Obsah (7)

§ 389§ 393§ 600§ 581§ 580§ 2§ 8

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristi Rickberg Otsuse tegemise aeg ja koht 1. märts 2021, Tallinnas, Tallinna Kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-20319 Tsiv

§ 389alusel.

3 14.

§ 393

lg 1 sätestab, et kasutaja peab kasutusse antud eseme kasutustähtaja lõppemisel tagastama, milline tähtaeg saabuks alles kostja elupäevade lõppemisega. Seega puudub hageja nõudel kinnistu vabastamiseks õiguslik alus. Kostjal on õigus jätkata X talu kasutamist tähtajatult vastavalt hagejaga

1. aastal sõlmitud kokkuleppele.
2. Alternatiivselt vaidleb kostja vastu hageja nõudele ka seltsingulepingu olemasolu ning seltsinguvara jagamise põhjustel. Hageja panustas seltsingusse algkapitali andmisega kinnisvara soetamiseks ning kostja panuseks oli soetatud kinnisvara haldus (üürnike leidmine, kinnisvara näitamine potentsiaalsetele üürnikele, suhtlemine üürnikega ning nende probleemide operatiivne lahendamine), kinnisvara renoveerimine ja selleks vajalike tööde korraldamine, kinnisvaraobjekti sisekujunduse väljatöötamine jms. Kostja vastavasisuliste panuste tegemist ja panuste olulisust on tunnistanud ka hageja seltsingulepingu ajal kostjale saadetud e-kirjades perioodil 2010 -
4. Väärib märkimist, et seltsingusuhte alguses panustas hageja algkapitali andmisega paari esimese kinnisvara soetamiseks, kuid samuti võtsid pooled sellel eesmärgil ka laenu. Ehkki laenukohuslaseks sai üksnes hageja, teenindasid pooled laenu seltsingutegevusest saadud tulu, s.o mõlemale seltsinglasele kuuluva vara, arvelt. Järgmised kinnisasjad soetasid pooled juba seltsinguvara arvel, s.o teenitud tulu arvel, samuti võtsid pooled laenu. 17.

§ 600

lg 1 kohaselt toimub seltsingu lõppemisel selle likvideerimine ja vara jaotamine seltsinglaste vahel. X talu kuulub seltsinguvara koosseisu ½ suuruses mõttelises osas, kuivõrd pooled soetasid sellest ½ suuruse mõttelise osa seltsingu olemasolu ajal. Teine ½ suurune mõtteline osa kuulus hagejale pärimismenetluse tulemusena, nagu on hageja väitnud hagiavalduses. Kuna seadus loeb seltsinglaste panused võrdseks (

§ 581lg 2), on kostjal hagejaga võrdsed õigused kinnisvaraäriga saadud tulemile.

Hagiavaldusega soovib hageja jätta kostjat neist mõlemast alusetult ilma.

1. Kostja on seisukohal, et pooled on jaotanud nendevahelise kokkuleppega neile kuuluva seltsinguvara muu hulgas selliselt, et kostja on saanud kasutada X talu ning hageja on saanud kasutada Ukraina maja. Juhul, kui hageja soovib saada õiguseid X talu üle, tuleb pooltel jagada seltsinguvara ja see tuleb jätta hageja ainukasutusse ja käsutusse. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused
2. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega, uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, kuulanud pooled kohtuistungil ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
3. Asjas puudub vaidlus, et hageja on kantud kinnistu asukohaga xxx(registriosa nr xxx) omanikuna kinnistusraamatusse, mida tõendab kinnistusraamatu väljavõte (kd I lk 5). Hageja päris ½ nimetatud varast 21.06.1985 kohtuotsuse alusel (kd I lk 97). ½ varast omandas hageja 06.02.1995 kohtumäärusega (kd I lk 104 pöördel), mille kohaselt E. L. loobus kaasomandist X talule ning M. T. tasub talle selle eest 35 000 krooni. Kostja valdab kõnealust kinnistatut.
4. Hageja on esitanud kostja vastu kinnistu valduse vabastamise nõude. Hageja vaidleb kostja nõudele vastu põhjendusel, et hageja ja kostja vahel oli kokkuleppe, mille kohaselt tohib kostja X talu kasutada kuni elu lõpuni. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et ½ kinnistust, mille hageja omandas pärimise teel, kuulub hageja ainuomandisse, kuid kostja leiab, et ½ varast, mille hageja sai kaasomandi lõpetamise tulemusel, kuulub 4 hageja ja kostja ühisvarasse, kuna hageja ja kostja vahel oli sõlmitud seltsinguleping ning seltsingu vara hulka kuulub ka ½ x talust.
5. Kohus leiab, et hageja nõude õiguslik alus on asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1, mille kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-110-11 p-s 12 selgitanud, et AÕS § 80 kohaldamiseks peab hageja väitma ja tõendama, et ta on asja omanik ning et kostja valdab asja ebaseaduslikult. Antud juhul on hageja kinnistusraamatu väljavõtte, 21.06.1985 kohtuotsuse ja 06.02.1995 kohtumäärusega tõendanud, et kinnistu asukohaga xxx omanik (registriosa nr xxx) kuulub hagejale.
6. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega, et ½ kinnistust on hageja ja kostja ühisvara, kuna hageja ja kostja vahel oli kõnealuse vara osas sõlmitud seltsinguleping. Kohus märgib, et Riigikohus on lahendis nr 2-16-12328 p-s 12 asunud seisukohale, seltsingu likvideerimise sätteid on võimalik kohaldada juhul, kui mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (

§ 581

mõttes); pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10914, p 19 ja Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 22).
5. Kohus leiab, et kostja ei ole käesolevas asjas toonud kohtu ette asjaolusid või tõendeid, millest ilmneks, et kostja on x kinnistu ½ osa omandamisel
6. aastal teinud majandusliku (rahaliselt hinnatava) panuse. Ka tunnistaja L. T. on 18.01.2021 kohtuistungil andnud ütluseid, et igas asjas oli hageja panus selline, et hageja tegeles finantspoolega ning vajadusel võttis laenu (kd II lk 139). Seega tegi kinnistu kaasomandi osa omandamisel majandusliku panuse üksnes hageja. Samuti märgib kohus, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-129-16 p-s 21 asunud seisukohale, et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks

§ 580

lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele

§ 580jj.

Täiendavalt on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-109-14 p-des 14-16 leidnud, et kuigi seltsingulepingu eesmärk on

§ 580

lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (

§ 581

), juhtimise korraldus (

§-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh

§-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu kolleegiumi arvates seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet

§ 2mõttes.

Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga

§ 8

lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Kui sellises kooselus elavad isikud ei ole sõlminud abielu, saab eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid, mh varaühisuse kohta sätestatut. Seltsingu sätete laiendava või perekonnaseaduse (PKS) analoogia alusel kohaldamise kaudu ei tohiks jõuda tagajärgedeni, milles isikud ei ole kokku leppinud ja mida ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena. Abieluvälisest kooselust ei tulene seaduse alusel sarnaseid kohustusi nagu abielust, mh ei ole pooled kohustatud vastastikuseks toetuseks ja ühise majapidamise korraldamiseks nagu abikaasad PKS § 15 alusel. Kolleegiumi arvates ei õigusta seltsingu sätete kohaldamist ka ainuüksi 5 see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. Eelnev ei tähenda siiski, et abieluvälises kooselus elavad isikud ei saaks seltsingulepingut üldse sõlmida.

1. Kohus leiab eeltoodud Riigikohtu lahenditest tulenevalt, et kohtul puudub alus tuvastada, et hagejal ja kostjal oli X kinnistu osas sõlmitud seltsinguleping ning pooltel oli nimetatud kinnistuga seoses orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele. Nii hageja kui kostja on läbivalt kinnitanud, et X kinnistu oli planeeritud kodu rajamiseks. Võttes arvesse, et kohtul puudub alus tuvastada, et pooltel oli X kinnistu osas sõlmitud seltsing, ei kuulu ½ kinnistust poolte ühisvarasse, ning tegemist on tervikuna hagejale kuuluva kinnistuga. Kohus märgib, et asjaolu, et kohus on tuvastanud, et X kinnistu osas ei olnud seltsingut sõlmitud, ei tähenda, et pooltel ei olnud seltsing sõlmitud muu kinnisvara osas, kuid kohtul puudub alus asuda antud küsimusi käesolevas asjas analüüsima, kuna kohus lahendab antud asjas üksnes hagis esitatud valduse vabastamise nõuet konkreetse kinnistu suhtes.
2. Eeltoodust tulenevalt on hageja tõendanud, et hageja on X kinnistu ainuomanik. Samuti puudub asjas vaidlus, et kostja valdab nimetatud kinnisasja. Kohus on kostjale 26.03.2020 e-kirjas (kd I lk 145) selgitanud, et tulenevalt AÕS § 83 lg-st 1 on kostja kohustus tõendada, et kostjal on õiguslik alus hagejale kuuluva kinnisasja valdamiseks. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-85-07 p-s 16 asunud seisukohale, et kostja kohustus on tõendada, et tal on õigus vaidlusalust kinnisasja vallata.
3. Kostja on asunud seisukohale, et kostjal on õigus kinnisasja vallata, kuna hageja ja kostja on sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt kostja tohib kõnealuses talus elada oma elu lõpuni. Kohus märgib, et hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja lubas kostjale, et ta tohib kinnistul elada, kuid hageja selgituste kohaselt üksnes seni, kuni hageja ja kostja ühised lapsed täisealiseks saavad. Kohus märgib, et ei hageja ega kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, millise tähtajani täpselt vastav kokkuleppe oli sõlmitud, seega leiab kohus, et esineb alus tuvastada, et kokkulepe oli sõlmitud tähtajatult, mis tähendab, et tegemist oli tähtajatu tasuta kasutamise lepinguga. Võlaõigusseaduse (

) § 393 lg 3 alusel võib tähtajatu tasuta kasutamise lepingu igal ajal pärast lepingu sõlmimist üles öelda. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-70-12 p-s 10 selgitanud, et kasutusse andja võib tähtajatu tasuta kasutamise lepingu kooskõlas

§-ga 195 igal ajal pärast lepingu sõlmimist üles öelda. Tähtajatu tasuta kasutamise lepingu korraliseks ülesütlemiseks ei ole vaja põhjust. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et olukorras, kus hageja ja kostja vahel oli tasuta kasutamise leping, on see hageja 04.09.2019 e-kirja (kd I lk 8) ja 11.09.2019 valduse vabastamise nõude (kd I lk 9) alusel lõppenud ning kostjal puudub seaduslik alus hagejale kuuluva kinnistu valdamiseks.

1. Täiendavalt märgib kohus, et isegi, kui kohtul esineks alus tuvastada, et hageja ja kostja vahel oli X kinnistu osas sõlmitud seltsinguleping, ei tuleneks ka sellest kostjale alust kinnistu valdamiseks. Nimelt on Riigikohus lahendis nr 2-18-255 p-s 16 rõhutanud, et kui seltsinguleping on lõppenud, ei ole kostjal õiguslikku alust kinnisasja vallata. Antud juhul puudub vaidlus, et poolte kooselu lõppes
2. aastal, mistõttu juhul, kui pooltel oli X talu osas sõlmitud kooseluline seltsing, on see lõppenud koos kooseluga ning pärast seltsingu lõppu ei ole kostjal seltsingulepingust tulenevat alust kinnistu valdamiseks. 6
3. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab esitatud hagi ning mõistab kostja valdusest hageja kasuks välja kinnistu asukohaga xxx (registriosa nr xxx). Juhul, kui kostja keeldub valdust vabatahtlikult vabastamast 3 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tõsta kostja kinnistult asukohaga xxx(registriosa nr xxx) välja koos temale kuuluva varaga täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 132 lg 4 p 3 alusel on hagihind 3500 eurot. Menetluskulud
5. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Võttes arvesse, et kohus rahuldab esitatud hagi, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
6. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist. (digitaalselt allkirjastatud) Kristi Rickberg Kohtunik Otsuse põhjendusi muudetud TRK lahendiga 7