Obsah (8)

§ 403§ 76§ 101§ 195§ 397§ 94§ 113§ 42

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristi Rickberg Otsuse tegemise aeg ja koht 8. november 2021, Tallinnas, Tallinna Kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-102863

§ 403

lg 1 kohustub krediidiasutus toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõutekohase hoolsusega. Hageja eiras kõiki hoolsusmeetmeid ja võimaldas kosjale lubamatu laenusumma.

1. Kostja leiab, et õige laenu põhiosa jääk peaks olema 2 758,46 eurot. Kostja ei nõustu intressi summaga. Hagejaga nõuab kostjalt viivisemäära 0,13% päevas, mis ületab peaaegu viiekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellist selgelt ülemäärast ja kostjat ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära tuleb pidada tühiseks. Kohtuotsuse põhjendused
2. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
3. Asjas puudub vaidlus, et tutvunud laenuandja üldtingimustega, Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehega ja hinnakirjaga on kostja kasutanud laenuandja Ferratum Bank p.l.c poolt võimaldatud laenulimiiti (dlt 52-65). Kostja ei täitnud kohustust laenu tagastamiseks ning jättis osamaksed tähtaegselt tasumata. 27.09.2020 on kostjale edastatud arve maksetähtajaga 12.10.2020 (dtl 84). 11.10.2020 on edastatud kostjale meeldetuletuskiri (dtl 66) hoiatusega, et juhul, kui võlgnevust ei tasuta, öeldakse kostjaga sõlmitud leping üles ning leping lõppeb
4. päeval, lepingu lõppemisel muutub kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kostja võlgnevust ei tasunud.
5. Hageja palub välja mõista kostjalt põhivõlgnevus 2996,46 eurot, intress 464,00 eurot ja viivis 539,54 eurot. Kostja vaidleb hagile vastu, kuna kostja leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid.
6. Kohus leiab, et hageja põhinõude alus saab olla võlaõigusseaduse (

) § 401 lg 1, mille kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

§ 76lg-st 1 tulenevalt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Antud juhul puudub vaidlus küsimuses, et hageja andis kostjale üle krediiti 2996,46 euro ulatuses. 13.

195 lg 1 kohaselt toimub lepingu ülesütlemine ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele.

§ 101

lg 1 p-st 4 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja lepingu üles öelda. 27.09.2020 on kostjale edastatud arve maksetähtajaga 12.10.

1. 11.10.2020 on edastatud kostjale meeldetuletuskiri hoiatusega, et juhul, kui võlgnevust ei tasuta, öeldakse kostjaga sõlmitud leping üles ning leping lõppeb
2. päeval, lepingu lõppemisel muutub aga kogu võlgnevus sissenõutavaks. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, oli hagejal õigus kostjaga sõlmitud leping kooskõlas

§ 195

lõikega 1 ja

§ 101lg 1 punktiga 4 üles öelda ning nõuda kogu seni tasumata võlgnevust.

3 14. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjal tuleb

401 lg 1 ja § 76 lg 1 alusel hagejale tagastada põhivõlgnevus. Hagiavalduse kohaselt on põhivõlg 2996,46 eurot. Kostja leiab, et õige laenu põhiosa jääk peaks olema 2758,46 eurot. Kohus märgib, et asjas puudub vaidlus, et kostja on saanud krediiti summas 2996,46 eurot, kuid kostja ei ole esitanud tõendeid, et kostja on 238 eurot sellest summast tagastanud. Kostja on küll viidanud krediidikonto väljavõttele, kui kostja ei ole täpselt ära näidanud, millistest asjaoludest või ülekannetest peaks ilmnema, et selline võlgnevuse tagastus on toimunud. Seega on kohus seisukohal, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 2996,46 eurot. 15. Seoses kostja vastuväidetega, et hageja ei ole lepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, märgib kohus järgmist. Kostja on väitnud, et kostja ei saanud tasuda võetud kohustusi, kuna tema ainus sissetulekuks oli ja on pension summas 461,59 eurot ja sotsiaaltoetus ravimite peale 34,01 eurot kuus, kokku 495,60 eurot. Kohus märgib, et nähtuvalt kostja poolt hagejale esitatud taotlusest oli kostja ise avaldanud, et tema sissetulek on 1150 eurot + 332 eurot, s.o 1482 eurot kuus (dtl 277278). Kohus märgib, et

§ 403

⁴ lg 3 kohaselt küsib krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Nähtuvalt eelviidatud kostja taotlusest on kostja ise avaldanud enda sissetulekute kohta valesid andmeid, kui tema tegelik igakuine tulu oli ja on üksnes 495,60 eurot. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandest nähtub, et kui tarbija enda tahtlik käitumine toob kaasa tarbija krediidivõimekuse valesti hindamise ja krediidi andmise tarbijale, kes tõeste ja täielike andmete esitamise korral poleks krediiti saanud, ei ole tarbijal õigus tugineda

§ 403

⁴ lõikele 6 ja krediidiandja poolt krediidivõimelisuse valesti hindamine ei too kaasa

§ 403

⁴ lõikes 7 nimetatud tagajärgi (Võlaõigusseadus II, kommenteeritud väljaanne, Paul Varul jt, lk 612). Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal alust tugineda väitele, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, olukorras, kus kostja on ise esitanud hagejale valeandmeid. Seega on kostja vastavasisulised vastuväited põhjendamatud. 16. Järgnevalt analüüsib kohus hageja intressinõuet. Kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes kehtib Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt intressimäär 49,09% aastas.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

§ 94

lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kohus leiab, et kooskõlas

§ 397

lg 1 ja

§ 94lg 1 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress summas 464 eurot.

Intressivõlgnevuse kujunemine on kajastatud lepingul sooritatud operatsioonide väljavõttes (dtl 69-83). 17. Hageja on esitanud kostja vastu ka viivisenõude. Hageja nõuab kostjalt viiviseid põhivõlgnevuselt 2996,46 eurot intressimääras, mis on 49,09% aastas, s.o 0,136% päevas. Hagiavalduse kohaselt on viivised sissenõutavaks muutunud summas 603,13 eurot, kuid hageja palub viivised välja mõista üksnes summas 539,54 eurot. Kohus märgib, et

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

4 lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 18. Kohus leiab, et hagejal on õigus kostjalt viivist nõuda, kuid antud juhul on hageja nimetatud viivisemäär ebamõistlikult suur. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-118-16 p-s 17 asunud seisukohale, et eelduslikult tuleks

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Kohus märgib, et seadusjärgne viivisemäär on 8% aastas, seega ületab kokkulepitud viiviseväär kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ning on kohtu hinnangul tühine. Täiendavalt on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-118-16 p-s 18 märkinud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24; Riigikohtu
5. mai
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kohtul on võimalik hageja viivisenõue rahuldada üksnes seadusjärgses määras.
7. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal on õigus kostjalt nõuda perioodil 27.10.2020-24.03.2021 (149 päeva) viivist põhivõlgnevuselt 2996,46 viivisemääraga 8% aastas, s.o 0,0219% päevas, mis on 97,74 eurot. Seega tuleb kostjalt

§ 101

lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel välja mõista 24.03.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 97,74 eurot. Hageja nõue tuleb rahuldamata jätta osas, millega hageja palus kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivised summas 441,80 eurot.

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 alusel on hagihind 4000 eurot. Menetluskulud
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse, et kohus rahuldab esitatud hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. (digitaalselt allkirjastatud) Kristi Rickberg Kohtunik 5