Obsah (8)

§ 37§ 152§ 155§ 120§ 121§ 45§ 44§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-21-975 Määruse kuupäev 16. november 2021 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi X kaebus Viru Vangla 7. aprilli 2021. a vaide tagastamise otsuse

) § 91 lõike 2 kohaselt võib kohus haldusasja menetluse määrusega peatada

10. peatükis ettenähtud alusel.

§ 37

lõike 1 kohaselt algab 2 3-21-975 halduskohtumenetlus kohtule kaebuse esitamisega. Kohtupraktikas on selgitatud, et menetluse peatamine on vahend, et tagada kohtumenetluse eesmärkide saavutamine ja menetluse üldiste nõuete täitmine (Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus asjas nr 3-3-1-2-03, punkt 8), ning menetluse peatamine ei ole võimalik enne kaebuse kõigi nõuete menetlusse võtmist (vt Tartu Ringkonnakohtu
3. märtsi
4. a määrus asjas nr 3-21-451, punkt 2). Eelnevat arvestades ning silmas pidades seda, et kohus lõpetab menetluse antud asjas osaliselt ning muus osas tagastab kaebuse (määruse punktid 12‒25), jätab kohus kaebaja menetluse peatamise taotluse rahuldamata. II 12.

§ 152

lõike 1 punkti 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

§ 152

lõike 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust

§ 152

lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.

§ 152

lõige 3 sätestab, et kui

§ 152

lõikes 1 sätestatud asjaolud ilmnevad enne kaebuse menetlusse võtmist, lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse võtmata.

1. Kaebaja on kohtule esitanud kaebuse vangla kohustamiseks täitma tema
2. novembri
3. a taotlus. Viru Vangla
4. oktoobri
5. a vastusest kohtunõudele nähtub, et kaebaja esitas
6. novembril 2020 vanglale kaks taotlust: taotlus nr 6-10/36076-1 seoses pesumasina kasutamisega ja taotlus nr 6-10/36077-1 seoses veloergomeetri kasutamisega. Kohus mõistab kaebust nii, et kaebaja on praeguses asjas silmas pidanud taotlust nr 6-10/36077-1, sest taotlusega nr 6-10/36076-1 seonduvalt on kaebaja kohtusse pöördunud juba haldusasjas nr 3-21-
7. Samuti nähtub
8. novembri
9. a kohtunõudest kaebajale, et kohus on kaebust mõistnud nii, et praeguses asjas on vaidluse all veloergomeetri, mitte pesumasina kasutamine. Kaebaja ei ole sellele kohtu tõlgendusele vastu vaielnud. Kokkuvõtlikult tõlgendab kohus kaebaja nõuet kohustada vanglat täitma tema
10. novembri
11. a taotlus nii, et kaebaja palub vangla kohustamist võimaldada tal kasutada veloergomeetrit (velotrenažööri). Arvestades, et Viru Vangla on kohtule teatanud, et veloergomeetri kasutamise piirang ei kehti enam ning kaebajal on antud ajal võimalik veloergomeetrit kasutada, leiab kohus, et kaebuse eesmärk kohustamisnõude osas on käesolevaks hetkeks saavutatud ning menetluse jätkamine kaebuses esitatud kohustamisnõudes ei ole kaebaja õiguste kaitseks enam vajalik.
12. Kohus küsis
13. novembri
14. a kohtunõudega, kas kaebaja soovib kohustamisnõudelt üle minna tuvastamisnõudele. Menetluse jätkamise soovi korral tuli kaebajal kohtule selgitada, miks on tuvastamisnõude menetlemine vajalik tema õiguste kaitseks. Kohus andis kaebajale vastamiseks aega kaks päeva alates kohtunõude kättesaamisest. Kaebaja sai kohtunõude kätte
15. novembril
16. Seega oli viimane päev kohtunõudele vastamiseks
17. november
18. Kuni praeguse määruse tegemiseni pole kaebaja kohtule vastanud.
19. Tuginedes eeltoodule ning asjaolule, et kaebaja ei ole soovinud kohtult tuvastamisnõudele üleminekut vastavalt

§ 152

lõikele 2, on kohus seisukohal, et menetlus tuleb lõpetada kohustamisnõude osas

§ 152lõike 1 punkti 4 alusel.

Kohus selgitab, et kui praegune määrus menetluse osalise lõpetamise kohta jõustub, ei ole kaebajal enam lubatud esitada kohtule kaebust sama nõudega samal alusel (

§ 155lõige 6 ja § 43 lõike 1 punkt 2).

3 3-21-975 III

1. Kaebaja taotleb Viru Vangla
2. aprilli
3. a vaide tagastamise otsuse nr 6-12/120-2 tühistamist. Vaidlustatava Viru Vangla otsusega jäeti kaebaja vaie Justiitsministeeriumile edastamata ja tagastati. 17.

§ 120

lõike 1 punkti 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

§ 121

lõike 2 punkt 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohtu hinnangul on praegusel juhul tegemist sellise olukorraga. 18. Kohus märgib, et vaide tagastamise otsuse puhul ei ole tegemist haldusaktiga, mille osas saaks esitada tühistamisnõuet. Tegemist on menetlust lõpetava toiminguga (HMS § 106 lõige 1). 19.

§ 45

lõike 4 kohaselt võib vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Sama kehtib muu kohtueelse menetluse käigus tehtud otsuse vaidlustamisel. Praegusel juhul tuleb muu kohtueelse menetluse käigus tehtud otsusena mõista Viru Vangla

1. aprilli
2. a vaide tagastamise otsust nr 6-12/120-
3. Kaebaja võib seda otsust eraldiseisvalt vaidlustada vaid juhul, kui see rikub tema õigusi sõltumata vaide esemest. Praegusel juhul ei ole eeltoodu kohtule äratuntav ja ka kaebaja ise ei viita sellele, et vaide tagastamine rikuks tema õigusi sõltumata vaide esemest, milleks olid Viru Vangla direktori
4. märtsi
5. a käskkiri nr 1-1/45 „Viru Vangla osakondade lukustamine ja päevakava järgsete tegevuste peatamine“ ja selle järgnevad täiendused
6. märtsi
7. a käskkiri nr 1-1/46,
8. märtsi
9. a käskkiri nr 1-1/49 ja
10. aprilli
11. a käskkiri nr 1-1/52 12 osas, mis puudutasid jalutuskäikude peatamist II üksuses. Seega on kaebajal õigus vaidlustada vaide tagastamist vaid juhul, kui ta vaidlustab kohtus ka vaide esemeks olevaid haldusakte.
12. Sarnaselt on vaideotsuse iseseisva vaidlustamise õiguse puudumist käsitlenud ka varasem kohtupraktika (vt Tartu Halduskohtu
13. jaanuari
14. a määrus asjas nr 3-20-73 (punkt 6), Tartu Ringkonnakohtu
15. juuni
16. a määrus asjas nr 3-18-659 (punktid 6‒7)).
17. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et vaie tagastati põhjusel, et otsuse tegemise ajal olid asjaolud võrreldes vaide esitamise ajaga muutnud. Kaebaja vaidlustas vaides jalutuskäikudele saatmiste peatamist.
18. Kohus võtab haldusasja nr 3-20-737 materjalide hulgast praeguse asja juurde Viru Vangla direktori
19. aprilli
20. a käskkirja nr 1-1/
21. Kohus ei pea võimalikuks antud juhul suunata kaebajat vastavalt

§ 120

lõike 1 punktile 3 esitama põhivaidlusega seonduvaid nõudeid ehk vaidlustama jalutamistele mittesaatmist. Ka selles osas puudub kaebajal kaebeõigus tulenevalt

§ 44

lõikest 1, mille kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Viru Vangla direktori

1. aprilli
2. a käskkirjast nr 1-1/55 nähtub, et alates
3. aprillist 2020 lõpetati kinnipeetavate jalutuskäikudele saatmise piirangud. Seega on vaides vaidlustatud käskkirjad end selles osas ammendanud ning need ei mõjuta enam kaebaja õigust jalutamisele. 4 3-21-975
4. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse tühistamisnõude osas

§ 121lõike 2 punkti 1 alusel.

IV

1. Kaebaja palub tuvastada, et vangla on ületanud tema
2. novembri
3. a taotlusele nr 6-10/36077-1 vastamisel menetlustähtaega. Kaebaja ei ole vähimalgi määral põhjendanud, miks ta leiab, et vangla on vastamise tähtaega rikkunud.
4. Kaebaja
5. novembri
6. a taotlus nr 6-10/36077-1 ei olnud märgukiri ega selgitustaotlus, millele kohalduks märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduses (MSVS) sätestatud 30‑päevane tähtaeg (§ 6). Kaebaja esitas
7. novembril 2020 taotluse toimingu sooritamiseks, s.o taotluse HMS mõttes. HMS § 5 lõige 4 sätestab, et menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtajal. Kuna vangistusseaduses (VangS) ega selle alusel justiitsministri
8. novembri
9. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“ (vrd üldkorralduseks oleva Viru Vangla kodukorra punkt 11.1.5) ei ole kindlaks määratud taotlusele vastamise tähtaega (v.a VangS § 11 lõikes 7 sätestatud vaide lahendamise tähtaeg - 30 päeva), tuleb vanglal taotlus HMS mõttes lahendada viivituseta. Tegu on määratlemata õigusmõistega, mida vangla peab sisustama, lähtudes konkreetsest olukorrast. MSVS-s sätestatud 30‑päevane tähtaeg võib olla üldiseks orientiiriks. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi
10. oktoobri
11. a määrus asjas nr 3-19-882, punkt 23.4.) Seega ei ole taotlusele vastamiseks ette nähtud konkreetse pikkusega tähtaega, vaid taotlusele vastamise kiirus tuleb otsustada kõiki asjaolusid arvestades. Taotlusele vastates ei tohiks üldjuhul siiski ületada 30-päevast tähtaega. Kaebaja esitas taotluse
12. novembril 2020 ja vangla vastas sellele
13. detsembril 2020, st
14. päeval pärast taotluse esitamist. Kaebaja ei ole osutanud asjaoludele, millest tingituna oleks vangla pidanud taotluse lahendama kiiremini. Kaebusest ei nähtu, et kaebajale oleks kaasnenud negatiivseid tagajärgi sellest, et vangla vastas tema
15. novembri
16. a taotlusele
17. detsembril
18. Kohtu hinnangul ei ole võimalik jõuda järeldusele, et vangla oleks kaebaja taotlusele vastates menetlustähtaega rikkunud. Seega puudub kaebajal vajadus vaidlustada tuvastamisnõudega vangla tegevust tema
19. novembri
20. a taotlusele nr 6-10/36077-1 vastamisel. Kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tuleb kaebus tuvastamisnõude osas tagastada

§ 121lõike 2 punkti 1 alusel.

V

1. Kuna kohus lõpetab antud asjas menetluse osaliselt ning ülejäänud osas tagastab kaebuse, puudub vajadus lahendada kaebaja menetlusabi taotlust kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks, mistõttu jääb see läbi vaatamata. Kuivõrd kaebaja ei ole praeguses asjas menetluskulusid kandnud, siis ei esine ka vajadust võtta seisukohta menetluskulude jagamise kohta.
2. Kohus asendab määruse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lõige 3 ja § 178 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 5