Obsah (7)

§ 168§ 150§ 162§ 667§ 456§ 171§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 02.07.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-18-12921 Kohtuasi X ja Y hagi W MTÜ v

) § 423 lg 2 p 2 alusel läbivaatamata. Kuivõrd hagejad loobusid võistluskeeldu puudutavast nõudest pärast seda, kui kostja teatas, et ei kasuta vaidlusalust tüüptingimust hageja suhtes, oli sisuliselt tegemist

§ 168lg-s 5 sätestatud olukorraga.

Menetluskulud tuli jätta kostja kanda. Kohus ei nõustunud, et kostja ei peaks üldse menetluskulusid kandma. Kohtusse pöördumine ei olnud tarbetu – vajadus esitatud nõuete lahendamiseks lakkas olemast alles pärast seda, kui kostja 03.10.2019 kohtuistungil teatas võistluskeelu mitterakendamisest ning teatas 02.12.2019 avalduses rahaliste nõuete puudumisest. Hagejad võisid mõistlikult eeldada, et kostja võib püüda oma vaidlusaluseid nõudeid maksma panna. Hagi eseme (nõuete) sõnastuse muutmine menetluse vältel ei muutnud hagejate tegevust menetluses vastuoluliseks ega järjepidevusetuks. Kostjalt tuli välja mõista menetluskulud, mis tekkisid kuni 03.10.2019 kohtuistungi lõppemiseni. Sellel päeval sai selgeks, et kostja võistluskeelu kokkuleppele ei tugine. Järgnevalt teatas kostja ka rahaliste nõuete puudumisest. Poolte järgnev tegevus menetluses oli sisuliselt ebavajalik. Mõistlikult käitudes oleksid pooled saanud vaidluse juba kohtuistungil lõpetada. Hagejate menetluskulude nimekirja kohaselt oli 03.10.2019 seisuga õigusabile kantud kulutuste suurus 4 154,4 eurot. Nimetatud kulu oli põhjendatud ja vajalik. Hagejad tasusid hagilt riigilõivu 300 eurot, hagihind oli 3500 eurot. Kui hageja oleks esitanud kohtusse ainult ühe esitatud nõuetest, oleks riigilõivumäär olnud sama. Hagist loobumisel tagastatakse poole nõudmisel pool tasutud riigilõivust (

§ 150lg 2 p 2).

Seega tuli hagejale tagastada 150 eurot. Kokku tuli kostjal hagejatele hüvitada 4304,4 eurot. Hagejad olid solidaarvõlausaldajad. Määruskaebus 8. Kostja vaidlustas määruse osas, milles kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hagejate kasuks välja kokku 4304,4 euro suuruse menetluskulude hüvitise. Tühistatud osas palus kostja teha uus määrus, millega jätta menetluskulud hagejate kanda ja mõista hagejatelt kostja kasuks välja 3183,61 euro suuruse menetluskulude hüvitise. Menetluskulud ringkonnakohtus palus kostja jätta hagejate kanda. 3 Kostja on algusest peale hagile täies ulatuses vastu vaielnud ja kostjale on hagi algusest peale olnud arusaamatu. Hagejatel ei olnud tuvastushuvi. Kostja ei ole teinud midagi sellist, mis võimaldaks nentida, et hagejad on kostja tegevuse tulemusena hagi eesmärgi saavutanud. Kostja esindaja avaldas kohtuistungil vastuseks kohtu küsimusele, et ei kavatse võistluskeelule tugineda. Isegi sellekohase soovi korral ei oleks ta seda teha saanud, sest juba istungi ajaks oli võistluskeeld aegunud. Hagi eseme sõnastuse muutmine menetluse vältel muutis hagejate tegevuse menetluses vastuoluliseks ja järjepidevusetuks. Oli arusaamatu, miks pidi kostja tasuma mh need menetluskulud, mis olid tingitud ainuüksi sellest, et hagejad ei suutnud esitada esimese korraga korrektset hagi. Kokkuvõtlikult tulid menetluskulud jätta hagejate kanda. Alternatiivselt märkis hageja, et

§ 168

sätestab menetluskulude jaotuse eriregulatsiooni mh juhuks, kui kohus lõpetab menetluse hagist loobumise tõttu. Sellisel juhul saab kohtupraktikast tulenevalt kohaldada ka

§ 162

lg-t 4.

§ 162

lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Menetluse edasine käik

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis vastaspoolele võimaluse sellele vastata.
2. Hagejad palusid jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Määruskaebemenetluse kulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Kostja kohtuistungil antud kinnitus võistluskeelu kasutamisest loobumise kohta oli selline tegevus, millega hagejad saavutasid ühe oma hagi eesmärkidest ja mis lõi hagejatele aluse vastavast haginõudest loobumiseks. Kohtuistungi ajaks ei olnud võistluskeeld lõppenud. 18-kuuline võistluskeeld kehtis tüüptingimuste kohaselt alates lepingu lõppemisest ja leping lõppes 30.04.
3. Võistluskeelu tähtaeg ei olnud 03.10.2019 seisuga veel möödunud. Vajadus hagejate esitatud nõuete lahendamiseks lakkas olemast alles pärast seda, kui kostja 03.10.2019 kohtuistungil teatas võistluskeelu mitterakendamisest ning teatas 02.12.2019 avalduses rahaliste nõuete puudumisest. Kostja kanda menetluskulude jätmine ei olnud äärmiselt ebaõiglane.
4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
5. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

§ 667lg 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse ja jätab maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebusega on maakohtu määrust vaidlustatud üksnes menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas. Seega jõustus maakohtu määrus ülejäänud osas

§ 456lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 koostoimes.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust vaidlustatud osas. Kaebuse esitaja taotleb maakohtu määruses toodud menetluskulude jaotuse muutmist selliselt, et kõik kulud jääksid solidaarselt hagejate kanda. Samas möönab kostja ka võimalust jätta menetluskulud alternatiivselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et käesoleval juhul tuli maakohtul jätta kõik menetluskulud hagejate kanda. 4

1. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hagejad soovisid lõpetada kostjaga sõlmitud lepingut. Lepingu lõpetamise järgselt esitas kostja hagejale lõpparved, mida hagejad keeldusid tasumast ning kostja kohaldas hageja I suhtes võistluskeeldu. Selle tulemusena soovis hageja I sisuliselt võistluskeelu kui hagejat I ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kohaldamata jätmist kostja poolt hageja I suhtes. Selline nõue oli esitatud esialgses hagis (menetluses hilisemalt on nõuet täpsustatud) ja seda nõuet soovis hageja I tagada kohtumenetluse ajaks. Maakohus tagasi hagi 31.08.2018 määrusega ja ringkonnakohus muutis seda 28.06.2019 määrusega. Esialgses vastuses hagile avaldas kostja, et vaidleb sellele nõudele vastu ja ei võta hagi õigeks. Milles aga seisnesid kostja sisulised vastuväited sellele nõudele, kostja välja ei toonud. Samuti ei toonud kostja esile, milline oli kostja nägemus kokkuleppest. Maakohus tuvastas 03.10.2019 istungil, et võistluskeeld sai läbi 30.09.2019 ja pooled sellele istungil vastu ei vaielnud. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kostja esindaja avaldas algselt, et tal puudub info, kas kostja soovib tugineda võistluskeelule. Alles istungi ajal selgitas kostja esindaja välja, et kostja tegelikkuses ei soovi tugineda võistluskeelule. Määruskaebuses lõpplahendile avaldas kostja, et istungi toimumise ajaks oli 18-kuuline võistluskeeld läbi. Kostja avaldas mh, et ta oli menetluse ajal passiivne ja ei teinud midagi selleks, et hageja I oma nõude eesmärkg saavutaks. Eeltoodud kostja käitumine viitab, et kostja eesmärk oli algusest peale 18-kuulise võistluskeelu lõppemise ära ootamine selleks, et hageja I nõue langeks menetluse ajal ära. Vastasel juhul oleks saanud menetlust selle nõude osas lõpetada varem – eelduslikult pärast kostja esialgse vastuse esitamist hagile ning edasine menetlus oleks ära langenud. Seega ei saa väita, et kohtusse pöördumine selle nõudega oli asjatu.
2. Hagejate teine nõue oli suunatud rahaliste kohustuste puudumise tuvastamisele. Kostja väited, et kohtusse pöördumine selle nõude osas oli põhjendamatu, ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ega ka asjakohane. Nimelt pöördus kostja inkassoettevõtete poole hagejalt II võlgnevuse sissnõudmiseks (lk 106-113). Olukorras, kus kostja asus võlgnevust sissenõudma ning hagejad leidsid, et võlgnevust tegelikkuses ei ole, sai jaatada hagejatel õigusliku huvi rahaliste kohustuste puudumise tuvastamiseks. Kostja avaldas alles peale maakohtu istungit, et ta ei pea hagejatele esitatud arvet (arveid) kehtivaks ja kostjal puudub kavatsus ja soov arve (arvete) alusel nõudeid maksma panna. Ringkonnakohus märgib, et ka selle nõude puhul ei nähtu vaidluse asjaoludest, mis põhjusel kostja ei soovinud enam hagejatelt võlgnevuse sissenõudmist. Samas tasusid hagejad esitatud arvest osa, tunnistades sellega, et arve esitamine oli osaliselt põhjendatud. Kuni selle ajani võisidki hagejad mõistlikult eeldata, et kostja nõuab nendelt võlgnevuse tasumist. Pärast seda kostja kinnitust, et ta ei nõua hagejatelt võlgnevuse tasumist, sai ilmsiks, et selle nõude menetlemiseks puudub vajadus. Maakohus leidis õigesti, et uute rahaliste nõuete esitamine vaidlusaluse lepingu alusel oli ebatõenäoline ja õiguslikult lootusetu. Seega nähtub, et suures osas oli käesolev menetlus põhjustatud kostja käitumisest. Eeltoodust leiab ringkonnakohus, et puudub alus menetluskulude jätmiseks maakohtus hagejate kanda nagu kaebuse esitaja on määruskaebuses soovinud. Vaatamata eeltoodule ei pea ringkonnakohus käesoleval juhul õigeks kõikide kulude jätmist kostja kanda.
3. Hageja pöördus kohtusse algselt kolme nõudega, mida hageja menetluse ajal mitmeid kordi täpsustas ning seejuures ei olnud hagejate I ja II nõuded algselt eristatud ega nõuetekohaselt sõnastatud. Maakohus palus veel 03.10.2019 istungil hagejatelt nõuete täpsustamist, kuigi kohus avaldas, et eelmenetlus lõppes 16.08.
4. Pärast istungit hagejad täpsustasid oma nõudeid. Ka hagi tagamise nõuded olid esitatud vastuoluliselt (vt ringkonnakohtu hagi tagamise määruse põhjendusi). Lisaks, „kaotas“ hageja nõuete täpsustamise tulemusena ära ühe nõude (lepingu ülesütlemise kehtivuse tuvastamine). Kuna ka seda hagejate nõuet on kohtus menetletud, tuleb menetluskulude jaotamisel seda arvestada. Hagejaid esindas professionaalne 5 esindaja - vandeadvokaat, kellelt saab eeldada menetlusõiguse ja asjakohase kohtupraktika tundmist ning oskust nõuete formuleerimiseks. Puudub mõistlik põhjus eeldada, et vastaspool peaks hüvitama kulusid, mis tingitud nõuete pidevast täpsustamisest. 16.

§ 162

lg 4 näeb ette, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohtu hinnangul annab

§ 162

lg 4 kohaldamiseks alust olukord, kus muudest menetluskulude jaotuse sätetest ei võimalda saavutada õiglast menetluskulude jaotust. Kohtukulude jaotamise regulatsiooni eesmärgiks on lisaks kohtukulude hüvitamisele, ka poolte distsiplineerimine ning nende protsessiõiguste heauskse kasutamise tagamine (Riigikohtu 19.06.2001 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-01 ja 30.09.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-03, p 37). Arvestades eeltoodud asjaolusid, on käesoleval juhul õiglane, kui kumbki pool kannab oma menetluskulusid ise. Eeltoodust tulenevalt muudab ringkonnakohus maakohtu määruses märgitud menetluskulude jaotust ja jätab kõik menetluskulud poolte endi kanda. 17. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad

§ 162lg 4 alusel samuti poolte endi kanda.

Tagamaks menetluskulude tervikuna õiglase jaotuse ei anna kostja kaebuse rahuldamine käesoleval juhul alust jätta kaebemenetluse kulusid

§ 171lg 1 alusel hagejate kanda.

Kuna poolte menetluskulud ringkonnakohtumenetluses jäävad nende endi kanda, siis puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. 18. Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse

§ 178lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing 6