Obsah (9)

§ 397§ 113§ 1§ 35§ 42§ 158§ 141§ 159§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Triin Niinemets Otsuse tegemise aeg ja koht 5. aprill 2021, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-143977 Tsiviilasi OÜ Luutar hagi J.G.

) § 402 tähenduses. Kuna kostja pole tagastanud hagejale laenusummat lepingus kokkulepitud ajaks, tuleb

§-de 402 lg 1, 76 lg 1, 82 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 alusel kostjalt välja mõista laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks 222 eurot. 8.

§ 397lg 1 järgi tuleb majandus- ja kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Hageja nõuab kostjalt intressi tasumist lepingu p-s 5 kokku lepitud määras 0,53% päevas ehk 17,65 eurot. Laenulepingu p 1 järgi andis hageja kostjale laenu XX.XX.XXXX ja laenulepingu p 2 järgi pidi kostja tagastama laenu hagejale 15.11.

1. Hageja saab nõuda intressi aja eest, mil kostja sai laenu kasutada ehk 15 päeva eest. Seega tuleb hagejale välja mõista intress 15 päeva eest ehk 17,65 eurot (0,53%*222*15).
2. Kuna kostja ei tagastanud laenu tähtaegselt, on hagejal õigus nõuda

§ 113

lg 1 alusel viivist kohustuse täitmisega viivitamise eest alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest ehk alates 16.11.2018. Pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p 6 ja § 167 lg 1 järgi ei arvestata võlgniku pankrotimenetluse aja eest intresse ja viiviseid. Seega peatus kostja vastu suunatud kõrvalnõuete arvestamine kostja pankrotimenetluse ajaks ehk 20.03.2020 – 05.11.2020 (vt Tartu Maakohtu 14.10.2020 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-20-3027). Lepingu p-s 7 on pooled kokku leppinud, et laenu tagastamisega viivitamise korral kohustub kostja tasuma viivist 2% päevas. Hagiavalduses on hageja vähendanud nõutava viivise määra 0,06 protsendini päevas. Hageja nõuab viivist perioodi 16.11.2018-20.03.2020 ja 15.11.2020-25.01.2021 eest kokku 74,99 eurot. Arvestades asjaolu, et kostja ei sõlminud laenulepingut oma majandus- ja kutsetegevuses, on kostja tarbija

§ 1lg 5 mõistes.

Kuna hageja sõlmib sarnaste 3 tingimustega laenulepinguid oma majandus- ja kutsetegevuses kõikide isikutega, kes tahavad saada laenu ja kes on nõus tagatiseks seadma pandi vallasasjale, ja enne laenulepingu sõlmimist ei räägi hageja pantijatega laenulepingu tingimusi läbi, on laenulepingus sätestatud tingimused tüüptingimused

§ 35lg 1 mõistes.

Riigikohus on asunud seisukohale, et tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on õiguse kohaldamine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 alusel, mistõttu peab kohus tüüptingimuste kehtivust kontrollima ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu 30.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13 p 24, Riigikohtu 24.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 12; Riigikohtu 17.06.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 13).

§ 42

lg 3 p 5 järgi on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt muud hüvitist. Riigikohus on leidnud, et eelduslikult tuleks

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu 16.11.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17; Riigikohtu 10.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Pooled on kokku leppinud viivise määras 2% päevas, s.o 730% aastas. Kohtu hinnangul on poolte viivisekokkulepe tühine

§ 42lg 3 p 5 järgi, sest ületab 2018.

a kehtinud seadusjärgset viivisemäära 91,25 korda. Kuigi hageja on vähendanud hagiavalduses viivisenõuet 0,06 protsendini päevas ehk 21,9 protsendini aastas, siis leiab kohus, et kuna algne viivisekokkulepe on tühine, ei ole hagejal õigust kokkuleppelisele viivisemäärale tugineda ega seda ka ümber kujundada. Hagejal on õigus nõuda viivist seadusjärgses määras ehk perioodi 16.11.2018-20.03.2020 eest 23,88 eurot ja perioodi 15.11.2020-25.01.2021 eest 3,50 eurot ehk kokku 27,38 eurot. 10. TsMS § 367 alusel mõistab kohus välja ka edasiulatuva viivise tasumata põhivõlgnevuselt kuni selle tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 194,62 eurot. 11. Lisaks nõuab hageja leppetrahvi tasumist summas 111 eurot.

§ 158

lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahv on oma olemuselt lepinguline kõrvalkohustus (

§ 141

p 3), st leppetrahvi kokkulepe sõltub lepingulisest põhikohustusest, mille täitmist see tagab. Leppetrahvi kokkuleppe esitamise eeldusteks on: kehtiv leping poolte vahel ning kehtiv leppetrahvi kokkulepe, võlgnikupoolne lepingulise kohustuse rikkumine, vastutus rikkumise eest, kui pole teisiti kokku lepitud ning teatamine leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul (Riigikohtu 10.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-17, p 11). Pooled on lepingu p-s 11 sõlminud leppetrahvi tasumise kohustuses, kui laenusaaja on toonud panti varastatud eseme, lukustunud mobiiltelefoni või defektiga eseme, mille puudused tulid ilmseks pärast lepingu sõlmimist. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolu üle, et tegemist on varastatud mobiiltelefoniga. Lepingu p 10 järgi peab sellisel juhul laenuandja esitama laenusaajale pretensiooniavalduse. Samuti tuleneb

§ 159

lg-st 2, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast lepingu rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja väidab, et saatis 18.02.2019 kostjale lepingus toodud aadressile teavituse pandieseme puudustest ja leppetrahvi rakendamisest ning on kostjaga ühendust võtnud telefoni teel (dtl 59). 4 Kostja väidab, et ei ole hagejalt saanud ühtegi kirjalikku ega suulist teavitust, sest on viibinud XXX alates 05.11.2018 (dtl 45, 69). Kuna kostja viibis väidetava teavitamise hetkel kinnipidamisasutuses, on kohtu hinnangul usutav kostja väide, et hageja ei teavitanud teda telefoni teel. Samuti on tuvastatud, et hageja ei ole saatnud tahteavaldust kinnipidamisasutusse. Pooled ei ole täpsustanud, millises vormis tuleb teha lepingu p-s 10 nimetatud pretensiooniavaldus. Lepingu sisu

§ 29

alusel tõlgendades peab tahteavaldusest nähtuma, et kostja pandiese ei vasta lepingu tingimusele. Seega kattub lepingus sätestatud pretensiooniavaldus osaliselt

§ 159

lg-s 2 nimetatud teatisega leppetrahvi nõudmisest ja kohus peab võimalikuks avalduste tegemist ühes kirjas. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 2 järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja tõendab teavituse saatmist oma arvestusprogrammi väljatrükiga (dtl 62-63). Kohtu hinnangul ei tõenda nimetatud dokument kostjale tahteavalduse tegemist. Dokumendis puuduvad olulised andmed: kostja nimi, dokumendi koostamise kuupäev, allkiri. Samuti ei ole dokumenti ega arvestusprogrammi väljatrükki märgitud, millisele aadressile teavitus on väidetavalt saadetud. Hageja esitatu põhjal ei ole võimalik tuvastada, millal on dokument koostatud ja kas see on ka kostjale välja saadetud. Seetõttu asub kohus seisukohale, et lepingu p-s 10 nimetatud avaldust ja

§ 159

lg-s 2 sätestatud leppetrahvi nõudmisest teatamist mõistliku aja jooksul pärast rikkumisest teadasaamist ei ole hageja kostjale teinud ning seega ei ole hagejal õigust kostjalt leppetrahvi nõuda. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude leppetrahvi 111 eurot väljamõistmiseks.

1. Kostja on korduvalt asunud seisukohale, et hagejal ei ole kostja suhtes läbi viidava kohustustest vabastamise menetluse tõttu õigust kostja vastu nõudeid esitada. Kohus on selgitanud 27.01.2021 määruses, et kostja suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine ei takista otseselt nõude esitamist kohtusse. PankrS § 167 lg 1 järgi on võimalik ka neil võlausaldajatel, kes ei esitanud oma nõudeid pankrotimenetluses, esitada pärast pankrotimenetluse lõppemist oma nõue võlgniku vastu üldises korras. Pankrotimenetluse eesmärk ei ole kõikide võlgniku vastu olemasolevate nõuete lõpetamine. Küll aga tuleb arvestada PankrS § 174 lg-st 1 tuleneva piiranguga, mille järgi ei saa võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kestel pankrotivõlausaldajad, sh need pankrotivõlausaldajad, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud, pöörata sissenõuet võlgniku varale. Samuti tuleb arvestada, et PankrS § 176 lg 1 järgi lõppeb võlgniku kohustustest vabastamisel ka selle võlausaldaja nõue, kes pankrotimenetluses nõuet ei esitanud. Seega ei ole hagejal võimalik käesolevat kohtulahendit täita enne, kui võlgniku kohustustest vabastamise menetlus on lõppenud negatiivselt. Arvestades asjaolu, et hageja nõue aeguks eelduslikult võlgniku kohustustest vabastamise kestel (s.o käesoleva aasta novembris) ning et hageja on teadlik võlgniku kohustustest vabastamise menetlusest ja selle tagajärgedest, kuid soovib menetluse jätkamist (dtl 57), on kohtu hinnangul tuvastatav hageja huvi sellise lahendi vastu. Menetluskulud 5
2. TsMS § 173 lg 1 ja 4 ning § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ning kostjalt hageja kasuks välja mõistetava menetluskulu rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 alusel jagab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõue on rahuldatud 60% ulatuses.
3. Kostjal menetluskulud puuduvad.
4. Hageja menetluskulud on taotluse järgi riigilõiv 100 eurot ja õigusabikulu 5 tunni ja 45 minuti eest kokku 632,50 eurot (ilma käibemaksuta).
5. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud kulutusega.
6. Hageja esindas end menetluse alguses ise, esitades maksekäsu kiirmenetluse avalduse, 25.01.2021 hagiavalduse ja 15.02.2021 seisukoha kostja vastusele. Lepinguline esindaja on koostanud 05.03.2021 seisukoha, milles suures osas kordab hageja poolt varasemalt esitatut ning 18.03.2021 omal algatusel lühikese menetlusdokumendi, milles samuti peamiselt rõhutab juba varasemalt esitatut. Asjas ei toimunud kohtuistungit, vaid see lahendatakse kirjalikus lihtmenetluses. Tegemist ei ole õiguslikult või muul põhjusel keeruka vaidlusega. Eelnimetatud asjaolusid ning nõude olemust ja suurust arvestades, peab kohus põhjendatuks õigusabikulu 2 tunni ja 30 minuti ulatuses ehk summas 275 eurot. Õigusabi tunnitasu määr 110 eurot vastab kohtupraktikale.
7. Seega on hageja põhjendatud menetluskulud kokku 375 (100 + 275) eurot, millest 60% ehk 225 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
8. Hageja taotlusel mõistab kohus kostjalt välja menetluskulult viivise

§-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik 6