1-21-8151/6

(21231701981)Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. oktoobri
2. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X (ik XXXXXXXXXXX) esindaja advokaat Marta Lember (XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. oktoobri
4. a määrus muutmata ning X esindaja advokaat Marta Lemberi esitatud määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 10.08.
6. a alustati kriminaalmenetlust nr 21231701981 KarS § 121 lg 2 p 2 alusel järgmistel asjaoludel. 10.08.2021 oli Y-l ja X-l lepitud kokku lapse Q üleandmine X kodusel aadressil XXX. Y saabus lapse üleandmisele ning kõik näis sujuvat – laps oli rahulik ning soovis isa juurde minna. Y aga ei andnud koheselt last üle, vaid alustas vestlust lapse sallide teemal, mille X pidavat tema arvates temale üle andma. Laps jäi sellest tulenevalt ootele ning ei läinud isa ega lapsehoidjaga tuppa. Tegelikkuses on Y juba saanud kõik lapsele vajalikud asjad, sh sallid, mida ta ei ole tagastanud. Tulenevalt sellest, et Y taaskord ei soovinud last rahulikult üle anda, alustas X üleandmise protsessi filmimist. Y ägestus filmimist nähes ning ründas X, lüües kahel korral X käe pihta, millest esimesel korral väändus ka X sõrm tahapoole. Laps, nähes tüli, hakkas nutma ning Y kasutas juhust ning pani lapse autosse tagasi istuma. Lapsehoidja, kes oli juba tööle saabunud, et olla lapse saabudes koheselt olemas, läks nutvat last rahustama, kuid Y ründas ka lapsehoidjat, tõmmates lapsehoidja autost jõuliselt eemale ning pigistades lapsehoidja õlavarsi, kuna arvas, et tema telefon on lapsehoidja kätte saanud. Nii X kui lapsehoidja tundsid mõlema ründe tõttu valu.
7. 26.08.
8. a koostas PPA Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse uurija prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määruse, millele 30.08.2021 on nõusoleku andnud Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör. 13.09.
9. a esitas PPA lõpetamise määruse juurde põhistused.
10. 24.09.
11. a esitas kannatanu esindaja kaebuse kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele. 1

(8)1-21-8151 Riigiprokuratuuri määrus

1. Riigiprokuratuuri 28.10.
2. a määrusega jättis Riigiprokuratuur esitatud kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör märkis, et täiendavate menetlustoimingute teostamist kaebaja pole taotlenud ja kuna ka riigiprokurör ei tuvastanud kriminaalasja materjalidega tutvunult vajadust täiendavalt tõendeid koguda, tuleb asuda seisukohale, et välja on selgitatud kõik võimalikud tähtsust omavad asjaolud ning kaebus puudutab üksnes olemasolevate tõendite hindamist ning tõusetunud kahtluste tõendatust. Võttes arvesse, et süüdistuskohustusmenetluse käigus kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa prokurörile ette kirjutada seisukohti tõendatuse osas, siis kuulub üksnes kontrollimisele, kas määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks vastavad seadusele ning kohtupraktikale. Kui vaidlustatud määruses on leitud, et Y lõi X eesmärgiga filmimine lõpetada, siis kaebuses leitakse, et valu tekitamine oli seejuures kaetud kaudse tahtlusega. Seejuures ei ole Y kriminaalasjas üle kuulatud ega tema enda käest tema tegevuse eesmärki täpsustatud. Riigiprokuröri hinnangul võib tõepoolest eeldada, et Y eesmärgiks oli filmimise lõpetamine X poolt, mida ta videosalvestiselt nähtuvalt ka korduvalt ja korduvalt palub. Seda möönab oma kaebuses Riigiprokuratuurile ka kannatanu esindaja, märkides kaebuse p-s 4.2 järgmist: „Kannatanu esindaja on arvamusel, et Y löök oli teadlikult ja sihilikult suunatud justnimelt X telefoni hoidva käe pihta selleks, et X-le tekitada valu ning et X seejärel telefoni maha pillaks või filmimise lõpetaks.“ Võib ju ka arvata, et kui Y tahtlus oleks olnud X-le just nimelt valu tekitada, siis oleks ta võinud lüüa ka mujale, kui üksnes telefoni ja telefoni hoidva käe pihta. Riigiprokurör leiab siiski, et Y ülekuulamine antud asjas ei oleks vajalik, kuivõrd tema kriminaalvastutus talle etteheidetavate tegude osas on välistatud juba videosalvestisel jäädvustatud välise teopildi järgi. Riigiprokurör nõustus eelneva menetlejaga selles, et käesoleval juhul ei ole KarS § 121 koosseis täidetud ning seetõttu pole olnud alust kellelegi kahtlustust esitada, kuid erinevalt eelnevast menetlejast, kes möönis kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisuliselt, et KarS § 121 objektiivne koosseis võib olla käesoleval juhul täidetud, ent ei ole tuvastatav Y tahe põhjustada Xle oma tegevuse läbi valu (ehk subjektiivne koosseis ei ole täidetud), ei leia riigiprokurör, et täidetud oleks ka KarS § 121 objektiivne koosseis ning seda eeskätt seetõttu, et praegusel juhul, mil ei ole küll alust kahelda X väites, et ta tundis valu, ei ole see tagajärg Y-le kogu sündmustikku hinnates riigiprokuröri hinnangul siiski omistatav. Riigikohus on korduvalt märkinud, et tagajärje omistamise teo toimepanijale võib välistada kannatanu enda ebakohane käitumine ning oma õigushüvede ohtu asetamine ehk (teadlik) eneseohustamine. Selle all peetakse silmas olukordi, kus isik kutsub enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt (nn tahtlik provokatsioon) või põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe lihtsalt õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega (nn süüline provokatsioon) (täpsemalt vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 1-20-3535/52 p-d 16-17). Praktikas on rõhutatud sedagi, et provokatsioon võib avalduda ka pikaajalises ning süstemaatilises käitumises (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. veebruari
6. a otsus asjas nr 3-1-1-1-15, p 11.1) ning on eraldi toonitatud tarvidust anda vajadusel hinnang ka kannatanu enda rollile sündmustikus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. oktoobri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-86-04, p 10). Riigikohus on hiljutises lahendis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. oktoobri
10. a otsus asjas nr 1-20-3046, p-d 36-38) põhjalikult selgitanud, et enda individuaalsete õigushüvede (teadlik) ohtu asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele. Riigikohtu hinnangul hõlmab teadlik eneseohustamine kindlasti ka tahtlikku provokatsiooni, s.o sisuliselt ründe väljameelitamise olukordi. Samuti asus Riigikohus seisukohale, et vähemalt juhtudel, kui 2

(8)1-21-8151 isiku käitumist iseloomustab teadlik tegutsemine (ulatumata siiski ründe meelega esilekutsumiseni), on alust rääkida teadlikust eneseohustamisest ka süülise teoprovokatsiooni korral (nt teis(t)e isiku(te) teadlik õrritamine ja ärritamine, seda ka pikema aja vältel). Teisisõnu ei ole alust teoga põhjustatud tagajärge isikule omistada olukorras, kus kannatanust lähtuvale (teadlikule) provokatsioonile reageeritakse viisil, mis on provokatsiooni olemust ja kaasnevaid asjaolusid kogumis arvestades oodatav ja adekvaatne. Kuigi üldjuhul keskendutakse süüküsimuse lahendamisel tõepoolest vaid ajaliselt kitsas raamistikus toimuvale üksiksündmusele (nt löömine), ei saa kohtuasja lahendamisel jätta kõrvale nn kaasnevaid asjaolusid. Süüdistatava tegu ei ole tihtilugu võimalik hinnata lahutatuna kas konkreetsest sündmustikust või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast kontekstist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 1-20-3046, p 33) Praegusel juhul on tegemist juhtumiga, kus X filmis Y vastu tema tahtmist lapse üleandmisel ning nagu võib lugeda välja Riigiprokuratuurile esitatud kaebusest ning järeldada ka käesoleva kriminaalasja keskmeks olevalt videosalvestiselt, on tegemist korduva tegevusega. Videosalvestiselt on näha, et Y läheb lapse üleandmisel endast välja just seetõttu, et X teda järjekordselt filmib ning viitab sellele ka oma korduvates palvetes filmimine lõpetada. X esindaja on selgitanud Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses, et „paljud lahuselavad vanemad jäädvustavad edaspidiste vaidluste ja alusetute süüdistuste vältimiseks laste üleandmise hetke. See võib mitte meeldida, aga see hoiab siiski ära hullemaid ja inetumaid olukordi laste ees.“ Riigiprokuröri hinnangul võib seesugune teise inimese järjepidev filmimine ja seda veel avalikus ruumis (ka käesoleva kriminaalasja keskmeks olev video on filmitud tänaval, väljaspool X elukoha territooriumi) vastata ahistava jälitamise kuriteokoosseisule. Kuivõrd käesoleva kriminaalasja keskmes ei ole mitte X tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmine, vaid Y tegevuse hindamine, siis ei analüüsi riigiprokurör käesolevalt pikemalt kas X võis ise toime panna teiseliigilise kuriteo, millisel juhul võiks Y tegevuse hindamisel tulla kõne alla ka hädakaitse institutsioon. Sellest hoolimata tuleb nentida, et igal juhul oli X poolt Y filmimine käesoleval juhul tema jaoks selgelt ebameeldiv ja provotseeriv, arvestades, et enne füüsilist sekkumist palus Y loendamatu arv kordi X-l filmimine lõpetada. Ehkki sotsiaal-eetiliselt ei ole võimalik heaks kiita Y poolt valitud viisi saavutada X poolt tema filmimise lõpetamine, ei ole see riigiprokuröri hinnangul kogu sündmustikku arvestades talle karistusõiguslikult etteheidetav. Seda enam, et videosalvestiselt nähtuvalt on Y ründe toimumise ajaks endast juba väga väljas ja mitte rahulikus seisundis ning sellises seisundis ei pruugi isik alati teha kõige kaalutletumaid otsuseid. Seejuures on alust arvata, et kannatanu kõigi eelduste kohaselt teiselt poolelt just sellist reageeringut ka ootas ja lootis. Järelikult ei ole Y löökide tulemusel saabunud tagajärg (kannatanu valuaisting) talle karistusõiguslikult omistatav ja kriminaalasi on õigesti lõpetatud. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele
3. X esindaja Marta Lember esitas Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse, milles palub tühistada Riigiprokuratuuri 28.10.
4. a määrus, kohustada prokuratuuri viima läbi täiendavad menetlustoimingud ning rahuldada menetluskulude hüvitamise taotlus. Kriminaalmenetluses on kogutud tõendina X telefoniga tehtud videosalvestis, millelt on näha Y löögid ja löökide jõud. Riigiprokurör tõdeb, et teopildist nähtuvalt ei ole põhjust kahelda X ütlustes, mille kohaselt tundis ta löökide tagajärjel valu. Seega on kriminaalmenetluses tuvastatud tõendite kohaselt võimalik järeldada, et objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast vaadatuna, tekitasid Y löögid X-le valu. Seega on Y X suhtes toime pannud kehalise väärkohtlemise. Y ja X on endised elukaaslased, kellel on ühine 3-aastane laps. Y ja X suhtlevad omavahel lapse kasvatuslikes küsimustes, hoolitsevad ühise lapse eest ning jagavad vastutust, mis kaasneb ühise lapse kasvatamisel. See tähendab, et Y ja X on jätkuvalt ka pärast kooselu lõppemist sisuliselt ja ühiseluliselt seotud ning tegemist on lähisuhtega, mis hõlmab ema, isa ja last. Ühise lapse ühine 3

(8)1-21-8151 kasvatamine ja tema eest ühiselt hoolitsemine, loob vaieldamatult sõltuvussuhte vanemate vahel ja seega ka lähisuhte. Subjektiivsest küljest on koosseis täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega, st isik peab vähemalt möönma, et löögi tagajärjel võib teisele isikule tekkida tervisekahjustus või löömine võib tekitada valu. Löömine ei ole normaalses inimestevahelises suhtluses aktsepteeritav ning on ilmne, et X lüües möönis Y, et ta tekitab sellega X-le vähemalt valuaistingu. Riigiprokuratuur tsiteerib küll viimatist Riigikohtu lahendit 1-20-3046, kuid on jätnud kaasnevad asjaolud ja isikute omavahelised suhted kõrvale. Nimelt on Riigiprokuratuur jätnud kõrvale asjaolu, et Y suhtes toimetatakse käesoleval hetkel kolme kriminaalmenetlust kahes erinevas riigis, milledes on Y toime pannud kehalise väärkohtlemise süüteod X vastu ning sissetungimise X elamisse – seega on Y puhul tegemist isikuga, kellel on kalduvus vägivaldsusele. Teiseks ei ole Riigiprokuratuur arvestanud sellega, et Y ja X vahel toimub vaidlus ühise lapse hooldusõiguse teemal ning Y on lapse üleandmisi korduvalt tahtlikult takistanud ning muudab lapse üleandmise teadlikult keeruliseks. Samuti on Y tunginud X majja vähemalt kahel korral, viies sealt ära nii väärtuslikke kui väheväärtuslikke esemeid. Viimasel korral teavitas X Y poolsest sissetungimisest ka politseid ning selles osas toimub kriminaalmenetlus nr YYYYYYYYYYYYYY. X ülekuulamisel annab kannatanu ütluseid, et Y tuli lapse üleandmisele ning laps oli nõus tulema lapsehoidja ja isaga tuppa, kuid Y hakkas X-lt nõudma mingeid salle, mille ta oli tegelikkuses juba varem ära viinud ning jätnud tagastamata. Kattuvad ütlused annab ka lapsehoidja C, selgitades, et kui laps emaga saabus, oli laps nõus isa ja lapsehoidjaga tulema, kuid Y hakkas nõudma mingeid salle ja seetõttu sattus laps ärevusse ja lapse üleandmine muutus keeruliseks. Sama tõendavad ka X esitatud videod, millega menetlejad kriminaalmenetluse käigus tutvusid. Arvestades, et Y saabus 10.08.2021 kohale selleks, et anda laps üle X-le nii nagu kohtu määratud suhtluskord ette nägi, kuid lapse üleandmise osas ei teinud Y mitte ühtki sammu, vaid vastupidi, võttis ülesse teema puuduvate sallide osas, keerutas last süles ning lohutades kurval toonil tegelikult rahulikku last, samuti küsides lapselt, kas laps üldse tahab issi juurde minna ning öeldes, et tal on lihtsalt lapsest kahju. On ilmne, et Y viivitab tahtlikult lapse üleandmisega, arvestades, et nii X kui C ütlused kattuvad sallide üleandmise nõude osas, siis on ilmne, et Y nõudis sallide üleandmist enne seda, kui X alustas filmimist. Tähendab, X alustas Y käitumise jäädvustamist kaameraga oma õiguste kaitseks ja seetõttu, et Y käitumises ilmnesid taaskord tunnused, millest nähtus, et Y ei soovi kohtu määratud suhtluskorda täita. Tõsi, Y läks endast välja, kui märkas, et X teda filmib, kuid seda just sellest tulenevalt, et Y mõistis, et X jäädvustab selle olukorra, kuidas ta eirab kohtu määratud suhtluskorda ning muudab lapse üleandmise keeruliseks. Kannatanul X-l on igal juhul õigus filmida lapse üleandmise protsesse olukorras, kus Y kavatseb kohtu määratud suhtluskorda rikkuda ning tegemist ei ole provokatsiooniga, mis õigustaks Y poolt toime pandud rünnet. Y on ise oma käitumisega viinud asja selleni, et X on sunnitud lapse üleandmiseid filmima, kuna Y ei anna last üle nii nagu kohtu määratud suhtluskord ette näeb. Samuti ei filmi X mitte kõiki lapse üleandmiseid, vaid alustab filmimist üksnes juhul, kui Y sõnad või teod viitavad sellele, et ta kavatseb määratud suhtluskorda rikkuda. Järgmises asitõendina vaadeldud videos kirjeldab menetleja, kuidas naisterahvas liigub laps süles auto juurde, avab auto ukse, paneb lapse autotooli ja sulgeb autoukse. Kannatanu esindaja tuletab siinkohal taas meelde, et Y saabus X elukohta selleks, et anda laps X-le üle nii nagu kohus on ette näinud, sellest hoolimata tõstab Y lapse autosse kavatsusega minema sõita. Seega on igati põhjendatud see, et X filmib lapse üleandmise korda eirava Y tegevust. Kannatanu esindaja esitab tõendina lisaks kriminaalmenetluses vaadeldud videotele ka sama päeva turvakaamera salvestise (algusega kell 9:20), millest nähtub, et pärast auto juures toimunud vestlust lapse üleandmise teemal ja Y manipulatsiooni ning ründeid nii X kui ka C suhtes, on Y lapsega, X ja C jõudnud maja ukse ette ning kui X soovib oma last sülle võtta, kuid Y kargab temast koos lapsega eemale, öeldes: „ei vii last kohe ära, niimoodi ei tehta“, mille peale juba varasemalt konfliktist häiritud laps hakkab valjusti nutma. Samuti on näha, et Y ise filmib X X 4

(8)1-21-8151 enda koduõues ning viib lapse taaskord minema. Y on kannatanu X ise viinud selleni, et X on hakanud lapse üleandmiseid filmima. 05.07.2021 oli kokku lepitud lapse üleandmine, kuid Y hilines ning pärast kohale jõudmist ründas X ja sisenes tema majja, et võtta kaasa erinevaid esemeid X kodust (selles osas toimub menetlus YYYYYYYYYYYYYY), 06.08.2021 saabus Y lapse üleandmisele, kui laps pidi tema juurde minema, 45 minutit kokkulepitust hiljem ning asus taaskord nõudma lisaks mingeid asju, soovides taaskord jõuga X majja siseneda. Täiendavalt, Y on varasemalt korduvalt rünnanud X (kriminaalmenetlus nr XXXXXXXXXXX, milles käesoleval ajal menetletakse kahte episoodi KarS § 121 lg 1 p 2 (?) alusel ja kriminaalmenetlus nr YYYYYYYYYYYYYY, milles menetlus lõpetati KarS § 121 lg 1 p 2 osas just seetõttu, et tegemist olevat sõna-sõna vastu olukorraga, ehkki X-l on ründe tagajärjel marrastused ja punetus. Samuti toimub menetlus Hispaanias). Olukorras, kus kannatanut on juba korduvalt rünnatud Y poolt ja mõlemad kriminaalmenetlused on esmalt lõpetatud seetõttu, et menetleja leiab, et pole võimalik tõendada, et sündmused ei toimunud just kahtlustatava poolt kirjeldatud viisil, on väga silmakirjalik kannatanule ette heita rünnete filmimist ja oma õiguste eest seismist. Tegemist on X enese õiguste kaitsega ning Riigiprokuratuuri viide sellele, justkui oleks kannatanu sellega ise provotseerinud ründe, või veelgi enam, pannud ise toime süüteo, on väär. Kannatanu esindaja leiab, et kannatanute hirmutamine Riigiprokuratuuri poolt viitega, nagu oleks kannatanud ehk ise toime pannud õigusvastase teo ja sellega ära teeninud kehalise väärkohtlemise, on õigusriigile täielikult sobimatu õiguspraktika ning seesuguseid väiteid sisaldavad prokuratuuri määrused tuleks juba põhjenduste ebakohasuse tõttu tühistada. Seda enam, et teine kriminaalasja kannatanu loobuski kaebuse esitamisest, kuna oma õiguste eest seismine on kannatanule muudetud äärmiselt keeruliseks ja ebameeldivaks. Kannatanu esindaja toob siinkohal välja, et Riigiprokuratuur on ise kehalise väärkohtlemise asjas avalikult andnud kannatanutele nõu teha videosalvestisi, fotosid, pidada päevkuid jms, et tõendada rünnete toimepanekut süüdistatava poolt ja kannatanu kirjeldatud viisil. X-le on soovitatud filmimist võimalike vägivallasündmuste ennetamiseks ja jäädvustamiseks ka ühes käimasolevas kriminaalmenetluses. Seega, isegi juhul, kui jaatada, et Y viis endast välja X poolne filmimine, siis ei ole kõiki asjaolusid arvestades filmimise näol tegemist mitte millegi ebaloomuliku ega sotsiaalselt taunitavaga ning X eesmärgiks ei ole kuidagi Y häirimine või endast välja viimine, vaid üksnes lapse üleandmise rikkumise filmimine, mida möönab videos ka Y ise ning sinnani on Y X ise oma tegevusega viinud. Seega ei ole kannatanu oma tegevusega mitte kuidagi provotseerinud Y määral, millega oleks kuidagigi õigustatud Y poolne rünne X suhtes. Lisaks soovib kannatanu esindaja selgitada, et Y tegevuse filmimine on oluline ka seetõttu, et Y süüdistab X vägivaldses ründes pea iga kord, kui last üle antakse. Y poolne süüdistus on näha ka turvakaamera salvestiselt, millelt ei nähtu füüsilist konflikti, küll aga on kuulda, kuidas Y teatab X-le: „Sina ründasid praegu mind, mul on ka vigastused, mille ma ära fikseerin“. Kuna seesuguseid süüdistusi loobib Y X-le igal kohtumisel, siis on X ka enda süütuse tõendamiseks otsustanud neid asjaolusid videosalvestada. Eeltoodud kogemustest tulenevalt ja menetleja soovitusi arvesse võttes on X asunud Y käitumist filmima, kui ilmneb, et Y ei soovi täita suhtluskorda ja alustab konflikti tekitamisega, millele võib järgneda füüsiline rünne. Seega on Riigiprokuratuur küll viidanud viimasele Riigikohtu praktikale selles osas, et kehalise väärkohtlemise asjades ei piisa üksnes kitsas ajaraamistikus oleva teopildi vaatamisest, vaid arvestada tuleb ka kaasnevate asjaoludega, kuid on ise jätnud kaasnevad asjaolud hindamata ning teinud lihtsa järelduse, et kuna X filmib Y, siis on ta järelikult kannatanuna ise esile kutsunud Y ründe ja seetõttu ei ole võimalik Y-le tegu objektiivselt omistada. Riigiprokurör leiab, et kui Y tahtlus oleks olnud X-le just nimelt valu tekitada, siis oleks ta võinud lüüa ka mujale, kui üksnes telefoni ja telefoni hoidva käe pihta. Kannatanu esindaja toob välja, et kriminaalmenetluse materjalide hulgas on sündmuskohale saabunud politseiametniku vormikaamera salvestise vaatlusprotokoll, milles on kirjeldatud, et X selgitab, et Y püüdis teda lüüa ka näkku, kuid ei tabanud ning Y lõi X ka vastu õlga (vt 19.08.2021 asitõendi vaatlusprotokoll 5

(8)1-21-8151 viitega kell 11:20:14-11:30:49). Samuti on kriminaalasja materjalide juures väljakutsele reageerinud politseiametniku ettekanne 12.08.2021, milles politseiametnik kirjeldab X poolt näidatud videost nähtuvat järgmiselt: „X endiselt filmib ning videolt nähtub, kuidas Y teeb löögiliigutused X poole, üks löök tabab ka telefoni, kuhu teised löögid tabavad, ei ole videolt nähtav.“ Seega on ilmne, et Y tahtlus ei olnud suunatud üksnes filmimise lõpetamisele, vaid tegelikkuses ka X-le valu tekitamisele. Need tõendid on olemas kriminaalmenetluse toimikus, kuid riigiprokurör on need jätnud tähelepanuta. Y on kehalise väärkohtlemise toime pannud korduvalt ning see näitab tema kalduvust sama kuriteo mitmekordsele toimepanemisele. Y suhtes toimub kriminaalmenetlus nr XXXXXXXXXXX, milles menetletakse Y poolt toime pandud kehalise väärkohtlemise süütegusid (08.07.2020 ja 25.12.2020 episoodid) X suhtes. Kusjuures oluline on välja tuua ka asjaolu, et kriminaalmenetluses nr XXXXXXXXXXX menetletava ühe episoodi osas on Y lausa sõnumites kelkinud, kuidas X on ta nii vihaseks ajanud, et Y viskas teda pooliku šampanjapudeliga (tõend on esitatud viidatud menetluses). Samuti käib Y suhtes kriminaalmenetlus kehalise väärkohtlemise osas Hispaanias. See näitab, et Y on vaieldamatult isik, kes kaldub vägivaldsusele. Samuti toimub Y suhtes kriminaalmenetlus nr YYYYYYYYYYYYYY, milles menetletakse Y poolset sissetungi X elamisse, menetleti ka kehalise väärkohtlemise süütegu, kuid selle menetlus on hetkel lõpetatud, kuid jõustumata ja lõpetamine vaidlustatud. Eeltoodud kriminaalmenetluste hulk, mida Y suhtes menetletakse, kinnitab vaieldamatult, et tegemist on vägivaldse isikuga, kes on X rünnanud korduvalt ning kahjuks ei nähtu, et Y õpiks pelgalt asjaolust, et tema suhtes kriminaalmenetlust läbi viiakse. Vastupidi, Y poolsed ründed X suhtes on üha sagenevad. Kui vastaks tõele Y ütlused, et ta ei ole vägivaldne isik, siis ei toimetataks tema suhtes nelja kriminaalmenetlust kahes erinevas riigis. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 28.10.
2. a määruse muutmiseks.
3. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist. Seetõttu ei ole kohtu pädevuses ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Kaebaja on küll taotlenud täiendavate menetlustoimingute tegemist, kuid pole toonud välja, milliseid toiminguid oleks menetleja pidanud veel tegema. Kaebuses ei tooda sisuliselt välja, milliseid asjaolusid ja milliste toimingutega saaks tõendada, vaid vaidlustatakse üksnes riigiprokuröri poolt tõenditele antud hinnangut. Täiendavate tõendite kogumata jätmist ei ole kaebaja ette heitnud. Kaebuses on leitud, et prokuratuur on tõendite hindamisel eksinud ning et kuriteoavalduses väljatoodud asjaolude pinnalt on sedastatav Y tegevuses kaebuses viidatud kuriteo toimepanemine. Nagu riigiprokurör oma määruses märkis, ei saa aga prokurörile kirjutada ette seisukohti tõendatuse osas. Seda aga kaebaja sisuliselt soovib, kuivõrd leiab, et tõendeid on valesti hinnatud ja prokuratuuri seisukohad ei vasta tõenditest ja Riigikohtu praktikast tulenevale. Asjaolu, et kaebaja hinnang tõenditest tulenevatele asjaoludele ei ühti prokuratuuri seisukohaga, ei anna aga alust kriminaalmenetluse jätkamiseks ega väiteks, et riigiprokurör oleks menetluslikult mõne reegli vastu eksinud.
4. Kaebaja leiab, et riigiprokurör on jätnud võtmata arvesse isikute omavahelisi suhteid ja kaasuvaid asjaolusid. Seejuures on kaebuse esitaja kirjeldanud toimunud sündmuse asjaolusid ning isikutevahelisi suhteid ja lapsega suhtluskorra täitmise probleeme. Kokkuvõtvalt on tuvastatud, et lapse üleandmisel on tihti esinenud probleeme, mistõttu X filmib lapse üleandmisi, mis aga 6

(8)1-21-8151 omakorda ärritab Y, kes käesoleval juhul palus korduvalt filmimine lõpetada, kuid selle jätkudes reageeris löögiga X telefoni hoidnud käe pihta. Neid asjaolusid on riigiprokurör oma määruses arvesse võtnud. Kaebaja selgitab X tegevust sellega, et poolte vahel on probleeme suhtluskorra täitmisega ning seetõttu on filmimine põhjendatud ja õigustatud. Selline seisukoht ei lükka aga riigiprokuröri poolt tuvastatut ümber, kuivõrd see ei muuda asjaolu, et Y filmimisest ärritub ja seega kaalutletult tegutseda ei pruugi. Nagu ka riigiprokurör välja tõi, on alust arvata, et kannatanu võis sellist reaktsiooni ette näha. Kuigi kaebaja sisuliselt leiab, et filmimine on tingimata vajalik, jääb sellekohane seisukoht arusaamatuks olukorras, kus lapse üleandmise juures viibis ka kõrvalise isikuna lapsehoidja, kelle ütlused kinnitavad X versiooni toimunust. Seega tuleb nõustuda riigiprokuröriga selles, et ei saa välistada, et kannatanu tegevus oli provotseeriv. Lisaks heidab kaebaja prokuratuurile ette, et olukorras, kus kriminaalmenetlus nr YYYYYYYYYYYYYY lõpetati just seetõttu, et tegemist oli sõna sõna vastu olukorraga, on prokuratuuri poolt väga silmakirjalik heita kannatanule ette rünnete filmimist ja oma õiguste eest seismist. Siinkohal on oluline aga märkida, et kriminaalmenetlus viidatud asjas lõpetati menetleja poolt põhistamata määrusega 17.08.

1. a (põhjendused koostati 31.08.
2. a). Käesolevas asjas Y-le etteheidetav episood leidis aset aga 10.08.
3. a, mistõttu ei saanud sellel hetkel olla X-le teada, et menetlus lõpetatakse, kuna tegemist on sõna sõna vastu olukorraga. Seega on kaebuse sellekohane väide kannatanu poolt oma õiguste kaitsmise eesmärgil Y filmimisest tagantjärele toodud põhjendus ega lükka ümber riigiprokuröri seisukohta võimalikust provotseerivast käitumisest Y aadressil.
4. Vaidlust pole selles, et pooltevahelised suhted on pingelised, kuid sellele ei ole lahenduseks ka kannatanu tegevus Y tegevuse filmimise näol, kuna nähtuvalt käesolevalt esitatud asjaoludest, muudab see vaid olukorra pingelisemaks ja tekivad konfliktid, mida mõistlikult lahendada ei suudeta. Märkida tuleb aga seda, et kaebuse põhjendused sellest, miks X peab vajalikuks Y filmida, ei oma kriminaalasja lõpetamise otsustamisel sisulist tähendust, kuivõrd seda ei eita ka kaebaja ise, et kahtlustatav sellekohasest kannatanu tegevusest häiritud on. Põhjendused sellest, miks kannatanu hinnangul on tema tegevusel õigustus, ei muuda aga kuidagi kahtlustatava meelestatust sellesse tegevusse. Nõustuda tuleb riigiprokuröriga sellest, et Y reaktsiooni toimunule ei saa kuidagi heaks kiita, kuid on eluliselt usutav, et olukorras, kus isik on endast väljas ja ärritunud, ei võta ta vastu mõistlikke otsuseid ja ei kaalu oma tegude tagajärgi alati läbi. Tähele tuleb siinkohal panna, et Y palus X-l filmimine korduvalt lõpetada, mitte ei reageerinud koheselt löömisega. Seega oli kannatanul vähemalt teoreetiliselt võimalus olukord rahumeelselt lahendada. See, et kannatanu filmimist vaatamata Y palvetele ei lõpetanud ning asjaolu, et ta võis möönda, et olukord võib lõppeda füüsilise ründega või löögiga, annab samuti pigem kinnitust prokuröri poolt viidatule provokatiivsest tegevusest. Kuigi kaebaja viitab, et Y puhul on tegemist isikuga, kes kaldub vägivaldsusele, millest annab aimdust asjaolu, et tema suhtes on käimas mitu kriminaalmenetlust, ei saa selle järeldusega täielikult nõustuda. Ringkonnakohus märgib, et kriminaalasi nr YYYYYYYYYYYYYY, millele kaebaja viitab, on lõpetatud ning selles on ringkonnakohus jätnud 30.11.
5. a määrusega vastava otsustuse muutmata. Väidetava Hispaanias toimuva kriminaalmenetluse osas ei ole võimalik kohtul seisukohta võtta, kuna selle osas puuduvad asjas mistahes tõendid.
6. Kaebuses on välja toodud, et kannatanute hirmutamine Riigiprokuratuuri poolt viitega, nagu oleks kannatanud ehk ise toime pannud õigusvastase teo ja sellega ära teeninud kehalise väärkohtlemise, on õigusriigile täielikult sobimatu õiguspraktika ning seesuguseid väiteid sisaldavad prokuratuuri määrused tuleks juba põhjenduste ebakohasuse tõttu tühistada. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse saab tühistada vaid KrMS § 208 lg 6 tulenevalt siis, kui kohus leiab, et on alust menetlust jätkata. Mingil muul põhjusel Riigiprokuratuuri määruse tühistamine ei ole seadusega kooskõlas ning selleks puudub kohtul pädevus. Kuivõrd ringkonnakohus leiab, et puudub vajadus teha täiendavalt menetlustoiminguid ning ka kaebuses ei taotleta ühegi faktilise asjaolu kinnitamiseks täiendavate tõendite kogumist, pole alust menetluse jätkamiseks. Lisaks tuleb märkida sedagi, et Riigiprokuratuuri määruses ei ole avaldatud seisukohta, et kannatanu oleks ise kuidagi kehalise väärkohtlemise „ära teeninud“, 7

(8)1-21-8151 sellise järelduse teeb kaebaja. Riigiprokuratuur on vaid viidanud asjaolule, et X enda käitumises võivad esineda kuriteotunnused, kuid kohus ei pea seda mitte hirmutamiseks, nagu kaebuse esitaja, vaid pigem tähelepanu juhtimiseks. Seejuures ei ole ei prokuratuuri ega ringkonnakohtu eesmärk kannatanu tegevust kritiseerida, vaid tuua esile probleemkohad pooltevahelises suhtluses ja käitumises, mis tulevikus võiksid loodetavasti samasuguste sündmuste kordumist ennetada.

1. Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus riigiprokuröri põhjendustega sellest, miks ei ole käesoleval juhul Y tegevuses KarS § 121 koosseis täidetud ning ei korda neid siinkohal üle, märkides vaid, et kaebuses esitatu ei lükka prokuröri seisukohti ümber. Lisaks märgib ringkonnakohus sedagi, et vaid kaebaja subjektiivse hinnangu pinnalt justkui esineks isiku tegevuses kuriteo tunnused, ei saa kohus menetlejat kohustada menetlust jätkama ning et kannatanul on õigus prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse lõpetamise määrus vaidlustada süüdistuskohustusmenetluse korras, kuid tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist.
2. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad ringkonnakohtu menetluses tekkinud valitud esindaja kulud X enda kanda.
3. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg-test 1, 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 28.10.
4. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 8