← Eesti

1-21-8332/4

1-21-8332 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-8332 (20257000204) Kohtunik Heili Sepp Vaidlustatud lahend Riigip

§ 385p 11).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuur alustas
  2. septembril 2020 kriminaalmenetlust nr 202570002024 karistusseadustiku (KarS) § 263 lg 1 p 1 tunnustel seoses sellega, et samal päeval oli Y rünnanud XXX keskuse parklas X.
  3. Y-le esitati
  4. aprillil 2021 kahtlustus KarS § 121 lg 1 järgi selles, et ta
  5. septembril 2020, viibides XXX keskuse parklas aadressil XXX, lõi isiklike suhete pinnalt tekkinud konflikti käigus parklas toimunud laadal kauplemisega tegelenud X-le 2 korda rusikaga vastu oimukohta. Selliselt põhjustas Y X-le valu ja vähem kui 4 nädalat kestnud tervisekahjustuse, s.o punetuse vasakul oimupiirkonnas. Ründe tõrjumiseks kasutas X pipragaasi.
  6. Lääne Ringkonnaprokuratuur lõpetas
  7. juulil 2021 kriminaalmenetluse kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 202 lg 7, § 206 lg 11 alusel põhistamata määrusega. Kahtlustatavat Y kohustati

§ 202lg 2 p 1 alusel tasuma 9.

juuliks 2021 riigi tuludesse 400 eurot. Ringkonnaprokuratuur lisas määruse juurde põhistused X taotlusel

  1. oktoobril
  2. Need seisnevad kokkuvõtlikult järgnevas. KarS § 121 lg 1 on teise astme kuritegu, mis on karistatav rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Tegu ei ole raske kuriteoga. On tõendatud, et Y on selle kuriteo kahtlustuses kirjeldatud asjaoludel toime pannud. Kuriteo asjaolud, kahtlustatava isik, kuriteo olulisus ja raskusaste näitavad, et kahtlustatava süü ei ole suur ja asjas puudub avalik menetlushuvi. Õiguskorra riive heastamiseks ja Y õiguskuulekale käitumisele suunamiseks ei ole vajalik teda avalikult karistada. Kahtlustatava tegevus laadal ei häirinud kõrvalisi isikuid. Kannatanule tekitatud kahju ei saa pidada suureks, s.o tal esines punetus oimupiirkonnas. Kannatanule selgitati tsiviilhagi esitamise korda. Tsiviilhagi ta kriminaalasjas ei esitanud. Kahtlustatavat ei ole kriminaalkorras karistatud, kuritegelik käitumine ei ole tema eluviisiks. Seetõttu piisab kahtlustatava õiguskuuleka käitumise saavutamiseks talle õiguskorra selgitamisest ja ühekordsest vastutusele võtmisest. Kahtlustatava kohtulik karistamine ei ole üld- ja 1

(6)1-21-8332 eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt tingimata vajalik. Sellises olukorras on võimalik kriminaalmenetlus lõpetada, määrates kahtlustatavale kohustuse tasuda hüvitis riigituludesse. Selle kohustuse täitmata jätmisel uuendab prokuratuur kriminaalmenetluse ja saadab kohtusse.
  1. Kannatanu X lepinguline esindaja vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise
  2. oktoobril 2021 Riigiprokuratuuris. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
  3. Riigiprokuratuur jättis
  4. novembri 2021 määrusega X esindaja kaebuse rahuldamata. Oma otsustust põhistas riigiprokurör kokkuvõtlikult järgmiselt. 5.1.

§ 202

lg 7 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise otsustus on prokuröri ainupädevuses olev kaalutlusotsustus, mille puhul on prokurör seotud vaid selles menetlusnormis sätestatud eeldustega. Prokuröri hinnata on

§ 202

lg 7 eelduste täidetus ehk kas kahtlustatava süü on väike ja asjas puudub avalik huvi. Nimetatud eelduste puhul on tegu määratlemata õigusmõistetega. Nende sisustamine jääb prokuröri kaalutlusõiguse piiresse (RKKK 3-1-1-85-04). Edasikaebemenetluses tuleb kontrollida üksnes, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja normivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas ei tehtud kaalutlusviga. Kriminaalmenetluse lõpetamise otsustus ei riku kannatanu õigusi. X-le olid kannatanule seadusest tulenevad õigused kriminaalmenetluses tagatud. Riigil on karistusvõimu monopol, mistõttu ei ole kellelgi õigus nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Et süüdlast ei karistata kaebaja soovil kriminaalkorras, ei ole tema õiguste rikkumine. 5.

  1. Asjas puudub avalik menetlushuvi. Avalik menetlushuvi esineb asjas, kus isiku süü on suur, seda tingivad üld- või eripreventiivsed vajadused. KarS § 121 lg 1 sanktsioon jääb oluliselt alla teise astme kuritegudele kehtestatud sanktsiooni ülemmäära, mis viitab väiksemale süüle. Süü hindamisel võetakse arvesse ka asjaolusid, mis viisid kuriteo toimepanemiseni. Kahtlustatava süüd vähendab asjaolu, et kannatanu tervis sai minimaalselt kahjustada oimukohale tekkinud punetuse näol. Kannatanu löömist nägid pealt W ja Z, kes kinnitavad, et Y lõi X pea piirkonda üks kord, misjärel sai viimaselt gaasi näkku. Neis ütlustes pole põhjust kahelda. Kaebaja väited, et lööke oli mitu, ei vasta tõele. Mingeid vigastusi ei näinud X-l ka temaga pärast intsidenti kokku puutunud politseinikud. Üks löök, mis meditsiinidokumentidest nähtuvalt põhjustas kerge punetuse, lubab asuda X süü suurust hinnates seisukohale, et see pole suur. Kaebaja väited hilisematest pikaajalistest vaevustest tuleb lugeda paljasõnalisteks ja jätta tähelepanuta, kuna neid ei kinnita ükski meditsiinidokument. Küll aga ei saa jätta tähelepanuta, et menetluse vältel esitas kaebaja uurijale ravikuludena arveid arstivisiitidest, mis olid tingitud hoopis borrelioosist. 5.
  2. Üldpreventiivsetest vajadustest lähtuvalt ei ole vajalik menetluse jätkamine, kuna kuritegu ei ole toime pandud elusfääris, mille vastu peab avalikkusel olema eriline usaldus, ning isiku karistamine ei ole vajalik ka õiguskorra kaitsmise huvides, sest kohustuse panemisega kahtlustatavale on riik piisavalt täitnud temale antud karistuslikke volitusi, mistõttu menetlusökonoomiast lähtudes ei ole otstarbekas edasine menetluse jätkamine juhul kui kahtlustatava poolt täidetakse temale pandud kohustused. Y on rahalise kohustuse täitnud. Eripreventiivsetest vajadustest menetluse jätkamise vajaduse puudumine lähtub eelkõige kahtlustatava senisest õiguskuulekast käitumisest. Üksnes asjaolu, et Y pani teo toime laadaplatsil, s.o avalikus kohas, ei anna alust kvalifitseerida tema käitumist KarS § 263 lg 1 p 1 järgi. Seejuures, ka KarS § 263 lg 1 p 1 puhul oleks olnud võimalik kriminaalmenetlus

§ 202lg 7 alusel lõpetada. Alates 1. juulist 2014 ei ole iga 2

(6)1-21-8332 avalikus kohas KarS § 121 tegevuse realiseerimine automaatselt kvalifitseeritav KarS § 263 järgi. KarS § 263 tuleb sisustada korrakaitseseaduse §-st 55 lähtudes ning juhinduda Riigikohtu praktikast, mille kohaselt peab KarS § 263 korral olema häiritud kellegi teise isiku, kes ei olnud intsidendi osapooleks, rahu. Konflikti olemus või selle lahendamise koht või viis peavad olema sellist laadi, mis annaks alust rääkida mitte ainult isikuvastasest süüteost, vaid sellega kaasnenud avaliku korra raskest rikkumisest. Kaebaja pole viidanud ühelegi tõendile, mis annaks alust väitele, et Y poolt toimepandu tuleks kvalifitseerida avaliku korra raske rikkumise käigus toimepandud kehalise väärkohtlemisena. Väita, et tal puudus juurdepääs kriminaalasja materjalidele, kaebaja ei saa, sest kohtueelse menetluse lõpule viimisel anti
  1. mail 2021 talle tutvumiseks kõik kriminaalasja materjalid. Kaebuse väide, et laata külastab suures koguses inimesi ja pole usutav, et vägivallatsemine kedagi ei häirinud, ei ole piisav. KarS §-de 121 ja 263 piiritlemisel tuleb lähtuda just konkreetsetest asjaoludest. Kõigi kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajate käest küsiti tema õigusrahu häirimise kohta. Ükski pole kinnitanud, et toimunu, niipalju kui nemad seda pealt nägid/kuulsid, oleks neid sellisel määral häirinud, et saaks rääkida kuriteost KarS § 263 järgi, pigem vastupidi. Nii märgib tunnistaja Q, kes löömist ei näinud, küll aga X poolt Y-le gaasi näkku laskmist, et kohal oli vaid paar külastajat, müüjat, ning see juhtum Q rahu ja turvalisust ei riivanud. Sisuliselt sedasama kinnitasid oma ütlustes tunnistajad W, Z. Tunnistajate ütluste kohaselt oli inimesi vähe, lapsed olid koolis, suurem osa inimesi ei näinudki seda konflikti. Kolm kõrvalist isikut ei hinnanud olukorda selliselt, et nende õigusrahu oleks rikutud. Nii on Y tegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 1 järgi. Seda ka seetõttu, et füüsilise konflikti ajendiks oli varasemast ajast pärinev varaline vaidlus, kus Y arvates oli X talle võlgu 30 000 Eesti krooni. 5.
  2. Kaebaja ei pea menetluse lõpetamist võimalikuks, kuna kahtlustatav ei ole heastanud kannatanule vägivallatsemist, rääkimata vabandustest.

§ 202

lg 7 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise tingimuseks pole kahtlustatava vabandamine kannatanu ees. Süüteoga tekitatud kahju võib olla kas varaline, füüsiline või moraalne. Varalise kahju tekitamist seose ravikuludega on kannatanu märkinud menetluse käigus, kuid pole esitanud tsiviilhagi. Moraalsele kahjule on kaebaja samuti viidanud, kuid märkinud, et selle otsustab kohus. Kuna kaebaja pole kohtueelse menetluse vältel esitanud tsiviilhagi, puudus kahtlustataval võimalus täita tingimust kahju heastamise osas. Kaebaja väitel pole kannatanule piisavalt selgitatud tsiviilhagi esitamise korda. Riigiprokurör leidis, et kannatanule pole tehtud menetluse käigus takistusi tsiviilhagi esitamiseks. Kannatanul oli piisavalt aega ja võimalust seda teha. Tsiviilhagi esitamise õigust selgitati kaebajale tema kannatanuna ülekuulamisel

  1. oktoobril
  2. Protokollist nähtuvalt kinnitas X vastavast õigusest ja korrast aru saamist ja lubas esitada hagi siis, kui täpsed kahjusummad on selgunud.
  3. jaanuaril 2021 saatis menetleja X-le e-kirja, et pole saanud vaatamata eelnevale telefonivestlusele jätkuvalt tagasisidet tsiviilhagi osas so tekitatud kahju ja seda tõendavate kuludokumentide osas.
  4. veebruari 2021 e-kirjas palus menetleja korduvalt kannatanult vastavaid andmeid.
  5. veebruari 2021 e-kirjas teatas X, et soovib ravikulude katteks 500 eurot, 7000 eurot saamata jäänud tulu (märkus: X müüs laadal komme) ja 25 000 eurot moraalse kahju eest. Samal päeval saatis menetleja kannatanule e-kirja, milles palus esitada ka tekkinud kahju tõendavaid dokumente, et hagi ära vormistada. Vaatamata menetleja palvetele, kannatanu kokkuvõttes küsitud andmeid ei esitanud. Uurimisasutus koostas
  6. mail 2021 õiendi, mis kajastab menetleja suhtlust kannatanuga tsiviilhagi esitamise teemal. Jääb ebaselgeks, mis takistusi kannatanule tehti tsiviilhagi esitamisel. Kannatanul oli ca 10 kuud tsiviilhagi esitamiseks. Suhtluses menetlejale viitas ta juristi abi kasutamisele. Menetleja tegi tsiviilhagi sisuliselt valmis ja see vajas vaid kannatanu allkirja, vajadusel korrigeerimist. Toimikus olev menetleja suhtlus kannatanuga kinnitab, et uurimisasutus tegi kõik endast sõltuva, et kannatanul oleks võimalik esitada tsiviilhagi. Kriminaalmenetluse lõpetamisega pole võimalik viivitada seetõttu, et oodata, kas ja 3

(6)1-21-8332 millal kannatanu otsustab hakata oma õigusi realiseerima. Kannatanul olid kõik võimalused tsiviilhagi esitamiseks. 5.5. Kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel ei tähenda seda, et kahtlustatav on käitunud õiguspäraselt. Riigiprokuratuuri hinnangul ei saa sellist menetluse lõpetamist käsitleda ka kui avalikkusele signaali saatmisena, et selliseid tegusid võib toime panna. Vastupidi, lõpetades menetluse

§ 202

alusel, asub riik seisukohale, et kahtlustatava käitumises on olemas kõik kuriteo tunnused, lihtsalt selle hukkamõistu väljendamiseks, ülekohtu heastamiseks ja kahtlustatava edaspidise õiguskuuleka käitumise tagamiseks ei ole kriminaalkaristus kõige tõhusam vahend. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE 6. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse X esindaja vandeadvokaat V. Sadekov, kes taotleb määruse tühistamist, menetluse jätkamist ja kuriteokahtlustuse ümberkvalifitseerimist KarS § 263 lg 1 p 1 järgi. Oma taotlusi põhistab kaebuse esitaja kokkuvõtlikult järgmiselt.

§ 202lg 7 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise eeldused ei ole täidetud.

Kaebaja ei nõustu prokuratuuriga, et kahtlustatava süü ei ole suur ja kannatanu õigusi ei ole rikutud. Kahtlustatav tekitas kannatanule valu ja punetuse oimupiirkonnas. Järelikult ei olnud tegu pelgalt konfliktiga nagu väitis kahtlustatav, vaid pidi toimuma löök, mis punetuse tekitas. Kehaline väärkohtlemine moodustub juhul, kui see põhjustab valu (RKKK 3-1-1-29-15 p 11.1) Valulävi on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt RKKKo nr 3-1-160-10, p 16). Riigiprokurör leidis, et füüsilise konflikti ajendiks oli asjaolu, et Y arvates oli X talle võlgu 30 000 Eesti krooni. Sellest järeldub, et Y läks laadale kavatsetult ja kasutas kannatanu peal vägivalda. Seega on kahtlustatava tegevus tahtlik. Lisaks füüsilisele valule tundis X moraalset valu ja hirmu edasise ees ning ründe jätkumist. Kannatanu sai sündmusest vaimse trauma. Kahtlustatava süü on suur. Kui kõik käituksid nii nagu kahtlustatav ja sel juhul ei hinnataks süü väikseks ning avalik menetlushuvi puuduks, viiks see rohke vägivallatsemiseni. Kui selline tegevus on lubatav, hakkaksid paljud seda ära kasutama. Kuna tahtlik kehaline väärkohtlemine leidis aset laadal, siis toimus see avalikus kohas korrakaitseseaduse (KorS) § 54 kohaselt. Avalikuks kohaks on koht, kuhu on ligipääs kolmandatel isikutel, kes ei ole õigusrikkujaga isiklikult seotud. KorS § 55 lg 1 p 1 keelab avalikus kohas teisi isiku löömise, tõukamise, kaklemise, teise isiku, looma või asja pihta asjade loopimise neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt. Prokuratuur leidis, et kedagi kolmandatest isikutest selline tegevus ei häirinud ja keegi otseselt hirmu ei tundnud. Tunnistaja Z ütluste kohaselt menetleja küsimusele “Kas antud juhtum häiris Teie rahu ja turvalisust?” vastas tunnistaja, et “Ainuke mure oli see, et ma kartsin, et settinud gaas jäi kauba peale.” Võib sellest järeldada, et ta siiski tundis hirmu ja võis tunda hingelist ärevust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Kaebus jääb rahuldamata. 8. Prokuratuur on oma määrustes selgitanud kaebajale asjakohaselt ja põhjalikult seda, et

§ 202

lg-te 1,7 alusel kriminaalmenetluse lõpetamine on menetlust lõpetava prokuröri kaalutlusotsustus, kuhu on edasikaebemenetluses, s.o ka ringkonnakohtul, võimalik sekkuda piiratud ulatuses ehk juhul, kui saab rääkida kaalutlusveast.

§ 208

lg 7 võimaldab ringkonnakohtul teha prokuratuurile ettekirjutusi õigusnormi sisu tõlgendamise ja kohaldamise osas. Ringkonnakohtuniku hinnangul on prokuratuur mõistnud

§ 202lg-tes 1,7 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise eelduseid õigesti ja sisustanud need asjakohaste 4

(6)1-21-8332 argumentidega. Kaalutlusotsustuse tegemisel võttis prokuratuur arvesse kõiki kaebuses nimetatud ja asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Seetõttu veast, mis annaks ringkonnakohtule aluse sekkuda prokuratuuri kaalutlusõigusesse, rääkida ei saa. Vaidlustatud 4. novembri 2021 määruses on riigiprokurör selgitanud kaebajale ammendava põhjalikkusega

§ 202

lg-te 1,7 kohaldamise eeldusi, sh kuidas sisustada määratlemata õigusmõisteid nagu „süü ei ole suur“ ja „avalik menetlushuvi,“ asjassepuutuvat kohtupraktikat. Need on esitatud kokkuvõtvalt eelpool p-des 5.1-5.

  1. Samade selgituste ülekordamine pole vajalik. Nii vastab ringkonnakohtunik järgnevalt konkreetsetele kaebuse väidetele ja toob välja asjas olulisema.
  2. Osa kaebuse argumentatsioonist on pühendatud ringkonnakohtu veenmisele selles, et kahtlustatav pani toime tahtliku kuriteo, s.o kannatanu kehalise väärkohtlemise. Selles vaidlus puudub. Prokuratuur tuvastas kõik

§ 202

lg-tes 1,7 sätestatud eeldused, sh esmase eeldusena kahtlustatava Y poolt tahtliku teise astme kuriteo toimepanemise, mis ei ole karistatatav vangistuse alammääraga. Ringkonnakohtunik märgib seejuures, et prokuratuur on õigesti mõistnud KarS § 121 lg 1 ja § 263 lg 1 p 1 koosseisulisi tunnuseid, tuginenud asjakohasele kohtupraktikale ega ole seetõttu Y tegevuse kvalifitseerimisel KarS § 121 lg 1 järgi eksinud, nagu leiab kaebaja. Seejuures on kaebuses väidetud KarS § 263 lg 1 p 1 puhul samuti tegu KarS § 4 lg 3 tähenduses teise astme kuriteoga, mille sanktsioon võimaldab prokuratuuril oma määrusega kriminaalmenetlust lõpetada

§ 202lg-te 1,7 alusel.

Nii ei võimalda kaebuse väited rääkida sellest, et prokuratuur kvalifitseeris kahtlustatava tegevuse valesti ja eksis

§ 202lg-te 1,7 kohaldamise esmase eelduse osas. On tõsi, et Kar

S § 263 lg 1 p 1 sanktsioonimäärad on KarS § 121 lg-st 1 märksa rangemad, võimaldades sel juhul argumenteerida kahtlustatava suurema teosüü kasuks. Y tegevuse õiguslikul kvalifitseerimisel ei ole aga määrav kaebuses toonitatud tõsiasi, et rünne toimus avalikus kohas. Riigiprokuratuur on kuriteokoosseisude piiritlemisel lähtunud asjakohaselt sellest, et ükski laadal viibinud kõrvaline isik kas ei märganud kahtlustatava ja kannatanu vahelist tülitsemist või kui märkas, siis ei mõjunud see talle häirivalt. Uurimisasutus selgitas kõnealust asjaolu tunnistajate ülekuulamisel neid selle kohta eraldi küsitledes. Sama tõdemus kehtib kaebuses viidatud tunnistaja Z puhul, kelle ütluste kohaselt tundis ta vaid mõningast muret sellest, kas kannatanu poolt pihustatud gaas võis jääda kaubale. Seega tuleb tõdeda, et tunnistaja tähelepanu ei köitnud negatiivselt mitte U käitumisakt, vaid hoopis X tegevus, mille osas koostati 17.05.2021 kriminaalmenetluse mittealustamise teade. Ringkonnakohtunik lisab sedagi, et KarS § 263 puhul peab olema alust rääkida, et juhtunu mitte lihtsalt mõjus kõrvalisele isikule häirivalt, vaid häiriv mõju pidi olema intensiivne (RKKKo 1-18-7276/80, p 19). Kaebuse argumendid ja tunnistajate ütlused seesugusele mõjule ei viita. 10. Kaebaja ei nõustu prokuratuuriga selleski, et Y suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks esinevad

§ 202

lg-tes 1,7 sätestatud muud eeldused, s.o tema süü ei ole suur ja asjas puudub avalik menetlushuvi. Süü suuruse hindamisel on prokuratuur lähtunud asjakohaselt teo toimepanemise asjaoludest, tekitatud kahju liigist, suurusest. Prokuratuur võttis arvesse kaebuses kirjeldatud kannatanu tervisekahjustust, s.o punetust otsmikul. Ringkonnakohtunik märgib, et tegu ei ole raske kahjustusega, mis annaks aluse rääkida suurest teosüüst. Kaebuses on viidatud ka X moraalsele kahjule, mis ta sai läbielatu mõjul. Ringkonnakohtunik märgib, et kannatanu ei ole kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitanud, mistõttu ei ole põhjust heita kahtlustatavale ette varalise või mittevaralise kahju vabatahtlikku hüvitamata jätmist. Kaebuses on viidatud süü suuruse hindamisel kuriteo motiivile ja põhjusele, milleks oli kannatanu väidetav võlgnevus kahtlustatava ees, millest neil tekkis laadal tüli. Kaebaja on tõlgendanud asjaolusid oma nägemuse kohaselt ja järeldanud üksnes väidetava võlgnevuse olemasolust, et kahtlustatav oli planeerinud tulla laadale kannatanut füüsiliselt ründama. Prokuratuur arvestas, et konflikt tekkis isiklike suhete pinnalt, s.o väidetava võlgnevuse sissenõudmisest, ent samasugusele järeldusele füüsilise ründe etteplaneeritusest ei jõudnud. Prokuratuuri 5

(6)1-21-8332 seisukohad ja järeldus osutavad, et kahtlustataval tekkis tüli küll väidetava võlgnevuse sissenõudmise pinnalt, ent sõneluse ülekasvamine üheks rusikalöögiks kannatanu aadressil toimus äkkviha tõttu. See tähendab, et tegu oli ette planeerimata ja juhuslikku laadi, mis toetab prokuratuuri järeldust väiksemast teosüüst. Selliselt arvestab prokuratuuri hinnang teosüüle kõiki kaebuses esitatud asjakohaseid, s.o süü suurust mõjutavaid, tegureid. Eelnev kinnitab, et Y kuritegu ei olnud raske. Nii on täidetud kriminaalmenetluse lõpetamise eeldus, mille kohaselt ei tohi kahtlustatava süü olla suur. 11. Kaebuse argumentatsioonist kumab ringkonnakohtuniku hinnangul läbi arusaam, et kahtlustatavat on tingimata vajalik kohtulikult karistada. Nagu prokuratuur kaebajale asjakohaselt selgitas, on karistusvõimu monopol riigil, mistõttu kannatanu kahtlustatava kohtulikku karistamist nõuda ei saa. Prokuratuur pidas oma menetlusotsustusega kohaseks reageerida kahtlustatava avaliku ja kohtuliku karistamise asemel

§ 202lg 2 p 2 alusel kohaldatava mõjutusvahendiga.

Pelgalt kannatanu soov, et kahtlustatavat siiski kohtulikult karistataks, ei ole piisav avaliku menetlushuvi sedastamiseks. Prokuratuur võttis avaliku menetlushuvi sisustamisel asjakohaselt aluseks kahtlustatava isiku. Avaliku huvi olemasolu võib eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt põhjendada sellega, kui kriminaalmenetluse lõpetamine ja teo toimepannud isiku karistamisest loobumine võiksid tingida kahtlustatava poolt uute süütegude toimepanemise. Kahtlustatav on kriminaalkorras karistamata ja pole teadaolevalt pannud viimasel ajal toime ka väärtegusid. Nagu eelnevalt märgitud, võib kuriteo toimepanemist pidada tema puhul juhuslikuks. 12. Arvestades kuriteo asjaolusid ja selle esmakordsust kahtlustatava elus, ei saa väita sedagi, et

§ 202

lg 2 p 2 alusel mõjutusvahendit Y suhtes kohaldades võiks saada kannatada ühiskonna usk õiguskorra kehtivusse. Kaebuse väited, et prokuratuur annab kriminaalmenetluse lõpetamisega Y suhtes signaali, nagu on avalikus kohas vägivallatsemine lubatud, ei ole asjakohased. Lõpetades kriminaalmenetluse

§ 202

alusel, ei väljendanud prokuratuur kahtlustatavat õigeks mõistvat seisukohta, vaid vastupidi, kinnitas sellega kahtlustatava poolt kuriteo toimepanemist. Kaebuses esitatud mõttekäik, et menetlust ei saa lõpetada, kuna nii võib jääda mulje, et teiste väärkohtlemine laadal on normaalne ja see tekitab ühiskonnas ärakasutamisele alti pretsedendi („Vaba voli, tee mis tahad ja karistada ei saa“), on üleliia dramaatiline. Sama võiks väita mistahes kuriteo kohta, mille suhtes seda sätet rakendatakse. Nii võiks jõuda tõdemuseni, et

§-i 202 polegi võimalik kohaldada. Ometi on kõnealust lõpetamise alust kohaldatud juba pikki aastaid eri liiki kuritegude suhtes ja pole teada, et see oleks põhjustanud ühiskonnas karistamatusetundest tingitud kuriteolaineid. 13. Eelnevat arvestades ja juhinduvalt

§ 208lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 4. novembri 2021 määruse muutmata ja X esindaja V. Sadekovi kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.