Obsah (4)

§ 580§ 581§ 2§ 393

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-1

) § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele

§ 580jj sätteid.

Seltsingu regulatsioonist järeldub, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (

§ 581

), juhtimise korraldus (

§-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh

§-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet

§ 2mõttes.

Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta ka see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. Nii hageja kui kostja on läbivalt kinnitanud, et XXX kinnistu oli planeeritud kodu rajamiseks. Ehkki XXX kinnistu osas ei olnud poolte vahel seltsingut sõlmitud, ei tähenda, et pooltel ei olnud seltsing sõlmitud muu kinnisvara osas.

1. Isegi, kui hageja ja kostja vahel oli XXX kinnistu osas sõlmitud seltsinguleping, ei tuleneks ka sellest kostjale alust kinnistu valdamiseks. Antud juhul puudub vaidlus, et poolte kooselu lõppes
2. aastal, mistõttu juhul, kui pooltel oli XXX talu osas sõlmitud kooseluline seltsing, on see lõppenud koos kooseluga ning pärast seltsingu lõppu ei ole kostjal seltsingulepingust tulenevat alust kinnistu valdamiseks.
3. Järgnevalt hindas kohus, kas poolte vahel võis olla sõlmitud tasuta kasutamise leping ja kas kostjal on sellest tulenevalt õigus endiselt kinnisasja kasutada. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja lubas kostjale, et ta tohib kinnistul elada, kuid hageja selgituste kohaselt üksnes seni, kuni hageja ja kostja ühised lapsed täisealiseks saavad. Kumbki pool ei ole esitanud tõendeid selle kohta, millise tähtajani täpselt vastav kokkuleppe oli sõlmitud, mistõttu leidis kohus, et kokkulepe oli sõlmitud tähtajatult. Tähtajatu tasuta kasutamise lepingu korraliseks ülesütlemiseks ei ole vaja põhjust. Hageja on 04.09.2019 e-kirja ja 11.09.2019 valduse vabastamise nõudega lepingu üles öelnud. Seega on leping lõppenud ning kostjal puudub seaduslik alus hagejale kuuluva kinnistu valdamiseks. 4 2-19-20319 Apellatsioonkaebus
4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
5. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, eelkõige

§ 580lg-t 1 ja § 393 lg-t 1.

Samuti on kohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, eelkõige tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-t 1, § 438 lg-t 1, § 442 lg-t

1. See on kaasa toonud kohtuotsuse, mis ei ole seaduslik ja põhjendatud ja on seega vastuolus TsMS § 436 lgs 1 sätestatuga.
2. Maakohtu otsus on üllatuslik ja olulises ulatuses põhjendamata. Maakohus ei ole selgitanud, miks ei ole kostja poolt esitatud tõenditel asja lahendamisel tähtsust (kostja 25.02.2020 menetlusdokumendi lisad 1-3, kostja 09.04.2020 menetlusdokumendi lisad 1-3, kostja 06.11.2020 menetlusdokumendi lisad 1-15, hageja selgitused seltsingulepingu olemasolu kohta 19.01.2021 kohtuistungil, tunnistaja D antud ütlused 19.01.2021 kohtuistungil). Samuti on maakohus jätnud täielikult hindamata hagejapoolsed korduvad kinnitused, et poolte tahe oli seltsingulepingu sõlmimine ning poolte vahel oli sõlmitud seltsinguleping. Samuti on maakohus jätnud täielikult hindamata poolte kokkuleppe ning hageja tahte, mille kohaselt kinnisasi jääb kostjale ning kostjal on õigus seda kasutada.
3. Maakohus jõudis ebaõigele järeldusele, et poolte vahel puudub seltsing. Poolte vahel oli sõlmitud suuline seltsinguleping ja seltsinguvara on jagamata. Kohus on seltsingu olemasolu tuvastamisel jätnud täielikult hindamata asjaolu, et mõlemad pooled on käesolevas menetluses tunnistanud, et nende vahel oli sõlmitud seltsing ning nad tegutsesid ühiselt.
4. Hageja on avaldanud tahet anda nii omand kui valdus üle kostjale, hageja ei pea end vaidlusaluse kinnisasja omanikuks ning et peale hagejapoolset kinnisasja omandi üleandmist on kinnisasja parendanud ainuisikuliselt kostja. Kostja esitatud väiteid tõendavad 06.11.2020 menetlusdokumendi punkti 2.
5. alapunktides esitatud väited ja tõendid. Nimetatud väidete osas ei ole maakohus otsuses mitte ühelgi viisil seisukohta avaldanud.
6. Antud juhul kasutab kostja kinnistut kahel õiguslikul alusel – seltsingu liikmena on tal ühisomanikuna õigus vallata seltsingule kuuluvad kinnisasja, millest ½ kuulub jätkuvalt seltsingule, st on ühisomandis ning pooltevahelise kokkuleppe alusel asja valdamiseks.
7. Kostjal on õigus kinnistut kasutada elupäevade lõpuni vastavalt hagejaga sõlmitud kokkuleppele. Kostja on kasutanud kinnistut enda koduna alates
8. aastast kuni tänaseni, neist viimased 15 aastat üksinda ilma hagejata. Hageja ja kostja sõlmisid kinnistu kasutamise kokkuleppe suuliselt, milleks pooled avaldasid otsest vastavat tahet tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 2 mõttes selle sõlmimise ajal
9. aastal. Hageja järjepidevat ning aastatepikkust käitumist tuleb lugeda tema kaudseks tahteavalduseks TsÜS § 68 lg 3 alusel kostja õiguste tunnustamisel kinnistu kasutamiseks. Hageja ei ole käitunud heas usus, nõudes kostjalt kinnisasja valduse vabastamist. Seejuures on oluline, et hageja on loobunud kinnisasjaga seonduvalt isegi kõige elementaarsemate toimingute korraldamisest, nagu näiteks elektriühenduse taastamisest ja sellega seonduva vaidluse pidamisest. Seega ei pidanud hageja ennast enam kinnisasja omanikuks. 5 2-19-20319 Vastustaja seisukoht
10. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
12. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha hageja 01.10.2021 menetlusdokumendile lisatud tõendi osas. Hageja on ringkonnakohtule esitanud hageja poolt D-le 07.05.2008 saadetud e-kirja. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole antud tõendi vastuvõtmiseks alust, põhjusel, et see tõend on juba varasemalt maakohtule esitatud ja on kohtutoimikus olemas (II kd tl 17). Korduvalt esitatud tõenditega koormataks toimikut asjatult ja see ei vastaks toimiku pidamise nõuetele ega menetlusökonoomia põhimõttele.
13. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud oluliselt menetlusnorme, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsuse põhjendav osa peab vastama TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus ei ole nõuetekohaselt analüüsinud ega märkinud otsuses, miks kostja tõendid ei tõenda seltsingulepingu ega kostja väidetud tähtajaga tasuta kasutamise lepingu sõlmimist, kuid otsuse tühistamist antud rikkumine kaasa ei too. Ringkonnakohus saab need rikkumised kõrvaldada ja puuduolevad põhjendused esitada käesolevas otsuses.
14. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on XXX kinnistu omanikuna kantud kinnistusraamatusse ja kostja valdab seda kinnistut. Kostja tugineb sellele, et tal on kinnistu valdamiseks kaks iseseisvat õiguslikku alust: 1) tulenevalt poolte vahel sõlmitud seltsingulepingust ja 2) tulenevalt poolte vahel sõlmitud suulisest tasuta kasutamise lepingust tähtajaga kuni kostja elu lõpuni.
15. Seega saab esimese alternatiivina kostja õiguslik alus kinnistu valdamiseks tuleneda sellest, et kostja ja hageja vahel on

§ 580

sätestatud tunnustele vastav kehtiv seltsinguleping, mis annab ühtlasi vara kasutamise õigusliku aluse. Maakohus järeldas ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et poolte vahel ei ole XXX kinnistu osas seltsingulepingut sõlmitud.

§ 580

lg 1 annab seltsingulepingu mõiste definitsiooni, mille kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Kostja väitel on ta teinud XXX kinnistu osas rahaliselt hinnatavaid panuseid, mis seisnevad kinnisvara renoveerimises, selleks vajalike tööde korraldamises ning sisekujunduse väljatöötamises.

§ 581

lg 1 kohaselt saavad seltsinglaste panused seisneda ka seltsingule teenuse osutamises (vt Riigikohtu 29.04.2020 otsust tsiviilasjas nr 2-18-255, p 14). Seega saab seltsingu panuseks olla ka seltsingu eesmärkide saavutamiseks vajaliku töö tegemine. Samas ei ole antud juhul kostja poolt töö tegemisest XXX kinnistu korrastamiseks ja parendamiseks võimalik järeldada, et tegemist oleks ühise 6 2-19-20319 majandusliku eesmärgi nimel tehtud panustega. Maakohus viitas õigesti, et seltsingu regulatsiooni kohaselt peab olema tegemist eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (

§ 581

), juhtimise korraldus (

§-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh

§-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Seltsingulepingu sõlmimise peab tõendama pool, kes sellele tugineb. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et XXX kinnistu renoveerimise puhul oleks tegemist olnud ühise majandusliku eesmärgiga. Hageja ja kostja vahelisest kirjavahetusest selliseid asjaolusid ei nähtu (I kd tl 77-85). Samuti ei nähtu sellist eesmärki XXX kinnistu osas kostja poolt esitatud korteriomandi müügilepingust, korteriomandi müügilepingu eelsete kavatsuste protokollist ja poolte kirjavahetusest XXX elektriühenduse taastamise kohta (I kd tl 152-165) ning 06.11.2020 menetlusdokumendi lisadest 1-15 (II kd tl 15-45). Osaliselt on nimetatud tõenditest järeldatav küll poolte panuste tegemine ja ühine majanduslik eesmärk muude kinnisasjade osas (I kd tl 79-84 ja I kd tl 24-45), kuid sellest ei saa järeldusi teha, et ka XXX kinnistu osas oleks pooltel olnud ühine majanduslik eesmärk. Tunnistaja D (poolte ühine tütar) ütluste kohaselt panustasid hageja ja kostja mõlemad XXX kinnistul asuva elamu renoveerimisse. Tunnistaja kinnitab, et isa tegeles finantspoolega ja ema kõige muuga (sisekujundus, ehituse koordineerimine, plaatis vannituba ja tegi teisi töid). Kuid nendest ütlustest nähtub ka see, et poolte eesmärk XXX kinnistu osas oli tegelikult võimaldada perele koht, kus elada (II kd tl 138 pöördel-140). Üksnes ühise kodu rajamine ja sellel eesmärgil mõlema kooselu poole panustamine (rahaliselt ja tööga) ei vasta seltsingu tunnustele. Ehkki kohtupraktikas on jaatatud võimalust järeldada seltsingu olemasolu vabaabielu poolte vahel suurema väärtusega esemete soetamiseks, siis eristab seltsingut tavalisest kooselust ikkagi ühine majanduslik eesmärk. Antud juhul võiks ühist majanduslikku eesmärki järeldada poolte äriprojektide osas (näiteks erinevate korterite ost nende arendamise eesmärgil). Ka kostja ise kinnitab, et oluline on eristada pooltevahelistest isiklikest abielusarnastest suhetest nende ärisuhteid ja et see suhe vastab seltsingulepingu tunnustele. Küll aga on kostja ebaõigesti nende äriliste suhete alla paigutanud ka poolte suhted seoses XXX kinnisasjaga.

1. Kostja väitel on hageja ise korduvalt tunnistanud poolte vahel seltsingu lepingu olemasolu ka XXX kinnistu osas. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa hageja seisukohtadest sellist põhjapanevat järeldust teha. Hageja on maakohtul istungil väitnud, et kostja on oma tööpanuse eest saanud kinnistut 25 aastat kasutada. Hageja ütleb, et seltsing, mille eesmärk oli ühise kodu rajamine, sai otsa. Samas kinnitab hageja ka seda, et koostöö eesmärk oli ühise kodu väljaehitamine (II kd tl 141 pöördel). Kolleegiumi arvates ei saa hageja sõnakasutusest, kus ta räägib seltsingust, järeldada, et ta tegelikult sellise lepingulise suhte omaks võtaks. Hageja oma seisukohtades läbivalt eitab seltsingu olemasolu.
2. Kuna XXX kinnisasja osas ei ole seltsingulepingut võimalik tuvastada, ei oma tähtsust kostja väide, et seltsinguvara on jagamata ja hageja ei ole seltsingulepingut üles öelnud. Selles osas ei pea seetõttu ringkonnakohus vajalikuks apellatsioonkaebuse väidetele vastata.
3. Maakohus hindas seltsingu puudumise tõttu järgevalt õigesti, kas kostjal on alternatiivselt õiguslik alus kinnistu valdamiseks tulenevalt tasuta kasutamise lepingust. Seejuures ei vaidle pooled, et selline leping oli poolte vahel suuliselt sõlmitud, kuid vaidlus on selle üle, millise tähtajaga on leping sõlmitud - kostja eluea lõpuni või poolte ühiste laste täisealiseks saamiseni. Maakohus leidis, et kumbki pool ei ole tõendanud tähtajalise lepingu sõlmimist ja leidis, et tegemist on tähtajatu lepinguga. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli tasuta kasutamise leping sõlmitud üksnes poolte ühiste laste täisealiseks saamiseni, kuid ei ole tõendatud ka kostja väide, et lepingu tähtajaks oli kostja eluea lõppemine. Tunnistaja D ütluste kohaselt kinnitas hageja, et maja jääb emale ja meile ning 7 2-19-20319 endale loob uue kodu CCC. Samuti kinnitas tunnistaja, et „Kui me midagi isa käest HHH objekti kohta küsisime, siis ta rääkis, et see oli sellepärast, et maja jäi meile.“ (II kd tl 138 pöördel140). Hageja 07.05.2008 e-kirjast nähtuvalt kirjutas hageja oma tütrele, et „Aga teile jäi ju kogu elamine ja kodu ja auto ja mina pidin uut elupaika rajama. /…/ Alguses tundus see äraminek ajutine, kuid läks teisiti“ (II kd tl 17). Tunnistaja ütlustega ja hageja kirjaga on kolleegiumi hinnangul tõendatud, et XXX kinnistu kostjale ja lastele kasutamiseks andmise eesmärk oli, et nad saaksid seda ühiselt elukohana kasutada. Samas ei saa tunnistaja ütlustest ega viidatud ekirjast järeldada, et kinnistu tasuta kasutamise tähtaeg oli kuidagi piiritletud – kas laste täisealiseks saamisega või kostja elueaga. Samuti ei kinnita selliseid asjaolusid ükski teine tõend käesolevas asjas.
4. Kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu

§ 393

lg 3 järgi üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Antud juhul ei ole XXX kinnistu kasutamise tähtaega määratud ja see ei tulene ka lepingu eesmärgist, milleks oli anda kinnistu kostjale ja lastele kasutamiseks. Seega võis hageja nõuda kinnisasja valduse üleandmist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja 04.09.2019 e-kiri ja 11.09.2019 nõudekiri on käsitletavad tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise avaldusena. Samuti ei ole kostja vastu vaielnud e-kirja ja nõudekirja kättesaamisele. Eelnevast tulenevalt järeldas maakohus õigesti, et hageja on kostjaga sõlmitud tähtajatu tasuta kasutamise lepingu üles öelnud ja kostjal puudub õiguslik alus XXX kinnisasja valdamiseks.

1. Ringkonnakohus ei nõustu, et hageja on avaldanud tahet anda XXX kinnisasja omand üle kostjale ning et hageja ei pea end vaidlusaluse kinnisasja omanikuks. Hageja 07.05.2008 ekirjast, milles ta kirjutab, et „Aga teile jäi ju kogu elamine ja kodu ja auto ja mina pidin uut elupaika rajama.“ (II kd tl 17), 28.01.2008 e-kirjast, milles ta kirjutab, et „…tahaks kah elu lõpuks midagi oma omada, kus mugav elada oleks“ (II kd tl 16), samuti teistest kostja 06.11.2020 menetlusdokumendi punktis 2.
2. alapunktides viidatud tõenditest ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul, et hageja oleks avaldanud tahet loobuda XXX kinnistu omandiõigusest või poleks pidanud enam ennast omanikuks. Isegi, kui hageja oleks midagi sellist vestluses tütrega või kostjaga kinnitanud, ei saa sellest järeldada, et hagejal poleks enam omandiõigust kinnistule. Samuti ei saaks sellest teha järeldusi kostja poolse kostja eluea lõpuni kehtiva tasuta kasutusõiguse kohta.
3. Vaidlustamata asjaoludel on kostja kinnistut kasutanud pärast poolte lahkuminekut 15 aastat ning hageja ei ole selle aja jooksul kostjalt kordagi nõudnud maja valduse vabastamist. Alles 09.09.2019 hakkas hageja nõudma kinnisasja valdust tagasi. Kostja väitel saab sellisest hageja käitumisest järeldada hageja tahet anda kinnisasi kostjale kasutamiseks kuni kostja eluea lõpuni. Ringkonnakohus sellise järeldusega ei nõustu. TsÜS § 68 lg 3 järgi võib tahteavalduseks olla kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu sellest, et hageja võimaldas kostjal kasutada XXX kinnisasja kuni
4. a valduse vabastamise nõudekirja esitamiseni, hageja tahet anda nimetatud kinnisasi kostjale kasutamiseks kuni kostja eluea lõpuni. Sellest võib üksnes järeldada, et hageja nõustus kostja poolse kinnisasja tähtajatult kasutamisega.
5. Kostja väitel on hageja hea usu põhimõttest tulenevalt kaotanud õiguse nõuda kinnisasja valdust tagasi. Ka selle väitega ringkonnakohus ei nõustu. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei saa hageja nõuet jätta rahuldamata. Riigikohus on märkinud, et nõude maksmapanekut saab pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu 29.01.2007 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23; 03.12.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-105-08, p 16). Hea usu põhimõte kuuluks kohaldamisele, kui hageja käitumine oleks vastuoluline. Näiteks, et 8 2-19-20319 hageja oleks andnud oma käitumisega mõista, et ta ei soovi valdust tagasi, kuid siis esitab vaatamata sellele valduse vabastamise nõude. Käesolevas asjas kogutud tõenditest ei saa teha järeldust, et hageja oleks kinnisasja enda valdusse andmise nõudeõigusest sõnaselgelt loobunud või isegi andnud mõista, et ta valdust kunagi tagasi saada ei taha. Samuti ei saa sellist järeldust teha asjaolust, et hageja ei ole kinnisasja elektriühenduse taastamisest ja sellega seonduva vaidluse pidamisest ise pidanud vajalikuks osa võtta.
6. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 9