Obsah (8)

§ 116§ 120§ 118§ 119§ 137§ 23§ 143§ 123

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Gea Lepik Määruse tegemise aeg ja koht 30. november 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-4129 Kohtuasi C avaldus X

§ 116

lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud olulisi asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem

§ 120

lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus).

§ 118

lg 1 järgi peavad vanemad teostama lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus

§ 119

järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. Vanemate lahuselu korral võib aga otsustusõiguse üleandmise asemel olla osal juhtudel vajalik vaadata vanemate ühine hooldusõigus tervikuna üle ning muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Selleks saab kohus

§ 137

lg 1 alusel vanema nõudel ühise hooldusõiguse lõpetada ja anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse (vt ka Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 24). Lisaks tuleb arvestada, et vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada 7 2-20-4129 hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga (vt Riigikohtu
3. mai
4. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 19). Vanemate hooldusõiguse muudatuste üle otsustades teeb kohus

§ 23

ning § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise üle otsustamine kohtu kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Praegusel juhul ei anna määruskaebuse väited alust arvata, et maakohus oleks ülaltoodu vastu eksinud, sh mõistnud kehtivat õigust ekslikult või jätnud asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata või arvestamata.

1. Kuigi ema soovib vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist, ei ole ema toonud kohtumenetluses esile selliseid asjaolusid, mis annaksid alust vanemate ühise hooldusõiguse täielikuks või osaliseks lõpetamiseks ja emale ainuhooldusõiguse üleandmiseks. 18.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ei anna alust ema väide, et isa ei soovi lapse elus osaleda, on lapsele võõras ning isa ja lapse vahel ei ole emotsionaalset sidet. Kuigi isa kohtus lapsega esimest korda alles siis, kui laps oli 7-aastane, on tänaseks isa ja lapse vahel tekkinud lähedane side. Laps on ise ilmutanud isa vastu huvi (vt Lasnamäe Linnaosavalitsuse
3. juuni
4. a seisukoht) ning ema avaldusest nähtub, et isa hakkas lapsega suhtlema ja talle ülalpidamist andma juba enne kohtus isaduse tuvastamist. Ka pärast kohtus isaduse tuvastamist näitas isa jätkuvalt üles soovi lapse elus aktiivselt osaleda ja hooldusõigust teostada. Lapse esindaja ja lastekaitsetöötajate seisukohtade põhjal saab järeldada, et isa on võimeline lapse eest hoolitsema. Lasnamäe Linnaosavalitsuse
5. juuni
6. a seisukohast ja Kiili Vallavalitsuse
7. juuli
8. a seisukohast nähtub, et isal õnnestus lapsega lühikese ajaga luua emotsionaalne side ja turvaline kiindumussuhe. Laps hakkas teda peagi isaks ja issiks kutsuma (vt lapse esindaja
9. juuni
10. a seisukohale lisatud lapse ärakuulamise protokoll ning Kiili Vallavalitsuse
11. juuli
12. a seisukohale lisatud kokkuvõte vestlusest lapsega). Laps rääkis Lasnamäe Linnaosavalitsuse lastekaitsespetsialistidele, et talle meeldib isa ja isa perekond ning ta suhtleb ja kohtub nendega rõõmuga. Isa ja lapse vahelist kiindumussuhet kinnitab seegi, et kui laps kohtus isaga esialgse õiguskaitse korras ringkonnakohtu
13. detsembri
14. a määrusega kindlaks määratud ajutise suhtluskorra alusel esimest korda üle kolmveerand aasta, oli ta väga rõõmus ja hakkas pärast tervitamist isale kohe oma uudiseid rääkima (vt laste esindaja poolt
15. jaanuaril 2021 kohtule esitatud Lasnamäe Linnaosa Valitsuse
16. jaanuari
17. a e-kiri). Seega kinnitavad praeguses kohtumenetluses kogutud tõendid seda, et isa huvitub lapsest, soovib tema elus osaleda ning neil on tekkinud lähedane suhe. 18.
18. Kolleegium mõistab, et suurema osa lapse elust on lapse hooldusõigust teostanud ainult ema ning emal on seetõttu lapsega tugevam side. Ainuüksi see ei anna aga alust vanemate ühist hooldusõigust lõpetada ja emale ainuhooldusõigust anda. Selleks ei anna alust ka ema väide, et tal on keeruline lapsega seotud otsustusi teha, kuna ta peab neisse kaasama ka isa. Asja 8 2-20-4129 materjalidest nähtub, et ema ei ole üritanud isa lapsega seotud otsuste tegemisse kaasata. Olukorras, kus isa ja lapse vahel on tekkinud tugev side, isa on võimeline lapse eest hoolitsema ning ei ole teada, et vanemate vahel esineks põhimõttelisi erimeelsusi lapsega seotud tähtsates küsimustes, ei ole kohtul alust vanemate ühises hooldusõiguses muudatusi teha. Muudatuste tegemiseks ei anna alust ka emapoolse suguvõsa negatiivne suhtumine isasse ega asjaolu, et isa ei pruugi pärast isaduse tuvastamist olla lapsele alati elatist korrapäraselt tasunud ja on seda vahel teinud osade kaupa. Ema oletused, et isal ei ole Eestis sissetulekut ega vara ning ta saadetakse tõenäoliselt maksupettuse tõttu Eestist välja, on paljasõnalised ega ole asjassepuutuvad. Kohus arvestab hooldusõiguse küsimust lahendades hetkeolukorda ega hinda seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda (vt Riigikohtu
19. mai
20. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 21).
21. Kuigi ema on määruskaebuses palunud maakohtu määruse tühistada, ei ole ta määruskaebuses selgelt esile toonud, kas ta soovib kohtult teistsugust määrust ka suhtluskorra määramise osas. Arvestades seda, et kaebuse väited puudutavad siiski ka isa ja lapse kohtumisi, mõistab kolleegium, et ema soovib maakohtu otsust vaidlustada ka selles osas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga ema esile toonud ka asjaolusid, mis annaksid alust isa ja lapse suhtlemist muul viisil määrata või seda piirata. 19.
22. Lapsel on

§ 143

lg 1 järgi õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine, kui üks vanem ei ela lapsega koos. Vanemate lahuselu korral peavad vanemad

§ 143

lg 21 järgi leppima kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises ning kui nad seda ei suuda, määrab vanemate vaidluse korral kohus lapse ja lahus elava vanema suhtlemise korra. Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus

§ 123

lg 1 järgi lähtuma esmajoones lapse huvidest, kuid arvestama seejuures ka nii vanemate hooldusõigust, vanemate õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanematega suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi (vt Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21).

§ 143

lg-st 1 tulenevalt on eelduslikult lapse huvides see, et ta teab, kes on tema vanemad, ja et ta saab lahus elava vanemaga suhelda. Sellest tulenevalt on ka lapsega koos elav vanem kohustatud üldjuhul lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ning toetama igati lapse ja teise vanema kontakti, sh julgustama last teise vanemaga suhtlema ja olema lapsele teise vanemaga suhtlemisel emotsionaalselt toeks. Vanem ei tohi kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga (vt Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 18). Suhtluskorra kindlaksmääramise avaldust

§ 143

lg 21 alusel lahendades ei saa kohus jätta avaldust rahuldamata ja suhtluskorda määramata. Riik saab

§ 143

lg-te 3–5 alusel sekkuda vanema ja lapse suhtlemisõigusesse juhul, kui vanemaga suhtlemine ei ole lapse huvidega kooskõlas ning see kahjustaks lapse tervist ja arengut.

§ 143

lg 3 järgi lapse ja vanema suhtlusõiguse piiramisel ei ole määrav lapse tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning kahjustaks lapse tervist ja arengut (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-9408, p 13.2;
3. aprilli
4. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-16111, p 18). Kui laps ei ole lahus elava vanemaga pikka aega kohtunud ega suhelnud, tuleb mh hinnata, kas lapse ja isa vahelise suhtlemise taastamiseks on vaja rakendada üleminekumeetmeid. Näiteks tuleb hinnata, kas on vaja muuta suhtluskorda selliselt, et lapse ja isa kohtumisi suurendatakse mingi aja jooksul (vt Riigikohtu
5. novembri
6. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-9408, p 13.2.2). 9 2-20-4129 Eelneva kohaselt määrab kohus ka lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korra lapse huvidest lähtudes, kaaludes kõiki asjas esitatud asjaolusid, ning kõrgema astme kohus sekkub alama astme kohtu kaalutlusotsusse üksnes juhul, kui alama astme kohus on eksinud asjaolude kaalumisel, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. 19.
7. Praegusel juhul ei ole kolleegiumil alust arvata, et maakohtu kehtestatud suhtluskord oleks vastuolus lapse huvidega ning kahjustaks lapse tervist ja arengut. Isa ja lapse vahel on tekkinud emotsionaalne side ja turvaline kiindumussuhe. Laps on avaldanud soovi isaga suhelda ja kohtuda ning lapsel on selleks õigus. Laps on küll ühel juhul avaldanud, et ei taha isa juurde minna (vt Kiili Vallavalitsuse
8. juuli
9. a seisukoht), kuid asjas esitatud seisukohad ja tõendid viitavad selgelt sellele, et laps avaldas seda ema ja emapoolse suguvõsa mõjutustel (vt nt lapse esindaja
10. juuni
11. a seisukoht ja selle lisa; Lasnamäe Linnaosa Valitsuse
12. juuni
13. a seisukoht; Kiili Vallavalitsuse
14. juuli
15. a seisukoht ja selle lisa). Isa ja laps kohtusid üle pika aja
16. detsembril 2020 ning laps oli isa nähes väga rõõmus (vt laste esindaja poolt
17. jaanuaril 2021 kohtule esitatud Lasnamäe Linnaosa Valitsuse
18. jaanuari
19. a e-kiri). Isa kinnitas
20. novembri
21. a taotluses, et on saanud lapsega ringkonnakohtu
22. detsembri
23. a määrusega kindlaksmääratud ajutise suhtluskorra alusel ligi aasta vältel kohtuda üksikute eranditega kolmapäeviti kell 17–
24. Viimased pool aastat on lapse üleandmine toimunud vanemate kokkuleppel lastekaitseametniku juuresolekuta, mis näitab, et vanemad suudavad suhtluskorda rahumeelselt täita. Isa sõnul on laps talle avaldanud, et sooviks isaga oluliselt rohkem suhelda. Kolleegiumil ei ole alust selles kahelda. Vahepealne ligi aasta pikkune aeg on võimaldanud isal ja lapsel omavahelist suhet tugevdada ning ei ole mingit alust arvata, et lapse ööbimine isa juures kahjustaks last. Emal on kindlasti lapsega tugev emotsionaalne side, kuid see ei tähenda, et lapsel ei saaks lähedast suhet olla ka isaga. Laps ööbis isa juures paar korda juba enne
25. a märtsi (vt Lasnamäe Linnaosa Valitsuse
26. juuni
27. a seisukoht) ning ei ole teada, et ta oleks seda vastumeelselt teinud. Asja materjalidest nähtub, et isa ja laps saavad omavahel eesti ja inglise keeles edukalt suheldud. Asjaolu, et isa on lubanud lapsel Playstationiga mängida ja ostnud talle Coca-Colat, ei anna alust isa ja lapse suhtlust piirata. Samuti ei pea isa lapsega suhtlemisel lähtuma ainult ema arusaamast selle kohta, milliseid tegevusi võiksid isa ja laps koos ette võtta ning millised tegevused on last arendavad.
28. Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
29. Kolleegium jätab määruskaebuse menetluskulud TsMS § 172 lg 1 II lause alusel menetlusosaliste enda kanda, v.a lapse esindaja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 II lause alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik 10