Obsah (6)

§ 179§ 512§ 173§ 172§ 509§ 174

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Kristiina Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 15.11.2021, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-1701 Tsiviilasi V. R. avaldus G. R. surnuks tunnistamiseks Menet

§ 179lg 9).

1. Toimetada määrus kätte avaldajale ja saata Siseministrile. Edasikaebe kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse üksnes avaldaja. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu Võru kohtumaja kaudu 30 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. V. R. esitas 31.01.
3. a kohtule avalduse, milles taotleb, et kohus tunnistaks surnuks tema täisealise poja G. R. . Avalduse kohaselt on avaldajale ja teistele lähedastele teada, et G. R. läks aprillis
4. aastal Soome ehitusele tööle. Sealt ta helistas avaldajale ja side temaga oli telefonikõnede näol olemas. Soomes töötas ta paar kuud ja seejärel suundus tööle Rootsi. Ka Rootsist pidas ta sidet emaga telefoni teel. Viimane side ema ja poja vahel oli 20.10.
5. a, kui G. R. helistas emale Saksamaalt, tema jutu järgi Berliinist ja teatas, et nüüd ta on Saksamaal ja soovib seal tööle minna. Pärast seda on temaga kõigil sugulastel, eelkõige emal, aga ka tema õdedel- vendadel igasugune side katkenud. Rohkem lähedasi, lapsi, elukaaslasi tal Eestis ei ole. Avaldaja on helistanud peale kadumist Eesti Saatkonda Berliinis ja uurinud ka politseist, kuid andmeid G. R. kohta saanud ei ole. Rahvastikuregistri andmetel ei ole G. R. ühtegi kehtivat isikut tõendavat dokumenti, ID kaardi ja passi kehtivus lõppes 16.02.
6. a. On ebatõenäoline, et isik saab aastaid elada ja toimetada mõnes välisriigis omamata ühtegi kehtivat isikut tõendavat dokumenti või arvestades tavapäraseid suhtlemisvõimalusi (facebook, meil, telefon, Skype jms ) üldse endast märku ei anna, seda enam, et varasemalt ta andis oma asukohast emale alati teada. Arvestades avaldajale teadaolevat infot poja tervise kohta, samuti seda, et alates 20.10.
7. a puuduvad igasugused andmed tema elusoleku kohta, on avaldaja hinnangul ebatõenäoline, et G. R. on elus. Avaldaja soovib G. R. surnuks tunnistamist, et saaks lõpule viidud tema isa N. R. pärimisasi ja müüdud pärandvara hulka kuuluv ühisomandis olev korteriomand.
8. Kohus algatas avalduse alusel 27.02.
9. a määrusega menetluse G. R. surnuks tunnistamiseks. Kohus avaldas 28.02.
10. a Eesti üleriigilises väljaandes Ametlikud Teadaanded teate, milles kutsus üles teadmata kadunud G. R. esitama kohtule andmed oma elusoleku kohta. Kohus kutsus üles ka kõiki teisi isikuid esitama kohtule andmeid G. R. elusoleku kohta. Teates määratud tähtaja jooksul keegi kohtule andmeid G. R. elusoleku kohta ei esitanud. Kohus küsis ka Siseministrilt andmeid teadmata kadunud G. R. kohta ning seisukohta isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta.
11. Siseministeerium esitas kohtule kirjaliku arvamuse, milles leidis, et käesoleval ajal ei ole veel piisavalt andmeid, millest saab järeldada, et G. R. on surnud. Siseministeeriumile teadaolevatel võib G. R. viibida välisriigis, eeldatavasti Saksamaal. Siseministeerium soovitas kohtul isiku kohta täpsema teabe saamiseks pöörduda justiitskoostöö raames Saksamaa pädevate asutuste poole.
12. Siseministeeriumi soovitusel otsustas kohus koguda täiendavaid tõendeid G. R. elusoleku kohta ja edastas Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi vahendusel Saksamaa Liitvabariigi pädevale asutusele tõendite kogumise taotluse Nõukogu (EÜ) määruse nr 1206/2001 alusel. Schönebergi
13. astme kohus teatas 08.09.
14. a vastuses kohtule, et erinevatel päringu saanud Saksamaa Liitvabariigi ametiasutustel puudus mistahes informatsioon G. R. kohta.
15. 19.10.
16. a e-kirjaga andis Politsei- ja Piirivalveameti Paide politseijaoskonna menetlusgrupi vanemuurija Meelis Maaslepp kohtule teada, et politsei on saanud kinnituse G. R. elusoleku kohta. M. Maaslepi teatel laekus 08.10.
17. a politseile teade, et 23.09.
18. a on läbi Eesti Vabariigi Suursaatkonna Berliinis esitanud G. R. isikut tõendavate dokumentide taotluse. Seoses sellega võeti ühendust Berliini saatkonnaga. Telefonivestluses saatkonna töötajaga laekus informatsioon ,et G. R. on Saksamaal kodutu ja elab nn varjupaigas. Saatkonnale sai esitada palve, et G. R. kirjutaks omakäelise selgituse. Läbi saatkonna laekus G. R. poolt 12.10.
19. a koostatud taotlus, milles ta annab teada, et on teadlik oma teadmata kadunuks kuulutamisest, on teadmata kadunud vabatahtlikult ja ei soovi oma lähedastega enam kohtuda. Ühtlasi palub isik lõpetada tema otsimine ja eemaldada kuulutus internetist. KOHTU SEISUKOHT
20. Kohus leiab, et V. R. avaldus G. R. surnuks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 19 lg 1 kohaselt võib kohus huvitatud isiku taotlusel teadmata kadunud isiku surnuks tunnistada, kui viie aasta jooksul ei ole andmeid, et ta on elus. Käesolevas asjas on Politsei- ja Piirivalveamet esitanud kohtule andmed G. R. elus olemise kohta
21. aastal. Seetõttu ei ole isiku surnuks tunnistamine põhjendatud ja avaldus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 511 lg 3 kohaselt toimetab kohus avalduse rahuldamata jätmise määruse kätte avaldajale ning saadab valdkonna eest vastutavale ministrile, kui viimane ei ole avaldaja. Vastavalt

§ 512

lg-le 2 võib surnuks tunnistamise avalduse rahuldamata jätmise määruse peale esitada määruskaebuse üksnes avaldaja. Menetluskulude jaotus 7.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib kohus määruses, millega hagita menetluse avaldus lahendatakse, menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.

§ 172

lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane.

§ 172

lg 7 näeb ette, et kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt

§ 509

lg-le 1 võib kohus isiku surnuks tunnistamise menetluse algatada üksnes avalduse alusel. Kohus jätab avalduse rahuldamata. Seega tuleb

§ 172lg 7 alusel jätta menetluskulud avaldaja kanda.

Kohus algatas isiku surnuks tunnistamise menetluse avaldaja avalduse alusel, kelle huvides tehakse lahend. Kohtu hinnangul on avaldaja

§ 172lg 1 kohaselt menetluskulusid kandma kohustatud isikuks.

Seetõttu kohus jätab menetluskulud avaldaja kanda. 8.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab kohus määruses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Käesolevas asjas on teadaolevateks menetluskuludeks tõlkekulud, mis on seotud Saksamaa Liitvabariigi pädevalt asutuselt tõendite kogumisega. Asja materjalidest nähtuvalt on kohus 01.03.2021. a määrusega määranud Filoloog OÜ-le kirjaliku tõlke eest tasu koos käibemaksuga summas 35,32 eurot ja 02.11.2021 a kinnitanud Filoloog OÜ arve summas 62,26 eurot tõlke eest. Kokku on riigieelarvest tõlkekuludena välja makstud seega 97,58 eurot.

§ 179

lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kuna menetluskulud jäävad avaldaja kanda, siis

§ 179

lg 1 alusel mõistab kohus tõlketasu summas 97,58 eurot välja avaldajalt riigituludesse. Vastavalt

§ 179

lg-le 5 peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul.

§ 179

lg 9 kohaselt riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude maksmisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask kohtunik