Obsah (19)

§ 110§ 821§ 643§ 644§ 637§ 639§ 82§ 76§ 638§ 42§ 29§ 642§ 645§ 641§ 115§ 646§ 200§ 127§ 128

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 11. november 2021, Tallinn Kohtuasja

) § 110 lg 1 alusel. Seda kinnitab ka see, et hageja ei ole nõudnud hagis kogu tasu maksmist, vaid on maha arvanud 10% tööde maksumusest, mis tuli tasuda pärast tööde lõplikku valmimist ja kostjale üleandmist (lepingu p 5.2), ning garantiiaegse tagatise 2% (lepingu p 10.2). Asjakohatu on hageja väide, et kostja oli väidetavalt viivituses arve nr 0039 tasumisega, kuna sellel puudub piisav seos vaidluse esemeks olevate töödega. Hageja ei ole varasemalt tuginenud puuduste kõrvaldamata jätmisel arve nr 0039 tasumata jätmisele ning

§ 110lg 1 ei välista hageja vastutust töö lepingutingimustele mittevastavuse eest.

Hageja ei ole tõendanud, et pooled leppisid kokku arve tasumise tähtajas 20 päeva. Kostja on tõendanud, et sai arve nr 0039 kätte 17. augustil 2020 ja

§ 821

lg 1 p-s 1 sätestatud tasumise tähtaja möödumise hetkeks oli kostja teavitanud hagejat puudustest. Hagejale puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmine ning pärast selle möödumist kostja enda poolt puuduste kõrvaldamisest teatamine on tõendatud. Kuivõrd vaheakt allkirjastati ja arve saadeti kostjale

1. septembril 2020, saabuks arve tasumise tähtaeg 30 päeva
2. oktoobril 2020 ja seega oleks arve muutunud sissenõutavaks
3. oktoobril
4. Kuna aga kostja keeldus töö vastuvõtmisest puuduste tõttu, siis ei muutunud arve sissenõutavaks ja igal juhul tuli arvest maha arvata puuduste kõrvaldamise kulu 11 562,55 eurot. Kuivõrd hageja ei kõrvaldanud talle antud täiendava tähtaja jooksul puudusi, siis oli kostjal õigus oma töötajate abil puudused ise kõrvaldada ja tööd lõpetada ning arvata hagejale makstavast summast maha kulud, mis tekkisid sellest, et hageja ei teostanud töid vastavalt lepingutingimustele (lepingu p 8.2). Tööjõukulu 20 eurot tunnis vastab turuhinnale ning kostja on tõendanud ehituskaupluste arvete seotust hageja töödega. 3 Apellatsioonkaebus
5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse vaidlustatud osas tühistada ning teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 9000 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses kordas hageja suures osas maakohtus väljatoodut. Hageja sõnul on ebaõige maakohtu väide, et vaidlus puudub selles, et vaheakt allkirjastati hetkel, mil tööd ei olnud lõplikult valmis. Vaheakt allkirjastati
6. septembril 2020, milliseks hetkeks olid kõik tööd lõpetatud. Samuti on ekslik arusaam, et vaheakti allkirjastamine ei tähenda puuduste mitte esinemist. Tööde üleandmisakti allkirjastamisega võtab tellija tööd vastu. Kostjal oli töö üle vaatamise ja puuduste kohta põhjendatud pretensioonide esitamise kohustus (lepingu p 7.3,

§ 643ja § 644 lg 1).

Kostja oli puudustest teatamisel kohustatud neid piisava täpsusega kirjeldama, kuid ei teinud seda (

§ 644lg 3).

Paljasõnaline on kostja väide tavapärase praktika kohta ehitustöödes. Praegusel juhul saab lugeda töö

1. septembril 2020 vastuvõetuks. Samuti on töö
2. septembril 2020 allkirjaga vastu võetud. Seega on tasunõue muutunud sissenõutavaks. Maakohus rikkus kohustust mitte tõlgendada asjaolusid poolte esitatust erinevalt, kui leidis, et hagis tasu osaline nõudmine kinnitab tööde vastu võtmata jätmist. Hageja ei nõudnud kogu tasu üksnes seetõttu, et kostja ei olnud lõppakti allkirjastanud, mistõttu oleks töö täies ulatuses lõpule viimise tõendamine ebamõistlikult keeruline ja mahukas. Välistatud ei ole töödes mõne pisipuuduse esinemine, kuid see ei saanud olla aluseks tööde vastuvõtmisest keeldumisele. Töös puuduste esinemist ei tõenda esitatud fotod, sest objektil oli mitu alltöövõtjat. Hageja ei ole ka omaks võtnud töö lepingutingimustele mittevastavust ega esitatud asjaolu, et hageja üritas ise puudusi kõrvaldada. Samuti on puuduste kõrvaldamiseks kulude kandmine tõendamata, mh on tõendamata teistkordne lõppkoristus ning ehituskaupluste arvete olemasolu ei tõenda nende seost konkreetse objektiga ja puudusega. Kostja ei ole ise tuginenud asjaolule, et arved materjalide eest väljastati MT-le ja MP-le. Kostja ei ole ka tõendanud töötajatele 20 eurot tunnis tasumist ega tõenda kostja arvutiprogrammi väljavõte tööjõukulu vastavust turuhinnale. Lisaks on ebaõige maakohtu seisukoht, et arve nr 0039 ei ole asjassepuutuv. Kuivõrd nimetatud arve aluseks olnud tööde valmimise osas vaidlust ei ole, siis oli tasunõue muutunud sissenõutavaks (

§ 637lg 3).

Vastustaja seisukoht

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega jäeti rahuldamata hagi kostja vastu võlgnevuse 9000 eurot väljamõistmiseks, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kolleegium märgib, et kuigi apellant on apellatsioonkaebuses taotlenud maakohtu otsuse osalist tühistamist ja tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada, siis ei ole ringkonnakohus apellandi taotlusega seotud. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
3. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hagi kostja vastu võlgnevuse 1487,41 euro ja põhinõudelt 10 487,41 eurot arvestatud viivise 1048,74 euro väljamõistmiseks 4 rahuldamata. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.
4. Hageja on esitanud kostja vastu töövõtulepingu täitmisest tuleneva tasunõude. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled töövõtulepingu, mille kohaselt pidi kostja teostama siseviimistlustööd objektil Saha tee 27, Loo alevik, Harjumaa. Maakohus leidis, et hageja tasunõue ei ole muutunud sissenõutavaks ning isegi kui jaatada tasunõude sissenõutavust, siis on kostja tasaarvestus kehtiv ja hageja tasunõue on tasaarvestuse tagajärjel lõppenud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud selgitamiskohustust ning seetõttu on jäänud asjas olulised asjaolud välja selgitamata. Kohtupraktikas on leitud, et menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes (TsMS § 2) peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada (vt nt Riigikohtu
5. detsembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14011, p 16). Praegusel juhul on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis, sest maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 329 lg 3, § 351 lg-d 1 ja 2 ja § 392 lg 1 p-d 1–4).
7. Lepingulise tasu nõude rahuldamine eeldab, et on selgeks tehtud, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti (

§ 639lg 1).

Hagiavalduses tugineb hageja sellele, et ta teostas kokkulepitud tööd ja mõned lisatööd (ruumides 106 ja 203). Maakohus ei ole sellele väitele tähelepanu pööranud ega pooltega arutanud, milliste tööde eest ja kui suures tasus kokku lepiti (lepingujärgsed tööd ja nende hind). 10. Töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud

§ 82

lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas tellija on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-16, p 14). Kolleegium märgib, et kostja esindaja allkirja olemasolu aktil ei tähenda, et kostja ei saa hiljem tugineda sellele, et aktil kajastatud andmed ei ole õiged ning vastavas mahus töid ei ole tegelikult tehtud. Siiski kehtib

§ 76

lg‑st 4 tulenev eeldus, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine on täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Riigikohus on leidnud, et seega eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab tõendama tellija (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 21).
3. Maakohus jättis välja selgitamata olulised asjaolud seoses tasu maksmise kohustuse eelduste tõendamiskoormise jaotusega. Maakohus nõustus kostja käsitlusega ja jaotas tõendamiskoormise lepingu p-st 6.14 tulenevalt (maakohtu otsuse p 6). Lepingu p-s 6.14 on kirjas: „Alltöövõtjal on kohustus tõestada Peatöövõtjale, et tema poolt teostatud Tööd vastavad lepingule ja selle dokumentidele.“ Maakohtu hinnangul toetab sellist seisukohta ka lepingu p 5.3, milles on kirjas: „Arvelduste teostamine ega Töö osaline või täielik kasutusele võtmine Peatöövõtja poolt ei tähenda veel Töö tunnistamist vastavaks lepingule, projektdokumentatsioonile ega muudele lepingu dokumentidele, samuti ei tähenda see Töö vastuvõtmist.“ Hageja arvamust tõendamiskoormise jaotuse kohta ei ole maakohus välja selgitanud. 11.
4. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus välja selgitamata, kas selline tõendamiskoormis on hagejal kui töövõtjal ka olukorras, kus töö on vastu võetud. Riigikohus on selgitanud, et kui tellija on töö vastu võtnud, eeldatakse, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei ole vastu võetud, peab tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö lepingukohasuse tõendama töövõtja (Riigikohtu
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61484, p 18; vt ka
7. oktoobri 5
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 22 ja 24). Kui tellija on töö vastu võtnud, saab ta tasu maksmisest keeldumiseks kasutada õiguskaitsevahendeid, kuid peab arvestama, et asjaolud on tema tõendada, st kui ta ei suuda tõendada tehtud tööde lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt töövõtja nõuet välistava õiguskaitsevahendi rakendamist (mh eeldusi selle rakendamiseks), peab ta maksma töövõtjale kokkulepitud tasu (Riigikohtu
9. oktoobri
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 31). Samuti on Riigikohus selgitanud, et kui tellija ei ole tööd vastu võtnud, võib töövõtja tasunõue muutuda siiski sissenõutavaks, kui töö tuleb lugeda vastuvõetuks

§ 638

alusel, sest töö on valmis, kuid tellija ei võta alusetult tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Asjaolule, et töö tuleks lugeda vastuvõetuks, võib viidata tõik, et hankija ehk lõpptellija on tellijalt tööd vastu võtnud. Siiski peab töövõtja seejuures tõendama, et tööd olid valmis ja nõuetekohased ning tellija keeldus alusetult töid vastu võtmast mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5851/38, p 24; Riigikohtu
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 20). 11.
5. TsMS § 230 lg 1 teise lause järgi võivad pooled kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuigi poolte kokkuleppel võib üldisest tõendamiskoormise jaotusest kõrvale kalduda, tuleb samas arvestada, et tõendamiskoormise lepingulise ümberjagamise võib seadus ära keelata. Pooled ei ole välja toonud, kas leping on sõlmitud tüüptingimustega. Riigikohtu praktika järgi peab kohus omal algatusel hindama, kas tegemist on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega või mitte (Riigikohtu
6. veebruari
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-14, p 14;
8. märtsi
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 12). Otseselt tõendamiskokkuleppeid puudutab

§ 42

lg 3 p 11, mille kohaselt on tühised tüüptingimused, millega piiratakse ebamõistlikult teise lepingupoole õigust kasutada tõendeid või pannakse talle tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal. Kuna praeguses asjas ei ole lepingu teiseks pooleks tarbija, siis ei ole selline tüüptingimus

§ 42

lg 3 järgi automaatselt tühine, kuid maakohtul tuleb igal juhul konkreetselt tuvastada, kas tüüptingimus ka konkreetsel juhul teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustab. Reeglina on majandus- või kutsetegevuses välja kujunenud tõendamiskoormise jaotamise põhimõtted, mida tüüptingimustes kasutatakse ja mis on käibe kiiruse ja lepingute mahtu arvestades õigustatud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul välja selgitada, kas lepingu p 6.14 reguleerib ka sellist olukorda, kus töö on vastu võetud. Vaidluse korral tuleb kohtul lepingut tõlgendada, et välja selgitada selle sisu (

§ 29

). Kui lepingu p 6.14 reguleerib ka sellist olukorda, kus töö on vastu võetud, siis tuleb maakohtul hinnata ka seda, kas eelviidatud lepingupunkt on tüüptingimus ja kas see on kehtiv, sest tüüptingimuste kehtivuse hindamine kui õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi on kohtu kohustus.

1. Asjas esitatud väidetest nähtub, et pooltel on vaidlus selle üle, kas vaheakti allkirjastamine tähendas tööde vastuvõtmist (vt teostatud tööde vaheakt nr 1; tl 17–18). Sellest, kas tööd on vastu võetud, sõltub omakorda tasunõude sissenõutavaks muutumine ja tõendamiskoormise jaotus (seaduse regulatsiooni järgi) juhul, kui lepingu p 6.14 seda olukorda ei reguleeri või see lepingupunkt ei ole tüüptingimusena kehtiv. Hageja tugineb sellele, et
2. septembril 2020 tagastas kostja allkirjastatud vaheakti, kinnitades sellega tööde vastuvõtmist. Kostja viitab lepingu p-le 11.2 ja leiab, et lepingu p-s 7.3 ei ole peetud silmas poolikute tööde akteerimist ega vaheakte. Seega on pooltel vaidlus lepingu p 7.3 sisu üle, s.t kas see kohaldub ka vaheakti puhul. Lepingu p-s 7.3 on kirjas: „Peatöövõtja vaatab üle Alltöövõtja poolt aktiga vastuvõtmiseks esitatud Tööd ja võtab need vastu viie tööpäeva jooksul või esitab kirjalikult sama tähtaja jooksul põhjendatud pretensiooni puuduste kohta, 6 milles on määratud Alltöövõtjale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Akti mittetagastamisel või kirjalikult põhjendatud pretensioonide mitteesitamisel 5 tööpäeva jooksul, loetakse akt aktsepteerituks.“ Vaidluse korral tuleb kohtul lepingut tõlgendada, et välja selgitada selle sisu. Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud

§-s 29.

§ 29

lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis

§ 29

lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel

§ 29

lg-le 3, tõendama, et tema poolt mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada

§ 29

lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut

§ 29

lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada

§ 29lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda.

12.1. Kui maakohus jõuab järeldusele, et tellija ei ole tööd vastu võtnud, võib töövõtja tasunõue muutuda sissenõutavaks, kui töö tuleb lugeda vastuvõetuks

§ 638

alusel, sest töö on valmis, kuid tellija ei võta alusetult tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Töövõtja peab seejuures tõendama, et tööd olid valmis ja tehtud nõuetekohaselt ning tellija keeldus alusetult töid vastu võtmast mõistliku aja jooksul. Selle asjaolu tõendamiseks ei piisa töövõtulepingu, aktide ja arvete esitamisest, sest need dokumendid oleksid piisavad olukorras, kui tellija oleks tööd vastu võtnud (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 20). Siinjuures märgib ringkonnakohus, et Riigikohus on leidnud, et hea usu põhimõttega on vastuolus olukord, mil tellija keeldub töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-2810, p 14;
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). 12.
7. Lepingu p-s 5.2 on kirjas: „Peatöövõtja tasub Alltöövõtjale vastavalt alltöövõtja poolt esitatud üleandmis-vastuvõtu aktile (akt esitatakse iga kuu 28 kuupäevaks). Arve tasutakse 30 päeva jooksul peale Peatöövõtja poolt akti aktsepteerimist. Ehitustööde maksumusest 10% tasutakse peale Tööde lõplikku valmimist ning Töövõtjale üleandmist.“ Vaheetapi vastuvõtmise õiguslik tähendus sõltub eelkõige pooltevahelisest lepingust ning vaheetapi kokkuleppimise eesmärgist. Töövõtja tasunõude hindamiseks on töö etapiviisil tegemisel vajalik tuvastada, milliseid töid etapp hõlmas, millised tööd sellest etapist olid tegemata ning milline oli selle etapi eest ettenähtud tasu. Kui tööd tehakse etapi kaupa, toob see kaasa erisused tasu sissenõutavuses, sest etapi tööde vastuvõtmise eeldusi tuleb hinnata eraldi. Kui töö vastuvõtmises on kokku lepitud etapiviisil, kuid selle etapi töid ei ole tehtud, ei muutu töövõtja tasunõue selle etapi tööde eest sissenõutavaks. Kui aga pooled leppisid kokku, et töö tuleb vastu võtta tervikuna võib töö osaline tegemata jätmine või vaegtöö olla kohustuse mittekohane täitmine, sest töö ei vasta lepingutingimustele. Seega on tasu sissenõutavuse hindamiseks oluline välja selgitada, kas pooled leppisid kokku töö tervikuna või etapiviisil vastuvõtmises ning kui lepiti kokku etapiviisil vastuvõtmises, siis milline on vaheetapi vastuvõtmise õiguslik tähendus (vt pikemalt töö tervikuna või etapiviisil vastuvõtmise kohta nt Riigikohtu
8. juuni
9. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5851/38, p-d 17–24). Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul välja selgitada, milline oli poolte kokkulepe töö vastuvõtmise korra ja tasu sissenõutavaks muutumise kohta (kas pooled leppisid kokku töö 7 tervikuna või etapiviisil vastuvõtmises). Maakohtul tuleb juhtida poolte tähelepanu lepingu tõlgendamiseks vajalike asjaolude esiletoomisele ja nende tõendamisele.
10. Hageja tugineb sellele, et ta saatis
11. augustil 2020 vaheakti ning kostja ei esitanud 5 tööpäeva jooksul pretensioone, mistõttu loetakse töö lepingu p 7.3 järgi vastuvõetuks. Maakohus ei võtnud seisukohta, kas tellija on töövõtjat töö lepingutingimustele mittevastavusest nõuetekohaselt teavitanud (

§ 644

). Töö ülevaatamise kohustus tekib pärast töö valmimist.

§ 643

järgi, kui tellija on töövõtulepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta tehtud töö viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. „Viivitamata“ viitab asja ülevaatamisele esimesel mõistlikul võimalusel pärast töö tellijale faktilist üleandmist või selle ülevaatamise võimaluse tellijale andmist. Kui pooled on kokku leppinud töö vastuvõtmises

§ 637

lg 4 järgi, siis toimub töö ülevaatamine enamasti töö vastuvõtmise käigus ning eelneb töö vastuvõtmisele, töö ülevaatamine võib aga toimuda ka vahetult pärast töö vastuvõtmist.

§ 644

lg 1 järgi peab tellija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Seega hakkab üldreegli kohaselt töö lepingutingimustele mittevastavusest teatamise mõistlik aeg kulgema alates töö ülevaatamisest. Samas ei hakka teavitamise mõistlik tähtaeg kulgema töö ülevaatamisest juhul, kui tegemist on varjatud puudustega. Lisaks on maakohus jätnud seisukoha võtmata, kas tellija on tööde mittevastavust piisavalt täpselt kirjeldanud. Oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama (

§ 644lg 2).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul analüüsida hageja väiteid töö lepingutingimustele mittevastavusest teatamata jätmise kohta ning kas sellele järgneb

§ 644

lg 3 esimeses lauses sätestatud tagajärg – töövõtja vastutusest vabanemine

§ 642

lg 1 mõistes lepingutingimustele mittevastavuse osas, mille suhtes teatamiskohustust rikuti.

§ 644

lgs 3 sisalduvat õiguslikku tagajärge ei kohaldata siiski

§ 645

lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud juhtudel, kui lepingutingimustele mittevastavuse on põhjustanud töövõtja tahtlus või raske hooletus või kui töövõtja mittevastavusest teadis, kuid ei avaldanud seda tellijale (vt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 18). Maakohtul tuleb pooltega

§ 645

kohaldamist arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad (kostja on

§ 645lg 1 p-dele 1 ja 2 tuginenud apellatsioonkaebuse vastuses; p 13.2; tl 152).

1. Hageja on maakohtus väitnud, et vaheakt allkirjastati
2. septembril 2020, milliseks hetkeks olid kõik tööd lõpetatud. Maakohus leidis, et kostja on tõendanud puuduste esinemist (maakohtu otsuse p 6). Samas ei nähtu maakohtu otsuse põhjendustest, kas tegemist oli etapiviisil vastuvõtmisega või mitte. Tööde etapiviisil vastuvõtmisel tuleb eristada kohustuse mittetäitmist (vastava etapi teostamiseks vajalik töö osa on tegemata) ja mittekohast täitmist (vastav töö osa on tehtud, ent ei vasta lepingutingimustele). Tööde valmimise ning

§ 641

ja lepingu p 6.3 järgi lepingutingimustele vastavuse tõendamise kohustus sõltub tõendamiskoormise jaotusest. Kui tõendama kohustatud pool esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka vastaspoolel TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata poolte väiteid töö lepingutingimustele vastavuse ja töö valmimise kohta. Töös väidetavalt esinevad puudused tuleb siduda vaheaktis märgitud tööde ja nende mahuga ning maakohtul tuleb juhtida poolte tähelepanu asjaolule, et tegemist on eriteadmisi nõudvate asjaolude väljaselgitamisega, mida kohus ei pruugi tuvastada objektil tehtud fotode põhjal. Maakohus leidis, et hageja on tunnistanud töö mittevastavust lepingutingimustele, heites samuti hagejale ette seda, et hageja ei nõua kogu tasu maksmist (maakohtu otsuse p 2). Kolleegium 8 märgib, et hagejale ei saa kogu tasu nõudmata jätmist ette heita ega järeldada sellest asjaolu (töö lepingutingimustele mittevastavus) omaksvõttu TsMS § 231 lg 2 mõttes (vt pikemalt omaksvõtu tuvastamise kohta nt Riigikohtu 18. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-1461484/71, p 22). 15. Maakohtu otsusest ei selgu, kas kostjal on rahaline nõue hageja vastu kahju hüvitamiseks

§ 115

lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks

§ 646lg 5 järgi.

Juhul kui tellija nõuab õigustatult töö parandamist ja töövõtja sellest keeldub, võib tellija vastavalt § 646 lg-le 5 töö ise parandada lasta ja nõuda töövõtjalt seeläbi tekkinud mõistlike kulude hüvitamist. Selle asemel võib tellija esitada ka kahju hüvitamise nõude

§ 115lg 1 alusel.

15.1. Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku, ning sellises olukorras

§ 200lg 4 ei kohaldu (vt eeltoodu kohta Riigikohtu 15.

juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-15657/29, p 12 ja selles viidatud lahendid). Kostja esmaseks õiguskaitsevahendiks saab olla täitmise nõue (

§ 646

lg 5 on täitmisnõude spetsiifiline alaliik), mistõttu saab nõude aluseks olla

§ 646lg 5.

Sellel alusel esitatud kulutuste hüvitamise nõude rahuldamine eeldab, et tellija nõuab õigustatult parandamist ja töövõtja ei tee seda mõistliku aja jooksul. Samuti peab

§ 646lg 5 kohaldamiseks olema tuvastatud, et puudused on kõrvaldatud.

15.2. Kahju hüvitamise nõude aluse annab tellijale

§ 115

lg 1, mille järgi, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Üldjuhul võib sellise nõude

§ 115

lg 2 järgi esitada alles pärast täitmiseks antud täiendava tähtaja möödumist, sellest erand on sätestatud

§ 115

lg-s 3.

§ 127

lg 1 järgi on sellise kahju suuruseks töö parandamise kulu, mille tellija peaks kandma kui ta töö ise parandaks või selle kolmandal isikul parandada laseks. Kulutused töövõtja tegemata tööde tegemiseks ja puudustega tööde ümbertegemiseks on kahju, mida tellija saab kahjuhüvitisena nõuda täitmise asemel (nn suur kahju hüvitamise nõue). Sellisel juhul on tegemist varalise kahju hüvitamise nõudega, mille sisuks on tellija kantud kulutuste hüvitamine (

§ 128

lg 3)

§ 115lg-te 2 või 3 alusel.

Riigikohtu praktika järgi võib

§ 115

lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võlausaldaja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt nt Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-15, p 11): • • • • • • võlgnik on lepingut rikkunud (

§ 115

lg 1); võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (

§ 115

lg 1); võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (

§ 127

lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127

lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

15.3. Apellatsioonkaebuse väite kohaselt ei ole kostja oma nõuet hageja vastu tõendanud. Ringkonnakohus selgitab, et kulude suuruse tõendamise kohustus on TsMS § 230 lg-st 1 tuleneva üldise tõendamiskoormise järgi kostjal ning hageja peab esitama oma tõendid juhul, kui ta vaidleb kulude vajalikkuse väitele vastu. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et kostja kahju hüvitamise nõude suurus ei ole terves ulatuses tõendatud, ei tähenda see, et nõue tuleks jätta tervikuna rahuldamata. 9 Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus välja selgitama kostja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel, kui üks nõude alus ei välistaks teist ning kui kostja ei ole selgelt väljendanud oma seisukohta, missugusele nõude alusele ta tahab tugineda. Kostja saab järjestada võimalikud alternatiivsed nõude alused (TsMS § 370 lg 2) või jätta kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on nõue võimalik tema esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada. Maakohtul tuleb selgitada pooltele, et kui kahju hüvitamise eeldused on täidetud, kuid kahju ei ole terves ulatuses tõendatud, on võimalik kohtul kohaldada ka

§ 127lg-t 6 ja Ts

MS § 233 lg-t

1. Pooled peavad kahjuhüvitise suuruse diskretsiooniõiguse alusel määramisel kohtu ette tooma asjaolud, mida kaaludes kohus sellisel hinnangul põhineva otsustuse kahjuhüvitise suuruse osas teha saaks.
2. Kuna maakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) 10