← Eesti

2-20-19040/25

Obsah (14)§ 654§ 439§ 436§ 442§ 652§ 651§ 456§ 367§ 136§ 124§ 173§ 163§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 19. august 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-19040 K

) § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 400 eurot ja sellelt arvestatud viivise ning sissenõutavaks muutunud viivise tagastamata pileti ostuhinnalt (0,27 eurot) 0,006 eurot (s.o 0,014 eurot ületavas osas), samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab eeltoodud osas hagi rahuldamata ning jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulu 40 eurot, tagastamata piletiraha 0,27 eurot, sellelt arvestatud sissenõutavaks muutunud viivise 0,014 eurot ja edasiulatuva viivise ning jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata piletite hinnaerinevuse korvamiseks hüvitise 95,63 eurot ja sellelt arvestatud viivise, kuid osaliselt tuleb täiendada ja muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 5

§ 654

lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

  1. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas reisijal on
  2. augusti
  3. a lennu lähtepunktiga Hispaania (Malaga) ja sihtpunktiga Eesti (Tallinn) tühistamise tõttu õigus nõuda kostjalt hüvitist 400 eurot, tühistatud lennu pileti ja uute piletite hinnavahe 95,63 eurot hüvitamist ning veel tagastamata lennupileti ostuhinna osa 0,27 eurot tagastamist. Maakohus rahuldas hageja nõude hüvitise 400 eurot ja tagastamata pileti ostuhinna osa saamiseks, kuid jättis rahuldamata hageja nõude piletite hinnavahe hüvitamiseks. Kolleegiumi hinnangul tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada.
  4. Esmalt käsitleb kolleegium hageja nõuet hüvitise 400 eurot saamiseks. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kostjalt hüvitise 400 eurot väljamõistmise osas. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta rahuldamata ka sellelt arvestatud viivise nõue. 10.
  5. Määruse nr 261/2004 art 5 lg 1 p c kohaselt on reisijal lennu tühistamise korral õigus saada hüvitist vastavalt art-le
  6. Määruse nr 261/2004 art 5 lg 3 järgi ei ole lendu teostav lennuettevõtja siiski kohustatud maksma hüvitist, kui ta suudab tõendada, et tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed. Kostja hinnangul leidis maakohus ebaõigesti, et lennu tühistamist ei põhjustanud erakorralised asjaolud ning heitis põhjendamatult ette, et kostja ei ole tõendanud kõigi vajalike meetmete võtmist tühistamise vältimiseks. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga. 10.
  7. Praegusel juhul tühistati lend, sest Eesti Vabariigi majandus- ja taristuministri
  8. mai
  9. a käskkirjaga nr 98 ja neid piiranguid pikendava
  10. juuli
  11. a käskkirjaga nr 154 olid peatatud Eesti õhuruumis kõik Eesti lennuväljadele saabuvad ja väljuvad lennud, mille lähtevõi sihtkoht asub riigis, kus viimase 14 päeva kumulatiivne COVID-19 haigestumine 100 000 elaniku kohta on suurem kui 25 elanikku (tl 61–62). Maakohus tuvastas, et sellest tulenevalt olid keelatud ka ajal, mil vaidlusalune lend pidi toimuma, otselennud Eesti ja Hispaania vahel. 10.
  12. Kolleegium selgitab, et määruse nr 261/2004 art 5 lõike 3 tähenduses võib erakorralisteks asjaoludeks pidada sündmusi, mis oma olemuselt või põhjuselt ei ole asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omased ja väljuvad tema tegeliku kontrolli alt (Euroopa Kohtu
  13. aprilli
  14. a otsus kohtuasjas nr C‑501/17 Germanwings, p 20). Euroopa Komisjon on määruse nr 261/2004 tõlgendamiseks antud suunistes leidnud, et kui ametiasutused võtavad viiruse COVID-19 pandeemia leviku piiramiseks meetmeid, siis ei ole sellised meetmed oma laadilt ja päritolult omased lennuettevõtjate tavapärasele tegevusele ja väljuvad nende tegeliku kontrolli alt ning art 5 lg-s 3 sätestatud tingimus tuleks lugeda täidetuks, kui ametiasutused keelavad täielikult teatud lennud või keelavad isikute liikumise viisil, mis välistab de facto kõnealuse lennu teostamise (Euroopa Komisjoni teatis 2020/C 89 I/01, p 3.4). Kuigi Euroopa Komisjoni suunised ei ole siduvad, siis tuleb kolleegiumi hinnangul nimetatud majandus- ja taristuministri käskkirjadega seatud lennuliikluse piirangud, mis tingisid lennu tühistamise, eelnimetatud tõlgendusi arvestades kvalifitseerida erakorraliseks asjaoluks määruse nr 261/2004 art 5 lõike 3 tähenduses. Kolleegium ei nõustu maakohtu käsitlusega, mille kohaselt pidi kostja arvestama võimalusega, et piirangud võivad takistada vaidlusaluse lennu teostamist. Kostja tõi esile, et lennupileti müümise ajal, s.o
  15. juunil 2020 piirangud
  16. augusti
  17. a lennule ei kehtinud, sest kehtestatud piiranguid pikendati
  18. juulil 2020 kuni
  19. a augustini (tl 62–63). Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud kostja seisukoht, et lennuettevõtja ei pea eeldama lennuteenuse osutamise piirangute pikendamist. Samuti on epidemioloogiline olukord lennuettevõtja jaoks ettenägematu. Kolleegium märgib, et määruse nr 261/2004 eesmärk ei ole mitte ainult reisijate 6 kaitse kõrge taseme tagamine, vaid ka tasakaalu tagamine reisijate ja lennuettevõtjate huvide vahel (vt Euroopa Kohtu
  20. septembri
  21. a otsus kohtuasjas nr C-601/17 Harms, p 15). 10.
  22. Lisaks erakorraliste asjaolude esinemisele peab lennuettevõtja hüvitise maksmise kohustusest vabastamiseks tõendama, et isegi kogu tema käsutuses oleva personali või kõigi seadmete ja rahaliste vahendite kasutamisega ei oleks ta oma ettevõtte suutlikkusele asjakohasel hetkel vastuvõetamatute ohverdustega nõustumata saanud ilmselgelt vältida, et need erakorralised asjaolud viiksid lennu tühistamiseni (Euroopa Kohtu
  23. mai
  24. a otsus kohtuasjas nr C‑294/10 Eglītis ja Ratnieks, p 25). Kolleegium ei nõustu kostja käsitlusega, et viiruse COVID-19 olukorra tingimustes ei pea üldse hindama seda, kas tühistamist oleks suudetud vältida vajalike meetmete võtmisega. Samas ei soostu kolleegium hageja seisukohaga, millega maakohus nõustus, et kõnealune hüvitise maksmise kohustusest vabanemise tingimus ei ole praegusel juhul täidetud. Kolleegium märgib, et kohtupraktika järgi tuleb hinnata, kas kostjal üldse oli tegelikult võimalik võtta otseselt või kaudselt ennetavaid meetmeid, kusjuures välja jäetakse meetmed, mis kuuluvad kolmandate isikute pädevusse, ning kui see ei olnud võimalik, ei pea lennuettevõtja määruse nr 261/2004 art 7 alusel reisijale hüvitist maksma (Euroopa Kohtu
  25. mai
  26. a otsus kohtuasjas nr C‑315/15 Pešková ja Peška, p-d 43–45). Kui Eesti Vabariigi majandus- ja taristuminister on otsustanud kehtestada piirangu, millest tulenevalt on keelatud lend Hispaaniast Eestisse, siis tuleb lennuettevõtjal seda otsust täita. Kolleegiumi hinnangul ei olnud kostjal võimalust võtta vajalikke meetmeid kõnealuse erakorralise asjaolu vältimiseks. 10.
  27. Kolleegium on seisukohal, et eeltoodud järeldust ei muuda ka hageja viidatud Euroopa Kohtu otsus asjas nr C‑74/19, milles leiti, et üksnes juhul, kui ei ole ühtegi vaba kohta mõnel teisel otse- või vahemaandumisega lennul, mis võimaldaks asjaomasel reisijal jõuda oma lõppsihtkohta varem kui asjaomase lennuettevõtja järgmine lend, või kui niisugune teekonna muutmine nõuab sellelt lennuettevõtjalt oma ettevõtte suutlikkuse seisukohast asjakohasel hetkel vastuvõetamatuid ohverdusi, saab järeldada, et nimetatud lennuettevõtja on rakendanud kõiki enda käsutuses olevaid meetmeid, kui ta muutis asjaomase reisija teekonda, suunates reisija tema enda poolt teostatud järgmisele lennule (Euroopa Kohtu
  28. juuni
  29. a otsus kohtuasjas nr C-74/19 Transportes Aéreos Portugueses, p 60). Samuti ei anna hageja nõude rahuldamiseks alust Saksa kohtupraktika, milles on hageja sõnul leitud, et kõik võimalikud meetmed hõlmavad ka kohustust tellida asenduslennuk. Kolleegium märgib, et saab määruse nr 261/2004 sisustamisel lähtuda vaid Euroopa Liidu Kohtu seisukohtadest, kelle ülesandeks on tagada Euroopa Liidu õiguse ühesugune tõlgendamine. Seejuures on Euroopa Kohus kinnitanud määruse nr 261/2004 art 5 lg 3 tähenduses vajaliku meetme individuaalset ja paindlikku kontseptsiooni (vt Euroopa Kohtu
  30. mai
  31. a otsus kohtuasjas nr C‑294/10 Eglītis ja Ratnieks, p 30). Seega tuleb hinnata seda, kas lennuettevõtja on võtnud olukorrale vastavad vajalikud meetmed, konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades. Euroopa Kohus on ka hageja viidatud kohtuasjas nr C‑74/19 märkinud, et asjaolude hindamine on siiski siseriikliku kohtu pädevuses (vt nt otsuse p 61). Erinevalt praegusest asjast nõudis kohtuasjas nr C‑74/19 reisija hüvitist lennu pikaajalise hilinemise tõttu, mida ei põhjustanud viiruse COVID-19 pandeemia leviku piiramiseks kehtestatud meetmed, vaid korda rikkuv reisija (vt otsuse p 26). Samuti pakkus praegusel juhul kostja asenduslendu marsruudil Malaga-London-Tallinn. Kostja märkis põhjendatult, et kuivõrd piirang kehtis ka teiste lennuettevõtjate suhtes, siis ei olnud otselendu võimalik teostada ühelgi lennuettevõtjal. Samuti nõustub kolleegium kostja seisukohaga, et lennuettevõtjalt on ebamõistlik eeldada, et ta otsib reisijale vahemaandumisega lennu, millega seonduvalt puudub reisijal karantiinikohustus. 7 Kuigi hageja on vastuses apellatsioonkaebusele ette heitnud, et kostja ei ole tõendanud asenduslennu Tallinnasse saabumise kellaaega, siis tuleb arvesse võtta, et teekonna muutmine esimesel võimalusel võib viiruse COVID-19 puhangu tõttu märkimisväärselt edasi lükkuda ning sellega tuleb art 5 kohaldamisel arvestada, mida on kinnitanud ka Euroopa Komisjon (vt Euroopa Komisjoni teatis 2020/C 89 I/01, p 3.2). Hageja ei vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, et asenduslend toimus tühistatud lennuga samal päeval. Seega toimus teekonna muutmine asjaolusid arvestades esimesel võimalusel. Kolleegium möönab, et COVID-19 puhangu tõttu on olukord reisijate jaoks pingeline, kuid samal ajal mõjutab ka lennuliiklust suur ebakindlus ning lennuettevõtjate võimalused on objektiivselt piiratud.
  32. Järgmisena käsitleb kolleegium hageja nõuet tühistatud lennu pileti ja uute piletite hinnavahe 95,63 eurot hüvitamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega hinnavahe hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi. 11.
  33. Määruse nr 261/2004 art 5 lg 1 punkti a kohaselt on reisijal lennu tühistamise korral õigus lennuettevõtja abile vastavalt art-le
  34. Lennuettevõtja peab määruse nr 261/2004 art 8 lg 1 kohaselt pakkuma reisijale valikut kolme võimaluse vahel: piletihind hüvitatakse või reis sihtkohta suunatakse ümber võrreldavatel reisitingimustel, kas esimesel võimalusel või reisijale sobival hilisemal kuupäeval. Kui lennuettevõtja ei täida määruse art-st 8 tulenevat kohustust, on reisija õigustatud nõudma hüvitist määruse art-s 8 sätestatud alusel (vt Euroopa Kohtu
  35. oktoobri
  36. aasta otsus kohtuasjas nr C‑83/10 Sousa Rodríguez jt, p 44). Kuivõrd hageja tugineb sellele, et kostja rikkus määruse art 8 lg 1 p-s b sätestatud kohustust organiseerida reisijale viivitamatult asenduslend, mistõttu pidi reisija ise organiseerima sihtkohta jõudmise, siis saab kolleegiumi hinnangul järeldada, et hageja tugineb uue pileti hinnaerinevuse korvamise nõudes reisijale määruse art-s 8 antud õigusele. 11.
  37. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et maakohus leidis ebaõigesti, et määruse nr 261/2004 art 7 lg-s 1 ette nähtud hüvitise eesmärk on korvata hinnaerinevus uue pileti ostmisel. Kolleegium selgitab, et määruse art 7 lg-s 1 märgitud hüvitis on ühetaoline ja koheselt makstav hüvitis lennu tühistamisega kaasneva ebamugavuse kompenseerimiseks (vt ka Euroopa Kohtu
  38. jaanuari
  39. a otsus kohtuasjas nr C-344/04 IATA ja ELFAA, p-d 45– 46). Vastavalt kohtupraktikale, kui lennuettevõtja ei ole täitnud oma kohustust pakkuda määruse nr 261/2004 art-s 8 ette nähtud abi, peab lennuettevõtja poolt tasumisele kuuluva hüvitise summa olema vastavuses asjaomasele reisijale tekkinud kuludega, mis välistab sellise kindlasummalise hüvitise, nagu on ette nähtud määruse art 7 lg-s 1 (Euroopa Kohtu
  40. aprilli
  41. a otsus kohtuasjas nr C‑826/19 Austrian Airlines, p 71). Samas on kolleegiumi hinnangul ebaõige hageja märgitu, et piletite hinnavahe nõude näol on tegemist lisahüvitise nõudega määruse nr 261/2004 art 12 lg 1 mõttes. Euroopa Kohus on rõhutanud, et siseriiklik kohus ei või mõista määruse art 12 alusel makstava lisahüvitisena lennuettevõtjalt välja hüvitist kulude eest, mida reisija, kelle lend tühistati, pidi kandma seetõttu, et lennuettevõtja ei täitnud abistamiskohustust, mis on ette nähtud selle määruse art-s 8 (Euroopa Kohtu
  42. oktoobri
  43. aasta otsus kohtuasjas nr C‑83/10 Sousa Rodríguez jt, p 46). 11.
  44. Maakohus tuvastas, et kostja pakkus reisijale tühistatud lennuga samal päeval toimuma pidanud asenduslendu marsruudil Malaga-London-Tallinn, kuid reisija keeldus sellest ning nõudis pileti ostuhinna hüvitamist. Seega saab kolleegiumi hinnangul asuda seisukohale, et kostja võimaldas reisijal valida piletihinna hüvitamise ja marsruudi muutmise vahel. Kuivõrd reisija tegi valiku määruse nr 261/2004 art 8 lg-s 1 sätestatud võimaluste seast, valides tagasimakse, siis ei olnud lennuettevõtjal enam kohustusi seoses ülejäänud kahe valikuga. Seejuures on ka Euroopa Komisjon kinnitanud, et kui lennuettevõtja suudab tõendada, et ta on võtnud ühendust reisijaga ja pakkunud talle määruse art 8 kohast abi, kuid reisija on 8 sellegipoolest korraldanud ise oma abistamise või marsruudi muutmise, võib lennuettevõtja järeldada, et ta ei vastuta reisija lisakulude eest, ja võib otsustada, et loobub nende hüvitamisest (Euroopa Komisjoni teadaanne 2016/C 214/04, p 4.2). 11.
  45. Hageja tugineb sellele, et kostja ei pakkunud marsruudi muutmist võrreldavatel transporditingimustel esimesel võimalusel, nagu nõuab määruse nr 261/2004 art 8 lg 1 punkt b. Siinjuures juhtis hageja iseenesest õigesti tähelepanu sellele, et määruse nr 261/2004 art 5 lg 3 tähenduses erakorralised asjaolud ei vabasta lennuettevõtjat kohustusest pakkuda määruse arts 8 ette nähtud abi (vt ka Euroopa Kohtu
  46. jaanuari
  47. a otsus kohtuasjas nr C‑12/11 McDonagh, p 34). Samas see, kas lennuettevõtja pakutud teekonna muutmise tingimused on võrreldavad, võib sõltuda mitmest tegurist, ja otsus tehakse igal üksikjuhul eraldi. Nagu ka juba käesoleva otsuse p-s 10.5 on selgitatud, siis on Euroopa Komisjon märkinud, et viiruse COVID19 puhangu tõttu võib marsruudi muutmine esimesel võimalusel olenevalt juhtumist märkimisväärselt edasi lükkuda ja/või tekitada märkimisväärset ebakindlust ning sama võib kehtida ka konkreetse teabe kättesaadavuse kohta marsruudi muutmise kohta esimesel võimalusel, võttes arvesse, et lennuliiklust mõjutab suur ebakindlus (Euroopa Komisjoni teatis 2020/C 89 I/01, p-d 2.1 ja 3.2). Seepärast võib piletihinna tagasimaksmine olla reisija jaoks eelistatum, nagu ka praegusel juhul oli. Kuigi hageja on tuginenud sellele, et kostja pakutud asenduslennu puhul tuli Londonis lennujaama vahetada, mis oleks tähendanud reisijale lisakulusid ja võimalikku karantiini, siis kolleegiumi hinnangul oli see koroonaviiruse puhangu asjaolusid arvestades asenduslend võrreldavatel transporditingimustel esimesel võimalusel. Otselendu Hispaaniast Eestisse ei oleks olnud võimalik teostada ka ühelgi teisel lennuettevõtjal ning kolleegiumi arvates on kostja põhjendatult märkinud, et temalt ei saanud oodata vahemaandumisega lennu otsimist läbi riigi, mille kaudu saaks kostja takistusteta Eestisse lennata, kuivõrd viimane tähendaks sisuliselt, et kostjal tuleks inimeste elu ja tervise kaitseks viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangutest mööda hiilida. Seejuures võib vedajatel viiruse COVID-19 olukorra tingimustes olla võimatu pakkuda reisijale kavandatud sihtkohta jõudmiseks võimalust muuta marsruuti lühikese aja jooksul. Kuna reisija valis piletihinna tagasimaksmise, siis ei ole praeguses asjas kostja vastu nõuet võimalike Londonis lennujaama vahetamisest tingitud kulude hüvitamiseks. Samuti heidab kolleegiumi arvates hageja põhjendamatult ette, et kostja ei pakkunud reisijale lendu teekonnal Hispaania-Soome, mille reisija ise organiseeris. Tegemist ei oleks olnud võrreldavatel tingimustel marsruudi muutmisega, sest reisija ei oleks jõudnud selle lennuga lõppsihtkohta. Kuivõrd kolleegium on seisukohal, et kostja pakutud asenduslend oli juhtumi asjaolusid arvestades mõistlik, siis ei pea kolleegium vajalikuks võtta seisukohta hageja väite kohta, et Euroopa Komisjoni selgituste kohaselt on reisijal õigus saada hüvitist hinnaerinevuse korvamiseks uue pileti ostmisel, kui lennuettevõtja ei paku võimalust valida marsruudi muutmist, millega on hageja väitel samastatav olukord, mil pakutakse ebamõistlikel tingimustel asenduslendu. 11.
  48. Põhinõude 95,63 euro rahuldamata jätmise tõttu jäi õigesti rahuldamata ka sellelt arvestatud viivise nõue.
  49. Viimaks käsitleb kolleegium hageja nõuet tühistatud lennu pileti ostuhinna tagastamata osa 0,27 eurot välja mõistmiseks. Kolleegium leiab, et maakohus rahuldas põhjendatult hageja nõude 0,27 euro saamiseks. 12.
  50. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus väljus hagis esitatud nõude piiridest, mõistes hageja kasuks välja tagastamata piletiraha 0,27 eurot. Kuigi

§ 439

kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud, siis ei ole maakohus nimetatud nõude rahuldamisel väljunud hageja nõude piiridest, nt mõistnud välja soovitust suuremat summat. Hageja märkis hagis, et kuigi reisija tasus uue 9 broneeringu eest 95,63 eurot rohkem kui esialgselt planeeritud reisi eest, siis kuna kostja tagastas esialgse broneeringu piletiraha 0,27 eurot vähem kui esialgse broneeringu maksumus, siis nõuab hageja kostjalt esialgse broneeringu ja uute broneeringut piletite hinnavahena 95,90 eurot (vt hageja 27. jaanuari 2021. a hagiavalduse tervikteksti p-d 3 ja 9; tl 44 pöördel ja 45). Kolleegium selgitab, et kuivõrd seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on kohtu kohustus ning kohus ei ole seotud poolte väidetega (vt

§ 436

lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 442 lg 8 esimene lause), siis sai maakohus poolte esitatud asjaolusid arvestades hageja nõude kvalifitseerida pileti ostuhinna tagasimaksmise nõudena. 12.2. Samas leiab kolleegium, et kostja heidab selles osas maakohtule põhjendatult ette

§ 442lg-st 8 tulenevat põhjendamiskohustuse rikkumist.

Kolleegium saab maakohtu kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. Kolleegium selgitab, et lennu tühistamise korral on reisijal määruse nr 261/2004 art 8 lg 1 kohaselt õigus tagasimaksele või marsruudi muutmisele. Nagu kolleegium käesoleva otsuse p-s 11.3 märkis, siis valis reisija praegusel juhul piletihinna hüvitamise määruse art 8 lg 1 p a alusel. Maakohus tuvastas, et tühistatud lennu piletihind oli 79,99 eurot ning kostja tagastas sellest 79,72 eurot, jättes tagastamata 0,27 eurot. Kostja ei ole vastavate asjaolude tuvastamist ringkonnakohtus vaidlustanud, mistõttu võtab ringkonnakohus need

§ 652lg 1 p 1 järgi aluseks.

Kuigi kostjal ei ole reisija valiku tõttu kohustusi seoses marsruudi muutmisega, siis tuleb kostjal täielikult täita pileti ostuhinna hüvitamise kohustus, millist kostja on praegusel juhul rikkunud. Seega on hagejal määruse art 8 lg 1 p a alusel õigus nõuda veel tasumata jäänud piletihinna osa 0,27 eurot hüvitamist.

  1. Kolleegium nõustub osaliselt kostja seisukohaga, et maakohus väljus hageja nõude piiridest viivise tagastamata piletihinnalt summas 0,27 eurot välja mõistmisel. 13.
  2. Hageja nõudis hagis viivist kogu pileti ostuhinna tagastamise nõudelt 79,99 eurot perioodi
  3. august
  4. a kuni
  5. oktoober
  6. a eest ning tagastamata jäänud piletihinna osalt 0,27 eurot viivist alates
  7. detsembrist 2020 kuni kohustuse kohase täitmiseni (vt hageja
  8. jaanuari
  9. a hagiavalduse tervikteksti taotluste p-d 5 ja 6 ning põhjenduste p-d 37 ja 41; tl 44 pöördel ja 47). Maakohus aga mõistis välja viivise 0,27 euro suuruselt summalt alates
  10. juulist 2020 kuni selle nõude täitmiseni. Seega tuleb tühistada maakohtu otsus

§ 439

rikkumise tõttu osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise tagastamata pileti ostuhinnalt summas 0,27 eurot perioodi

  1. oktoober
  2. a kuni
  3. detsember
  4. a eest. 13.
  5. Maakohtu otsusest nähtuvalt jättis maakohus rahuldamata hageja nõude mõista välja viivis
  6. oktoobril
  7. a tagastatud pileti ostuhinna osalt 79,72 eurot (vt maakohtu otsuse resolutsioon ja põhjenduste p 33). Ringkonnakohus kontrollib

§ 651lg 1 järgi maakohtu otsust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.

Hageja ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsust nimetatud viivisenõude rahuldamata jätmise osas, mistõttu on maakohtu otsus

§ 456lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause alusel selles osas jõustunud.

13.

  1. Maakohus tuvastas, et hageja teavitas kostjat pileti ostuhinna tagastamise soovist
  2. juulil 2020 ning maakohus arvestas viivist alates
  3. juulist
  4. Kostja ei ole vastava asjaolu tuvastamist ega maakohtu viivise arvestust vaidlustanud. Samas tuleb ringkonnakohtul kontrollida maakohtupoolset materiaalõiguse kohaldamist ka siis, kui apellant võimalikule rikkumisele ei tugine. Kolleegiumi hinnangul on maakohus viivise väljamõistmisel eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Maakohus jättis 10 tähelepanuta, et määruse nr 261/2004 art 8 lg 1 p a järgi tuleb pileti ostuhind tagastada 7 päeva jooksul. Seega nõustub kolleegium hagis esitatud käsitlusega, et hagejal on õigus nõuda viivist tagastamata pileti ostuhinnalt (0,27 eurot) alates
  5. augustist
  6. Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist tuleb arvestada kuni hageja taotletud kuupäevani
  7. oktoober
  8. a. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 0,004 euro suurune viivis alates
  9. augustist 2020 kuni
  10. oktoobrini 2020 (viivitatud päevi kokku 62). Samuti on hageja palunud hagis välja mõista viivise nimetatud summalt alates
  11. detsembrist 2020 kuni kohustuse kohase täitmiseni.

§ 367

teisest lausest tulenevalt saab kohus mõista otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja kindla summana ning viivise, mis ei ole veel sissenõutav, saab välja mõista otsuse tegemisest edasi protsendina põhinõudest (vt ka Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-18420/26, p 14). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 0,01 euro suurune viivis alates
  3. detsembrist 2020 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni ehk
  4. augustini 2021 (viivitatud päevi kokku 234). Eeltoodust tulenevalt on kokku otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 0,014 eurot (= 0,004 eurot + 0,01 eurot). Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 0,27 euro suuruselt põhivõlalt arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
  5. augustist 2021 kuni põhivõla tasumiseni.
  6. Lisaks rahuldas maakohus hageja nõude sissenõudmiskulu hüvitamiseks VÕS § 1131 lg 1 alusel. Kostja ei teinud maakohtu otsustele etteheiteid osas, milles temalt mõisteti välja sissenõudmiskulu hüvitis 40 eurot. Kolleegiumi hinnangul ei ole ka maakohus sissenõudmiskulu hüvitise väljamõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kolleegium märgib, et sissenõudmiskulu hüvitamise nõude suurus ei sõltu põhinõude suurusest ega viivituse pikkusest ning VÕS § 1131 lg 1 alusel esitatava nõude suuruseks on 40 eurot isegi juhul, kui põhinõue on väiksem kui 40 eurot. Seega tuleb maakohtu otsus jätta sissenõudmiskulu hüvitamise nõude rahuldamise osas muutmata.
  7. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et maakohus märkis vaidlustatud otsuses tsiviilasja hinnaks 587,32 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on tsiviilasja hind maakohtus määratud ebaõigesti ja seda tuleb muuta (

§ 136lg 4, § 137 lg 1¹).

Tsiviilasja hind maakohtu menetluses on

§ 124

lg 1, § 133 lg-te 1 ja 2 ning § 134 lg 1 esimese lause järgi 588,40 eurot (= hüvitis 400 eurot + hinnavahe ja tagastamata jäänud pileti ostuhind 95,90 eurot + põhivõlgnevuselt 495,63 eurot hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 11,75 eurot + pileti ostuhinnalt 79,99 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 1,08 eurot + viivis põhivõlgnevuselt 495,90 eurot ühe aasta eest 39,67 eurot + sissenõudmiskulu 40 eurot). Tsiviilasja hinna muutmine ei mõjuta hagiavalduselt tasutud riigilõivu suurust. Menetluskulude jaotus 16. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas

§ 173

lgtes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse. 17. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium

§ 163lg-st 1, jaotades menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Kolleegium märgib, et otsustab kulude jaotuse asja kui terviku lahendamise tulemuse järgi ja ei pea vajalikuks jaotada kulusid kohtuastmete kaupa eraldi, sest vaidluse ulatuse erinevus maa- ja ringkonnakohtus on marginaalne. Hagi kuulub rahuldamisele hinnanguliselt 7% ulatuses. Seega jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud hageja menetluskulud 7% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud 93% ulatuses hageja kanda. 18. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

11 19. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.