2-21-14205 KOHTUOTSUS TAGASELJAOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-21-14205 Otsuse tegemise aeg ja koht 08. november 2021, Narva kohtumaja Kohus Viru Maakohus Kohtunik Kohtuistungi toimumis

§ 113

-2 lg 2 p 3 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot.

1. juulil 2020 loovutas kreeditor oma nõuded kostja vastu hagejale. Vastavalt lepingus kokkulepitud intressimäärale on viivisearvestus järgmine: võla põhisumma x viivitatud päevade arv 415 x 41,90% aastas, kokku 950,50 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni (2000* 41,90% = 838 €). Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja x AS ja kostja vahel
2. veebruaril 2020 sõlmitud krediidikonto lepingust nr. 3962264444 tulenev põhinõue 2000 eurot, intressid 298,24 eurot, viivised 950,50 eurot, sissenõudekulud 35 eurot ning hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 2000 eurot alates
3. septembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni 41,90% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt. Kohus on saatnud hagimaterjalid kostjale koos kirjaliku vastuse esitamise kohustusega hiljemalt 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Hagimaterjalid on kostjale kätte toimetatud edasiandmiseks
4. oktoobril 2021 temaga ühes eluruumis elavale isikule (kostja abikaasale). Kohus hoiatas kostjat, et hagile vastuse esitamata jätmise korral võib kohus hagi rahuldada tagaseljaotsusega. Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. TsMS § 407 lg 6 alusel kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus loeb TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et hageja nõuded põhivõlgnevuse (2000 eurot), intressi (298,24 eurot) ja sissenõudekulude (35 eurot) väljamõistmise osas on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele võlaõigusseaduse (edaspidi

) § 101 lg 1 p 1 ja p 6,

§ 94

lg 1,

§ 108

lg 1,

§ 113

lg 1 ja

§ 113-2 lg 2 p 3 alusel. 3

§ 1lg 5 tähenduses. Tulenevalt Ts

MS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Riigikohus on leidnud, et ebamõistlikult kõrge viivise sätestamine tüüptingimustes toob

§ 42

lg 1 ja lg 3 p 5 alusel kaasa tüüptingimuse tühisuse ning võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Samuti on Riigikohus leidnud, et eelduslikult tuleks

§ 42

lg 3 p 5 ja lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (3-2-1-118-16, p-d 17, 18; 3-2-1-6605, p 24; 3-2-1-25-16, p-d 12, 13). Vaatamata asjaolule, et kostja ei ole oma rahalist kohustust täitnud õigeaegselt, on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiv kahju ebaproportsionaalselt väike võrreldes viivisenõude suurusega. Kõrge viivisemäär ei täida ka eesmärki motiveerida võlgnikku kohustust täitma.

§ 113

lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär on seadusandja seisukohalt olnud piisav saavutamaks viivise eesmärki. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingu tingimus on tüüptingimus

§ 35

mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks

§ 37

mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine

§-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-112-14, 3-21-118-05, 3-2-1-1-07, 3-2-1-2-08). Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohus tuvastas, et krediidikonto lepingus nr. 3962264444 kokku lepitud viivisemäär (s.o võrdses määras lepingujärgse intressimääraga) 41,9% aastas ja 0,12% päevas on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest

§ 113

lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud 8% aastas. Kohus leiab, et lepinguline viivisemäär on tühine, mistõttu ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuna 41,9% suuruse viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb

§ 41

järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul

§ 113

lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. 4

§ 113lg 1 kohaselt on perioodil 22.

juuli 2020 kuni

1. september 2021 8% aastas. Seega tuleb kostjalt välja mõista perioodi eest
2. juuli 2020 kuni
3. september 2021 tasumata põhinõude summast 2000 eurot viivised 181,72 eurot. Hageja palub välja mõista täiendava viivise alates
4. septembrist 2021 kuni põhinõude summas 2000 eurot täieliku täitmiseni viivisemääras 41,90% aastas. Arvestades kohtu poolt eeltoodud põhjendusi viivisemäära osas, tuleb kostja nõude rahuldada osaliselt ja kostjalt TsMS § 367 alusel hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt

§ 113lõikes 1 teises lauses sätestatud määras alates 10.

septembrist 2021 kuni põhivõla summas 2000 eurot täieliku tasumiseni. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 2000 euro, intressi 298,24 euro, sissenõudmiskulu 35 euro ja sissenõutavaks muutunud viiviste 181,72 euro osas, kokku 2514,96 eurot ning viiviste põhinõudelt alates 10. septembrist 2021 kuni põhinõude summas 2000 eurot täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras osas.

Viivise 768,78 euro nõude osas (950,50-181,72) ja edasiulatuva viivise alates 10. septembrist 2021 kuni põhinõude summas 2000 eurot täieliku täitmiseni viivisemääras 41,90% aastas tasumata põhisummalt nõuete osas jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt (hagihind 4121,74/2674,96, s.o 65% ulatuses), tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 35% ulatuses hageja ja 65% ulatuses kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas kohtule taotluse menetluskulude, riigilõivu summas 350 eurot ja õigusabikulude summas 420 eurot, väljamõistmiseks. Kohus leiab, et hageja menetluskulud 350 euro riigilõivu osas on hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 59 lg 1 ja RLS lisa 1 alusel põhjendatud ja vajalikud täies ulatuses. Kohus leiab, et TsMS § 175 lg 1 alusel ei ole põhjendatud hageja õigusabi kulu 420 eurot. Kohus leiab, et antud asjas on põhjendatud kuluks 240 eurot õigusabi kulude katteks (2t*120). Tegemist ei ole keerulise asjaga ning hagiavaldus on koostatud tüüpvormil. Kohtu hinnangul moodustavad hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kokku 590 eurot (350+240). Kohus jätab menetluskulud poolte kanda proportsionaalselt hagi rahuldatud ulatusega. Seega tuleb kostjalt välja mõista 65% hageja menetluskuludelt s.o summalt 590 eurot, ehk kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 383,50 eurot. 5

§ 113lg 1 sätestatud määras. Kohus mõistab Ts

MS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks viivise tasumata menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras.

Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks teinud toiminguid, millega kaasnevad kostjale kohtukulud. Seega kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Viivitamatu täitmine Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p 2 kuulub tagaseljaotsus täitmisele viivitamatult. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik 6