Obsah (9)

§ 88§ 107§ 109§ 15§ 104§ 97§ 98§ 85§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 9. juuli 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-10352 Koh

) § 15 lg 2 p-de 5 ja 6 ning ametijuhendit, millest nähtuvalt oli nõutavad suhtlemis- ja esinemisoskus. Kostja ei teinud hagejale selget hoiatust. Üksnes vestlustest hageja käitumise üle või kolleegide vahelise konflikti lahendamisest ei pruukinud hageja aru saada, et taolise käitumise jätkumisel võidakse tööleping lõpetada. Arvestada ei saa hoiatusi, mille tegemist on möödunud rohkem kui üks kuu. 9. aprillil 2019 peetud vestlust või hageja teavitamist, et selliselt jätkata ei saa, ei saa pidada hoiatamiseks, sest sellele järgnes koheselt töölepingu ülesütlemine. Hagejale etteheidetud käitumisprobleeme ei saa pidada rikkumiseks, mille puhul ei oleks hoiatamisega olnud võimalik saavutada eesmärki või mille tõttu võinuks töölepingu üles öelda hoiatust tegemata ja etteteatamistähtaega järgimata. Tööandja ja kolleegid talusid hageja sellesarnast käitumist 6 aastat. Samuti ei olnud meede põhjendatud ega otstarbekas arvestades, et hageja oli ise tööandjale esitanud avalduse töölepingu lõpetamiseks. Seega on töölepingu ülesütlemine

§ 88

lg 1 p 3 alusel tühine ning tööleping tuleb lõpetada

§ 107lg 2 alusel 10.

aprillist 2019. Töötaja taotletud hüvitis 5125,61 eurot (bruto) on mõistlik hüvitis (

§ 109

lg 1) arvestades, et hageja töötas kostja juures 6 aastat, hageja sai kostja eelnevast käitumisest aru, et ollakse rahul, mistõttu tuli talle töölepingu lõpetamine üllatuslikult. Samuti tuleb arvesse võtta, et töölepingu ülesütlemine toimus ilma hoiatamiseta, hagejalt selgituste küsimiseta ja etteteatamistähtaega järgimata. Põhjendatud ei ole hüvitist piirata 21 päeva keskmise töötasuga, sest tööandja lõpetas töölepingu ebaseaduslikult enne

1. aprilli
2. a, mistõttu ei oma hageja avaldus lõpetada töösuhe tema algatusel tähendust. Lisaks oleks see töölepingu ülesütlemise asjaolusid arvestades töötaja suhtes ebaõiglaselt väike hüvitis. Apellatsioonkaebus
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Selgusetuks jääb, millele tuginevad maakohtu järeldused seoses hoiatuse tegemisega, mistõttu on kohus rikkunud põhjendamiskohustust. Arvestades hageja tegevust või tegevusetust, suhtumist kolleegidesse ja uude raamatupidajasse ning tunnistajate poolt ja ülesütlemisavalduses avaldatud asjaolusid, ei olnud eelnev hoiatamine vajalik. Tegemist on oluliste rikkumistega, mis annavad õiguse lõpetada tööleping ette teatamiseta (

§ 88lg 3).

Samuti ei olnud eelnev hoiatamine vajalik, sest esinesid võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg-s 2 3 märgitud asjaolud. Lisaks tõendavad kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlused, et kostja hoiatas hagejat enne töölepingu ülesütlemist. Selgusetud on asjaolud ja tõendid, millele tuginedes on maakohus hinnanud meetme põhjendatust ja otstarbekust. Hageja poolt töölepingu lõpetamine ei saa õigustada hageja vaidlusalust käitumist. Lisaks puudub õiguslik alus hüvitise välja mõistmiseks. Isegi kui hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb hüvitist vähendada mõistliku ja põhjendatud suuruseni. Kuivõrd hageja soovis ise töösuhte lõpetada

1. aprillist 2019, siis on ebaõiglane ja vastuolus hea usu põhimõttega olukord, kus ligikaudu 20 päeva eest mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja hüvitis taotletud maksimummääras. Seejuures jättis kohus arvestamata ka tuvastatud töökohustuste rikkumisega. Samuti ei ole ükski kohtu poolt hüvitise määramise aluseks olev asjaolu, v.a töölepingu kestvus, tõendatud. Vastustaja seisukoht
2. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada osas, millega maakohus lõpetas töölepingu

§ 107lg 2 alusel alates 10.

aprillist 2019 ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 3417,07 eurot (s.o 1708,54 eurot ületavas osas), samuti menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas. Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse, millega jätab eeltoodud osas hagi rahuldamata ning jätab maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Ülejäänud osas, millega tuvastati töölepingu ülesütlemise tühisus ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 1708,54 eurot, jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 8. Pooled vaidlevad selle üle, kas nende vahel 15. märtsil 2013. a sõlmitud tööleping lõppes kostja erakorralise ülesütlemisega. Maakohus leidis vaidlust lahendades õigesti, et asja keskseks küsimuseks on, kas esines selline töötajapoolne kohustuse rikkumine, mis saaks olla aluseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

§ 88lg 1 p 3 alusel.

Maakohus tuvastas, et töölepingu ülesütlemise vorminõuded on täidetud, töötaja rikkus

§ 15

lg 2 p-des 5 ja 6 ning ametijuhendis sätestatud kvalifikatsiooni (suhtlemis- ja esinemisoskus) nõudeid, kuid kuna ülesütlemisele ei eelnenud hoiatust, siis on töölepingu ülesütlemine

§ 104lg 1 järgi tühine.

Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Nõustudes maakohtu seisukohaga järgib kolleegium selles osas kooskõlas TsMS § 654 lg-s 6 sätestatuga maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid.

1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut. Kolleegiumi arvates on need etteheited põhjendamatud. Osas, milles maakohtu otsus jääb muutmata, on maakohus kostja esile toodud asjaolusid analüüsinud ja põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja esitatud faktiliste väidetega ning analüüsinud kõiki esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust esitatud ja kogutud tõendite põhjal teistsuguste järelduste tegemiseks. 9.
2. Asja materjalidest nähtuvalt ei vaielnud pooled maakohtus selle üle, et pooled sõlmisid töölepingu, mille kohaselt asus hageja kostja juurde tööle raamatupidaja ametikohale. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja esitas hagejale töölepingu ülesütlemisavalduse
3. aprillil 4
4. Apellatsioonkaebusest ja selle vastusest tulenevalt ei vaidle pooled nende asjaolude üle ka apellatsiooniastmes. 9.
5. Nagu eelnevalt kolleegium märkis, siis ei ole maakohus töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamisel rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Maakohus on kõiki esitatud ja kogutud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 hinnanud ning põhjendatult leidnud, et kostjapoolsele ülesütlemisele ei eelnenud hoiatust ning kostja ei võinud töölepingut üles öelda eelneva hoiatuseta (

§ 88lg 3 p 1 esimene lause).

Nii on maakohus otsuse p-s 29 välja toonud, et kirjalikest tõenditest, kostja seadusliku esindaja vande all antud seletusest ja tunnistajate ütlustest saab järeldada, et kostja ei andnud hagejale selgelt ja arusaadavalt teada, et hageja käitumine kolleegidega ei ole aktsepteeritav ning võib kaasa tuua töölepingu lõpetamise. Hoiatamise eesmärki on Riigikohus selgitanud tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15 tehtud

1. märtsi
2. a otsuse p-s 13, millele maakohus on ka otsuse p-s 26 viidanud. Hoiatuses kui tööandja tahteavalduses peab selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda töölepingu üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Seega saab hoiatus olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-d 1 ja 2). Praegusel juhul nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et tööandaja ei hoiatanud töötajat. 9.
3. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus jättis ebaõigesti

§ 88

lg 3 teise lause kohaldamata.

§ 88

lg 3 teise lause järgi ei ole eelnevat hoiatamist ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Maakohus on rikkumise raskuse aluseks olevaid asjaolusid otsuse p-s 31 piisavas ulatuses põhjendanud, millega kolleegium nõustub. Töötaja rikkumise raskuse hindamisel lähtutakse tavaliselt sellest, milliseid tagajärgi võib rikkumine kaasa tuua. Kostja on apellatsioonkaebuses välja toonud asjaolud, millest tulenevalt on ta seisukohal, et eelnevat hoiatamist ei olnud ülesütlemise eeldusena vaja. Vastuseks kostja 1. juuli 2021. a selgitusele märgib kolleegium, et kuigi ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid saab hiljem täiendada, siis ei ole kostja maakohtu menetluses ülesütlemise asjaoluna välja toonud ega tõendanud, et hageja ei täitnud töökohustusi enne 10. aprilli 2019. a erakorralist ülesütlemist ning ta pani ohtu äriühingu majandustegevuse ja maksude deklareerimise. Kolleegium arvestab üksnes nende asjaoludega, mis maakohtus esitati (vt kostja 6. septembri 2019. a menetlusdokument, tl 13–15; maakohtu otsuse p 24), sest uute asjaolude esitamine apellatsiooniastmes ei ole põhjendatud (TsMS § 652 lg 3). 9.4. Maakohus tuvastas, et: (

1. i)hageja käitus C-ga närviliselt, ebasõbralikult, halva tooniga, asju lauale visates või silmi pööritades, C-l oli raske ennast tööasjadega kurssi viia ning hageja karjus tema peale, hagejat häiris C ja teiste kolleegide vestlused; (
2. ii)hageja oli Q-ga suheldes negatiivne, agressiivne, jõuline, oma arvamust peale suruv ega tunnistanud oma vigu; (iii) hagejal tekkis D-ga 2017. a probleem lõhnastamise üle ning hagejaga oli raske suhelda, sest ta oli üleolev; (
3. iv)hageja oli W-ga suheldes kergesti ärrituv, vihaseks saades tõstis häält ning vaidluses puuduoleva arve üle saatis W põrgu. Hageja selgitas maakohtu 24. märtsi 2021. a istungil, et suure töökoormuse tõttu võis ta muutuda närvilisemaks (tl 103 pöördel). Samas tuvastas maakohus, ning kostja seda ka kinnitas, et hageja suhtlus E-ga (audiitor) oli viisakas ja sõbralik (maakohtu 24. märtsi 2021. a istungi protokoll, tl 104). Arvestades maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid (hageja halvustav ja vaenulik suhtumine kolleegidesse), leidis maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti, et hoiatamisega oli võimalik saavutada eesmärki anda hagejale võimalus oma käitumist parandada. Samuti ei ole etteheidetavad rikkumised VÕS § 116 lg 2 p-des 2–4 sätestatud asjaoludega hõlmatud, järeldamaks, et erilise rikkumise raskuse tõttu ei olnud hoiatamist vaja ega hea usu põhimõtte järgi ei saanud seda tööandjalt oodata. Apellatsioonkaebuses on kostja välja toonud eelviidatud 5 sätte p-de 2–4 sõnastuse, kuid maakohtu poolt tuvastatud rikkumised ei ole sellised, et lugeda VÕS § 116 lg 2 p-des 2–4 sätestatud eeldused täidetuks. 9.5. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et kui kostja soovis töölepingu erakorraliselt üles öelda lepingulise kohustuse rikkumise tõttu, pidi ta andma esmalt hagejale mõistliku tähtaja rikkumise lõpetamiseks. Töösuhte ülesütlemisest tuleb võimalusel hoiduda ning kasutada seda kõige viimase meetmena olukorras, kus töösuhte jätkamine ei ole enam kuidagi võimalik. Praegusel juhul on asjakohane arvestada ka lojaalsuspõhimõttega (hageja töötas kostja juures alates 2013. aastast, ta täitis enda arvates töökohustusi nõuetekohaselt ning oli ise esitanud lahkumisavalduse), mille kohaselt peab tööandja teatud määral sallima ka sellist töötaja käitumist, mis ei ole tööandjale kõige meelepärasem. 10. Maakohus luges töölepingu ülesütlemise

§ 88

lg 1 p 3 alusel tühiseks ja lõpetas hageja avalduse alusel töölepingu

§ 107lg 2 alusel 10.

aprillil 2019. Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 107lg-t 2.

Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on kohtu kohustus ning kohus ei ole seotud poolte väidetega (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 442 lg 8 esimene lause) (vt nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-17-10, p 16). Kuna tegemist ei ole kohase ülesütlemisavaldusega, siis ei sõltu töölepingu lõppemise aeg ülesütlemisavalduse kättesaamise ja kehtivaks muutumise ajast TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 järgi. Maakohus jättis tähelepanuta, et

§ 97

lg 1 kohaselt võib tööandja öelda töölepingu erakorraliselt üles üksnes etteteatamistähtaega järgides. Seega saab kohus töölepingu kooskõlas

§ 107

lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 lõpetada ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-182-12, p 16). Kuna hageja ütles töölepingu enne kostja erakorralist ülesütlemist korraliselt üles, mille

§ 98

lg-s 1 sätestatud 30 kalendripäevane etteteatamise tähtaeg saabus varem (vrd

§ 97lg 2 p-s 3 sätestatud 60 kalendripäeva), siis tööleping lõppes 30.

aprillil 2019 hageja korralise ülesütlemisega

§ 85lg 1 alusel. Hageja palus Ts

MS § 363 lg 1 p 1 mõttes selgelt väljendatud nõudena lõpetada tööleping vastavalt

§ 107lg-le 2 alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Ts

MS § 438 lg 1 ja § 439 järgi teeb kohus otsuse esitatud nõuete kohta. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka nt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710/105, p 15.1). Hageja ei palunud tuvastada töölepingu lõppemist 30. aprillil 2019 korralise ülesütlemisega

§ 85lg 1 alusel.

11. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

§ 109lg 1 alusel hüvitise hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus hüvitise suuruse määramisel arvestamata töölepingu ülesütlemise asjaolud ja mõlema poole huvid, rikkudes sellega

§ 109lg 1 alusel hüvitise määramisel kaalutlusõigust.

Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et asjaolu, et töösuhe lõpeb hageja algatusel 30. aprillil 2019, ei mõjuta ülesütlemise hüvitise suurust.

§ 109

lg 1 teise lause alusel võib hüvitise suurust määrates arvestada mh töötatud aega ja töösuhte poolte käitumist.

§ 109

lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse

§ 1lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7.

peatüki sätteid (vt Riigikohtu üldkogu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, pd 32.2–32.5).

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus on töötajal võimalik nõuda hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Praegusel juhul on kolleegiumi hinnangul põhjendatud arvestada asjaoluga, et hageja on juba enne kostja erakorralist ülesütlemist 6 töölepingu ise üles öelnud. Olukorras, kus töötaja on töölepingu korraliselt üles öelnud ega ole enne töölepingu lõppemist andnud oma käitumisega tööandjale põhjust öelda töölepingut erakorraliselt üles, ei oleks töötajal pärast töölepingu lõppemist õigust tööandjalt töötasu ega ülesütlemisega seotud hüvitist saada (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-176057/45, p 17). Samas tuleb siiski arvestada, et kostja lõpetas hagejaga töölepingu ebaseaduslikult. Arvestades, et hageja töötas kostja juures 6 aastat ning talle oli kostjapoolne töölepingu lõpetamine olukorras, kus ta ise oli esitanud lahkumisavalduse, üllatav ning arusaamatu, siis on kolleegiumi hinnangul õiglane hüvitis ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 1708,54 eurot (bruto). Menetluskulude jaotus
3. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lgtes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust, esitab kogu senise menetluskulude jaotuse ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.
4. Kuna hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, jäävad nii esimese astme menetluse kui ka apellatsioonimenetluse kulud kooskõlas TsMS § 163 lg-s 1 ja § 171 lg-s 1 sätestatuga poolte endi kanda.
5. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 7