepingu sõlmimise eest tasu eraldi ei võeta, kuid sellega seotud kulu võetakse siiski arvesse õigusabi tasu kokkuleppes. Käesoleval juhul on tegemist ebaolulise suurusega administreerimiskuluga, mis on eraldi kliendi jaoks välja toodud. See kulu on tavaliselt kaetud tunnitasuga.
2. Muud hageja etteheited kostja menetluskuludele on esitatud põhjendusteta. Kostjate õigusabikulu kogu käesoleva tsiviilasja menetluses on kokku 920 eurot. Samas on hageja kulutanud õigusabile apellatsioonimenetlusest alates 1388 eurot. Nimetatu lükkab iseenesest ümber hageja väited kostjate menetluskulu ülepaisutatuse kohta. Kohus peab kostjate menetluskulu põhjendatuks ja vajalikuks ning mõistab selle hagejalt solidaarselt kostjate kasuks välja.
3. Kostjate taotluse alusel ja juhindudes

§ 177

lõikest 4 märgib kohus lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Apellatsioonkaebus

1. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada, teha uue otsuse ja hagi rahuldada. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, mis on viinud ebaõige lahendini.
2. Maakohus leidis ekslikult, et

§ 459

lõike 1 alusel elatise muutmisel puudub õiguslik alus kostjate ülalpidamiseks vajalike kulude suuruse väljaselgitamiseks. Tallinna Ringkonnakohus leidis praeguses asjas 16.08.2019 tehtud lahendis, et kohtuotsusega väljamõistetud elatist saab

§ 459

lõike 1 alusel koosmõjus PKS § 102 lõikega 2 vähendada alla seaduses sätestatud miinimummäära, kui vastavalt asjaoludele esineb selleks mõjuv põhjus. Samas ei heitnud ringkonnakohus maakohtule ette, et viimane asus tuvastama laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust. Vaidlustatud lahendis jättis maakohus menetlusnorme rikkudes välja selgitamata laste tegelikud vajadused.

1. Elatise vähendamise aluseks on asjaolu, et kostjate tegelikud vajadused ei ole kooskõlas hagejalt väljamõistetud elatisega. Harju Maakohtu 26.09.2018 otsusega nr 2-17-15460 on tuvastatud kostjate tegelik ülalpidamiskulu, millele juhtis tähelepanu ka ringkonnakohus ning mille tuvastamiseks ei saadetud asja maakohtusse tagasi. Ringkonnakohus leidis, et kuigi miinimumelatise puhul ei tule lapse vajadusi kehtiva kohtupraktika kohaselt tõendada, tuli maakohtul Riigikohtu seisukoha järgi kontrollida, et laste igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja nende arenguks piisavad vahendid tagatud. Seejuures juhindus maakohus õigesti, et vanemad saavad rahuldada laste vajadusi vastavalt sellele, milline on nende varaline võimekus ja üle jõu elamist ei saa pidada mõistlikuks.
2. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-19-07 selgitanud, et elatise suuruse muutmisel tuleb arvestada samade asjaoludega nagu elatise väljamõistmisel, st kummagi vanema varalise seisundi ja laste vajadustega. Maakohus on jätnud arvestamata, et Riigikohus on
3. a juhtinud tähelepanu, et seaduses sätestatud miinimumelatis ei ole enam kooskõlas laste tegelike vajadustega. Samuti ei ole maakohus lahendi tegemisel arvestanud hageja poolt viidatud 09.03.2020 Justiitsministeeriumi avaldatud uuringuga, 6 mis kinnitab samuti, et seaduses sätestatud miinimumelatis ei ole enam kooskõlas laste tegelike vajadustega.
4. Harju Maakohus märkis 26.09.2018 lahendis, et arvestama peab ka sellega, et kostjad on väikese vanuse vahega tüdrukud, mistõttu on võimalik nende ülalpidamiskulusid suures ulatuses optimeerida. Apellandi hinnangul oleks maakohus pidanud antud asjaoluga arvestama ka vaidlustatud lahendis ning ei esine põhjuseid, miks ei saa noorem laps kasutada vanema lapse rõivaid, mänguasju, isegi koolitarbeid. Ka elamiskulud on 3 lapsega leibkondades madalamad kui 1 lapsega leibkondades.
5. Maakohus on otsuses leidnud ekslikult justkui oleks ta pidanud

§ 459

lõike 1 alusel elatise suuruse muutmiseks hakkama tuvastama kostjate ülalpidamiseks vajalikke kulusid aastal

1. Hageja taotleb elatise suuruse muutmist põhjusel, et kui varasemas kohtulahendis ei hinnatud lastega seotud tegelikke kulusid ning lähtuti eeldusest, et seadusega ettenähtud miinimumelatise nõudmisel ei pea laste vajadusi ja tegelikke kulusid tõendama, on olukord muutunud ja laste vajadusi tuleb hinnata. Sellele viitas ka ringkonnakohus 16.08.2019 lahendis. Lisaks faktiliste asjaolude muutumisele võivad elatise muutmise aluseks olla ka õiguslikud muudatused.
2. Maakohus on leidnud ekslikult, et elatise miinimummäära muutumine ei ole asjaolu, mis võimaldaks jõustunud kohtulahendi muutmist

§ 459lõike 1 alusel.

Apellandi hinnangul on miinimumpalga oluline tõus käsitletav asjaoluna, mis mõjutab elatise maksete suurust ning mis on muutunud oluliselt võrreldes elatise väljamõistmise ajaga. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-174-16 ja 3-2-1-35-17 juhtinud tähelepanu, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematelt tuleb elatis välja mõista miinimumist väiksemas ulatuses. Samuti on Riigikohus öelnud, et miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole praeguses olukorras sobiv vahend elatise määramiseks ega arvesta vanemate võimalusi elatist maksta. Laste võimalused sõltuvad otseselt vanemate sissetulekutest. Tegemist on asjaoluga, mis on muutunud oluliselt võrreldes elatise väljamõistmise ajaga. Ringkonnakohus leidis 16.08.2019 lahendis, et Riigikohtu praktikaga arvestamine on põhjendatud.

1. Maakohus jättis ekslikult elatise suuruse muutmisel arvestamata, et lastega seotud vajadused kantakse osaliselt riiklike peretoetuste arvelt, mis annab omakorda aluse vähendada igakuiselt maksmisele kuuluvat elatist. Ringkonnakohus leidis 16.08.2019 lahendis, et elatise vähendamise aluseks võib iseenesest olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisi, sh riiklike toetustega. Kohtud on samas ka leidnud, et ainuüksi peretoetuse maksmise fakt ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada, kuid see võib siiski olla vähendamise aluseks. Võrreldes elatise väljamõistmise ajaga on riiklikud peretoetused kasvanud oluliselt ja laste kulud saab kanda olulises määras peretoetuse arvelt. Harju Maakohus tõi 26.09.2018 otsuses välja, et kui aastal 2014 oli 3 lapsega pere igakuine toetus riigilt 115.08 eurot, siis alates 01.01.2017 on see 500 eurot. Ka Riigikohus on selgitanud, et kohus saab elatise vähendamisel arvesse võtta asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, sest riiklik peretoetus vähendab mõlema vanema ülalpidamiskoormust. Riiklike peretoetustega arvestamine ei tähenda, et vanem soovib seeläbi vabaneda ülalpidamiskohustuse täitmisest, vaid seda, et kui riiklikult on otsustatud toetada teatud summade ulatuses vanemaid laste 7 ülalpidamiskulude kandmisel, siis selle võrra väheneb vanemate endi koormus, sest peretoetused on sihipäraselt kasutatavad.
2. Maakohus leidis ekslikult, et hageja ei ole tõendanud, et tal puudub objektiivselt võimalus teenida rohkem. Maakohus jättis tähelepanuta kõik hageja poolt välja toodud asjaolud ning heitis asjakohatult ette liialt madalat sissetulekut olukorras, kus kostjate seadusliku esindaja sissetulek on samal või veelgi madalamal tasemel. Hageja selgitas 12.12.2019 menetlusdokumendis, et kuivõrd tema arveldusarved on arestitud varasemalt väljamõistetud elatise võlgnevuse tõttu, ei ole tal võimalik minna veel kuhugi tööle, sest ükski tööandja ei soovi töötajat, kelle poole hakkavad koheselt pöörduma 3 kohtutäiturit töötasu arestimise nõuetega. Tegemist on objektiivse, mitte otsitud põhjendusega. Lisaks pöördub kostjate ema Maksuameti poole, kes nendest pöördumistest tulenevalt teeb samuti päringuid nii hagejale kui tööandjale eesmärgiga leida varjatud sissetulekut. Kostjate ema teeb enda käitumisega kõik selleks, et hageja ei saaks kunagi paremat töökohta.
3. Apellant leiab, et kohtud peavad elatise vaidlustes järjest enam hindama ka lastega kooselava vanema tegevust, mis on sageli põhjuseks, miks lastest lahus elaval vanemal puuduvad objektiivsed võimalused sissetuleku teenimiseks. Antud juhul on selleks tegevuseks nii kostjate seadusliku esindaja poolt kõigi laste elatisenõuete sundtäitmiseks andmine erinevatele kohtutäituritele kui taotlus peatada hageja juhtimisõigus seoses elatise võlgnevusega. Apellant möönab, et juhtimisõiguse äravõtmine on elatise maksmata jätmise tagajärg. Samas juhtimisõiguse peatamisega vähenes hageja töötasu 820 euro pealt 750 eurole, kuivõrd hageja ei saa täita enam kõiki tööülesandeid, mida varasemalt oli võimalik teostada. Tegemist on objektiivse asjaoluga, mis on tingitud kostjate seadusliku esindaja taotlusest. Kostjate ema teab, et hagejal on töö, mis nõuab juhtimisõigust ja mootorsõiduki kasutamist.
4. Apellant ei nõustu, et Tallinnas on teenimisvõimalused muu Eestiga võrreldes üldiselt teadaolevalt paremad, sest teenimise võimaluste hindamisel tuleb siiski lähtuda konkreetsest ametist ja konkreetsest isikust. Pooleliolevad täitemenetlused on need, mis annavad potentsiaalsele tööandjale võimaluse keelduda isikut tööle võtta. Tänases tööturu olukorras, kus vabu töötajaid on väga palju ja tööandjad saavad valida, ei tule töökohavahetus üldse kõne alla, vaid tuleb üritada säilitada olemasolev. Hageja poolt 750 euro suuruse kuusissetuleku teenimine on eluliselt usutav, mida kinnitab ka kostjate ema enda sissetulek. Asjakohatu on hageja töötasu võrdlemine Eesti keskmise töötasuga. Nii hageja kui kostjate ema on n-ö tavatöötajad, kelle töötasu peegeldabki tavalise tööinimese sissetulekut olukorras, kus kummalgi isikul ei ole varjatud sissetulekuid või muid lisasissetulekuid. Kohus peab otsuse tegemisel sellest lähtuma ning kohtuotsus ei saa olla taoline, mis ei ole kooskõlas reaalse eluga. Kui kostjate ema sissetulekut 500 eurot kuus peab kohus piisavaks ning majanduslikku olukorda arvestades rahuldavaks, on samamoodi piisav ja põhjendatud hageja sissetulek 750 eurot kuus. Tõenäoliselt on mõlemad vanemad teinud kõik endast oleneva selleks, et omada sissetulekut ning pidada ülal nii ennast kui lapsi. Kui vanemate sissetulekud on kokku 1250 eurot, mille arvelt peab ülal pidama ka ennast, ei saa laste vajadused olla suuremad. Olukord, kus isa peab ära elama 292 euroga kuus ja lapsed kokku 1500 euroga, ei ole loogiline ja on tegeliku eluga kooskõlas.
5. Ringkonnakohus tühistas maakohtu 26.09.2018 otsuse põhjusel, et kohus on jätnud välja selgitamata hageja varalise seisundi ja võimekuse pidada lapsi endaga ühetaoliselt 8 ülal. Ringkonnakohus tugines sealjuures kostjate seadusliku esindaja oletuslikele ja tõendamata väidetele, et hagejal on varjatud sissetulek. Hageja on vastavalt maakohtu poolt määratule esitanud andmed oma elulaadi ja tegelike sissetulekute kohta. Vaatamata sellele on maakohus viidanud kostjate ema tõendamata väidetele hageja järjepideva reisimise osas.
6. Hageja esitas vara nimekirja ja võlgniku vande täiteasjas nr 027/2015/962, milles kinnitas, et tal puuduvad muud sissetulekud peale igakuise pangaarvele laekuva sissetuleku. Hageja on kinnitanud, et ei saa ümbrikupalka ja tal puudub muu vara, mida ei ole kajastatud vara nimekirjas. Tegemist on tõendiga, mis lükkab ümber kostjate paljasõnalised väited varjatud sissetuleku kohta, kuid maakohus tõendiga ei arvestanud. Hageja esitas ka üksikasjaliku ülevaate enda kuludest ning tõendid selle kohta, et kulud on kandnud tema elukaaslane. Hageja ei ole elukaaslase poolt kulude kandmist varjanud, sest elukaaslasel on suurem sissetulek kui hagejal. Varjatud sissetulekust saaks tekkida küsimus juhul, kui hageja ei suudaks tõendada, kes temaga seotud kulusid kannab. Elukaaslase sissetulekut ei saa käsitleda hageja sissetulekuna ning kui elukaaslase sissetulek võimaldab tal soetada endale kinnistu ning võimaldada perele reisimist, ei muuda see mingilgi määral hageja sissetulekute suurust.
7. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kuivõrd W on menetluse ajal saanud täisealiseks ega ole elatise maksmist nõudnud, on vähenenud hageja kulud. Apellant leiab, et olenemata sellest peab kohus teiste kostjate suhtes elatise vähendamise otsustamisel lähtuma nii laste vajadustest kui vanemate varalistest võimalustest. Seda maakohus ei teinud. Ühe kostja täisealiseks saamisega ei ole kaasnenud hageja igakuiste kulutuste vähenemine, sest hagejal eksisteerib jätkuvalt elatise võlgnevus perioodist kui W oli alaealine. Hageja arveldusarved on arestitud samas ulatuses, hageja saab endiselt enda tarbeks 50% miinimumpalgast ning ülejäänu läheb varasemalt väljamõistetud elatise katteks. Kuivõrd elatisenõuded on esitatud erinevatele kohtutäituritele sissenõudmiseks, võtab iga täitur kinnipeetavast summast teatud osa ka enda tasuks. Olukord on tekitatud kostjate ema poolt, kes on väga hästi teadlik, et tegemist on hagejale rahaliselt koormavama olukorraga, kui asju aetaks ühe täituri kaudu.
8. Maakohus jättis 13.04.2020 istungil rahuldamata hageja taotluse tõendite väljanõudmiseks. Apellant leiab, et maakohus rikkus sellega menetlusnorme ja leidis ekslikult, et kostjate ema ametlikud ja varjatud sissetulekud ning laste tegelikud kulud ei oma käesolevas vaidluses tähendust. Kuivõrd laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende ema panust laste ülalpidamisse. Vastavasisulist seisukohta on kinnitanud ka Riigikohus asjas nr 3-2-1-17-16 (punktis 12). Kuigi Riigikohtu lahendis toodud kaasuses on viidatud elatise vähendamise alusena asjaolule, et elatist maksma kohustatud isikuga koos elav laps on miinimumelatise maksmisel vähem kindlustatud, on lahendis väljendatud põhimõte, et välja peab selgitama ka lastega koos elava vanema sissetulekud, kohaldatavad kõigis elatise vaidlustes. Kuivõrd maakohus on menetlusnorme rikkudes jätnud välja selgitamata kõik asjas tähendust omavad asjaolud, esitab apellant vastava taotluse ka ringkonnakohtu menetluses. Apellant palub rahuldada taotlus. 9 Vastustajate seisukoht
9. Kostjad I ja II vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja III sisulist vastust kaebusele ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Ringkonnakohus, tutvunud kohtumenetluses (sh käesolevas apellatsioonimenetluses) esitatud menetlusdokumentide ja kogutud tõenditega, leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohus rikkus asja lahendades menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, kui jättis hagi täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus saab ise teha uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jaotab uuesti menetluskulud (

§ 657lõike 1 punkt 2).

Menetluskulud maa- ja apellatsioonimenetlustes jäävad poolte endi kanda.

1. Selguse huvides märgib kolleegium, et kuna
2. a sündinud laps sai 12.05.2019 täisealiseks, ei saa ema käsitleda apellatsioonimenetluses tema seadusjärgse esindajana ja ema poolt volitatud esindajat tema lepingulise esindajana (koosmõjus

§ 217lõige 3 ja § 202 lõige 2, PKS § 120 lõige 1 ja §116 lõige 2, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 8 lõike 2 esimene lause). Apellatsioonimenetluses osaleb kostja III iseseisvalt. 41. Isa esitas hagi

§ 459

alusel jõustunud kohtuotsustega seaduses sätestatud miinimummääras väljamõistetud elatiste vähendamiseks, leides 17.10.2017 hagiavalduses, et oluliselt on muutunud järgmised elatiste väljamõistmisel aluseks olnud asjaolud: elatise seaduses sätestatud miinimummäär on tõusnud oluliselt ja laste tegelikud vajadused on alla kahekordse miinimummäära; riiklikud peretoetused, mille arvel laste vajadusi rahuldada, on samuti oluliselt suurenenud; isa ei ole võimeline tasuma igakuiselt kolmekordset elatise miinimummäära ja kujunenud on oluline elatisevõlg. Kohtumenetluse kestel tõi isa täiendavalt esile, et katab teatud osas kahe noorema lapse vajadused vahetult (t I kd lk 11). Hagi aluseks ei ole asjaolu, et teise vanema (laste ema) sissetulekud on peale kohtuotsuseid oluliselt suurenenud ja et seetõttu on tekkinud alus seadusest tulenevast ülalpidamise kohustuse võrdsuse põhimõttest vanemate vahel kõrvale kalduda.

§ 4

lõike 2 kohaselt määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu.

§ 5

lõike 2 kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab.

§ 439kohaselt ei või kohus ületada nõude piire.

Eeltoodust tulenevalt ei pidanud maakohus käesolevas asjas tuvastama kostjate ema sissetulekut ja sai lähtuda PKS § 116 lõikes 1 sätestatud vanemate võrdsete kohustuste eeldusest. Seega jättis maakohus õigesti hageja taotluse laste ema sissetulekute ja lastele tehtud kulutuste kindlaks tegemiseks 03.03.2020 määrusega rahuldamata ja ringkonnakohtul puudub alus samasisulise taotluse uuesti lahendamiseks.

§ 652

lõike 2 alusel jätab ringkonnakohus rahuldamata isa taotluse koguda täiendavaid tõendeid. 42. Ringkonnakohus andis 16.03.2021 korraldusliku määrusega pooltele õiguse esitada apellatsioonimenetluses täiendavaid selgitusi ja vajadusel täiendavaid tõendeid.

§ 652

lõike 3 punkti 2 alusel rahuldab kohus poolte taotlused apellatsioonimenetluses esitatud täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks. 10 43.

§ 658

lõikest 2 tulenevalt on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel. Seega tuli maakohtul 11.05.2020 otsust tehes järgida ringkonnakohtu 16.08.2019 otsuses esitatud seisukohti õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus rikkus osaliselt nimetatud kohustust, kui jättis hindamata isa varalise olukorra kohta esitatud tõendid ja väited, samuti kui jättis tuvastamata laste igapäevased vajadused ja nende katmiseks vajalike kulutuste põhjendatud suuruse. 16.08.2019 otsuse põhjenduste punktis 8 andis ringkonnakohus maakohtule juhise, et asja lahendamiseks on vajalik selgitada välja isa varaline seisund ning võimekus pidada lapsi ülal endaga ühetaoliselt, isa tegelik elulaad, kui palju tal kulub oma vajaduste rahuldamiseks ning milliste vahendite arvel ta oma vajadusi rahuldab, kas isal on peale väidetud sissetuleku ka muud vara, mille arvel ta saaks lapsi ülal pidada. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel juhul, kui see on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Elatise vähendamisega ei tohi saada ebaproportsionaalselt kahjustada elatise maksmise eesmärk (lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate vahendite tagamine). Ka kohustatud vanemale peab olema tagatud elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Elatise vähendamise aluseks saab olla iseenesest asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil, sh riiklike toetustega, kuid ainuüksi peretoetuse maksmise fakt ei anna alust elatist alla miinimummäära vähendada. Eeltoodust tulenevalt asus ringkonnakohus praeguses asjas tehtud varasemas otsuses seisukohale, et asjaolud, et laste tegelike vajaduste katmiseks on vajalik igakuiselt väiksem summa kui seaduses kehtestatud ja võrreldes kohtuotsuste tegemise ajaga oluliselt suurenenud miinimumelatise kahekordne määr, saavad koosmõjus muude oluliste asjaoludega olla aluseks PKS § 102 lõike 2 alusel elatise vähendamisel alla miinimummäära. Seega on ringkonnakohtu seisukohaga vastuolus vaidlustatud otsuse põhjenduste punktist 15 nähtuv maakohtu avaldus selle kohta, et asja arutava uue kohtukoosseisu arvates puudub õiguslik alus selgitada käesolevas vaidluses välja laste ülalpidamiseks vajalike kulude suurus. Kolleegium märgib, et põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse viited maakohtu 26.09.2018 otsuse põhjendustele, kuna ringkonnakohus tühistas otsuse hagi rahuldavas osas. Seega 26.09.2018 otsuse resolutsioon on jõustunud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata (

§ 456lõige 1).

Konkreetsel juhul seisnes see elatise vähendamata jätmises 60 euroni kuus (maakohus vähendas 100 euroni kuus). Praeguses menetluses kirjeldatud asjaolud aga olulist tähtsust ei oma, kuna asja uuel läbivaatamisel maakohtus muutis hageja nõuet, paludes vähendada igakuiselt tasumisele kuuluva elatise 100 euroni kuus iga lapse kohta (t II kd lk 4 pöördel-5). 44. Järgnevalt kõrvaldab ringkonnakohus ise maakohtu rikkumised asja tagasi uueks arutamiseks saatmata. Arvestades, et kohtumenetlus on kestnud üle 3 aasta ja tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on selle aja jooksul muutunud mõned asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, võtab kolleegium muutunud asjaolud vajalikus ulatuses ka arvesse, et vältida olukorda, kus emb-kumb pooltest peaks pöörduma koheselt uuesti

§ 459alusel kohtusse.

11

1. Esmalt tuvastab kolleegium isa varalise seisundi ja seeläbi selle, kas isal on majanduslik võimekus pidada lapsi ülal endaga ühetaoliselt seaduses sätestatud miinimummääras.
2. a oli elatise miinimumiks kehtestatud ühele lapsele 235 eurot,
3. a 250 eurot,
4. a 270 eurot ning
5. ja
6. a 292 eurot. Seega oleks tulnud isal tasuda elatist jõustunud kohtuotsuste kohaselt
7. a kuus 705 eurot,
8. a 750 eurot,
9. a kuni 12.05.2019 810 eurot ja alates 13.05.2019 540 eurot ning
10. ja
11. a 584 eurot kuus. Isa on toonud senises menetluses esile, et tema igakuiseks brutosissetulekuks on töötasu X OÜ-s lukksepp-varustajana alates 01.03.2017 820 eurot kuus ja et vallas- ega kinnisvara talle ei kuulu ning et teda peab üleval tema elukaaslane. Isa on seisukohal, et omab stabiilset töökohta ja saab Eesti keskmist mediaanpalka, mis vastab tema haridustasemele ja tööturu olukorrale. Tema võimalusi uue töökoha otsingutel piirab juhtimisõiguse peatamine, mis toimus laste ema avalduse alusel kohtuotsuste sundtäitmise käigus. Igakuine töötasu vastab tema erialasele väljaõppele, tervislikule seisundile ja tööandja võimalustele. Juhtimisõiguse peatamine takistab täiendavate tööülesannete (transportteenuse osutamine) täitmist, mistõttu vähenes brutotöötasu alates 01.11.2017 750 euroni kuus. Enda ülalpidamiseks oli tal võimalik sissetulekust kasutada 8.33 eurot päevas ajal, mil sai arestitud tasust kätte 270 eurot. See summa kulub bussipiletile, et sõita tööle (elab töökohast 14 km kaugusel), tööpäevadel lõunasöögile, lastega koosolemisele ja neile lisaks elatisele raha andmiseks, endale hügieenitarvete ostmiseks ja jooksvateks pisikuludeks. Vanemate ühisomandis on abikaasade ühisvara (korteriomand, kus elavad lapsed ja ema ning selles asuv vallasvara; sõiduauto, mida kasutab hageja (t II kd lk 132)), mille jagamiseks toimub kohtumenetlus nr 2-17-
12. Tsiviilasjas kogutud tõenditega on isa varalise olukorra kohta tõendatud järgmised asjaolud. Hariduselt on isa laia profiiliga metallilõikepingi tööline (t III kd lk 58). Töötasu kohta (t I kd lk 16, II kd lk 7, 75 pöördel, 121) praeguse tööandja juures perioodil 01.10.2016 kuni 31.12.2019 on tõendatud, et töösuhte aluseks on tööleping (koos lisadega t III kd lk 59-63) ja töötasuks
13. a jaanuaris/veebruaris ja novembris/ detsembris 750 eurot, märtsist oktoobrini 820 eurot ja oktoobris 447.27 eurot (14.-29.10 viibis palgata puhkusel),
14. a ja
15. a oli isa töötasu igakuiselt 750 eurot, välja arvatud aprillis 2018 535.71 eurot (09.-16.04 viibis palgata puhkusel) ja juulis 2019 423.91 eurot (08.-21.07 viibis palgata puhkusel). OÜ T arsti KS 06.11.2017 tõendi kohaselt soovitati seljaprobleemide tõttu füüsiliselt kergemat koormust ja vältida suurte raskuste tõstmist ( t I kd lk 79). Y AS (eelmine tööandja) 19.11.2013 ja 24.03.2014 tõendite kohaselt oli isa brutotöötasu jaanuarist oktoobrini 2013 keskmiselt 791.41 eurot kuus (t I kd lk 168) ja novembrist 2013 kuni veebruarini 2014 (t II kd lk 184) 549.24 eurot kuus. 15.10.2018 kuupäeva kandvalt võlgniku vande tekstilt nähtuvalt kinnitas isa kohtutäiturile, et elab elukaaslase kuuluvas eluruumis, netosissetulekuks kuus on 678.40 eurot ja ainsaks varaks ühisvara laste emaga, mille jagamiseks toimub kohtumenetlus (t II kd lk 21 pöördel-124 pöördel). Täiendavalt on esile toodud, et isa on asunud elama koos elukaaslase ja tema pojaga elukaaslasele kuuluvasse elamusse Tiskres ja saab täitemenetlustes elatisevõla täitmiseks sissetuleku arestimise tõttu igakuiselt kätte 292 eurot. Kolleegium on seisukohal, et kogutud tõendid ei anna kohtu jaoks piisavat veenvust väitmaks, et isa varjab oma tegelikku varalist seisu. Maakohus heitis isale ette, et ta ei teeni keskmist brutotöötasu (Statistikaameti andmetel aastatel 2014 kuni 2019 vahemikus 1005 kuni 1407 eurot). Samas ei analüüsinud maakohus, kas statistiliselt 12 keskmise palga teenimist saab eeldada keskeriharidusega laia profiiliga metallilõikepingi tööliselt, kes juba alates aprillist 1997 (t III kd lk 66; seega ka ajal, kui pere elas koos) on töötanud autoremondilukksepana. Isa tööandja on selgitanud, miks ei ole olnud võimalik töötasu tõsta – tegemist on mikroettevõttega, mille muuks tegevusalaks on mootorsõidukite hooldus ja remont, millega tegeleb hageja (äriühingu põhitegevusalaks on kangaste, kodutekstiili ja õmblustarvete hulgimüük); ettevõttes on 2 töötajat,
16. a oli töötaja kohta kulusid tööandjal keskmiselt kuus 1003 eurot ja maksustatavaks käibeks keskmiselt 2580 eurot (t III kd lk 64). Isa on esitanud väljatrükid töövahendusportaalidest, millest nähtuvalt otsib ta tööd treialina, lukksepana, autoremondilukksepana netopalgaga 1500 eurot (t III kd lk 65-67). Isa väidete kohaselt ei ole tal õnnestunud paremini tasutavat töökohta saada. Vastupidist tõendavaid tõendeid ei ole kohtule esitatud. Ringkonnakohtul puudub alus isa esitatud tõendite usaldusväärsuses kahelda. Arvestades menetlusdokumentidest nähtuvaid vanemate halbu suhteid, ei saa kohus lugeda usaldusväärseks kostjate ema paljasõnalisi väiteid isa tõendite ebausaldusväärsuse kohta. Tõenditest nähtuvalt ei ole tõendatud isa selline tegelik elustandard, mille tõttu saaks tuvastada kohtule ebaõigete väidete ja/või ebausaldusväärsete tõendite esitamise ja/või isa pahatahtlust kohtumenetluses (

§ 200lõige 1, § 328 lõige 1).

Asjaolu, et isa tööandjaks on tema elukaaslasele kuuluv äriühing, ei muuda äriühingu nimel esitatud tõendeid automaatselt ebausaldusväärseteks. Poolte esitatud väljatrükid lukkseppade ning masinamehhaanikute ja –lukkseppade mediaanpalgast Eesti lõikes aastatel 2019-2020 (t III kd lk 57, 112) ei kinnita küll isa

1. a esitatud väidet, et tema tolleaegne brutotöötasu 820 eurot ja peale juhtimisõiguse kaotamist vähenenud 750 eurot oleksid võrdsed sama aja (auto)lukksepa mediaanpalgaga, mis tõenditest nähtuvalt oli vahemikus 1108-1301 eurot. Samas võetakse mediaanbrutopalga arvestamisel aluseks ametinimetused ning teada ei ole arvestuse aluseks olevate töötajate tegelike ametiülesannete sisu. Ka nähtub eelmise tööandja andmetest, et isa brutotöötasu praeguse tööandja juures on isegi veidi suurem kui oli eelmise tööandja juures. Tõendatud on isa reisid 2017.,
2. ja
3. a Taisse puhkusele ja
4. a Itaaliasse õetütre pulma (t III kd lk 53 pöördel), kuid tõendatud on ka isa väide, et Tai reiside eest tasus tema elukaaslane ja Itaalia reisi eest õetütar (t III kd lk 79-83). Seega ei ole alust asuda seisukohale, et reisimine näitaks isa varjatud sissetulekuid. Tegemist ei ole ka ebamõistlikult tihti toimuvate ja ebamõistlikult kallite reisidega. Puuduvad tõendid selle kohta, et isale kuuluks sõidukeid, mille tegelikuks omanikuks ta oleks, kuigi formaalselt need talle ei kuulu. Ainult elamu ette pargitud sõidukite arvust seda järeldada ei saa. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, millise summa saab isa igakuiselt täitemenetluste tõttu kätte. Nimetatud summa tuleneb täitemenetluse seadustikust. Kui isa ei ole objektiivselt võimeline teenima töötasu, mis võimaldaks 3 alaealist last seaduses sätestatud miinimumelatise ulatuses üleval pidama tuleb kohaldada PKS § 102 lõiget 2, mille teise lause kohaselt kui vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus nõustub, et isa elukaaslane ei ole kohustatud isa lastele elatist maksma. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on ajal, mil elukaaslane on isa kulutusi katnud, pere ehitanud elamu Tiskresse ja elukaaslane on saanud selleks eluasemelaenu. Kohus ei saa elatise suuruse otsustamisel hetkel arvestada ühisvara jagamisest saadava varaga, kuna teada ei ole selle suurus ja aeg, mil isa hüvitist käsutada saab, kuid saadava vara arvel on isal võimalik tasuda elatise võlgnevus ja juhul, kui siis on veel jooksvaid kohutusi nooremate laste ees, võib see vara olla aluseks elatise suurendamiseks. Praegu 13 isal muu kinnis- ja/või vallasvara olemasolu, mida saaks käesolevas menetluses arvestada, tõendamist ei leidnud. Eeltooduga on tõendatud, et isa varaline seisund ei võimalda tal tasuda elatist 3 lapsele igakuiselt seaduses ettenähtud miinimummääras.
5. Selleks, et võtta seisukohta elatise vähendamise määra kohta, tuvastab kohus laste vajadused ja nende rahuldamiseks vajaliku mõistliku rahasumma alates hagi esitamisest
6. a. Kolleegium arvestab, et hageja, väites, et laste vajaduste katmiseks kulub raha vähem kui seaduses sätestatud kahekordne miinimumelatis, peab oma väiteid tõendama (

§ 230lõige 1).

Ema tõi laste vajadustena ja nende rahuldamiseks (ühe lapse kohta) igakuiselt kuluva rahasummana esile vajadused eluasemele (sh elekter, kommunaalkulud, laenu- ja kindlustusmaksed) 15+62.50+65=142.50 eurot, sidele (TV, telefon, internet, mobiilside) 8.25+10=18.25 eurot, toidule 87.50 eurot, hügieeni- ja majapidamistarvetele 12.50+0.56=13.06 eurot, riietele/jalatsitele 50 eurot, vabale ajale (laagrid, huviringid, suuskade laenutus) 8.33+33.33+1.25=42.91 eurot, taskurahale (sh kulud sõprade sünnipäevad, muud külaskäigud sõprade juurde, koolipäeva jooksul poes/puhvetis käimine, kino/teatri/muuseumikülastused) 121.67 eurot, kulud koolile (klassiekskursioonid, jõuludega seotud kulud, klassiraha, õpetajate sünnipäevad, õpikud) 6.25+8.33+3.33+0.83+1.11=19.85 eurot, kulud laste enda sünnipäevade läbiviimiseks ja ema poolt tehtav kingitus 27.50+2.50=30 eurot, kulu uuetele dokumentidele (riigilõiv) 1.39 eurot (t I kd lk 41). Lisaks tõi ema esile lastele tulevikus tekkivad vajalikud kulutused: breketid keskmisele lapsele – kulu 2 aasta jooksul vähemalt 700 eurot, remont korteris ja lastetoa mööbli vahetus (kulu suurust esile ei toonud), suurema lapse õppimine USA-s

1. a 9000 eurot (t I kd lk 42-42 pöördel). Kululiikidest on isa vaidlustanud vanema tütre osas vajadust laagritele ja huviringidele ning kõigi laste osas vajadust jõulukinkidele ja õpikutele (t I kd lk 58 pöördel - 60). Muude vajaduste osas vaidlustab isa nende rahuldamiseks vajalikku suurust leides, et igakuine keskmine kommunaalkulu laste elukohale oli
2. a jaanuarist novembrini keskmiselt 169.23 eurot kuus (ühe lapse kohta 42.31 eurot, mitte 62.50 eurot); elektrikulu võiks keskmiselt olla 35 eurot kuus (ühe lapse kohta 8.75 eurot, mitte 15 eurot); lastel on liiga kallid tv-, interneti- ja mobiiltelefoni paketid – mõistlikud kulud kuus ei saa ületada kostja III kohta 5.50+8=13.50 eurot ja teiste laste kohta 5.50+2.99=8.49 eurot kuus kummalegi; põhjendatud toidukulu ei saa ületada keskmiselt 160 eurot kuus kõigile lastele kokku (ühe kohta 60 eurot kuus, mitte 87.50 eurot), kuna kostjate toidulaud on lihtsam ja odavamapoolsem, koolitoit on tasuta, kahel nädalavahetusel kuus söövad 2 nooremat last isa juures, mõju avaldab mastaabisääst, koos elades oli aastatel 2012-2013 kogu pere toidupoekulu keskmiselt 202 eurot kuus; ühele lapsele ei kulu üle 1 dušigeeli kuus (keskmine hind 2 eurot), hambapastat ja – harju ei soetata igas kuus, koos elades osteti hügieenitarbeid toiduainete poest, sama oli majapidamistarvetega ja nende kulu sisaldus keskmises toidukulus; laagrites ei käi vanim laps,
3. a läheb laagrisse ainult üks laps, kulu ei saa ületada 17 eurot kuus kahe noorema lapse kohta kokku; huviringides käivad samuti kaks nooremat last, kulu ühel 25 eurot ja teisel 40 eurot; ½ noorematele lastele vajalikust sünnipäevade rahast annab isa, vanem laps käib tööl alates 16-ndast eluaastast ja teenib ise taskuraha, igakuise taskuraha suurus ei saa ületada kokku 20 eurot kuus; klassiekskursioonidele ei saa kuluda üle 12.50 kuus; jõulukingitusi teevad vanemad lastele ise, ei ole ülalpidamiskulu; kooli jõuluürituse kuluks on põhjendatud kokku aastas 30 eurot, seega 14 kuus 1.25 ühele lapsele; klassiraha suuruseks on isale teadaolevalt 10 eurot õppeaastas, seega 2.50 kuus ühele lapsele; õpetajate sünnipäevakingi kulu ei ole põhjendatud rohkem kui 5 eurot aastas (1.25 eurot kuus) ühe lapse kohta; õpikud ja vihikud on tegelikult tasuta; isikutunnistus väljastatakse 10 aastaks ja sellelt tuleb alates 15-aasta vanuselt tasuda riigilõivu 25 eurot, seega kulu 75 eurot 10 aasta kohta (0.60 senti kuus); sünnipäevakingitusi teevad mõlemad vanemad ise ja see ei ole ülalpidamiskulu, nooremate laste sünnipäevi tähistatakse mängutoas (rent vastavalt 119 ja 69 eurot), aga vanem laps on neid tähistanud kodus, toitudeks ei saa kulude üle 40 euro, põhjendatud on iga kostja kohta 140 eurot aastas, seega kuus 35:3=11.67 eurot, mitte 27.50 eurot; riietele ja jalanõudele ei ole põhjendatud kulutada kuus rohkem kui 20 eurot iga lapse kohta, nad kannavad ka üksteise riideid ja ostlevad taaskasutuspoodides. Isa ei vaidlusta laste igakuist osa 65 eurot ühe lapse kohta nende elukohaks oleva korteriomandi laenu- ja kindlustusmaksetes ja kulutusi suusatamiseks 1.25 eurot ühele lapsele. Isa on kolleegiumi hinnangul tõendanud vastuväidet kommunaalkulude keskmise suuruse kohta perioodil jaanuarist novembrini 2017 (korteriühistu arved t I kd lk 66-71) keskmiselt 42.31 eurot. Kuigi kostjad on esile toonud, et kulud ajas muutuvad, ei ole tõendatud, millise arvestuse alusel on väidetud 62.50 eurot (ühe lapse kohta) kujunenud. Elektrikulu on kostjad tõendanud arvega 2017 oktoobrikuu tarbimise kohta ja tasumiste kohta perioodil 30.04.2017 kuni 30.04.2018 (t I kd lk 44, 98 pöördel). Tõenditest nähtuvalt on keskmine elektrikulu korteri kohta kuus 54.71 eurot, seega iga kostja kohta 13.68 eurot. Seega on isa vastuväide põhjendatud osaliselt. Kulutuste kohta toidule, hügieeni- ja majapidamistarvetele, riietele/jalanõudele isa vastuväited tõendatud ei ole. Kolleegium selgitab, et kostjate näol on tegemist kasvavate, arenevate tütarlastega, kelle vajadused nii igakülgsele toidule kui hädavajalikele hügieenitarvetele ja riietele/jalatsitele, aga ka mõistlikus ulatuses kosmeetikatarvetele on üldiselt teadaolevad. Neid kulutusi ei saa võrrelda kulutustega aastatel 2012-2013, kui pere elas veel koos, ainuüksi põhjusel, et tüdrukud olid siis oluliselt nooremad ja nende vajadused kasvõi ainult hügieenitoodete osas kindlasti väiksemad. Isa vastuväited ei ole tõendatud ka kulutuste kohta internetile, tv-le, mobiilsidele 8.25+10 eurot kuus. Laste kulutused on tõendatud teenuse osutajate arvetega ja tasumiste kokkuvõttega aastate 2017-2020 eest (t III kd lk 94-99). Kolleegium ei saa nõustuda, et tegemist oleks ülepaisutatud kuludega. Isa ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et temal oleks võimalik ja tahe katte laste vajadused mobiilsidele ja internetile oluliselt odavamate kuludega. Kulutuste osas laagritele isa vastuväited lõppjärelduses põhjendatud ei ole, kuid kulu ei saa jaotada kostjate vahel võrdselt, kuna seda vajadust on nad tõendanud erinevalt. On tõendatud, et perioodil 2017 kuni 2019 käis kostja I laagrites 3 korda ja kulu kokku oli 365.50 eurot (t III kd lk 100, 100 pöördel, 102, 102 pöördel), seega keskmiselt 121.83 eurot aastas ja 10.15 eurot kuus. Kostja II käis laagrites samuti 3 korda, aga kulu sellele oli kokku 481.50 (t III kd lk 101, 102, 102 pöördel), seega keskmiselt aastas 160.50 eurot ja kuus 13.38 eurot. Kostja III käis laagris üks kord (jaanuaris 2018) ja kulu sellele oli 68 eurot (t I kd lk 100), seega 5.67 kuus. 15 Kulude osas huviringidele on isa vastuväited põhjendatud osaliselt. Kostjad on näidanud kuluks kuus kokku 100 eurot. Tõendatud on, et huviringides on alates aastast 2017 käinud vaid nooremad lapsed järgmiselt: kostja I iluvõimlemises ja tänavatantsus, kulu kuus keskmiselt 26.81 eurot (t III kd lk 92, 107, 108, 110); kostja II käis tänavatantsus, akrobaatikas, kergejõustikus, kulu kuus keskmiselt 21.70 eurot (t III kd lk 103-106, 109). Kostja III huviringide kohta tõendeid ei esitatud. Kulutuste osas õpikutele on tõendatud kulud kostja III osas 25+20.35 eurot, seega kulu jaotatuna aasta peale 3.78 eurot. Teiste kostjate osas seda kulu ei ole tõendatud. Isa ei ole tõendanud vastuväiteid kulutustele, mis seonduvad kooliga: klassiekskursioonidele, klassirahale, õpetajate kingitustele. Isa ei tõendanud, et konkreetses koolis ei ole kostjate esiletoodud summad tavapärased. Iseenesest on esiletoodud kulutused tänapäeval nii era- kui munitsipaalkoolides tavapärased. Küll aga on eluliselt usutav isa vastuväide seonduvalt jõulukingitustega. Kui ema on selle kulu all mõelnud tema kingitusi lastele (sarnaselt sünnipäevakingitustega), siis see kulu ei kuulu ülalpidamiskulu hulka. Kingitusi teevad vanemad lastele vastavalt oma võimalustele ja teine vanem ei pea hüvitama ½ tehtud kingitustest. Kui aga kuluna on mõeldud kingitused nn jõululoosi alusel koolis, siis 100 eurot aastas ühe lapse kuluna kooliga seotud jõuluüritustele ja –kingile ei ole mõistlik ja on ülepaisutatud. Kolleegium leiab, et mõistlikuks kuluks on 12 eurot ühe lapse kohta aastas, seega 1 euro kuus. Isa vastuväited dokumendi (ID-kaardi) saamise kulule (riigilõiv 25 eurot) on samuti põhjendatud osaliselt. Kostjad ei ole vaidlustanud väidet, et ID-kaart antakse 15aastasele tähtajaga 10 aastaks. Küll aga ei ole põhjendatud isa väide, et see kulu tuleb jagada samuti 10 aasta peale. Isa arvestuse kohaselt lõpeks enne ära tema kohustus elatist maksta, kui tema osa riigilõivust tasutud saaks. Kuna kostjad on arvestanud 2X25 euroga, saab järeldada, et ID-kaarti on vaja kahel nooremal lapsel (hagi esitamise ajal oli vanim laps juba 16-aastane). Kolleegium on seisukohal, et tegemist on ühekordse kuluga, mis on mõistlik jagada perioodi peale kuni vastav kostja saab täisealiseks: kostja II puhul 72 kuu peale, kuus seega 0.35 senti; kostja I puhul 87 kuu peale, kuus seega 0.29 senti. Laste sünnipäevade pidamisega seonduva kulu osas on pooltel samuti vaidlus. Kolleegium nõustub isaga, et sünnipäevakingid, mis ema lastele kingib, ei kuulu ülalpidamiskulu hulka. Sarnaselt jõuludega teevad vanemad tavapäraselt lastele kingitusi sünnipäevaks, kuid kui nad elavad lahus ega ole leppinud kokku ühiste kingituste tegemises, on tegemist kummagi vanema enda toimingutega, mida teine vanem ei ole kohustatud toetama. Küll aga ei isa vaielnud vastu, et nooremate laste sünnipäevi on peetud renditud ruumides, millega kaasneb lisaks rendile kulud toitudele. Isa on nõus kuluga iga lapse kohta 140 eurot aastas (t I kd lk 60 pöördel). Kostjad on toonud välja kulu 130+200=330 eurot ühe sünnipäeva kohta. Kumbki pool ei ole tõendeid kulude (nt mängutubade rentide mõistlike suuruste kohta) esitanud. Kolleegium asub seisukohale, et mõistlikuks kuluks sünnipäevaks (rent + toit) tuleb iga lapse kohta lugeda 200 eurot aastas, seega 16.67 kuus. Taskuraha nimetuse alla koondasid kostjad - lisaks n-ö tavapärasele taskurahale - kulud sõprade sünnipäevade ja sõpradel külas käimise jaoks, peale kooli poes ja puhvetis käimise jaoks, aga ka kino-, teatri- ja muuseumikülastuste jaoks. Kokku on kostjad arvestanud selliste vajaduste jaoks kuus 121.66 eurot. Isa on seisukohal, et tegemist on 16 ülepaisutatud kuluga ja on nõus 20 euroga kuus, tuues mh esile, et kostja III on teeninud endale ise taskuraha alates 16-aasta vanuselt. Kolleegium on seisukohal, et isa vastuväited on põhjendatud osaliselt. Arvestades, et vaidlusalune summa ei koosne ainult n-ö traditsioonilisest taskurahast, vaid ka kulutustest, mis tavaliselt sarnastes vaidlustes kuuluvad vaba aja kulude alla, leiab kolleegium, et põhjendatud kulu suuruseks on 60 eurot ühe lapse kohta kuus. Kohus arvestab, et laste sotsiaalse arengu jaoks on vajalik suhelda sõpradega ja on tavapärane käia üksteise sünnipäevadel, kuid kingituste suurus sõltub eelkõige vanemate võimalustest. Sama põhimõte toimib kulude kohta poes käimisele jmt. Kostjate poolt esiletoodud võimalikke suuremaid ühekordseid kulutusi tulevikus (breketid keskmisele lapsele, vanima lapse võimalus minna
4. a õppimine USA-sse, remondi ja laste mööbli vahetamise vajadus korteris (t I kd lk 42)) ei saa kohus praeguses asjas arvesse võtta. Tegemist võib olla ühekordsete suuremate kulutustega, mille tekkimise tõenäosus praeguses asja tõendatud ei ole.
5. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud põhjendatud kulutused kostja I vajaduste rahuldamiseks 65 + 1.25 + 42.52 + 13.68 + 87.50 + 12.50 + 0.56 + 10.15 + 13.38 + 26.81 + 8.25 + 10 + 50 + 1 + 0.83 + 3.33 + 6.25 + 0.29 + 16.67 + 60 = 429.97 eurot kuus. Sellest oli kuni 12.05.2019 igakuiselt kaetud riiklike toetustega 200 eurot ja sealt edasi 100 eurot, mistõttu jäi vanemate kanda võrdsetes osades vastavalt 229.97 eurot (kumbki 114.99 eurot) ja 329.97 eurot (kumbki 164.99 eurot). Eeltoodust tulenevalt on tõendatud põhjendatud kulutused kostja II vajaduste rahuldamiseks 65 + 1.25 + 42.52 + 13.68 + 87.50 + 12.50 + 0.56 + 21.70 + 8.25 + 10 + 50 + 1 + 0.83 + 3.33 + 6.25 + 16.67 + 60 = 401.04 eurot kuus. Sellest oli kuni 12.05.2019 igakuiselt kaetud riiklike toetustega keskmiselt 155 eurot ja sealt edasi 60 eurot, mistõttu jäi vanemate kanda võrdsetes osades vastavalt 246.04 eurot (kumbki 123.02 eurot) ja 341.04 eurot (kumbki 170.52 eurot). Vanima lapse vajaduste rahuldamiseks leidis põhjendatud kuluna tõendamist kuni tema kodust lahkumiseni (kuni oktoobrini 2018) 65 + 1.25 + 42.52 + 13.68 + 87.50 + 12.50 + 0.56 + 5.67 + 8.25 + 10 + 3.78 + 50 + 1 + 0.83 + 3.33 + 6.25 + 16.67 + 60 = 398.79 eurot kuus. Sellest oli kuni 12.05.2019 igakuiselt kaetud riiklike toetustega keskmiselt 155 eurot, mistõttu jäi vanemate kanda 243.79 eurot, kumbki 121.90 eurot. Iseenesest õige on maakohtu viide, et isa kohustuste suuruse tuvastamisel tuleb võtta arvesse asjaolu, et kostja III osas on vanemate ülalpidamiskohustus lõppenud kohtumenetluse ajal 12.05.
6. Samas ei ole maakohus võtnud seisukohta, kuidas konkreetselt see asjaolu käesoleva vaidluse tulemust mõjutab. Kostja III tõi ise apellatsioonimenetluses esile, et kolis 17-aastasena ema juurest ära (alates oktoobrikuust 2018) ja et temal oli vanematega suuline kokkulepe, et rahalist toetust ta neilt ei nõua, kuna suudab oma kulutused ise kanda. Ka on mõlemad vanemad toonud menetluses välja, et tütar on töötanud kooli kõrvalt. 18.05.2018 menetlusdokumendis väitis isa, et vanim tütardest käib tööl ega vaja taskuraha. Alates 01.10.2018 ei ole siiski alust elatist kostjale III vähendada nullini, kuna sellist nõuet isa esitanud ei ole. Muudetud nõude kohaselt on ta nõus maksma kostjale III kuni tema täisealiseks saamiseni 100 eurot kuus. Selles ulatuses kuulub hagi rahuldamisele kostja III osas perioodi 01.10.2018 kuni 12.05.2019 eest. 17
7. Isa tõi 18.05.2018 menetlusdokumendis esile, et 2 nooremat last viibivad tema juures üle nädala reede õhtust pühapäeva õhtuni (15-20% ajast kuus) ja et sel ajal kannab isa nende toidu- ja eluasemekulu. Nimetatud asjaolu on isa poolt tõendamata. Kolleegiumi vastavasisulisele tähelepanu juhtimisele vastuseks tõi isa esile, et on üksikud päevad kuus, mil üks või mitu last tema juures viibivad. Sisuliselt sama on selgitanud ka kostjad 14.04.2021 menetlusdokumendis. Seega on tõendatud küll isa ja laste suhtlemine, kuid ei ole tõendatud, et isa peaks 2 nooremat last olulises ulatuses vahetult ülal. Seega vahetu ülalpidamise asjaolu elatise vähendamisel aluseks olla ei saa.
8. Kuna eelpool leidis tõendamist, et isa ebapiisava varalise olukorra tõttu on põhjendatud elatise vähendamine alla seaduses sätestatud miinimummäära, siis tuleb vastavalt kehtivale kohtupraktikale võtta arvesse ka laste ülalpidamiseks riigi poolt makstud ja makstavaid perehüvitisi. Tulenevalt perehüvitiste seaduse (PHS) §-le 15 on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Seega on tegemist sihtotstarbega rahasummadega, milliseid tuleb vanemal kasutada laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ning seda eriti olukorras, kus vanemate varaline olukord ei võimalda lapsi ülal pidada vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras. PHS §-dest 16, 17 ja 21 tulenevalt said lapsed alates 01.07.2017 riigilt toetusi järgmistes summades: kostjad III ja II kumbki 50 eurot, kostja I 100, lisaks 300 eurot, seega kokku kostjad III ja II kumbki 150 eurot, kostja I 200 eurot; alates 01.01.2018 vastavalt kostjad III ja II kumbki 155 eurot, kostja I 200 eurot; alates 01.01.2019 kostjad III ja II kumbki 160 eurot ja kostja I 200 eurot; alates 12.05.2019 (kui kostja III sai täisealiseks) kostja II 60 eurot ja kostja I 100 eurot (samas suuruses kehtib lapsetoetus pere esimesele ja teisele lapsele senini). Seega oli kostja I vajadustest kuni 12.05.2019 igakuiselt kaetud riiklike toetustega 200 eurot ja sealt edasi 100 eurot, mistõttu jäi vanemate kanda võrdsetes osades vastavalt 229.97 eurot (kumbki 114.99 eurot) ja 329.97 eurot (kumbki 164.99 eurot). Kostja II vajadusest oli kuni 12.05.2019 igakuiselt kaetud riiklike toetustega keskmiselt 155 eurot ja sealt edasi 60 eurot, mistõttu jäi vanemate kanda võrdsetes osades vastavalt 246.04 eurot (kumbki 123.02 eurot) ja 341.04 eurot (kumbki 170.52 eurot). Kostja III vajadustest oli kuni 12.05.2019 igakuiselt kaetud riiklike toetustega keskmiselt 155 eurot, mistõttu jäi vanemate kanda 243.79 eurot, kumbki 121.90 eurot.
9. Eelpool käsitlemata poolte väited ei oma asja lahendamisel kolleegiumi arvates olulist tähtsust. Vastuseks neile selgitab kolleegium, et asjaolu, et elatise mittetasumise tõttu võeti isalt
10. a kohtutäituri ettepanekul kohtu poolt ära mootorsõiduki juhtimisõigus, ei saa omada olulist tähendust isa varalise võimekuse kindlakstegemisel. Tegemist ei olnud laste ema omavoliga, vaid kohtu otsustusega. Isal tuleb ka sellises olukorras teha kõik endast mõistlikult olenev, et täita nii igakuine ülalpidamiskohustus kui kustutada võlgnevus. Samas on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-67-17 (punktis 12) selgitanud, et ülalpidamiskohustuse rikkumine ei välista õigust taotleda

§ 459alusel perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist.

Laste igapäevaste vajaduste ja nende rahuldamiseks vaja mineva mõistliku kulu tuvastamisel ei oma tähtsust asjaolu, et ema ei tasu ise laste mobiiltelefonipaketi eest, vaid seda teeb laste vanaema. Isegi kui ema ei tasuks kulutusi vanaemale, ei saa olla vaidlust, et mobiiltelefoni kasutamine on tänapäeva teismeliste laste jaoks hädavajalik 18 ja tegemist on laste igapäevavajadusega, mida tuleb elatise suuruse arvutamisel PKS §-st 99 tulenevalt arvesse võtta. Kes konkreetselt selle kulu kannab, ei oma tähendust. Menetluskulude jaotus 51. Kuna ringkonnakohus muudab hagi rahuldamata jätmise ulatust, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Hagi osalisel rahuldamisel jäävad menetluskulud

§ 163lõike 1 alusel kummagi poole enda kanda.

Sama säte kohaldub ka apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu apellatsioonimenetluse kuludele. Seega puuduvad praeguses asjas rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud. (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu 19