Obsah (9)
§ 632§ 633§ 5§ 230§ 231§ 459§ 173§ 162§ 177KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Narva kohtumaja Kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 09. oktoober 2020, Narva Tsiviilasja number 2-19-16941 Tsiviilasi A P hagi I K v
§ 632lg 1).
Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (
§ 633lg 7).
Kohus selgitab, et juhul, kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja jooksul sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb 1
(8)tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hagiavaldus ja hageja nõue A P (hageja) esitas 31.10.2019 Viru Maakohtule hagiavalduse I K (kostja) vastu elatise väjamõistmiseks. Kostja on hageja isa. Hagiavaldusest nähtub, et hageja elab emaga. Kostja hagejaga koos ei ela ega tasu ka hagejale elatist. Hageja palub seega kostjalt välja mõista elatise summas 270.00 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, alates hagi esitamisest kuni tema täisealisteks saamiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja ei eita, et laps elab emaga XXX. Kuni hageja ema poolt hagejaga perekonna XXX kodust lahkumiseni oli nii hageja, kui ka tema ema täielikult kostja ülalpidamisel. Lapse ema tööl ei käinud. Kodust lahkumise ajal oli hageja 4-aastane. Hageja seaduslik esindaja ei ole kostja poole elatise nõudega pöördunud. Pealegi kostja on kuni lapse 4-aastaseks saamiseni olnud hageja ainus ülalpidaja. Kostja ei leia, et olukord oleks ebaõiglane, kui kohtuvaidluse ajal peaks hagejat üleval nüüd lapse ema, kuna ema on lapse tema kodust ära viinud, täielikult muutnud lapse elukorraldust ning takistab lapse ja isa lähedaste suhete säilitamist. Kostja meeleldi jätkaks lapse vahetut ülalpidamist, mida aga lapse ema ei võimalda. Hageja ei ole ka oma vajaduste loetelu ühe kuu kohta esitanud. Ülalpidamise ulatus peab olema määratud lapse elulaadist ja tema tegelikest vajadustest lähtuvalt. Kostja on seisukohal, et mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib olla muu hulgas see, et laps elab mingi osa ajast lahuselava vanema juures. Kui elatist nõutakse miinimummääras, võib eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt osas, mis vastab kulutustele, mis tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks teha, arvestades aega, mil laps veedab tema juures. Kostja palub arvesse võtta asjaolu, et riik tasub hageja seaduslikule esindajale peretoetust 60.00 eurot ning palub vähendada väljamõistetavat elatist riiklike peretoetuste võrra. Samuti on üldteada asjaolu, et laste tegelik ülalpidamiskulu ei vasta PKS § 101 sätestatule, vaid tulenevalt RAKE uuringust on see oluliselt madalam. 30.04.2020 teatas kostja, et hageja märgitud kulud on liialdatud ning ebatäpsed. Kuna hageja elab neljaliikmelises perekonnas, tuleb korteri kommunaalkulud jaotada vähemalt nelja isiku vahel. Hageja hügieeni ja kodukeemia kulud on samuti liiga kõrged. Ka hageja meelelahutuskulud on kostja hinnagul ülepaistutatud. Arvestades hageja huviringe tekib küsimus, kuidas tal jääb üldse meelelahutusele aega sellises mahus, et selliseid kulutusi teha. Lisaks on arvestatud lapse jalgratta maksumus 6-kuulise kuluna. Ei ole eluliselt usutav, et lapsel on vaja uut jalgratast iga kuue kuu tagant. Täielikult põhjendamatud on ka hageja transpordi keskmine kulu 71.00 eurot kuus, lapse lasteaed asub paari km kaugusel kodust. Samuti on täielikult ülepaisutatud kulutused lapse riietele. Laps ei vaja ka ühes kuus raamatuid ja õppetarbeid 27.92 euro eest. Kostja hinnagul on põhjendatud hageja kulud ühes kuus järgmised: kommunaalkulud ja toit 168.90 eurot, hügieen 04.10 eurot, keemia 01.44 eurot, tervis 06.54 eurot, huviringid ning õppimine 182.08 eurot, meelelahutus 0.00 eurot, transport 30.00 eurot, kultuur 11.80 eurot, riided ja jalatsid 63.87 eurot, raamatud ning õppimine 0.00 eurot, s.o kokku summas 468.73 eurot. Kostja osa sellest oleks 234.36 eurot. Kostja on teinud kompromissettepaneku tasuda hagejale igakuiselt elatist summas 250.00 eurot kuus. Arvestades, et hageja seadusliku esindaja töötasu on keskmiselt 670.00 eurot kuus, ei ole tal kindlasti olnud ka võimalik hagejale teha kulutusi enda poolt arvestuses näidatud ulatuses (s.o 2
(8)summas 745.59 eurot kuus). Seega on hageja esitatud kulude arvestuse õigsus üheselt ümber lükatud. Hageja täiendavad seisukohad 03.12.2019 teatas hageja, et tema vanemate kooselu lõppes 01.08.
- Hageja on kostja ainuke ülalpeetav. Kostja ei ole vabatahtlikult lapsele elatist tasunud, ainult 30.11.2019 tasus 200.00 eurot. Kostja keeldub välja andmast hageja talveriideid, mistõttu on hageja seaduslikul esindajal tekkinud lisakulud. Elatise alla miinimmäära väljamõistmiseks praegusel ajal alused puuduvad. Ka lastetoetuse arvelt elatist vähendada ei ole samuti põhjendatud. 26.02.2020 teatas hageja, et registrites olevad andmed iseloomustavad kostjat kui rikast inimest, kelle majanduslik seisund (omandis on 2 maja, töökohad: P OÜ-s juhataja, M K OÜ-s juhataja, Eestis L B T OÜ-s esindaja) võimaldab anda hagejale ülalpidamist seadusega sätesatud miinimumääras. Kuna asjas ei ole tuvastatavaid asjaolusid miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks, puudub vajadus hinnata hageja vajadusi. Hageja kostja poolt pakutud elatisega summas 250.00 eurot ei nõustu. 08.09.2020 kohtuistung ja poolte lõplikud seisukohad Kohtuistungil kinnitasid pooled, et laps elab emaga XX , kostja elab XX . Hageja teatas, et tema ema sissetulek on 716.00 eurot neto, lapse vajadused on 746.00 eurot kuus. Kostja teatas, et lapse väidetavad kulud 700.00 – 800.00 eurot kuus on liiga suured. Kostja ei hoia elatise tasumisest kõrvale, praegusel ajal on elatis summas 200.00 eurot põhjendatud. Kostja töötab ehituses, teeb remonditöid, kostjal on oma ettevõte, kuid kõik võib muutuda. Kohus andis pooltele lõppseisukohtade esitamiseks tähtaja 22.09.
- 22.09.2020 lõppseisukohas teatas hageja, et tema ülalpidamiskulud on 746.50 eurot kuus, hageja elab koos ema ja vanavanematega vanavanemate korteris. Hageja ema töötab ja tema töötasu on 771.71 eurot kuus (neto). Lisaks saab hageja peretoetust, samuti teeb kostja ebaregulaarselt hageja emale ülekanded summas 200.00 eurot (kostja on teinud perioodil 30.11.2019 - 30.08.2020 hageja ema kontole ülekanded elatisena kokku summas 1 200.00 eurot). Kostja poolt tema sissetulekute ja väljaminekute kohta esitatud faktiväidete õigsust eeldades ei esine PKS § 102 lg-s 2 ettenähtud alust kostjale langeva ülalpidamiskohustuse vähendamiseks. Kostjal on reaalselt võimalik kasutada igakuiselt summat 1 079.68 eurot ja kulutada sellest igakuiselt 787.68 eurot iseenda vajaduste katmiseks ning 292.00 eurot hageja ülalpidamiskulude osaliseks katmiseks. Peale sissetuleku on kostjal ka vara (2 kinnisasja, osad tegutsevates ettevõtetes OÜ P ja OÜ M K ). Puuduvad põhjendused ja tõendid selle kohta, et hageja poolt nõutud elatise maksmisega võiks kostja ise sattuda hagejaga võrreldes raskemasse olukorda. Hageja palub seega kostjalt välja mõista elatise miinimummääras kuus. Vaatamata sellele, et kostja esitas oma lõpliku seisukoha hilinenult (23.09.2020) ja hageja palus sellega mitte arvestada, märgib kohus, et kostja on selles tegelikkuses korranud menetluses ja kohtuistungil varasemalt öeldut ning palus temalt hageja kasuks välja mõista elatise summas 200.00 eurot kuus. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kohtule esitatud poolte seisukohtade, kirjalike tõenditega ja kuulanud pooled ära, on seisukohal, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi
) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
§ 5lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet 3
(8)põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
§ 230
lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.
§ 231
lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja A P vanemateks on tema seaduslik esindaja A P ja kostja I K (tlk 3). Pooled ei vaidle, et hageja elab alates vanemate lahkuminekust (s.o august 2019) emaga XX, kostja elab lapsest eraldi XX. Hagejal on kostjast lahus elava alaealise lapsena kostja vastu perekonnaseaduse (edaspidi PKS) §dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 11). PKS § 100 lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Eelnevast tuleb järeldada, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud PKS §-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Hageja on kohtule kinnitanud, et kostja on menetluse kestel perioodil 30.11.2019 - 30.08.2020 tema ema kontole tasunud elatist kokku summas 1 200.00 eurot (tlk 171). Hageja palub elatise välja mõista seaduses sätestatud miinimummääras. PKS § 101 lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2019 oli töötasu alammäär 540.00 eurot, millest ½ on 270.00 eurot. Alates 01.01.2020 on töötasu alammäär 584.00 eurot, millest ½ on 292.00 eurot. Kostja on põhimõtteliselt nõus, et ta peab lapsele ülalpidamist andma, kuid leiab, et elatise maksmine miinimummääras kuus ei ole põhjendatud, arvestades lapse põhjendatud vajadusi. Kostja on seisukohal, et hageja märgitud vajadused on osaliselt liialdatud ega ole eluliselt 4
(8)usutavad. Lisaks on kostja korduvalt selgitanud, et soovib lapsega suhelda ning anda temale ülalpidamist vahetult. Kohus selgitab, et vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus selgitab, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (Riigikohtu
- märtsi
- a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18). Riigikohus on leidnud, et PKS § 102 lg 2 järgne mõjuv põhjus võib mh seisneda ka vanema halvas varalises seisundis (vt Riigikohtu
- juuni
- a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kohus märgib, et kostja ei ole tõendanud ega ka üleüldse tuginenud väidetele, et tal oleks töövõimetus või lisaks hagejale veel alaealisi lapsi või et tal on mõni muu mõjuv põhjus, mille tõttu oleks põhjendatud elatise alla miinimummäära vähendamine. Kostja ei ole ka kordagi menetluse käigus väitnud ega tuginenud sellele, et ta ei ole tema muid kohustusi ning varalist seisundit arvestades võimeline andma hagejale miinimummääras ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kostja antud selgitustest, kohtule esitatud ning kohtu kogutud tõenditest nähtub, et kostja töötab, tema sissetulekuks on töötasu S L OÜ-s ca 1 079.68 eurot kuus (tlk 104, 118, 131-144). Kostja omandis on kaks kinnisasja (registriosa XX – elamumaa, XX ning registriosa XX – elamumaa, XXX, tlk 102-103). Toimiku materjalidest nähtub ka, et kostjale kuuluvad sõiduautod VOLVO XC60, VOLVO, XC70 ja VOLKSWAGEN PASSAT ning osalused äriühingutes M K OÜ (registrikood XXX) ja P OÜ (registrikood XXX). Kostja on kohtuistungil väitnud ka, et töötab ehituses, teeb remonditöid, kostja on juhatuse liige ning firmas on veel neli töötajat (tlk 168). Kohus saab eelneva põhjal järeldada, et kostja omab ka muud sissetulekut lisaks töötasule S L OÜ-s, mille suurus on samas kohtu poolt tuvastamata. Samas kostja AS-i S P konto väljavõttest nähtub, et 13.04.2020 on kontole tehtud sissemakse P OÜ-lt summas 5 331.05 eurot, edasi on see summa kantud M K OÜ-le (tlk 139 pöördel). AS-i S P konto väljavõttest nähtub ka, et P OÜ on 10.12.2019 andnud kostjale laenu summas 10 000.00 eurot (tlk 131). Kostja S AS-i konto väljavõttest nähtub, et ta on teinud P OÜ-le ülekande summas 545.00 eurot, selgitusega „sularaha tagastus“ (tlk 153). Eelnevast ei saa seega kohtu hinnangul järeldada, et kostja varanduslik seisund oleks halb. Ka kostja väide, et „kõik võib muutuda“ (tlk 168) ei ole kohtu hinnangul praegusel ajal aluseks elatise vähendamiseks. 5
(8)Ka kostja siiras soov lapsega suhelda ning tema ülalpidamises vahetult osaleda, ei ole samuti käesoleval ajal aluseks elatise alla miinimummäära vähendamiseks. Kohtute Infosüsteemist nähtub, et lapse vanemate vahel on muuhulgas lapse suhtlemiskorra ja hooldusõiguse osas vaidlus tsiviilasjas 2-20-10909, kuid nimetatud asjas ei ole veel kohus lahendit teinud ning laps elab käesoleval ajal emaga. Praegusel ajal ei ole ka tuvastamist leidnud, et kostja täidaks hageja ülalpidamiskohustust vahetult. Seega, hinnates kostja varalist seisu ning arvestades, et tema ülalpidamisel on vaid hageja, kostja on töövõimeline ning puuduvad muud mõjuvad põhjused elatise vähendamiseks, on ta kohtu hinnangul käesoleval ajal võimeline täitma hageja ülalpidamiskohustust miinimummääras kuus, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Mõjuvad põhjused elatise vähendamiseks alla miinimummäära praegusel juhul puuduvad. Kohus tegi hagejale ettepaneku esitada tõendid oma kulutuste ja vajaduste kohta. Hageja on menetluse kestel rõhutanud, et miinimummääras elatise nõudmisel ei ole vajalik tõendada lapse kulutusi. Kohus on nõus, et Riigikohus on mitmeid kordi rõhutanud, et eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu 28.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13). Samas on Riigikohus selgitanud, et lapse vajadusi on vajalik hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (vt Riigikohtu 7.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 216-118651 p 14). Kostja on menetluse kestel vastuväidete esitamisel tuginenud muuhulgas sellele, et lapse märgitud vajadused on liialdatud. Samas mistahes usaldusväärseid tõendeid kostja selle kohta esitanud ei ole. Kostja on seisukohal, et hageja igapäevased mõistlikud vajadused on rahuldatud ja nende arenguks piisavad vahendid tagatud, kui kostja maksab lapsele elatist summas 200.00 eurot kuus. Kohus nõustub, et hageja märgitud vajadused summas ca 746.00 eurot kuus ei ole ilmselgelt eluliselt usutavad (arvestades ka, et hageja ema sissetulekuks on ca 700.00 eurot kuus), kuid lapse vajadused miinimummääras kuus on iseenesest põhjendatud ning seadusega kooskõlas. Kohus ei pea vajalikuks hageja vajadusi täiendavalt hinnata, kuivõrd neid tuleb hinnata vaid juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise. Lisaks on Riigikohus lahendi 3-2-1-7-05 p-s 20 asunud seisukohale, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsetele vajadustele, ega ole ülemäära suur ning arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist ka siis kui vanemad elavad lahus. Kostja on muuhulgas tuginenud RAKE uuringule, millest tuleneb, et laste ülalpidamiskulu ei vasta PKS § 101 sätestatule. Kohus nõustub, et viimasel ajal tehtud uuringutest tuleneb, et lapse ülalpidamiskulud on miinimummäärast väiksemad. Samas on Riigikohus selgitanud, et lapse elulaadi kujundavad eelkõige tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Kolleegium on ka varasemas praktikas leidnud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; vt ka 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Kohus leiab, et kuivõrd praeguses asjas elatise vähendamiseks alused puuduvad, ei ole ka lapse vajaduste hindamine vajalik. Kohus selgitab ka, et juhul, kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada aga, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 6
(8)järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS § 116 lg 1). Arvestades hageja ema sissetulekut ning seda, et perekond elab koos hageja vanavanematega ühes korteris, on eluliselt usutav, et ka hageja ema saab lapse peale kulutada miinimumelatise kuus. Lisaks saab hageja seaduslik esindaja igakuiselt lapsetoetust summas 60.00 eurot. Kostja on menetluses samuti taotlenud riiklike toetustega arvestamist. Riigikohus on selgitanud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 32-1-35-17, p 28.2). Perehüvitiste seaduse (PHS) § 2 sätestab üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine. Sellel eesmärgil makstakse PHS § 3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi, mille liigid on riiklik peretoetus (peretoetus), vanemahüvitis ja elatisabi. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. Lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (vt Riigikohtu 22.03.2017. a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Iseenesest ei ole välistatud arvesse võtta, et elatist taotleva lapse vajadused on kaetud riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul põhjendatud vähendada elatist hageja seadusliku esindaja kontole laekuvate lastetoetuste arvel. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud. Kohus märgib, et lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Kohtu hinnangul puudub seega antud juhul alus vähendada välja mõistetavat elatist alla miinimummäära pelgalt põhjusel, et hagejale tasutakse lastetoetust. Arvestades eespool öeldut ja tuvastatut, leiab kohus seega, et kostjalt tuleb praegusel ajal välja mõista elatis miinimummääras kuus. Eeltoodut arvestades on kohtu arvates antud juhul lapse igapäevased mõistlikud vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud, kui kostja maksab igakuiselt lapsele elatist miinimumsummas kuus, millele lisandub lähtudes vanemate võrdsuse põhimõttest (PKS § 116 lg 1) sama suures ulatuses hageja seadusliku esindaja (ema) panus ja riiklikud toetused. Kohus selgitab pooltele ka, et elatusraha maksete suurust või kestust mõjutavate asjaolude olulise muutumise korral võib kumbki pool nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist (
§ 459), s.o hagejal on võimalus nõuda elatise suurendamist ning kostjal vähendamist.
Seda ka nt juhul, kui lahenevad muud hagejat puudutavad vaidlused (hooldusõiguse küsimus, suhtlemiskord) ning kostja nt asub andma lapsele elatist vahetult. Menetluskulud 7
(8)
§ 173
lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
Kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik (
§ 162lg 4).
Arvestades vaidluse sisu ning olemust ja et kostja on korduvalt soovinud sõlmida hagejaga kompromissi, leiab kohus õiglaseks jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda.
§ 177
lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Kuna kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, siis menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik 8
(8)