← Eesti

2-21-3973/28

Obsah (9)§ 657§ 654§ 662§ 238§ 476§ 696§ 172§ 173§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 31. august 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-3973 Tsiviilasi X avaldus

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 (koosmõjus

§-ga 659) alusel tühistada osas, milles maakohus jättis avaldaja avalduse laste perekonnanime muutmiseks otsustusõiguse saamiseks rahuldamata. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue määruse, millega rahuldab avaldaja avalduse laste perekonnanime muutmiseks otsustusõiguse saamiseks ning annab laste emale otsustusõiguse laste perekonnanime muutmise küsimuses. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² (koosmõjus

§-ga 659) esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

  1. Avaldaja esitas koos määruskaebusega perekonnaseisutoimingute osakonna peaspetsialisti
  2. juuli
  3. a e-kirja avaldajale, mida maakohtu menetluses ei esitatud.

§ 662

lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Arvestades asja sisu on kõnealune e-kiri asjakohane ja see tuleb võtta asja juurde (

§ 238lg 1).

  1. Ringkonnakohtus vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas avaldajale laste perekonnanime muutmiseks otsustusõiguse andmine ning varahooldusõiguse osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ja selles osas avaldajale ainuhooldusõiguse andmine on põhjendatud. Maakohus leidis, et avaldus tuleb mõlemas küsimuses jätta rahuldamata. Kolleegium on erinevalt maakohtust seisukohal, et avaldajale tuleb anda otsustusõigus laste perekonnanime muutmiseks. Samas tuleb maakohtu määrus jätta muutmata osas, milles maakohus jättis vanemate ühise hooldusõiguse varahooldusõiguse osas lõpetamata ja selles osas avaldajale ainuhooldusõiguse andmata.
  2. Esmalt käsitleb kolleegium avaldaja taotlust anda talle otsustusõigus laste perekonnanime muutmiseks. 14.
  3. Perekonnaseaduse (PKS) § 119 järgi, kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Praegusel juhul ei nõustu laste isa laste perekonnanime muutmisega. Maakohus leidis, et avaldajale ei saa otsustusõigust laste perekonnanime muutmiseks anda, sest avaldaja ei saa pärast enda nime muutmist NS § 16 lg 1 järgi taotleda laste perekonnanime muutmist ja seda taotlust ei saa perekonnaseisuasutus rahuldada. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus ebaõigesti avaldaja taotluse otsustusõiguse saamiseks nimetatud põhjendusel rahuldamata. 14.
  4. Kolleegium nõustub määruskaebuse esitajaga, et nõustuda ei saa maakohtu antud tõlgendusega NS § 16 lg-le
  5. Avaldaja tõi esile, et tema perekonnanime muudeti Tallinna Perekonnaseisuameti
  6. veebruari
  7. a otsusega (tl 7). NS § 16 lg 1 teise lause kohaselt võib uue perekonnanime või uue isikunime andmise taotlemisel taotleda ka isiku alaealistele lastele uue perekonnanime andmist. NS § 16 lg 1 teine lause on esile toodud sõnastuses kehtinud alates
  8. juulist
  9. Nimetatud kuupäeval jõustunud nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõuga 531 SE jäeti kõnealusest lausest välja sõnad ”sama avalduse alusel”. Eelnõu seletuskirja järgi tagatakse selle muudatusega, et erinevate isikute puhul viiakse läbi eraldi menetlus ja langetatakse eraldi otsus, mille läbiviimist sama avalduse alusel ei saa pidada õiguslikult korrektseks. Nime muutmise menetluses esitatakse iga isiku (ka alaealise) kohta eraldi avaldus (vt nimeseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 531 SE seletuskiri, lk 5). Seega ei saa kolleegiumi arvates seadusandja tahet silmas pidades asuda seisukohale, et laste perekonnanime muutmine 4

(8)võiks olla takistatud NS § 16 lg 1 teisest lausest tulenevalt põhjusel, et laste ema perekonnanime muutmine on juba toimunud. 14.
  1. Samuti nõustub kolleegium määruskaebuse esitaja käsitlusega, mille kohaselt tuleb kohtul hinnata, kas laste perekonnanime muutmise küsimuses avaldajale otsustusõiguse andmine on põhjendatud, kuid lõpliku otsuse perekonnanime muutmise võimalikkuse kohta teeb perekonnaseisuasutus. Siseministri määruse nr 45 „Isikule uue eesnime, perekonnanime või isikunime andmise kord ja avalduse vorm“ § 8 järgi menetleb reeglina nime muutmise avaldust perekonnaseisuasutus. Kohus ei saa ette ära otsustada, kas vanema taotlus laste perekonnanime muutmiseks kuulub rahuldamisele. Laste perekonnanime muutmise võimalikkus selgub nime muutmise avalduse alusel toimuvas menetluses. Ka kohtupraktikas on rõhutatud, et PKS § 119 lg 1 järgi ei otsusta kohus lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, s.o ilma teise vanemata (vt Riigikohtu
  2. juuni
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 19). 14.
  4. Ühele vanemale otsustusõiguse andmise taotlust lahendades peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi lähtuma esmajoones lapse huvidest, arvestades mh kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Seejuures tuleb kohtul kaaluda, kas vanem suudab ja soovib vaidlusaluse küsimuse lapse huvidest lähtudes otsustada (vt Riigikohtu
  5. oktoobri
  6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-14, p 20). Kolleegiumi hinnangul heidab avaldaja põhjendatult ette, et maakohus jättis sisuliselt analüüsimata, kas emale laste perekonnanime muutmiseks ainuotsustusõiguse andmine on põhjendatud. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise kõrvaldada. Kolleegium märgib, et eelduslikult on laste huvides nende perekonnanime stabiilsus. Samas on kolleegium seisukohal, et praegusel juhul on laste igakülgset heaolu silmas pidades laste huvides perekonnanime muutmine. Kolleegium ei nõustu laste isa käsitlusega, et ema soov laste perekonnanime muuta lähtub ema enda huvidest. Perekonnanime eesmärk on näidata isiku kuuluvust vastavasse perekonda ja suguvõsasse ning määratleda seeläbi lapse identiteet. Laste praegust perekonnanime ei kanna aga enam kumbki vanematest. Samuti on Kose valla esindaja kinnitanud, et nimevahetust soovivad lapsed ise. Ema soovib lastele taotleda enda praeguse perekonnanime andmist, mis on ühtlasi ema neiupõlvenimi. Asja materjalidest nähtuvalt kasvavad lapsed ema peres ning nende sidemed on emaga tugevad (vt ka Kose valla
  7. aprilli
  8. a seisukoht; tl 47 ja pöördel). Seega peab kolleegium põhjendatuks anda laste perekonnanime muutmise küsimuses ainuotsustusõigus emale. Avaldajale selles osas otsustusõiguse andmist on toetanud ka Kose vald ja lastele määratud esindaja. 14.
  9. Laste isa märkis
  10. aprilli
  11. a menetlusdokumendis, et kui antakse luba laste perekonnanime muuta, siis peab nende nimeks saama Iks (tl 50 pöördel). Maakohus seda avaldusena laste perekonnanime muutmiseks otsustusõiguse saamiseks ei käsitanud. Kuigi laste isa ei ole määruskaebuse vastuses enam avaldanud soovi saada ema asemel laste perekonnanime muutmise otsustusõigus ega tuginenud maakohtu võimalikule menetlusõiguse normi rikkumisele, märgib kolleegium siiski järgmist. Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) asja algatab kohus üksnes avalduse alusel (

§ 476

lg 2), st tegemist ei ole kohtumenetlusega, mis võiks toimuda ka kohtu omal algatusel. Sellest tulenevalt ei saa kohus jätta otsustusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud (vt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 29). Maakohus on eeltoodut ärakuulamisel
  3. juuni
  4. a protokollist nähtuvalt selgitanud (vt ärakuulamise protokoll 00:08:25; tl 62 pöördel). Samuti selgitas maakohus isale, et menetleb ainult ema avaldust otsustusõiguse saamiseks (vt samas 00:15:23; tl 63). Eeltoodust tulenevalt ei ole kolleegiumi hinnangul alust heita maakohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist ega kaaluda võimalust anda laste perekonnanime muutmise osas otsustusõigus ema asemel isale. 5

(8)
  1. Järgmisena käsitleb kolleegium avaldaja taotlust laste varahooldusõiguse osas ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmiseks. 15.
  2. PKS § 116 lg 2 järgi hõlmab vanema hooldusõigus õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. PKS § 137 lg 1 järgi, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Kolleegium selgitab, et kuna ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, sekkub kõrgema astme kohus sellesse vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 28). Kolleegiumi hinnangul maakohtu määruses neid puuduseid ei esine. Maakohus on asjakohastest kaalutlustest lähtudes põhjendanud, miks maakohus pidas õigustatuks jätta avaldus ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja varahoolduse osas emale ainuhooldusõiguse andmise nõudes rahuldamata. Määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaksid alust varahooldusõiguse osas maakohtu seisukohta muuta. 15.
  5. Kolleegium märgib, et kuigi laste viibimiskoha otsustusõigus kuulub Pärnu Maakohtu
  6. juuni
  7. a määruse alusel avaldajale (tl 26), siis tuleb kohtul asja lahendades silmas pidada seda, et hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eri valdkondade suhtes eraldi (vt nt Riigikohtu
  8. novembri
  9. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794/104, p 21.2;
  10. aprilli
  11. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-507/51, p 16). Seega ei ole laste varahooldusküsimustes ainuhoolduse andmist laste emale piisav põhjendada sellega, et laste emal on laste viibimiskoha küsimuses ainuotsustusõigus. 15.
  12. Kolleegiumi hinnangul tugines maakohus põhjendatult sellele, et ema ei ole esile toonud, millised erimeelsused esinevad vanemate vahel varahooldusõiguse teostamisel. Kuigi avaldaja selgitab määruskaebuses, et laste isa ei osale laste kasvatamises, siis ei ole avaldaja esile toonud, kuidas on seeläbi takistatud ühise hooldusõigusega seotud küsimuste otsustamine. Kolleegium märgib, et kuivõrd erimeelsused takistavad vanematel last puudutavaid otsuseid vastu võtta ja lapse elu sujuvalt korraldada, siis annab ühise hooldusõiguse lõpetamiseks alust eelkõige asjaolu, et vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada (vt Riigikohtu
  13. novembri
  14. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794/104, p 17). Avaldaja märkis avalduses, et vanemate omavahelised suhted on keerulised. Samas ei ole avaldaja kohtu ette toonud, et vanematel oleksid erimeelsused laste varahooldusküsimustes. Kolleegium selgitab, et vanemate ühist hooldusõigust lõpetades võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleb võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus (vt Riigikohtu
  15. mai
  16. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708/82, p 19). Asjas ei ole tuvastatud asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale takistab lastega seotud varahooldusõiguslike küsimuste otsustamist. Seega ei ole ka alust asuda seisukohale, et vanemad ei suuda ühist varahooldusõigust üksmeeles laste huvides teostada. 15.
  17. Avaldaja väidab määruskaebuses, et laste huvidele ei vasta olukord, kus lapsed ei julge oma pangakontole raha koguda, peljates isa ettearvamatut käitumist. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et asjaoludest ei nähtu, et isa ohustab laste vara. Avaldaja on isa ettearvamatut käitumist ja sellega laste varahooldusõiguse kuritarvitamise reaalset ohtu põhjendanud üksnes sellega, et Pärnu Maakohtu
  18. mai
  19. a määrusega keelati esialgse 6
(8)õiguskaitse korras isal läheneda emale lähemale kui 100 m (tl 11). Kolleegiumi hinnangul ei kinnita see ohtu, et laste vara võib väheneda. Kõnealune määrus on tehtud aastaid tagasi ning lisaks ei nähtu sellest isa ettearvamatut käitumist laste suunas või laste kahjustamiseks. Seega on kolleegiumi hinnangul tõendamata avaldaja väide, et isa võib kasutada laste pangakontosid laste huvide vastaselt ning selle väite tõele vastavust ei osanud kinnitada ka lastele määratud esindaja. Samuti on avaldaja väljendanud, et laste isa perekonnanime vahetus on tekitanud temas usaldamatuse isa suhtes. Kolleegiumi arvates ei saa ainuüksi see asjaolu olla põhjuseks, et anda laste ainuhooldusõigus varahoolduse osas emale. Kuigi avaldaja tugineb sellele, et varahooldusõiguse rikkumise korral tekib laste jaoks juba pöördumatult negatiivne emotsioon ja võimalused rahaliste vahendite tagasi saamiseks on piiratud, siis märgib kolleegium, et peab asja lahendades arvestama hetkeolukorraga, mitte hindama seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda (vt Riigikohtu
  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708/82, p 21). Asja materjalidest ei nähtu, et laste isa käitumine oleks kuidagi lapsi kahjustav. Vastupidi, laste isa väiteid, et ta tasub lastele elatist, ema vaidlustanud ei ole. Seega ei ole asjas tuvastatud ka ülalpidamise kohustuse rikkumist. 15.
  3. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et laste emale varahooldusõiguse osas ainuhooldusõiguse andmine ei kahjusta isa õigusi. Hooldusõiguse asi tuleb lahendada esmajoones lapse huvidest lähtudes. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kui see ei ole lapse parimate huvidega vastuolus ja lapse turvalisus on tagatud, võiksid mõlemad vanemad osaleda lapse elu korraldamises (Riigikohtu
  4. aprilli
  5. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-507/51, p 16). Kolleegium märgib, et lapse huvides ei ole olukord, kus isa jäetakse ühise hooldusõiguse teostamise juurest põhjendamatult kõrvale. Laste isa on kinnitanud, et ta on huvitatud laste heast käekäigust ja soovib laste elus osaleda. Kuigi asja materjalidest nähtuvalt on lastel emaga tugevam side kui isaga, siis ei tähenda see, et usaldamatuseks isa suhtes oleks alust või seda, et lähedasemad suhted isa ja laste vahel ei võiks edaspidi tekkida. Kui laste hooldusõigus anda emale, siis võib see võimalus aga väheneda. 15.
  6. Eeltoodud ringkonnakohtu seisukohta ei muuda ka Kose valla ja lastele määratud esindaja jätkuv laste ema avalduse toetamine ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise osas. Laste esindaja on oma seisukohas tuginenud sellele, et avalduse rahuldamise vältimatuks eelduseks ei saa pidada varahooldusõiguse kuritarvitamist. Kolleegium nõustub sellega, kuid laste ema ei ole suutnud kohut veenda ka selles, et vanemad ei ole valmis ja suutelised laste suhtes ühiselt varahooldusõigust teostama (vt käesoleva määruse p 15.3). Samuti ei anna ühise hooldusõiguse lõpetamiseks alust Kose valla kinnitus, et lapsi kasvatab ema (vt samas). Põhjendatud ei ole piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Kolleegium märgib, et ainuhooldusõiguse ühele vanemale üleandmine tähendab seda, et teisel vanemal lapse suhtes enam lõpetatud osas hooldusõigust ei ole. Sellega piiratakse oluliselt nii vanema kui ka lapse õigusi, mis eeldab kaalukate asjaolude esinemist. Praeguses asjas selliseid asjaolusid ei ole tuvastatud. 16.

§ 696lg 3 võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse Riigikohtule.

Menetluskulude jaotus 17. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu, mis jäi riigi kanda. Kolleegium ei pea vajalikuks maakohtu menetluskulude jaotust

§ 172lg-le 1 tuginedes muuta.

18. Juhindudes

§ 173lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse.

Kolleegium leiab, et arvestades vaidluse sisu ja määruskaebuse osalist rahuldamist, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud samuti jätta

§ 172lg 1 alusel 7

(8)menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis tuleb

§ 172lg 3 alusel jätta riigi kanda.

19. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.