Obsah (15)

§ 199§ 391§ 144§ 138§ 174§ 663§ 657§ 659§ 466§ 175§ 477§ 178§ 162§ 169§ 662

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 25.11.2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-2128 Tsiviilasi Kuusalu vall

) § 218 sätestatud nõuetele. Menetlusdokumentidega tutvumine ja nende kohta kohtule seisukoha esitamine kujutas

§ 199

lg-s 1 sätestatud menetlusosalise õiguste teostamist ning olid seetõttu vajalikud toimingud. Seejuures oli nii avaldusele vastamine kui ka määruskaebuse esitamine seaduses sätestatud menetlustoimingud, mis olid vältimatud maa- ja ringkonnakohtus kostja menetlusõiguste teostamiseks ning tsiviilõiguste kaitseks. Samuti oli vajalikeks toiminguteks kohtunõuetele vastamine. Vähemalt keskmise kvaliteediga õigusteenuse osutamiseks oli vältimatult vajalik esindajal suhelda kliendiga, et täita teatamiskohustust (võlaõigusseaduse (VÕS) § 624), nõustada klienti ning saada kliendilt vajadusel juhiseid (VÕS § 621). Selle alla kuulusid ka konsultatsioonid kliendiga (sh hageja apellatsioonkaebuse vastuse osas). Kostja lepingulisel esindajal kulus maakohtus seisuga märts 2018 tsiviilasja materjalidega tutvumiseks ja õigusliku positsiooni kujundamiseks kokku 8 tundi. Menetlus algas maakohtus veebruaris

1. Arvestades kohtuasja õiguslikku keerukust ja selleks ajaks maakohtule esitatud menetlusdokumente, ei saanud kostjal vajalikku aega kuluda üle 6 tunni, s.o taotletust 2 tunni võrra vähem. Kostjal kulus 12.01.2019 apellatsioonkaebuse koostamiseks ja selleks vajalikeks toiminguteks aega kokku 12 tundi. 12.01.2019 menetlusdokumendi sisulist teksti oli ligikaudu kümnel ja poolel lehel, millele lisandusid menetlusdokumendi lisad. Menetlusosaline peab oma menetlusõigusi kasutama otstarbekalt. Kostja menetlusõiguste mõistlikuks teostamiseks vajaliku menetlusdokumendi koostamiseks ja kohtule esitamiseks kuluv mõistlik aeg oli maksimaalselt 10 tundi, mistõttu ajakulu ei olnud põhjendatud 2 tunni ulatuses. Hageja vastuväited, et kostja esindas end tegelikult ise, ei välistanud menetluskulude kindlaksmääramist. Lepingulise esindaja kulu oli põhjendatud seega 4 089,60 eurot (120 eurot x 34,08 tundi) 4.
2. Kostja palus kahjuna kindlaks määrata kulud 650 eurot. Teises kohtuasjas tehtud jõustunud kohtulahendi alusel kostjale tekkinud kulud ei olnud menetluskuludeks käesolevas kohtuasjas. Samuti ei saanud kohus menetluskulude kindlaksmääramisel hinnata, kas kostjal oli hageja vastu kahjunõue

§ 391lg 1 järgi.

Seetõttu ei olnud kostja taotlus 650 euro väljamõistmiseks menetluskulude kindlaksmääramise menetluses põhjendatud. 4.3. Täitedokumendi tühistamisel võis võlgnik täitemenetluse seadustiku (TMS) § 42 alusel nõuda, et sissenõudja tagastaks täitekulud (TMS § 37 lg 1 p 4, p 5, § 38 lg 2, kohtutäituri seadus § 31 lg 1, § 38 lg 4 ja 5). Täitekulud kui hagi tagamise määruse täitmise kulud hüvitatakse kohtuväliste kuludena

§ 144

p 5 mõttes ja menetluskuludena

§ 138

lg 1 mõttes 3 menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (

§ 174) (vt ka Riigikohtu 19.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 45).

Harju Maakohtu 01.03.2018 kohtumääruse ja hageja täitmisavalduse alusel algatati täitemenetlus täiteasjas nr 011/2018/

1. Käesolevas asjas lõpplahendi jõustumisel tühistati kohaldatud hagi tagamise abinõud (30.06.2020 otsuse resolutsiooni p 4.2.). Kohtutäitur mõistis 22.05.2018 täitekulu väljamõistmise otsusega kostjalt välja täitekulu 789,60 eurot (summa tasutud 05.04.2019). Kohtutäitur mõistis 10.12.2019 täitekulu väljamõistmise otsusega kostjalt välja täitekulu 31,80 eurot (summa tasumata). Kostja kandis seoses hagi tagamise määruse täitmisega TMS § 37 lg 1 nimetatud täitekulusid 789,60 eurot. Seega määras kohus kindlaks kostja kohtuvälise kulu 789,60 eurot. 4.
2. Kostja pidas oma menetluskuludeks kohtutäitur 29.03.2018 ja 21.11.2019 otsustega määratud sunniraha ja otsuse täitmisega kaasnevaid täitekulusid (kokku 1 000 eurot). Kohus leidis, et sunniraha TMS § 183 ja 261 mõistes on sunnivahend, mida rakendatakse sundtäitmisel oleva kohustuse täitmise tagamiseks. Sunniraha ei ole TMS § 37 lg-s 1 nimetatud otseseks kuluks, st täitekuluks. Eeltoodust tulenevalt polnud sunniraha

§ 144

p 5 mõistes hagi tagamise määruse täitmise kuluks.

§ 144

p 5 kaitse-eesmärk hõlmas üksnes TMS § 37 lg 1 mõistes täitekulude hüvitamist menetlusosalisele.

§ 144

p 5 kaitse-eesmärgiga ei olnud hõlmatud kostjale sunnivahendi rakendamise tagajärjel tekkinud kulude hüvitamine. Eeltoodust tulenevalt polnud kostja suhtes rakendatud sunniraha 700 eurot ja sunniraha otsuste täitmisega kaasnenud täitekulud 300 eurot

§ 144p 5 kohaselt hüvitatavaks menetluskuluks.

Hagejal tuli hüvitada kostjale 4 929,20 eurot (lepingulise esindaja kulu 4 089,60 eurot + hagi tagamise määruse täitmise kulu 789,60 euro + riigilõiv 50 eurot). Hageja määruskaebus

1. Hageja palus maakohtu määrus tühistada. Kostja koostas oma seisukohad kohtumenetluses tegelikult ise ja tema tollasest kolleegist jurist Y üksnes allkirjastas need ja saatis kohtule. Sellele viitasid asjaolud, et väidetav esindaja ei osalenud mitte ühelgi kohtuistungil ja menetlusdokumendid olid koostatud emotsionaalselt, mis oli omane kostjale. Kostjal on õigusharidus. Harju Maakohus leidis 23.09.2021 määruse p-s 6, et kostja ise koostas oma dokumendid. Kuna kostja esindas ennast kohtuvaidluses juristina tegelikult ise, siis polnud põhjendatud mõista vallalt välja mh kulusid, mis seisnesid esindatava ja esindaja vahelises koostöös ja kliendi konsultatsioonis. Kohus vähendas kulusid vaid 4 tunni võrra. Selliselt polnud kohus tegelikult piisavalt kaalunud ja põhjendanud vastaspoole menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Maakohus hindas vaid kahte menetlustoimingut, ülejäänu osas oli kohus hoolimata valla detailsetest vastuväidetest vaid üldsõnaliselt lugenud, et kulud olid põhjendatud ja vajalikud. Kohus rikkus põhjendamiskohustust. Suurimaks põhjendamata ja ebavajalikuks kuluartikliks kostjal oli määruskaebuste ja erinevate korduvate taotluste esitamise menetluskulud, kuivõrd kostja määruskaebused ja taotlused ei olnud põhjendatud ja jäid rahuldamata. Põhjendamatud olid ka vastuhagi koostamiseks kulunud menetluskulud, kuna see jäi menetlusse võtmata. Maanteeameti kirja jättis kohus tähelepanuta. Kostja esitas menetluskulude nimekirja hilinenult, mistõttu oleks tulnud see jätta tähelepanuta. Kostja märkis kuluks tutvumise valla sellise vastusega, mida menetluses ei esitatud. Kohus kostja vastuväidetele ei reageerinud. Kohus oleks pidanud hindama ja arvestama, et kuivõrd olulise osa kostja menetluskulusid oli tekitanud tema enda põhjendamatu ja ebavajalik tegevus kohtumenetluses. Seega oli ebaõiglane 4 ja põhjendamatu mõista menetluskulu välja vastaspoolelt. Kostja ei kasutanud menetlusõigusi heauskselt ja tekitas sellega vallale ja ka endale täiendavaid põhjendamatuid kulusid. Kohus mõistis hagejalt välja 789,60 eurot (hagi tagamise määruse täitmise kulud), mis ei olnud aga põhjendatud. Kostja tegi kehtiva hagi tagamise määruse tingimustes tee kasutamisele pidevaid takistusi, st rikkus kehtivat hagi tagamise määrust tahtlikult ja pidevalt. Sellega seotud kõik kulud tuli jätta kostja kanda. Kostja määruskaebus
2. Kostja nõustus maakohtuga, kuidas kujunes kohtumääruse resolutsiooni p-des 6, 7, 8 toodud summa 4 929,20 eurot, kuid kostja ei nõustunud resolutsiooni p-s 9 määratud 2 130,40 euroga (rahuldamata jätmine). Õiglane ja õige oleks, kui kohus määraks hüvitamisele 5 629,20 eurot ja jätaks rahuldamata 1 430,40 eurot. Väljamõistetud hüvitise määr pidi olema 700 euro võrra suurem. Hageja peab hüvitama kostjale sunniraha kokku 700 eurot kohtutäituri 29.03.2018 ja 21.11.2019 otsuste alusel. Ringkonnakohus tühistas hagi tagamise määruse, mille alusel ning valla nõudel määras kohtutäitur kostjale sunnirahad. Selle tulu sai Eesti Vabariik (kolmas isik). Kui viivitamata täitmisele kuuluvat lahendit muudetakse või lahend tühistatakse, peab sissenõudja tagastama võlgnikule viivitamatu sundtäitmisega saadu ja hüvitama võlgnikule sundtäitmise vältimiseks tehtud kulutused. Menetluse edasine käik
3. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ja andis pooltele tähtajad nendele vastamiseks. Pooled vaidlesid teineteise määruskaebusteele vastu ja palusid jätta need rahuldamata. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja saatis need

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

1. Kostja esitas 01.11.2021 täiendava seisukoha ja tõendi. Ringkonnakohus jättis hageja määruskaebuse käiguta ja määras hagejale tähtaja kaebuse resolutsiooni täpsustamiseks. Hageja esitas seisukoha kostja menetlusdokumendi kohta ja täpsustas enda kaebuse resolutsiooni. Hageja palus jätta kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata. Kostja vastas täpsustusele, et vaidleb hageja määruskaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Tallinna Ringkonnakohus leiab, et vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 1 ja §-le 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebused rahuldamata.

§ 659

ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja leidis, et menetluskulud tuli jätta välja mõistmata ja kostja avaldas, et ta ei vaidlustanud hüvitise välja mõistmata jätmist 1 430,40 euro ulatuses. Kuna 1 430,40 euro osas ei ole maakohtu määrust vaidlustatud, siis on maakohtu määrus

§ 466lg 3 järgi vaidlustamata osas jõustunud.

Vastuseks määruskaebuste väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

§ 175

lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 11.02.2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 11; Riigikohtu 18.05.2010 määrus nr 3-2-1-43-10, p 19). Ringkonnakohus ei saa ümber hinnata maakohtu 5 poolt põhjendatuks loetud lepingulise esindaja kulusid pelgalt seetõttu, et menetlusosalise hinnangul kulus menetlusdokumendi koostamiseks vähem aega või oli menetlusosalise hinnangul põhjendatud õigusabi osutaja tunnitasu väiksem. Ringkonnakohus saab maakohtu diskretsiooniotsust ümber hinnata ainult siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire.

§ 477

lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt (

§ 174lg 8).

1. Esmalt lahendab ringkonnakohus kostja määruskaebuse. Kostja leidis, et hageja peab hüvitamata talle menetluskuluna sunniraha. Maakohus leidis õigesti, et sunniraha ei ole hagi tagamise määruse täitmise kulu ja tegemist ei ole hüvitatava menetluskuluga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega täies ulatuses ja neid ei korda, kuna maakohus ei eksinud hinnangu andmisel. Juhul kui kostjale tekkis hagi tagamisega kahju, siis on kostjal õigus nõuda seaduses ettenähtud alustel ja tingimustel kahju hüvitamist. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusest võimalikku kahju hüvitamise nõuet läbi ei vaadata.
2. Järgmiseks lahendab kohus kostja määruskaebuse. Ringkonnakohus ei nõustu, et maakohus jättis kostja kulud sisuliselt hindamata. Maakohtu põhjenduste p-s
3. analüüsis kohus põhjalikult, miks esinduskulud olid vajalikud ja põhjendatud ning mis osas tuli kulusid vähendada. Maakohtu põhjendused olid piisavad ja selgelt jälgitavad. Kohus hindab menetluskulusid lühidalt ja konkreetselt, arvestades menetluse mahtu ja laskumata üksiktoimingute sisusse. Ringkonnakohus saab hinnata vaid seda, kas maakohus ületas diskretsiooni piire. Hageja hinnangul jättis kohus tähelepanuta asjaolu, et tegelikkuses esindas kostja ennast menetluses ise (hageja viitas kostja 18.04.2018 e-kirjale). Maakohus refereeris määruse p-st 6 hageja vastuväiteid (tegemist polnud kohtu seisukohaga) ja leidis, et need ei välista kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude kindlaksmääramist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega. Hageja viidatud e-kiri (I kd lk 162) ega ka asjaolud, et esindaja ei osalenud kohtuistungitel või menetlusdokumentide kirjastiil, ei ole piisavad selleks, et lugeda tõendatuks hageja väide, et tegelikkuses ei kasutanud kostja menetluses lepingulist esindajat, vaid koostas kõik menetlusdokumendid ise ning esindaja vaid allkirjastas dokumendid. Asjaolu, et menetlusosalisel on õigusteadmised, ei võta temalt võimalust kasutada menetluses osalemiseks lepingulist esindajat (Riigikohtu 19.10.2016 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-86-16). Hageja leidis, et osade kulude eest tuleb tasu jätta välja mõistmata, kuna need ei olnud põhjendatud kulud või toimingud. Hageja väite näol on sisuliselt tegemist etteheitega menetluskulude jaotusele. Menetluskulude jaotust sai vaidlustada ainult kohtuotsuse peale peale edasi kaevates vastavalt

§ 178lg-le 1.

Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäid hageja kanda (IV kd lk 83p). Ka kassatsioonimenetluse kulud jäid hageja kanda (IV kd lk 103). Menetluskulude kindlaksmääramise vaidluses menetluskulude jaotust ümber ei vaadata. Hageja viidatud

§ 162

lg 4 (kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik) kohaldub menetluskulude jaotamisel. Menetluskulude kindlaksmääramise regulatsioon ei anna alust jätta lepingulise esindaja kulud välja mõistmata hageja kaebuses toodud asjaoludel. Mh

§ 169

lg 3 kohaldamata jätmist ei saa menetluskulude kindlaksmääramise menetluses enam parandada. Maakohus sai lähtuda praegu vaid

§ 175lg-st 1 ja selle kohaldamisel maakohus ei eksinud.

Hageja leidis, et kohus mõistis hagejalt välja menetluskulu, mida tegelikkuses polnud tekkinud. Kostja märkis, et tutvus hageja seisukohaga, kuid tegelikkuses hageja seisukohta ei esitanud. Maakohus hindas kostja seda kulud ja pidas põhjendatuks. Menetluskulude nimekirja kohaselt pidasid kostja ja tema esindaja ringkonnakohtu menetluses veebruaris 2019 konsultatsiooni 6 hageja vastuse osas (III kd lk 139). Toimiku materjalist nähtus, et hageja vastas apellatsioonkaebusele 20.02.2019 (III kd lk 117). Seega oli hageja vastuväide alusetu. Hageja arvates tuli kulud jätta välja mõistmata selle tõttu, et kostja esitas menetluskulude nimekirja maakohtule hilinenult, st pärast kohtuistungit. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see selline asjaolu, mille tõttu menetluskulud peaksid jääma välja mõistmata. Toimikust nähtub, et maakohus andis 22.11.2018 istungil (III kd lk 32) kostjale tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks kuni 29.11.2018 ja hagejale tähtaja vastamiseks 03.12.

1. Kostja esitas nimekirja tähtaegselt ja hageja sai sellele vastuväiteid esitada. Hageja vastuväiteid tähtaja määramisele istungil ja 03.12.2018 menetlusdokumendis ei esitanud. Samuti polnud menetluse läbiviimine selle tõttu takistatud. Maakohus määras kindlaks kostja kohtuvälise kulu (hagi tagamise määruse täitmise kulud) 789,60 eurot. Hageja leidis, et need kulud tuli jätta välja mõistmata, sest hageja pöördus kohtutäituri poole kehtiva kohtulahendiga. Ringkonnakohtus nõustub täies ulatuses maakohtu hinnanguga ja ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. TMS § 42 näeb ette, et täitedokumendi tühistamisel võib võlgnik nõuda, et sissenõudja tagastaks täitekulud. Hageja väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.
2. Arvestades eeltoodut ei ole poolte määruskaebused edukad ja ringkonnakohus jätab need rahuldamata. Puudub maakohtupoolne rikkumine, mis võiks anda alust maakohtu määruse tühistamiseks ja menetluskulude suuruse ümberhindamiseks.
3. Kostja esitas määruskaebemenetluses dokumentaalseid tõendeid. Määruskaebemenetluses on tõendite esitamine lubatud (

§ 662lg 3) ja kohus võtab need vastu.

Samas jätab kohus nendega arvestamata, kuna asja lahendamise seisukohalt pole neil tähtsust. 14.

§ 178

lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. 15.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 7