KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Indrek Parrest, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-17-13247

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras, mõistes viivise välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest, ning viivis põhinõude 34 099,76-euroselt osalt (s.o 2017/2018 kütteperioodi eest) alates 18.09.2018 kuni kohase täitmiseni määras 0,05% päevas,

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras, mõistes viivise välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest; 2) mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja katla täiendava koormamisega põhjustatud kahju eest põhinõudena 54 322,40 eurot ning viivis põhinõudelt 54 322,40 eurot alates 28.11.2017 kuni kohase täitmiseni määras 0,05% päevas,

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras, mõistes viivise välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest; 3) jätta hageja nõue täielikult rahuldamata; 4) jätta menetluskulud hageja kandja ja määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks ning hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist seadusjärgses määras. Kostja taotles täiendava ekspertiisi määramist põlevkiviõliga Aravete katlamajas juurde kütmisega kaasnenud otsese kahju suuruse kindlaksmääramiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus vastuhagi ebaõigesti VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel rahuldamata. Maakohus jättis kohaldamisele kuulunud normid rakendamata ja tegi kogutud tõenditest ootamatuid järeldusi, mis viisid asja ebaõige lahendamiseni. Maakohus nentis kostjale kahju tekkimist hageja rikkumise tulemusena, ent jättis rahalise suuruse osas otsuse tegemata. Maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata, põhjendusest ei ole välja loetav, miks põlevkiviõli täpsete tarnetingimuste puudumine peaks antud juhul täielikult välistama kostja kahjunõuete rahuldamise. Maakohtu määratud ekspert polnud piisavalt pädev. Maakohus oleks pidanud menetlust uuendama ja määrama täiendava ekspertiisi, kui selgus, et kohtul endal kahju suuruse üle otsustamisel eriteadmised puudusid. Tegemist on rikkumisega, mille ringkonnakohus saab ise kõrvaldada. Vastuhagi perioodil toodeti Aravete katlamajas taadeldud arvestusplokkide kohaselt 11 872 MWh soojusenergiat ning sellest üksnes 4347,6 MWh tarnis hageja. Põlevkiviõli kütteväärtus on sätestatud majandus- ja taristuministri 05.06.2015 määruse nr 58 „Hoone energiatõhususe arvutamise metoodika“ lisas

1. 739,68 tonni põlevkiviõli maksumus, kui lähtuda põlevkiviõli hinna kaalutud keskmisest 388,137 eurot vastuhagi perioodil, oleks 287 097,18 eurot. Hageja toodetud soojusenergia 4347,6 MWh maksumus samal perioodil, lähtudes hageja toodetud soojusenergia kaalutud keskmisest hinnast 21,42 EUR/MWh, oleks 145 448,23 eurot. Seega 6 hindade kaalutud keskmisi kasutades oleks kostja otseseks varaliseks kahjuks 141 648,95 eurot. Kostja jääb siiski oma algse nõudesumma 134 435,97 eurot juurde. Hageja lepingurikkumise tõttu pidi kostja täiendavalt koormama katlamaja põlevkiviõli katelt, mistõttu tuli rahuldada ka kostja nõue 54 322,40 euro hüvitamiseks, mis on katla täiendava koormamisega kaasnenud varaline kahju. Konkurentsiameti 08.01.2018 selgituste kohaselt oli Aravete katlamajas kuni 30.08.2015 tegevuskulude erikulu müügimahu kohta 9,28 €/MWh ning 01.09.2015 alates 12,93 €/MWh. Kostja lähtus arvestusest 8 €/MWh. Maakohus tegi ilmselge eksimuse arve nr 2017023 varasemat kostjale edastamist puudutava vastuväite lahendamisel. Maakohus küll märkas kostja vastuväiteid, kuid ajas segamini kostja nimetatud arve nr 2017023 arvega nr
2. Seega on maakohtu järeldused põhjendamatud ja hageja ei tõendanud, kas ja mis kuupäeval arve nr 2017023 kostjale saadeti.
3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostja püüab apellatsioonimenetluse kaudu parandada enda minetusi maakohtu menetluses ehk andmete esitamata jätmist eksperdile. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millise normi rikkumist kostja maakohtule ette heidab seoses eksperdi määramisega. Kuivõrd hagimenetlus on võistlev menetlus, tuli kostjal endal tõendada kahju suurust. Kostja suutmatust asjaolusid tõendada toodi välja juba Tartu Ringkonnakohtu lahendis. Maakohus võimaldas kostjal asjaolusid tõendada läbi eksperdi määramise, ent nagu ka ekspert välja tõi, ei esitanud kostja eksperdile vajalikke andmeid. Küsimusele vastamise metoodika määras küsimuse sõnastusega kindlaks kostja ise. Tulenevalt TsMS § 301 lg-st 1 ei saanud ega tohtinud ekspert vastata küsimusele lähtudes kaalutud keskmistest hindadest. Asja arutamist saab uuendada vaid TsMS §-s 437 toodud juhtudel ning eeltoodud asjaolusid menetluses ei esinenud. Etteheide, et maakohus tegi kogutud tõenditest ootamatuid ja ebaselge loogikaga järeldusi, millest tulenevalt eksis VÕS § 127 lg 6 kohaldamisel, oli alusetu. Jõustunud Tartu Ringkonnakohtu otsusega tuvastati, et kõik eelnevalt esitatud tõendid ei tõendanud vastuhagi aluseks olevaid väiteid kahju suuruse osas. Kahju suuruse kindlaksmääramiseks tehtud ekspertiis ei tõendanud ka vastuhagi aluseks olevaid väiteid. Järelikult puudusid menetluses kahju tekkimist ja selle suurust tõendavad tõendid. Maakohus selgitas, et kui VÕS § 127 lg 6 kohalduks, tuleks selleks teada, kas kahju üldse tekkis. Kostja heitis maakohtule ette, et vastuhagi jäeti rahuldamata, kuna kohtu arvates polnud tõendatud millal, mis koguses ja mis sisseostuhinnaga täpselt põlevkiviõli Aravete katlamajja jõudis. Just sellise küsimuse aga kostja ise eksperdile esitas, millele ekspert kostja poolt dokumentide esitamata jätmise tõttu vastata ei saanud. Sellest tulenevalt oli alusetu ka väide, et suutmatus tuvastada iga põletatud põlevkiviõli tonni täpset sisseostuhinda ei ole õiguspärane põhjus kahju hüvitamata jätmiseks. Põhjendus, miks kostja nii väitis, kaebusest ei selgunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
5. novembri
6. a otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt ühelt arvelt arvestatava viivise algusaja osas ja teha selles osas uus otsus, millega lugeda viivisearvestuse algusajaks arve nr 2017023 hagi esitamise kuupäev 06.09.
7. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 7 Kuna hageja viivisearvestust tuleb muuta, siis esitab ringkonnakohus nii hageja kui kostja viivisearvestuse ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga ning tasaarvestab nii rahuldatud põhinõuded kui ka sissenõutavaks muutunud viivise. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
8. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 alusel apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuse esitas kostja. Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles rahuldati vastuhagi nõue elektrienergia osas summas 11 429,08 eurot, millele lisandus viivis, hageja õigeksvõtu alusel. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse vastuhagi rahuldamata jätmise osas ning hageja nõude ühe arve sissenõutavaks muutumise aja osas. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamise osas, kuid seda mitte hagi rahuldamise põhjendamatuse tõttu vaid vastuhagi nõudega tasaarvestuse tegemata jätmise tõttu. Ringkonnakohtu arvates ei saa kostja apellatsioonkaebuse tõttu lugeda maakohtu otsust hagi rahuldamise osas jõustunuks, seepärast kinnitab ringkonnakohus, et ta nõustub maakohtu põhjendustega hagi põhinõude rahuldamise osas ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid käesolevas otsuses.
9. Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele vastuhagi osas märgib ringkonnakohus järgmist. 12.
10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus jättis rahuldamata vastuhagi põlevkiviõli (134 435,97 eurot) ja katla täiendava koormamisega põhjustatud kahju (54 322,40 eurot) ning lisanduva viivise väljamõistmiseks. Põhjendatud ei ole kostja väited, et maakohtu otsus on ebaselge ja põhjendamata, kuna maakohus küll tuvastas, et kostjale on kahju tekkinud hageja poolt lepingu rikkumisega, kuid jättis rahalise suuruse määramata. 12.
11. Maakohus ei tuvastanud, et kostjal on kahju tekkinud. Maakohus tuvastas, et hageja (vastuhagi kostja) on lepingut rikkunud alates 2014/2015 kütteperioodi algusest kuni
12. maini 2018 ning kostja pidi soojusenergiat tootma, et tagada vajalik temperatuur. Hageja lepingu rikkumise luges maakohus tõendatuks eksperdiarvamusega. Ringkonnakohus leiab, et hageja vastutab lepingu rikkumise eest, kuna hageja ei ole menetluses esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja lepingu rikkumine oleks vabandatav. 12.
13. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi see, et hageja rikkus lepingut ja vastutab selle eest, ei saa olla kostja vastuhagi rahuldamise aluseks. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Samuti tuleb VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg (vt näit Riigikohtu
14. mai
15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-136-15, p 22). Kostjal lasus tõendamiskoormis tõendada, et tal on tekkinud kahju, sh milles kahju seisnes ja kui suur see oli. Kostja väitel seisnes kahju põlevkiviõli ostmises. Kostjale on menetluses selgitatud kahes kohtuastmes korduvalt tõendite esitamise korda ja võimalusi. Lisaks palus maakohtu poolt määratud ekspert esitada kostjal arvamuse andmiseks vajalikud tõendid. 8 Eksperdiarvamusest nähtub, et kostja eksperdi poolt temale esitatud küsimustele sisuliselt ei vastanud ja lisaks toimikus olevatele tõenditele uusi tõendeid ei esitanud. Ekspert märkis, et kuna kostja kinnitab, et on ostnud põlevkiviõli suurtes kogustes ja viinud kogu põlevkiviõli enda kesksesse lattu ja sealt siis omakorda vajadusel korraldanud tarne sihtkohta, ei ole võimalik eksperdil omapoolset arvestuslikku meetodit rakendada õli koguste ja hinna väljaselgitamisel perioodil 2014 (kütteperioodi algusest) kuni 31.05.2018.a. Arvestades eeltoodut, ei ole eksperdil võimalik vastata kaasuse põhiküsimusele, kui palju põlevkiviõli tarniti ja tarbiti Piibe mnt 18, Aravete katlamajas. 12.
16. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et põlevkiviõli soetamise ja katla täiendava koormamisega tekkinud kahju tekkimine ei ole tõendatud ja seetõttu ei ole kostja kahju hüvitamise nõue selles osas põhjendatud. Ringkonnakohus maakohtu põhjendusi ei korda. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega nagu pidanuks maakohus hageja lepingurikkumise (madalama temperatuuriga soojusenergia edastamine) tuvastamise järgselt VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel kahju hüvitise suuruse oma siseveendumuse kohaselt ise otsustama. Nimetatud sätted näevad ette võimaluse kohtul oma siseveendumuse kohaselt hüvitise suuruse määrata üksnes juhul, kui tegemist on olukorraga, kus kahju tekkimine on tõendatud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha või see on seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega. Käesolevas asjas palub kostja hagejalt välja mõista kahju, mis on kostja väitel tekkinud seoses soojusenergia täiendavale tootmisele kulunud põlevkiviõli tarnetega. Kostja kahju tekkimise ja kahju suuruse kindlakstegemiseks määras maakohus ekspertiisi. Ekspert palus kostjal esitada täiendavad tõendid. Eksperdiarvamusest saab järeldada, et kui kostja oleks tõendid esitanud, oleks ekspert saanud vastata küsimusele, kas kostjal tekkis põlevkiviõli täiendava ostmise vajadus ning kui suur seoses sellega oli kahju. Eksperdiarvamust küsis kohus poolte taotlusel eelkõige selleks, et kostja poolt väidetud kahju tekkimist ja suurust määrata. Kostjal ei olnud täiendavate tõendite esitamine seotud ebamõistlike kuludega ega eriliste raskustega. Kostja ei vaidlustanud hageja esitatud väidet, et kostja tootis ja tarnis soojusenergiat mh ka endaga seotud objektidele, seetõttu ei saanud maakohus kahju tekkimist lugeda tõendatuks üksnes kostja arvestusega, mis tõi esile, kui palju hageja soojusenergiat kostjale tarnis ja kui palju kostja seda edasi tarnis. Ringkonnakohus märgib, et ka juhul, kui kostja mingil põhjusel kogu kütteõli vedas esmalt kesklattu ja seejärel kesklaost konkreetsesse katlamajja, siis kütteõli vedamine pidi olema ka ettevõttesiseselt dokumenteeritud (saateleht, autonumber, tarnitav kogus, kuupäev, tarneaadress jm) ja raamatupidamisdokumente säilitatakse 7 aastat. Kostja ei ole esile toonud faktilisi asjaolusid, mis annaksid aluse järeldada, et kostjal oli võimatu või raske tõendada, et tal tekkis hageja poolt tarnitud soojusenergia ebapiisavuse tõttu kütteõli ja katla kasutamisest kahju ja selle suurust. 12.
17. Ringkonnakohus märgib, et katla täiendava kütmisega seotud kulude nõude põhjendamisel kordab kostja maakohtule esitatud põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega selles osas ning ei korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.
18. Kostja vaidlustas hageja kõrvalnõude osaliselt ühe arve tasumisega viivituses olemise algustähtaja osas. Ringkonnakohtu istungil nõustus hageja kostjaga, et hageja nõude koosseisus oleva arve nr 2017023 kättesaamist kostja poolt ei ole hageja tõendatud ning hageja nõustus, et viivise arvestuse algusajaks tuleb arve nr 2017023 osas lugeda hagi esitamise kuupäev 06.09.
19. Ringkonnakohus ei nõustu kostja vastuväitega, et viivise arvestuse algusajaks tuleks lugeda 9 hagi kättesaamise aeg. Vaidlusalune arve muutus sissenõutavaks hagi esitamisega ning sellest ajast saab ka viivist arvestada. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud arve tasumisega viivitamise algustähtaja osas on kostja apellatsioonkaebus põhjendatud ning ringkonnakohus esitab seetõttu nii hageja kui kostja nõude osas uue viivise arvestuse kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks sissenõutavaks muutunud viivise mitte kohtulahendi tegemise seisuga, vaid 15.09.2020 seisuga. Samas mõistis hagejalt kostja kasuks sissenõutavaks muutunud viivise kohtulahendi tegemise seisuga s.o 23.11.2020 seisuga. Ringkonnakohus muudab sissenõutavaks muutunud viivise suuruse osas maakohtu otsust ja mõistab kostjalt hageja kasuks 28.06.2021 seisuga viivise summas 68 165, 26 eurot ning hagejalt kostja kasuks 28.06.2021 seisuga viivise summas 3112,79 eurot. Ringkonnakohus teeb tasaarvestuse hagi ja vastuhagi rahuldatud nõuete osas ning mõistab tasaarvestuse tulemusena N.R. Energy OÜ-lt välja Aravete Biogaas OÜ kasuks 138 001 eurot 48 senti (152 542,35 eurot – 14 541,87 eurot), sh põhivõlgnevus 72 949,01 eurot ja
20. juuni 2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 65 052,47 eurot.
21. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt, millega muutus hageja viivisenõude suurus ebaolulises osas. Kuna kostja apellatsioonkaebus on osaliselt, kuid rahalises arvestuses väikses osas, põhjendatud, jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel kostja menetluskulud tema enda kanda ja hageja menetluskuludest jäävad 90 % kostja kanda ning 10 % hageja enda kanda. Hageja esitas ringkonnakohtule menetluskuluse nimekirja, mille kohaselt lepingulise esindaja toimingud tehti kokku 12 tundi 48 minutit, tunnihind 130,72 eurot (ilma km-ta). Hageja soovis vähendatud määras õigusabi tasu ka sõidule kulunud 2 t ja 30 minuti eest. Kostja vaidles sõidule kulunud aja eest hüvitise väljamõistmisele vastu. Ringkonnakohus leiab, et advokaadi tasumäära ka vähendatud ulatuses sõidule kulunud aja eest ei pea vastaspool hüvitama. Kuna esindaja pidi ringkonnakohtu istungil osalemiseks sõitma Tallinnast Tartusse ja tagasi, on sõidukulu vajalik kulu. Kuigi hageja ei esitanud tõendeid sõidukulu suuruse kohta, saab lähtuda sõidukulude suurust arvutades Riigikohtu seisukohast, et lepingulise esindaja sõidukulude suurust määrates saab analoogia korras juhinduda Vabariigi Valitsuse
22. juuli
23. a määrusega nr 164 kehtestatud teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise korra §-s 5 sätestatud hüvitise piirmäärast kuni 0,3 eurot ühe sõidukilomeetri kohta (RKTKm
24. veebruar 2020, 2-14-14536, p 16). Tartu-Tallinn vahemaa on 185 km st 0,3 eurot × 370 km = 111 eurot. Ringkonnakohus leiab, et 111 eurot ilma käibemaksuta on põhjendatud kulu, mille vastaspool peab hüvitama. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud kokku on 2 141,06 eurot (1673,22 + 111 + km 20 %), millest kuulub hüvitamisele 90 % s.o summas 1926,95 eurot sh käibemaks. TsMS § 175 järgi tuleb vastaspoolel hüvitada üksnes vajalikud ja põhjendatud kulud. Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud toimingute ajakulu ja eeltoodud arvutuskäigu tulemusena saadud sõidukulu summa on vajalik ja põhjendatud ning puudub alus kaaluda hageja poolt alternatiivselt pakutud muudetud tunnihinnaga arvestusmetoodikat. /digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson /digitaalselt allkirjastatud/ Indrek Parrest 10 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi