KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis (Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 14.september 2021.a,

§ 11lg 1 koosseisu olemasolu on eeltooduga kinnitust leidnud.

Psühhiaatrid on esitanud kohtule dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. X-l on diagnoositud raske psüühikahäire – püsikululise skisofreenia ägenemine (F20.00), hetkel viibib ta haiglas tahtest olenematul ravil 4 2-21-10898 akuutosakonnas. Psüühiline häire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Tema käitumine on praegu ebaadekvaatne, haiguskriitika puudub täielikult, patsient peab end terveks ning seetõttu ka ravivajadusest aru ei saa. Psühhiaatrite selgituse kohaselt X vajab raske psüühikahäire tõttu pikemalt haiglaravi, kuna võib ilma haiglaravita olla ohtlik eeskätt endale, kuid võib olla ka teistele. X on käitumiselt ebaadekvaatne ja rahutu, mõjustatuna luulumõtetest, soovib minna mööda Eestit rändama ja ujuma (tõendatud asjaoludega, et lapsed leidsid ta 10.juulil 2021.a kodunt lahkumas, kaasas hulk riideid, ka suveilmale mittevastavaid riideid, hiljem kirjutanud haiglas, et „peab eksponeerima nagu Jakuutia teemanti, näiteks Eesti randades“). Tütre kinnitusel on X ka varem korduvalt kaduma läinud ja teda on tulnud politsei abiga otsida. Omastega kontakti ei võta. Selline käitumine (mh hetkel ka püsiva kuumalaine tõttu) võib seada ohtu X elu ja füüsilise tervise. Pereliikmete suhtes käitub kahtlustavalt ja süüdistavalt (arvab, et kõik tahavad teda haiglasse kinni panna, kuigi ta on terve). Kogutud tõenditest nähtuvalt ei ole X ilmselt pikemat aega temale ordineeritud ravimeid korralikult võtnud – väitis lastele, et ei vaja ravi, on terve, psühhiaatritele on öelnud, et ostis viimased ravimid kuu aja eest, kuid retseptiravimid osteti viimati välja märtsis, kohtunikule väitis ärakuulamisel, et võttis kodus tabletti küll, samas ütles, et tablett teeb uimaseks ja muidu ta uimane ei ole. Samuti on esindajale avaldanud, et ta ei vaja sellist ravi, mida raviarst kohaldab. Psühhiaatrite selgitusel haigusest paranemise prognoos on seda kehvem, mida kauem on patsient ravita ning seetõttu muu abinõu rakendamine haiglaravi asemel pole X suhtes võimalik. Elektroonilise kohtute infosüsteemi andmetel on X olnud varem tahtest olenematul ravil vähemalt 2 korral, viimati 2020.a septembris-oktoobris (tsiviilasi nr 2-20-14155).

1. Olles X üle vaadanud ja psühhiaatri ning X tütre Y ära kuulanud, veendus kohus, et X võib olla ohtlik endale, kuna ei taju ravivajadust ning ravist keeldumisel seab oma elu ja tervise ohtu: on rahutu ja rahulolematu, aga võib olla ohtlik ka teistele, kuna muutub käitumiselt ebaadekvaatseks ja vaenulikuks.
2. Kohus pikendas esialgse õiguskaitse korras X suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 40 päevani. X haigusseisundis ja ravivajadusest arusaamise puudumises veendus kohus isiklikult X ärakuulamisel. Kohtul pole alust kahelda psühhiaatrite hinnangutes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajaduse suhtes. Haiglaravita jätmisel ohustab X temal esineva raske psüühikahäire tõttu peamiselt iseenda, aga ka teiste elu, tervist ja julgeolekut ning haiguse ravita jäämisel psüühiline seisund, aga ka üldkehaline tervis võib halveneda. Xle tahtest olenematut ravina võib kohaldada psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega – ravimite manustamisega nii tablettravi kui süstetena, vajadusel ka elekterkonvulsioonravi. Määruskaebus
3. Puudutatud isikule I määratud esindaja riigi õigusabi korras esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.
4. Määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt ei nähtu määrusest õiguslikud alused, millised annaksid seadusliku aluse kohaldada X suhtes esialgse õiguskaitse korras tema tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikus 40 päevani arvates isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, so kuni 19.augustini 2021 a kell 18:
6. Vestluste ajal esindajaga andis X kõigile esindaja poolt esitatud küsimustele igati adekvaatsed vastused, kusjuures X põhjendas igakülgselt ja adekvaatselt ka seda hetke, kui ta kliinikusse tuli. Vaidlus puudub tõsiasjas, et X puhul ei ole tegemist haigega, kes põeb rasket psüühikahäiret, milline omakorda piiraks tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Nii on X esindajale igakülgselt põhjendanud haiglaravile eelnenud olukorda ning ka 5 2-21-10898 asjaolusid, millised on tinginud tema ebaseadusliku haiglaravile paigutamise. Käesoleval juhul ei ole vaidlust tõsiasjas, et X-le on läbi aastate tervislikule seisundile pärssivalt mõjunud sapikivid, mitte aga tema väidetav psüühiline haigus. X ei ole, erinevalt kohtumääruses märgitule, psüühiliselt haige inimene ning seetõttu ei saa ta ohustada ei iseenda ega ka teiste elu, tervist või julgeolekut. X kinnitas korduvalt, et ta ei ole mingilgi viisil ohtlik ei iseendale ega ka kõrvalseisvatele isikutele. Tegelikkuses on see otsitud põhjus tema ravil hoidmiseks.
7. X on esindajale avaldanud, et kuna ta ei ole psüühiliselt haige, siis ei ole kuidagi õigustatud tema suhtes psühhiaatrilise ravi, eriti tahtevastase ravi kohaldamine. X avaldas ka
8. ja 28.juulil 2021.a vestluses esindajale, et kuna tegelikkuses mingisugust ravi ei toimu, siis ka see kinnitab tema arvamust, et kliinikusse on teda tahtevastasele ravile paigutatud ebaseaduslikult. Puuduvad seaduslikud alused lähtuvalt PsAS §-st 11, kohaldamaks X suhtes tema tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Menetlusosaliste seisukohad
9. SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinik vaidles kaebusele vastu. Määruskaebus tugineb vaid X arvamusele, et ta on psüühiliselt terve ega vajanud oma psüühilise seisundi tõttu tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinik on vastupidisel arvamusel ning tugineb selles psühhiaatrite hinnangule kuupäevadest 10.juuli 2021.a ja 11.juuli 2021.a ning edaspidiselt X raviarsti hinnangule tema psüühilise seisundi dünaamika osas ning jääb seisukohta juurde, et tegemist on tahtest olenematut ravi vajava haigusseisundiga skisofreenia ägenemise tõttu.
10. Eestkosteasutus palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Puudutatud isiku I ravi oli määruses kirjeldatud asjaoludel põhjendatud. Hospidaliseerimine oli vajalik puudutatud isikul I varasemalt diagnoositud püsikululise skisofreenia ägenemise tõttu. Haiguse ägenemise perioodil on tema nn uitamised või hulkumised ohtlikud, kuna ta ei anna endale oma tegevusest aru ning lähedastel puudub võimalus temaga kontakteeruda või tema olukorda turvalisemaks muuta. Haigus ägeneb seetõttu, et X ei tarvita talle määratud ravi ja ägenemise ajal tal puudub täielikult haiguskriitika. Seega on võimalik tema haiguse ägenemist leevendada vaid kontrollitud keskkonnas teostatud raviga ja arstide hinnangul on sellistel puhkudel ravivajadus diagnoosi arvestades pikem kui 4 päeva. Oma esindajale avaldatud seisukoht haiguse puudumisest on otseses seoses puudutatud isikul I haiguskriitika puudumisega.
11. Puudutatud isik II määruskaebusele ei vastanud. Menetluse edasine käik
12. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
13. SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinik esitas maakohtule 09.augustil 2021.a avalduse puudutatud isiku I suhtes kohaldatud tahtest olenematu ravi lõpetamiseks, kuna tema tervislik seisund on paranenud määral, mis ei kujuta enam ohtu tema elule ja tervisele. Pärnu Maakohus lõpetas puudutatud isiku I suhtes kohaldatud tahtevastase ravi 11.augusti 2021.a määrusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Pärnu Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna 6 2-21-10898 kohtumääruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
15. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust selle tegemise ajal, so 14.juulil 2021.a, kohtule esitatud asjaolude ning tõendite alusel. Maakohus on vaidlustatud määruse tegemisel märkinud õiguslikud alused ning õigesti juhindunud TsMS § 543 lg-st 5 ja PsAS § 11 lg-st
17. Esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaja pikendamine kuni 40 päevani on TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võimalik pärast isiku enda ärakuulamist, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Isiku tahtevastase vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile võtmiseks haigla psühhiaatriosakonda või sellise ravi jätkamiseks on PsAS § 11 lg 1 kohaselt vajalik järgmiste eelduste olemasolu: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
18. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtule menetluslikud rikkumised etteheidetavad. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on maakohus ära kuulanud nii puudutatud isiku I, tema lähedase (tütre), psühhiaatri, kui ka avaldaja ja eestkosteasutuse seisukohad. Ka ei ole maakohus ületanud diskretsiooni piire ega vääralt kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates analoogselt maakohtuga seisukohal, et puudutatud isiku I suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel olid kõik PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud.
19. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isikul I diagnoositud aastakümneid tagasi skisofreenia. Seekordsel hospitaliseerimisel diagnoositi puudutatud isikul I püsikululise skisofreenia ägenemine (F20.00). Avaldusele lisatud kahe psühhiaatri arvamuse kohaselt oli puudutatud isik I haiglasse saabumisel ravimite mittemanustamise tagajärjel psühhootiline, käitumiselt ebaadekvaatne, paranoiline, millega seadis oma elu ja tervise ohtu, kuna soovis ringi seigelda ning viibib akuutosakonnas. Psühhiaatri dr. AL selgituste kohaselt on püsikululise skisofreenia ägenemise (F20.00) näol tegemist raske psüühikahäirega. Avaldaja hinnangul piirab raske psüühikahäire puudutatud isiku I võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Nii psühhiaater kui avaldaja on esile toonud, et puudutatud isikul I puudub haiguskriitika. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et määruskaebusmenetluses ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et tegemist oli eksliku või väärdiagnoosi(de)ga või et puudutatud isiku I tervislikku seisundit mõjutavad hoopiski sapikivid, järeldas maakohus õigesti,

§ 11lg 1 p-s 1 sätestatud eeldus on täidetud.

1. Eelnevast tulenevalt tuleb rõhutada, et määruskaebuse lahendamisel ei oma tähendust see, et väidetavalt andis puudutatud isik I pärast vaidlustatud kohtumääruse tegemist 26 ja 28.juulil 2021.a adekvaatseid vastuseid kõigile oma esindaja poolt esitatud küsimustele. Juhul, kui puudutatud isik I leidis, et alused tema kinnisesse asutusse paigutamiseks olid selleks hetkeks ära langenud, oli tal õigus TsMS § 539 lg-st 1 tulenevalt esitada kohtule taotlus kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamiseks.
2. Avaldusest nähtuvalt oli puudutatud isik I 09.juulil 2021.a lahkunud „uitama“, mis on tema tavaline käitumismuster, kui psühhoos ägeneb. 10.juulil 2021.a avastasid puudutatud isiku I 7 2-21-10898 lähedased, et ta oli suurte kompsudega, kus hulk riideid, välja minemas. Puudutatud isik II avaldas maakohtule, et emal tekib haigusega kaasnev rahutus ja vajadus kuhugi minna, eriti ujuma ning et temaga ei saa telefonitsi ühendust, mistõttu on teda igal aastal politsei abiga taga otsitud. Omakäelisest kirjutisest nähtuvalt avaldas puudutatud isik I psühhiaatriahaiglas, et on lubanud küll Eestist mitte välja minna, kuid peab vajalikuks enda eksponeerimist erinevates ujumiskohtades. Ka maakohtule avaldas puudutatud isik I, et tal on vaja ära käia. Psühhiaatri dr. AL selgituste kohaselt on puudutatud isik I haiguskriitika puudumisest ning ravimite mittetarvitamisest tingitud haiguse ägenemisest ohtlik eelkõige iseendale, kuna läheb luululistel ajenditel sihitult rändama ega anna sellest lähedastele teada ning tema suhtes kohaldada tahtest olenematut ravi. Eeltoodust tulenevalt järeldas maakohus õigesti ka seda,

§ 11lg 1 ps 2 nimetatud eeldus on täidetud.

1. Võttes arvesse, et määruskaebusmenetluses ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et puudutatud isikule I oleks määratud ekslik või väär diagnoos, ei ole võimalik nõustuda ka väitega, et tema suhtes kohaldatud tahtest olenematu ravi pikendamine on aset leidnud otsitud põhjustel. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, kui isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.veebruari 2018.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1).
2. Avaldusele lisatud psühhiaatri arvamusest nähtub, et puudutatud isik I talle määratud ravimeid ei ole võtnud ja keeldus ravimitest ka haiglasse toomisel. Ravimite mittemanustamist ema poolt kinnitas ka puudutatud isik II. Maakohtule avaldas puudutatud isik I, et ta ei pea haiglas olema. Psühhiaatri dr. AL hinnangul muu psühhiaatrilise abinõu rakendamine võimalik pole, kuna puudutatud isik I ei ole ravimeid tarvitanud pikemat aega ning tal puudub haiguskriitika. Toodust tulenevalt järeldas maakohus õigesti ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud eelduse olemasolu.
3. Ringkonnakohtul puudub seaduslik alus vaidlustatud määruse tühistamiseks ka kaebaja väidetud põhjusel, et tegelikkuses mitte mingisugust ravi ei toimunud. Määruskaebusmenetluses ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et puudutatud isik I ei ole tema suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse pikendamise ajal ravi saanud. Vastupidi, SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinik on 09.augusti 2021.a taotlusele puudutatud isiku I suhtes tahtevastase ravi lõpetamiseks lisanud ka psühhiaatri arvamuse, millest nähtub, et puudutatud isiku I ravi tulemusena on tal luululised mõtted taandunud, käitumine adekvaatsem, ravisoostumus ning tema tervislik seisund on sedavõrd paranenud, et ta on võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima ega kujuta enam ohtu iseendale.
4. Tuginedes eeltoodule on ringkonnakohus seisukohal, et puudutatud isiku I suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse pikendamine ning selle alusel tema jätkuv paigutamine tahtevastasele haiglaravile psühhiaatriakliinikusse on olnud seaduslik ja põhjendatud ning maakohtu määrus tuleb jätta muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus määrab puudutatud isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusabikulud kindlaks eraldi määrusega.
6. TsMS §-st 543 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. 8 2-21-10898 (allkirjastatud digitaalselt) 9