Obsah (21)

§ 429§ 164§ 177§ 657§ 651§ 392§ 4§ 5§ 442§ 232§ 376§ 147§ 445§ 163§ 179§ 136§ 137§ 134§ 132§ 126§ 124

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 16.11.2021, Tallinn Kohtuasja

) § 428 lõike 1 punkti 3 ja § 429 lõike 1 alusel. Puuduvad

§ 429

lõikes 4 märgitud asjaolud, mis välistaksid hagist osalise loobumise vastuvõtmise. Kohus võtab hagist osalise loobumise vastu ning lõpetab menetluse hageja viivise nõudes juulikuu 2011 elektriarve tasumisega viivitamise eest. 12. Perekonnaseaduse (PKS) § 37 lõike 11 ning § 35 punkti 3 koosmõjus tuleb ühisvara koosseis määrata kindlaks abielu lahustamise seisuga. Poolte abielu sõlmiti 12.08.2005 ja lahutati 30.11.2010. Seega moodustus poolte ühisvara ajavahemikust 12.08.2005-30.11.2010. Pooled on osa ühisvarast jaganud kokkuleppel (t I kd lk 15-25) ning osa ühisvara on tuvastatud Harju Maakohtu 05.06.2015 ja 13.06.2017 vaheotsustega ning Tallinna Ringkonnakohtu 25.05.2018 otsusega (t IV kd lk 6-9, IV kd lk 187-189, V kd lk 89-91). 13. Jagatavatest esemetest vaidlevad pooled vaid 01.12.2007 X ja C vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse üle. Laenulepingu (t IV kd lk 175) on sõlminud C laenuandajana (hageja ema) ja hageja laenusaajana nii, et laenuandja kohustus laenuna 150 000 Eesti krooni üle andma 2 kuu jooksul ülekandega või sularahas (punkt 1). Lepingupunkti 2.1 järgi on laen antud tähtajatult ning laenusaaja on kohustatud selle tagastama korteri KKK müügist saadavast tulust. Vaidlus puudub, et korter kuulus hageja lahusvarasse. Samuti ei ole vaidluse all, et 30.09.2011 kinkelepinguga kinkis hageja korteri laenuandjale (t V kd lk 199202). Kohus kuulas tunnistajana üle laenuandja (t VI kd lk 43-44), kes kinnitas, et andis korduvalt pojale laenu. Tunnistaja sõnul kirjalikku laenulepingut ei vormistatud ning hageja on asunud raha tagastama 2012. aastast. Tunnistajale ei olnud teada, kas laen on täielikult tagastatud või mitte. Tunnistaja kinnitas, et kinkelepingu sõlmimine korteri osas ei ole seotud vaidlusaluse laenulepinguga. Eelnenut kogumis hinnates leiab kohus, et tõendatud on laenu tagastus lepingu punkti 2.1 alusel, kuna vastavalt lepingu punktile 2.1 (t IV kd lk 175) on korteri omanikuks alates 2011. aastast laenuandja (t V kd lk 199-202). Samuti ei ole vaidluse all, et lepingupoolte vahel on olnud mitmeid laenusuhteid, mistõttu ülekandeid laenu tagasimaksete kohta (t IV kd lk 177) ei saa üheselt siduda 01.12.2007 lepinguga. Nimetatut toetab laenuandja kinnitus, et ta ei tea laenu tagastamise seisu. Samuti oli laenuandjale üllatuslik, et laen oli vormistatud kirjalikult (t VI kd lk 43-44). Lisaks arvestades asjaolu, et hageja esitas hagi kohtule 23.07.2012 väikese väärtusega vallasasjade jagamiseks ning hüvitiste väljamõistmiseks, ei ole eluliselt usutav, et ühise 150 000 Eesti krooni suuruse laenukohustuse jagamise nõuet hageja 2012. aastal, mil ta väidetavalt asus laenu tagastama, ei esitanud, vaid esitas selle alles 5 aastat hiljem, mil kohus oli põhihagi osas ühisvara koosseisu kindlaks 5 2-12-28695 määranud. Eeltoodust tulenevalt ei tuvasta kohus laenulepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust ühisvarana ega jaga seda. 14. Pooled ei vaidle põhihagis jagatava järgmise ühisvara väärtuse üle: aiakiik 30 eurot, Fiskars murureha komplekt 19 eurot, reisikohver 15 eurot, lambanahast vaibad (2

1. tk)40 eurot, suur presskann 10 eurot, köögiriistad (suur pannilabidas, laia alusega juustunuga, pitsalõikur, konserviavaja, pudrupress), bambusmatid (4
2. tk)väärtusega 52 eurot, puitpidemetega söögiriistad (6 nuga ja 6 kahvlit) 20 eurot, Fiskars noad (koorimis-, leiva- ja fileerimisnuga) 20 eurot, muud köögitarvikud (2 teritajat) 15 eurot, „leivasoendaja“ 5 eurot, 2 klaaskannu 40 eurot, antiikkell kamina äärelt 10 eurot, suur peegel (80 x 150
3. cm)esikus 25 eurot, jalanõude hoidja 5 eurot, riidenagid (30
4. tk)10 eurot, 2 küünla jalga (üks hõbedane ja teine puidust) 10 eurot, autopesu hari vooliku otsas 5 eurot, mürgiprits 6 eurot, must põrandalamp 12 eurot, triikimislaud 20 eurot, 3 vaasi väärtusega 45 eurot, erinevad toiduainete anumad (2 klaasist anumat ja 1 metallist puuviljakorv) 30 eurot, saunalinad (5
5. tk)25 eurot, WC-hari klaasalusega 0.80 eurot, veekann 10 eurot, pesukauss 10 eurot, triikraud 20 eurot, IBM sülearvuti 50 eurot, metallist vahvliküpsetaja 5 eurot, tassid ja kruusid (20
6. tk)20 eurot, küünlajalad: luik, puupakk (keraamiline), puupakk-kell (keraamiline), klaasist alused (5
7. tk)20 eurot, kontori-laualamp liigendiga 10 eurot. Seega on jagatava ühisvara koguväärtuseks põhihagis 614.80 eurot. 15. Kuna kohus jagab vara 2020. a, tuleb jagamisele kohaldada kehtiva PKS § 37 lõiget 3 koos asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lõikega 2. Seega saab kohus valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis. Kuna hageja soovib vara jätmist kostja ainuomandisse ning kostja ise seda vara teisel viisil jagada ei soovi, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ½ vara väärtusest, s.o 307.40 eurot. Kohus on pooltele 28.03.2019 istungil selgitanud Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-14-17 punkte 22-24, kuid pooled jäid soovitava jagamise viisi juurde ja leidsid, et ühisvara jagamise nõuded tasaarvestavad end. 16. Samuti ei vaidle pooled vastuhagis jagatavate 4 seinalambi väärtuse 80 euro üle. Küll aga vaidlevad pooled vastuhagis jagatava ühisvara järgmiste esemete väärtuse üle: 1) paat - hageja hindab paadi väärtuseks 100 eurot, kostja 3000 eurot. Hageja väitel on paat võõrandatud 100 euro eest varuosadeks ja esitas selle tõendamiseks müügilepingu ja maksekorralduse (t II kd lk 106, 107). Kuigi menetluse kestel esitas kostja taotluse paadi väärtuse väljaselgitamiseks ekspertiisi läbiviimiseks, siis menetluse käigus ta sellest loobus (t VI kd lk 12). Paadi väärtuse tõendamiseks on kostja esitanud müügikuulutuse, mille järgi oli paat müügis 50 000 Eesti krooniga, soodushinnaga 38 000 Eesti krooni (t IV kd lk 39-43). Kostja ei vaidlusta, et paat võidi müüa 100 euroga, kuid sel juhul müüdi see alla turuhinna. Hagimenetluses peab kumbki pool tõendama oma väiteid. Kuna kostja ei ole tõendanud paadi väärtust, loeb kohus väärtuseks hinna, mille üle vaidlus puudub, s.o 100 eurot; 2) villis (auto) UAZ 31512 - hageja hindab väärtuseks 400 eurot, kostja 2000 eurot. Hageja väitel on sõiduk kasutuskõlbmatu. Kuigi menetluse kestel esitas kostja taotluse väärtuse osas ekspertiisi läbiviimiseks, siis menetluse käigus ta sellest loobus (t VI kd lk 12). Hagimenetluses peab kumbki pool tõendama oma väiteid. Kuna kostja ei tõendanud sõiduki väärtust, loeb kohus väärtuseks hinna, mille üle vaidlus puudub, s.o 400 eurot; 3) pesumasin - hageja hindab pesumasina väärtuseks 50 eurot, kostja hinnangul 500 eurot. Pesumasina väärtuse tõendamiseks on kostja esitanud foto (t IV kd lk 31). Kuigi menetluse kestel esitas kostja taotluse pesumasina väärtuse osas ekspertiisi läbiviimiseks, siis menetluse käigus ta sellest loobus. Hagimenetluses peab kumbki pool tõendama oma väiteid. Kuna kostja ei ole tõendanud pesumasina väärtust, loeb kohus väärtuseks hinna, mille üle vaidlus puudub, s.o 50 eurot; 4) suure toa televiisorilaud - hageja hindab laua väärtuseks 0 eurot, kostja hinnangul on väärtuseks 190 eurot. Laua väärtuse tõendamiseks on kostja esitanud foto (t IV kd lk 33). Kuigi menetluse kestel esitas kostja 6 2-12-28695 taotluse laua väärtuse osas ekspertiisi läbiviimiseks, siis menetluse käigus ta sellest loobus. Hagimenetluses peab kumbki pool tõendama oma väiteid. Kuna kostja ei ole tõendanud laua väärtust, loeb kohus väärtuseks hinna, mille üle vaidlus puudub, s.o 0 eurot; 5) magamistoa riidekapp - hageja hindab kapi väärtuseks 0 eurot, kostja hinnangul on väärtuseks 270 eurot. Kuigi menetluse kestel esitas kostja taotluse kapi väärtuse osas ekspertiisi läbiviimiseks, siis menetluse käigus ta sellest loobus. Hagimenetluses peab kumbki pool tõendama oma väiteid. Kuna kostja ei tõendanud kapi väärtust, siis loeb kohus vääruseks hinna, mille üle vaidlus puudub, s.o 0 eurot; 6) ketassaag - hageja hindab sae väärtuseks 0 eurot, kostja hinnangul on väärtuseks 350 eurot. Hageja sõnul on saag hävinud-kadunud. Sae väärtuse tõendamiseks on kostja esitanud foto (t IV kd lk 25). Kuigi menetluse kestel esitas kostja taotluse sae väärtuse osas ekspertiisi läbiviimiseks, siis menetluse käigus ta sellest loobus. Hagimenetluses peab kumbki pool tõendama oma väiteid. Kuna kostja ei tõendanud sae väärtust, loeb kohus väärtuseks hinna, mille üle vaidlus puudub, s.o 0 eurot; 7) külgkorviga mootorratas - hageja hindab ratta väärtuseks 100 eurot. Hageja väitel on ratas varuosadena tema valduses. Kuigi menetluse kestel esitas kostja taotluse ratta väärtuse osas ekspertiisi läbiviimiseks, siis menetluse käigus ta sellest loobus (t VI kd lk 12). Hagimenetluses peab kumbki pool tõendama oma väiteid. Kuna kostja ei tõendanud ratta väärtust, loeb kohus väärtuseks hinna, mille üle vaidlus puudub, s.o 100 eurot; 8) täispuhutav kummipaat - hageja hindab paadi väärtuseks 0 eurot, kostja hinnangul on väärtuseks 450 eurot. Hageja sõnul on paat hävinud. Paadi väärtuse tõendamiseks on kostja esitanud foto (t IV kd lk 34). Kuigi menetluse kestel esitas kostja taotluse paadi väärtuse osas ekspertiisi läbiviimiseks, siis menetluse käigus ta sellest loobus. Hagimenetluses peab kumbki pool tõendama oma väiteid. Kuna kostja ei tõendanud paadi väärtust, siis loeb kohus väärtuseks hinna, mille üle vaidlus puudub, s.o 0 eurot. Seega on jagatava ühisvara koguväärtuseks vastuhagis 730 eurot. 17. Kuna kostja soovib vara jätmist hageja ainuomandisse ning hageja ise seda vara teisel viisil jagada ei soovi, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ½ vara väärtusest, s.o 365 eurot. Kostja ainuomandisse jäävad aiakiik, Fiskars murureha komplekt, reisikohver, lambanahast vaibad (2 tk), suur presskann, köögiriistad (suur pannilabidas, laia alusega juustunuga, pitsalõikur, konserviavaja, pudrupress), bambusmatid (4 tk), puitpidemetega söögiriistad (6 nuga ja 6 kahvlit), Fiskars noad (koorimis-, leiva- ja fileerimisnuga), muud köögitarvikud (2 teritajat), „leivasoendaja“, 2 klaaskannu, antiikkell kamina äärelt, suur peegel (80 x 150
8. cm)esikus, jalanõude hoidja, riidenagid (30 tk), 2 küünla jalga (üks hõbedane ja teine puidust), autopesu hari vooliku otsas, mürgiprits, must põrandalamp, triikimislaud, 3 vaasi, erinevad toiduainete anumad (2 klaasist anumat ja 1 metallist puuviljakorv), saunalinad (5 tk), WC-hari klaasalusega, veekann, pesukauss, triikraud, IBM sülearvuti, metallist vahvliküpsetaja, tassid ja kruusid (20 tk), küünlajalad: luik, puupakk (keraamiline), puupakk-kell (keraamiline), klaasist alused väärtusega (5 tk), kontori-laualamp liigendiga. Hageja ainuomandisse jäävad paat, villis (auto) UAZ 31512, pesumasin, suure toa televiisorilaud, magamistoa riidekapp, 4 seinalampi, ketassaag, külgkorviga mootorratas, täispuhutav kummipaat. Kostjal tuleb hagejale hüvitada enamsaadud ühisvara eest 307.40 eurot. Hagejal tuleb kostjale hüvitada enamsaadud ühisvara eest 365 eurot. 18. Lisaks ühisvara jagamisele nõuab hageja kostja ebaseaduslikust valdusest välja hageja lahusvara hulka kuuluvad esemeid või alternatiivselt nende esemete eest hüvitist AÕS § 80 ja VÕS § 115 alusel. Seega tuleb hagejal esmalt tõendada, et vaidlusalused esemed kuuluvad tema ainuomandisse. Seejärel tuleb hagejal tõendada, et ese on just kostja ebaseaduslikus valduses. Kohus on seda mh selgitanud 08.10.2014 istungil. Hageja nõuab järgmisi esemeid: 1) magamistoa peeglilaud ja kummut - hageja sõnul ostis ta komplekti pool aastat enne abielu, kuid tõendanud seda hageja ei ole. Kostja väitel on tegemist ühisvaraga; 2) DVD-mängija 7 2-12-28695 Panasonic - hageja sõnul on tegemist lahusvaraga ning tõendina esitas ta ostutšeki 27.01.2004 kuupäevaga (t I kd lk 138). Kostja nõustus 08.10.2014 istungil eseme hagejale tagastama; 3) elektriline radiaator soojapuhuriga - hageja sõnul on tegemist lahusvaraga ning tõendina esitas ostutšeki 15.10.2003 kuupäevaga (t I kd tl 137). Kostja nõustus 08.10.2014 istungil eseme hagejale tagastama; 4) täispuhutav madrats ja elektriline pump - hageja sõnul on tegemist lahusvaraga ning tõendina esitas ostutšeki 15.11.2004 kuupäevaga (t I kd lk 131). Kostja väitel esemeid tema valduses ei ole. Kuigi hageja on tõendanud, et need osteti hageja lahusvara hulka, ei ole hageja tõendanud, et asjad on või olid kostja ebaseaduslikus valduses; 5) lauaarvuti komplekt - hageja sõnul on tegemist lahusvaraga ning tõendina esitas ostutšeki 18.03.2005 kuupäevaga (t I kd lk 129). Kuigi hageja on tõendanud, et see osteti hageja lahusvara hulka, ei ole tõendatud, et lauaarvuti komplekt on või oli kostja ebaseaduslikus valduses; 6) toataim bonsai - hageja sõnul on taim kingitud temale, tõenditena esitas fotod (t II kd lk 147-148, III kd lk 42). Need aga ei tõenda taime kuulumist hageja lahusvarasse. 13.06.2019 istungil kinnitas hageja, et kõik tema taotlused on lahendatud. Kostja väitel kingiti taim temale ja on tema lahusvara; 7) tolmuimeja „Kärcher“ - hageja sõnul on tegemist tema lahusvaraga ning tõendina esitas arve 06.02.2003 kuupäevaga (t I kd lk 135). Arvest nähtuvalt on ostjaks Q AS, mitte hageja. Seega ei ole hageja tõendanud, et ese kuulus tema ainuomandisse. 19. Eelnenust tulenevalt on hageja osaliselt tõendanud, et nimetatud esemed kuuluvad hageja ainuomandisse ning on kostja ebaseaduslikus valduses. Seega tuleb kostja ebaseaduslikust valdusest välja mõista hagejale DVD-mängija Panasonic ja elektriline radiaator soojapuhuriga. 20. Samuti nõuab hageja kostja ebaseaduslikust valdusest välja hageja lahusvara hulka kuuluvad esemeid vastavalt OÜ-ga Z 31.05.2011 sõlmitud müügilepingule või alternatiivselt nende esemete eest hüvitist AÕS § 80 ja VÕS § 115 alusel. Tunnistaja W andis ütlusi selle kohta, et ostis hagejalt ettevõtte Z, mis pidi olema sel ajal puhta ajalooga ja varatu (t IV kd lk 4). Hageja müüs äriühingu 08.07.2011 W-le (t I kd lk 164-168). Poolte vahel puudub vaidlus, et enne äriühingu müüki hageja kui füüsiline isik sõlmis 31.05.2011 OÜ-ga Z, mida esindas hageja, müügilepingu (t I kd lk 161-163). Lepingu punkti 1.2 ning lisa kohaselt ostis hageja äriühingult vallasesemeid 4919.76 euro väärtuses. Kohus ei nõustu kostjaga, et 31.05.2011 leping on tühine kui heade kommetega vastuolus olev leping tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lõike 2 punkti 2 alusel. Esmalt ei andnud lepingu kohaselt äriühing hagejale esemeid tasuta üle, nagu kostja väidab. Samuti ei muuda lepingut tühiseks asjaolu, et hageja allkiri on lepingul ühekordselt. Seega tuleb hagejal esmalt tõendada, et vaidlusalused esemed kuuluvad tema ainuomandisse, mitte aga ühisomandisse. Seejärel tuleb hagejal tõendada, et ese on kostja ebaseaduslikus valduses. Kohus on seda mh selgitanud 22.10.2014 istungil. 21. Müügilepingu objektideks olid järgmised esemed: 1) antiikmööbel (diivan, kaks tugitooli, laud) - esemed on müügilepingu lisas märgitud (t I kd lk 163). Hageja esitas tõendina müügikuulutuse ja müügilepingu (t I kd lk 145-147). Kostja kinnitas 22.10.2014 istungil, et esemed on tema valduses; 2) tammepuust laud ja 4 tooli - esemed on müügilepingu lisas märgitud. Hageja on esitanud tõenditena arve ja kviitungi (t I kd lk 127). Kostja kinnitas 22.10.2014 istungil, et esemed on tema valduses; 3) muruniiduk - ese on müügilepingu lisas märgitud. Hageja esitas tõendina arve (t I kd lk 128). Kostja kinnitas 22.10.2014 istungil, et ese on tema valduses; 4) digifotoaparaat Canon 520A, kott - ese on müügilepingu lisas märgitud. Hageja esitas tõendina arve (t I kd lk 144). Hageja ei ole tõendanud, et ese on või oli kostja ebaseaduslikus valduses; 5) vesilood, 80 cm - ese on müügilepingu lisas märgitud. Hageja esitas tõendina ostutšeki (t I kd lk 130). Hageja ei ole tõendanud, et ese on või oli kostja ebaseaduslikus valduses; 6) kuldne põrandalamp - ese on müügilepingu lisas märgitud. Hageja esitas tõendina ostutšeki (t I kd lk 139). Kostja kinnitas 22.10.2014 istungil, et ese on tema 8 2-12-28695 valduses; 7) LCD monitor 17´´ - ese on müügilepingu lisas märgitud. Hageja esitas tõendina arve (t I kd lk 140). Kostja kinnitas 22.10.2014 istungil, et ese on tema valduses; 8) gaasiballoon 5 kg (oranž) - ese on müügilepingu lisas märgitud. Hageja ei ole tõendanud, et ese on või oli kostja ebaseaduslikus valduses; 9) arvutilaud, tume lepp - ese on müügilepingu lisas märgitud. Hageja on esitanud tõendina arve (t I kd lk 133). Kostja kinnitas 22.10.2014 istungil, et ese on tema valduses; 10) kummut, tume lepp - ese on müügilepingu lisas märgitud. Hageja esitas tõendina arve (t I kd lk 134). Kostja kinnitas 22.10.2014 istungil, et ese on tema valduses; 11) labidas „Fiskars“ - ese on müügilepingu lisas märgitud. Hageja eseme omandamise kohta tõendeid ei esitanud, esitas vaid illustratiivse foto (t III kd lk 24). Hageja ei tõendanud, et ese on või oli kostja ebaseaduslikus valduses; 12) aiakäru - ese on müügilepingu lisas märgitud. Hageja eseme omandamise kohta tõendeid ei esitanud, esitas on vaid illustratiivse foto (t III kd lk 24). Hageja ei tõendanud, et ese on või oli kostja ebaseaduslikus valduses. Eelnenust tulenevalt on hageja osaliselt tõendanud, et nimetatud esemed kuuluvad tema ainuomandisse ning on kostja ebaseaduslikus valduses. Seega tuleb kostja ebaseaduslikust valdusest välja mõista hageja lahusvarasse kuuluvad järgmised esemed: antiikmööbel (diivan, 2 tugitooli, laud), tammepuust laud ja 4 tooli, muruniiduk, kuldne põrandalamp, LCD monitor 17´´, arvutilaud (tume lepp), kummut (tume lepp). 22. Hageja palub kostjalt välja mõista hüvitise kinnistu RRR valdamise eest ajavahemikul 12.07.-31.07.2011 348 eurot ja viivise sellelt VÕS § 113 lõike 1 alusel. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja valdas kinnistut kuni 31.07.2011; kostja kohustus valdamise ajal tasuma kõik kinnistuga seotud maksed (t I kd lk 19 punktid 2.4-2.6), sh laenumakse (t I kd lk 29-40); kostja eest tasus tema elukaaslane 11.07.2011 539.57 eurot (t I kd lk 44). Pooled vaidlevad selle üle, kas 11.07.2011 maksega tasus hageja laenumakse kogu juulikuu eest või on tasumata ajavahemiku 12.07.-31.07.2011 eest. Laenulepingust nähtuvalt (t I kd lk 32-40) tuleb laenumakseid tasuda iga kuu 11. kuupäevaks. Kostja tasus 11.07.2011 juulikuu makse. 17.12.2010 endiste abikaasade ühisvara jagamise lepingu ning asjaõiguslepingute punkti 2.6 kohaselt tuli kostjal kinnistu valdamise eest tasuda laenulepingu makseid kogu kalendrikuu ulatuses, kui ta lõpetab kasutamise kalendrikuu kestel. Kostja ei lõpetanud kinnistu kasutamist kalendrikuu keskel, vaid 31.07.2011. Kohus nõustub kostjaga, et juulikuu laenumakse on tasutud 11.07.2011 ning lepingu punkti 2.6 tõlgendamisel ei saa asuda teistsugusele järeldusele. Seega jääb hageja nõue rahuldamata. 23. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata elektriarve juuli 2011 eest 28.22 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja ei tasunud juulikuu 2011 tarbimise eest arvet (t I kd lk 171), hageja tasus arve 26.08.2011 (t I kd lk 178). Kostja ei ole vaidlustanud tasumata arvet summas 28.22 eurot. Kostja väitel on arve tasumata, kuna hageja ei edastanud talle seda. Hageja on tõendanud arve saatmist e-postiga (t I kd lk 177). Seega tuleb kostjalt mõista välja hageja kasuks 28.22 eurot VÕS § 100, § 101 lõike 1 punkti 1 ja § 108 alusel. 24. Järgnevalt annab kohus hinnangu hageja kahju hüvitamise nõudele, millega ta nõuab kostjalt 3841 euro väljamõistmist seoses RRR kinnistult 115 kuusetaime, 1 hariliku pihlaka ja 2 männi üleskaevamisega. VÕS § 127 lõike 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lõike 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 1043 kohaselt peab kahju tekitaja kannatanule õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lõike 1 punkti 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see 9 2-12-28695 tekitati kannatanu omandi rikkumisega. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse ning kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumist. Seega kontrollib kohus esmalt, kas on tõendatud kostja tegu, kahju ja põhjuslik seose kostja teo ja kahju vahel. 25. Hageja on kinnistult 115 kuusetaime, 1 hariliku pihlaka ja 2 männi üleskaevamise kohta esitanud tõenditena fotod (t I kd lk 55-119), Põhja Prefektuuri 03.08.2011 teatise (t I kd lk 2728). Kostja on selgitanud, et aja jooksul on hekki harvendatud, pihlakas kuivas ära. Samuti on hageja esitanud Ö OÜ 09.10.2011 pakkumise puudele ja istutustöödele summas 3841 eurot (t I kd lk 173), Ö OÜ 01.07.2019 pakkumise puudele ja istutustöödele summas 14 196 eurot (t V kd lk 194). Esitatud tõenditega ei ole tõendatud kahju, kostja tegevus kahju tekkimises ega kostja tegevuse ja kahju vaheline põhjuslik seos. Kohus on hagejal selgitanud tõendamiskoormist mh 08.10.2014 ning 22.10.2014 istungil. Seega jääb hageja nõue rahuldamata. 26.

§ 164lõike 2 alusel jätab kohus menetluskulud hageja kanda, kuna peab seda õiglaseks.

Hageja esitas 2012. a hagi 65 väiksema väärtusega vallaseseme ühisvarana jagamiseks ning 51 väiksema väärtusega vallaseseme ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Menetluse kestel loobus hageja 72 eseme jagamisest või väljanõudmisest. Seega loobus hageja menetluse kestel u 62% esemete jagamisest või väljanõudmisest. Kuigi ka kostja loobus menetluse kestel u 48% esemete jagamisest (11 eset 23 eseme hulgast), siis menetluse mahukuse määras hageja, kes esitas lisaks vara jagamise ning väljanõudmisele ka kahju hüvitamise nõude. Kahju hüvitamise nõude rahuldas kohus 0,7% ulatuses. 27.

§ 177

lõike 2 alusel määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega ei tunnistatud ühisvara hulka haagissuvilat „Adria“ ja laenukohustust, ei rahuldatud kahju hüvitise nõuet kuuseheki, 2 männi ja pihlaka osas, samuti menetluskulude jaotuse osas ja osas, millega määrati vara jagamise ja hagejale vallasvara tagastamise viisiks esemete teisele poolele tagastamine.
2. Kohus jättis käsitlemata poolte ühisvarana haagissuvila „Adria“. Hagiavalduses oli ese käsitletud kui apellandi lahusvara. 22.10.2014 istungil leidsid pooled ühiselt, et tegemist on ühisvara hulka kuuluva esemega. Kostja tunnistas, et ese on tema valduses. Samuti jõudsid pooled kokkuleppele eseme väärtuse osas. Sellest tulenevalt ei olnud võimalik kohtul arvata ese välja ühisvara hulgast. Kohus käsitles eset 12.02.2015 määruses, tuues välja, et võtab vastu loobumise nimetatud eseme kui hageja lahusvara hulka kuuluva eseme osas. Menetluse jooksul ei olnud hagejal võimalik mõista kohut viisil, et haagissuvila ei kuulu ühisvara hulka.
3. Maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks kostja valduses olevad hageja lahusvara hulka kuuluvad esemed. Pooled väljendasid 28.03.2019 kohtuistungil, et soovivad, et jagatavate esemete teisele poolele tagastamist ei toimu, vaid toimuks esemete väärtuse hüvitamine. Kui kohtu jaoks jäi selgusetuks, kas pooled soovivad esemete välja mõistmist teise poole käest või hüvitist, oleks kohus pidanud seda täpsustama. Apellandi hinnangul on ebaõiglane olukord, kus üks pool on kasutanud asja 10 aastat ja annab seejärel selle õigustatud poolele tagasi. 10 aasta 10 2-12-28695 jooksul on pooled ostnud uued asjad ja huvi kasutatud asja tagasi saamiseks üldjuhul puudub. Apellandi hinnangul täidab oluliselt rohkem menetluse eesmärki ning on õiglasem olukord, kus esemed jäävad seda kasutanud poole omandisse ning kohus mõistab välja hüvitise vastavalt väärtusele, milles pooled on kokku leppinud. Olukorras, kus pooled on jõudnud ühisele seisukohale, et teisele poolele esemeid ei tagastata, ei ole kohtul õigust omal äranägemisel kalduda kõrvale poolte ühisest nägemusest vara jagamise viisi osas.
4. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid, leides, et tõendatud ei ole vastustaja poolt kuuseheki kahjustamisega tekitatud kahju, vastustaja tegevus ega tema tegevuse ja kahju vaheline põhjuslik seos. Apellant on kohtumenetluse jooksul mitmeti tõendanud nimetatud asjaolusid. Apellant esitas hagiavalduses fotod, kust näha kinnisasjal kuusehekk, mida on oluliselt kahjustatud. Kohus jättis tähelepanuta Põhja Prefektuuri teatise, milles on selgelt välja toodud, et ära viidud asjade hulgas on ka istutatud puud ja et vastustaja elukaaslane tunnistas, et nemad viisid asjad minema, täpsustades, et minema viisid nad asjad, mida pidasid vastustajale kuuluvaks. Samuti tõi vastustaja vastuses hagiavaldusele välja, et taimed on „kostja poolt toodud Lõuna-Eestist tasuta, kostja enda poolt istutatud, pihlakas kuivas ära, kuuski on harvendatud“. Ilmselgelt ei ole olnud vajadust hekis kasvavaid kuuski harvendada. Sellise vastusega tunnistab vastustaja, et kaevas kuuski välja ja kahjustas sellega kuusehekki. Asjaolu, et puud on vastustaja istutatud ei oma tähtsust, kuna tegemist on kinnisasja juurde lahutamatult kuuluvate asjadega ning kinnisasi oli eelnevalt sõlmitud kokkuleppele vastavalt jäetud apellandi ainuomandisse. Samuti asus vastustaja 14.10.2014 istungil seisukohale, et notariaalses lepingus ei jagatud kuuski, pihlakaid ega mände, nende omandamise ajal oli kinnistu ühisvara ja et kostja andis oma poole kinnistust hagejale, aga taimi mitte. Selline väide näitab vastustaja arusaama justkui tal oleks olnud õigus ära kolimisel võtta kaasa kinnisasjalt puud. Need seisukohad selgitavad ka vastustaja elukaaslase väidet, et nad viisid ära asjad, mida pidasid vastustajale kuuluvaks. Hinnates apellandi poolt esitatud tõendeid ning vastustaja seisukohti, on apellandi hinnangul selge, et kuusehekiga seotud kahju põhjustajaks oli vastustaja. Kahju hüvitise nõue 14 196 eurot tuleb rahuldada.
5. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid seoses poolte võetud laenuga C-lt. Kohus ei seadnud kahtluse alla, et laenukohustuse näol oli tegemist ühisvaraga, vaid tõi välja, et tõendatud on laenu tagastamine. Apellandi jaoks jääb selline järeldus arusaamatuks. Leping käsitles apellandi kohustust tasuda laenukohustus korteri müügist saadava raha arvelt. Apellant ei müünud nimetatud korterit. Asjaolu, et ta kinkis korteri emale, ei ole seotud laenukohustusega. Seda kinnitasid nii apellant kui laenuandja. Kohus ei küsinud, mis põhjusel kinkeleping sõlmiti. Apellant kinnitab, et kinkeleping ei olnud seotud laenulepingust tuleneva tagasimakse kohustuse täitmisega, mida tõendab asjaolu, et apellant kannab siiani laenuandja arvele igakuiselt 100 eurot. Apellandi jaoks jääb arusaamatuks, et kui laenukohustus oleks täidetud kinkelepingu esemeks olnud korteriomandi üleandmisega, oleks ühisvara hulka kuuluv laenukohustus täidetud apellandi lahusvara arvelt, mistõttu ei muutuks sellest õiguslik olukord. Kohus tõi välja, et laenuandjale oli üllatuslik, et laen oli vormistatud kirjalikult. Vastustaja on esitanud veel väite, et laenuleping oli sõlmitud tagantjärele. Apellant juhib kohtu tähelepanu, et laenuleping on sõlmitud lihtsustatud tüüpvormile. Laenulepingus puudub intress, mida oleks pahatahtliku käitumise korral võinud lepingus näidata olulises määras. Samuti ei ole lepingus detailseid tagasimaksetingimusi. Apellandi hinnangul on need selged märgid, et leping sõlmiti heas usus ja tingimustel, mis lepingudokumendist nähtuvad. Olukorras, kus kohus tuvastas laenulepingu olemasolu ja sellest tulenevad kohustused, oli sõltumata sellest, kas kohustus täideti korteri kinkelepingu kaudu või mitte, apellandil nõudeõigus hagiavalduse esitamise hetkel. Apellant põhjendas hagiavalduse täienduses, miks ta ei esitanud laenukohustuse jagamise nõuet algses hagiavalduses. Nimelt ei olnud apellandil algselt soovi nõuda vara jagamise käigus laenukohustuse jagamist. Kuna aga vastustaja esitas vastuhagi, mille sisuks 11 2-12-28695 olid olulises osas esemed, mis olid ostetud kõnealuse laenu eest, esitas apellant täienduse, millega nõudis abielu kestel võetud laenukohustuse lugemist ühisvara hulka. Apellant käitus vastustaja suhtes heas usus kogu vara jagamise vaidluse jooksul, olles seadnud eesmärgiks võimalikult suures ulatuses õiglase olukorra taastamise. Olukorras, kus vastustaja esitas vastuhagi, mis oli apellandi hinnangul kiuslik ja ebaõiglane, leidis apellant, et sellisel juhul on õiglane, kui ühisvara hulka loetakse ka laenukohustus.
6. Arvestades, et kohus on selgelt olnud eksimuses otsuse tegemisel ning apellandi nõue on põhjendatud, palub apellant jätta kõik apellandi ja vastustaja menetluskulud vastustaja kanda. Apellant on korduvalt pakkunud välja, et kompromiss saaks sõlmitud tingimustel, et pooled jäävad kohtu poolt ühisvara hulka kuuluvate asjade omanikuks ulatuses ning väärtuses, mida mõlemad pooled on aktsepteerinud. Vastustaja ettepanekuga ei nõustunud ja pakkus omapoolse kompromissina välja vaid, et apellant võtaks hagi tagasi. Seega on oluline osa menetlusest ja selle pikkusest otseselt põhjustatud vastustaja tegevusest ja tegelikust soovimatusest leida vaidlusele kiirem ja vähemkulukas lahendus. Selgelt oleks ebaõiglane olukord, kus apellandi kanda jääksid kõik tema poolt kantud menetluskulud olukorras, kus vastustaja on korduvalt venitanud menetlust alusetute nõudmistega ega ole soovinud leida kompromissi. Samuti näitas vastustaja oma nõudes esemete väärtusi kohati kümneid kordi suuremas väärtuses, kui need tegelikult väärt on. See aga pikendas jällegi menetlust. Vastustaja on pahatahtlikult käitunud kohtumenetluse käigus, venitades seda teadlikult. Näiteks taganes ta kompromissettepanekutes mitmetest esemete väärtustest, milles oli juba eelnevalt kokku lepitud (nt tolmuimeja, elektriline radiaator, magamistoa peeglilaud, tammepuust laud ja toolid, antiikmööbel, muruniiduk). Samuti valetas mitmete esemete asukoha üle. Vaatamata sellele, et pooled on tuvastanud mitmete esemete jäämise vastustaja kätte, on vastustaja oma ettepanekus väitnud, et need jäid tegelikult apellandi kätte (nt tammepuust kummut, tammepuust arvutilaud). 08.10.2014 istungil tunnistas vastustaja, et need esemed on tema käes, kuid kompromissettepanekus väitis, et jäid majja. Olukorras, kus kohus mõistab välja hüvitise osas, milles apellant on pakkunud vastustajale kompromissi ja millest vastustaja keeldus, on põhjendatud ja õiglane kohaldada

§ 164lõiget 2 ja jätta poolte menetluskulud vastustaja kanda.

Vastustaja seisukoht

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus asja lahendades menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis toob kaasa lahendi vaidlustatud osas osalise tühistamise. Tühistatud osas saab teha ringkonnakohus ise uue otsuse asja maakohtule tagasi saatmata (

§ 657lõike 1 punkt 2).

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kolleegium jaotab apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud. 36.

§ 651

lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praeguses asjas vaidlustab hageja maakohtu otsust osas, milles kohus: 1) jättis abikaasade ühisvarana jagamata haagissuvila ja laenukohustuse; 2) mõistis kostjalt hageja valdusesse välja talle ainuomanikuna kuuluvad 9 asja 12 2-12-28695 (vaidlustatud otsuse resolutsiooni punkt 7); 3) jättis rahuldamata hageja nõude saada kostjalt kahjuhüvitist (vaidlustatud otsuse resolutsiooni punkt 11); 4) jaotas menetluskulud.

1. Ringkonnakohus nõustub osaliselt kaebusega haagissuvilat Adria puudutavas osas. Ringkonnakohus möönab, et selle eseme osas tekkis maakohtus menetluslik segadus nii poolte endi kui kohtu tähelepanematuse tõttu, mis aga on võimalik menetlusökonoomia põhimõtet kasutades apellatsiooniastmes kõrvaldada. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt märkis hageja haagissuvila (t II kd lk 104) hagiavalduses enda lahusvara hulka kuuluva asjana (t I kd lk 13), kuid 20.05.2013 tõi esile, et see osteti
2. a Danske pangalt võetud laenu eest (t II kd lk 101). 22.10.2014 istungil nõustus hageja kostjaga, et asi kuulub ühisvarasse (t III kd lk 121 pöördel), väärtuseks 1600 eurot. Kostja tõi esile (t II kd lk 9; t III kd lk 121 pöördel), et asi on tema valduses, tegemist on ühisvaraga, väärtuseks 1000 eurot. Maakohus lõpetas 12.02.2015 määrusega menetluse mh haagissuvila kui hageja lahusvarasse kuuluva eseme tagastamise nõude osas (t III kd lk 177-179). Sellega järgis kohus iseenesest täpselt hagi eset ja hageja muutunud tahet mitte käsitleda seda asja enam tema lahusvarana. Samas ei juhtinud kohus poolte tähelepanu asjaolule, et kui kumbki pool selle asja ühisvarana jagamist ei hage (oma jagatavate asjade nimekirja sellega ei täienda), jääb asi jagamata ja pooltel tuleb vaidluse korral veelkordselt pöörduda kohtusse. Seejuures oli juba enne praegust kohtuvaidlust pooled osa varast jaganud kohtuväliselt (notariaalne leping 17.12.2010; t I kd lk 15-25). Ka puudus pooltel menetluses vaidlus, et tegemist on jagamata ühisvaraga. Kolleegium on seisukohal, et sellises elulises olukorras oleks selgitamine olnud mõistlik ja

§ 392lõike 1 punktist 1 tulenevalt oodatav.

Samas - arvestades, et mõlemat poolt esindasid menetluses õigusteadmistega esindajad, oleksid ka pooled ise saanud segaduse ära hoida ja vastava eseme oma jagatava ühisvara nimekirja lisada (selliselt nõuet täiendada) kohtu selgituseta. Selle asemel suurendas hageja ise segadust sellega, et märkis nt 04.12.2015 menetlusdokumendis haagissuvila ikkagi enda lahusvarana (t IV kd lk 57-58). Kostja käsitles 02.05.2019 kompromissettepanekus ja kohtukõne teesides ühisvarana (t V kd lk 47, 177-177 pöördel). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kuigi selle asja ühisvarana jagamise nõue ei sisaldu selgelt kummagi poole hagiavaldustes, saab menetlusdokumentides ja istungitel esiletoodud seisukohtade alusel järeldada, et poolte ühine tahe maakohtus oli suunatud ka selle asja osas õigusselguse saamisele. Seega täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ja jagab kehtiva PKS § 37 lõike 11, § 35 punkti 3 ja § 37 lõike 3 ning AÕS § 77 lõigete 1 ja 2 alusel haagissuvila selliselt, et asi jääb kostja, kelle valduses see peale abielu lõppemist jäi, ainuomandisse ning kostjal tuleb hagejale hüvitada omandi kaotuse eest 500 eurot, s.o ½ väärtusest. Väärtuse osas pooltel maakohtumenetluses lõpus enam vaidlust ei olnud (t II kd lk 9; t III kd lk 121 pöördel; t IV kd lk 57-58; t V kd lk 177). 38. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus rahuldas ebaõigesti nõude tema ainuomandisse kuuluva 9 asja valduse väljanõudmiseks kostjalt, õige oleks olnud jätta asjad kostjale ja mõista kostjalt hageja kasuks välja rahaline hüvitis.

§ 4

lõike 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu.

§ 5

lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Praeguses asjas ei ole tsiviilasja materjalidest võimalik tuvastada, et hageja oleks kostja valduses olnud hageja omandisse kuulunud asjade enda valdusesse saamise nõudest loobunud. Hageja nõue oli esitatud viisil, et esmaseks nõudeks on asjade kostja ebaseaduslikust valdusest hageja valdusesse väljanõudmine ning alternatiivnõudeks rahalise hüvitis juhul, kui asjad on hävinud, kadunud või kostja poolt võõrandatud (t I kd lk 2, 6). Kuna vaidlusaluse 9 asja osas hävimist vmt ei tuvastatud, puudus maakohtul alus alternatiivnõude rahuldamiseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt arutasid pooled küll võimalikke kompromisslahendusi (nt 28.09.2019 13 2-12-28695 istungil; t V kd lk 130-136), kuid kuna kompromissi ei saavutatud, tuli maakohtul lahendada poolte nõuded esitatud kujul. 39. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis jagamata hageja ning tema ema 01.12.2007 sõlmitud laenulepingust tuleneva laenukohustuse (t IV kd lk 175). Kolleegium nõustub hagejaga, et selles osas ei vasta maakohtu põhjendus

§ 442lõike 8 nõuetele.

Maakohus jättis laenukohustuse jagamata põhjendusega, et peale abielu lõppemist täitis hageja kohustuse oma lahusvara arvel (kinkis lahusvaras olnud korteriomandi laenuandjale). Kolleegium selgitab, et maakohus jättis tähelepanuta kohtu enda poolt lahendi põhjenduste eelmises punktis õigesti esitatud õigusliku asjaolu, et ühisvara koosseis tuleb määrata varasuhte lõppemise seisuga, seega praeguses asjas abielu lahutamise seisuga 30.11.2010 (PKS § 37 lõige 11, § 35 punkt 3). Maakohus ei tuvastanud, et laenuleping oleks täidetud abielu ajal. Seega juhul, kui tegemist oli 01.12.2007 kehtinud PKS-i redaktsiooni mõttes perekonna huvides võetud laenuga, tuli abielu lahutamise seisuga tasumata laenusumma jagada poolte vahel eelduslikult võrdselt selliselt, et endiste abikaasade vahelises suhtes jääb kohustus ühe kanda ja teine maksab talle hüvitise. Ringkonnakohus on tõendite (lepingudokument, 05.12.2007 laenuandja ülekanne hagejale (t IV kd lk 176), laenuandja tunnistajana antud ütlused (t VI kd lk 43-44)) kogumis hindamise tulemusena seisukohal, et tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava elulise usutavusega on tõendatud hageja väide, et laen oli võetud ja kasutatud pere huvides, kuid tõendamist ei leidnud enam kui 77 000 euro laenuks andmine. Hageja tõi 15.03.2017 hagiavalduse täienduses (t IV kd lk 172173) ja vastustes vastuhagile (t IV kd lk 103-111, 133-140) esile, et laenu eest osteti märkimisväärne osa asjadest (pesumasin, köögimööbel, köögitehnika), mille ühisvarana jagamist taotleb kostja vastuhagis. Sellele väitele kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud, väites, et laenulepingust tema teadlik ei olnud, et tegemist on tühise tehinguga ja et laen võis olla antud hageja äritegevuseks. Vastuhagiavalduses (t IV kd lk 19-24) tõi kostja esile, et soovib jagada esemeid, mis jäid kooselu lõppemisel hageja valdusesse (elamusse Metsarahva tee 15-6). Asjaolu, et hageja tõi selle laenu kohtu ette alles 5 aastat peale esmase hagiavalduse esitamist, ei mõjuta hagemisõigust. Vastuhagiavaldus oli esitatud 15.11.2015 ja väite asjade ostmisest emalt laenuks saadud raha eest tõi hageja esile esimeses vastuses sellele. Asjaolu, et poeg küsis laenu köögimööbli ostmiseks RRR majja, tõendas laenuandja tunnistajana antud ütlustes. Küll aga ei suutnud hageja tõendada, et ema andis laenuks kokku 150 000 Eesti krooni, s.t, et 150 000 – 77 000 = 73 000 krooni oli selle laenulepingu alusel ema poolt antud sularahas. Tunnistaja ütluste kohaselt andis ta ühekordse suurema laenu ja ka väiksemaid laene, kuid ütlusi ei ole võimalik seostada 01.12.2007 lepingudokumendiga. Kostja vastuväited ei anna alust eelmises lõigus tuvastatust erinevale seisukohale asumiseks. Kostja tõi vastuväidetena maakohtus esile: tema ei teadnud laenust; lepingudokument ei ole usaldusväärne; laen võis olla antud hageja äritegevuseks, mitte perekonna huvides; kostja ei kiitnud tehingut heaks; lepingus lepiti kokku, et laen tagastatakse hageja vallasvara arvelt, mitte ühisvara arvelt; 17.12.2010 notariaalses lepingus seda laenu ei nimetatud; alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud, aegumine algas 05.12.2007; hageja kinkis tagatiseks olnud korteri 2011. a emale. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja esiletoodud elulised asjaolud ei anna alust tuvastada laenulepingu tühisust TsÜS § 86 alusel. Laenusumma ülekandega on tõendatud, et raha selgitusega „laen“ anti ja tegemist ei olnud ka näiliku tehinguga TsÜS § 89 mõttes. Ka ei näinud 2007. a kehtinud PKS ette tühisuse tagajärge juhuks, kui abikaasa võttis perekonna huvides laenu teise abikaasa teadmata. PKS § 20 lõike 2 kohaselt vastutasid abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse täitmise eest. PKS § 14 lõike 1 kohaselt oli abielu kestel abikaasade omandatud vara (sh varalised kohustused) abikaasade ühisvara. Kostja ei väitnud, et laen oli abielu ajal tagastatud. 14 2-12-28695 Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja nõue jagada laenukohustus poolte vahel selliselt, et nende omavahelises suhtes jääb laenuandja ees vastutajaks hageja ja kostjal tuleb talle hüvitada ½ laenujäägist 4921.20 eurost, s.o 2460.60 eurot (võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 lõige 1). 40. Ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheidetega maakohtule osas, milles kohus jättis hageja nõude temale kinnistult väljakaevatud puudega tekkinud kahju hüvitamiseks suuruses 14 196 eurot rahuldamata. Kolleegium ei tuvastanud selles osas tõendite ebaõiget hindamist, mida hageja maakohtule ette heidab.

§ 232

lõike 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Maakohus asus õigesti seisukohale, et kahju hüvitamise eelduste (sh kostja teo) tõendamiskoormus lasub hagejal. Hageja ei vaidlusta, et esitas puude väljakaevamise kohta tõenditena fotod ja politsei teatise. Neid tõendeid maakohus otsuses hindas. Kostja vaidles nõudele vastu, tuues sh esile, et aja jooksul oli kuusehekki harvendatud, pihlakas kuivas ära. Kolleegium on seisukohal, et maakohus asus tõendite hindamise tagajärjel õigesti seisukohale, et hageja väide, et kuusehekist kadunud taimed, lisaks 2 mändi ja 1 pihlakas, olid kinnistult kadunud kostja tegevuse tagajärjel ajal, mil kinnistu oli hageja ainuomandis, ei ole piisava veenvusega tõendatud.

§ 5

lõike 2 kohaselt määrab hagimenetluses pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hinnangu sellele, kas väide on tõendatud, annab kohus lõpplahendis. Fotodelt (maja ümbrusest; t I kd lk 55-56, 59-61, 64-68, 69-71, 74-76, 79-81, 8486, 89-91, 94-96, 99-101, 104-105, 110, 117-118) on näha küll augud, mida võib seostada taimede välja kaevamisega, kuid kes ja millal seda tegi, fotodelt ei nähtu. Politsei teatis kriminaalasja alustamata jätmise kohta (t I kd lk 27-28) sisaldab hageja kui politseisse avalduse teinud isiku väiteid toimunu kohta, mh: „… kui X politseiga mööda maja käis, sai ta Y elukaaslaselt teada, et tõepoolest on asjad ära viinud Y…“. Tõendist nähtub, et tegemist on hageja enda väitega politseile, mitte politsei kinnitusega, et kostja elukaaslane selliseid seletusi õuest kadunud taimede kohta andis. Seega kuigi vormiliselt on tegemist dokumentaalse tõendiga, on sisuliselt tegemist hageja enda väidetega. Asjaolu, et kostja võis olla kinnistul asuvate taimede omandiõiguse suhtes ekslikul arvamusel, ei tõenda, et ta väidetud taimed siiski kinnistult eemaldas ja et see toimus peale ühisomandi lõppemist. Kolleegium märgib, et maakohus jättis asjakohaselt reageerimata hageja poolt 01.07.2019 uue hinnapakkumise (t V kd lk 194) esitamisega toimunud nõude olulisele suurendamisele.

§ 376

lõike 6 kohaselt võib nõude suurendamine toimuda ka hagiavaldusele vastavas vormis avaldust esitamata, mh suuliselt kohtuistungil, kuid juhul, kui selline toiming toob kaasa hagihinna suurenemise, tuleb kohtul nõuda hagejalt

§ 147lõike 3 alusel täiendava riigilõivu tasumist.

Maakohus hagejalt täiendava riigilõivu tasumist ei nõudnud, kuid see rikkumine ei viinud kokkuvõttes ebaõige lahendi tegemiseni. 41. Arvestades maakohtu otsuse vaidlustamata ja muutmata jäänud osi ning ringkonnakohtu poolt täiendavat hagi rahuldamist, tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni muuta

§ 445

lõike 1 alusel tasaarvestatavate summade osas järgmiselt: Y-l tuleks X-le tasuda 307.40 + 28.22 + 500 + 2460.60 = 3296.22 eurot; X-l tuleks Y-le tasuda 365.00 eurot; tasaarvestuse tulemusena tuleb Y-lt X kasuks välja mõista 3296.22 – 365 = 2931.22 eurot. 42. Ringkonnakohus nõustub osaliselt hageja etteheidetega maakohtu menetluskulude jagamisele. Kolleegium nõustub, et maakohus jättis

§ 164lõike 2 kohaldamisel lahendi olulises osas põhjendamata.

Küll aga ei nõustu kolleegium, et õige oleks jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas on õige ja õiglane kohaldada

§ 163

lõiget 1 ja § 164 lõiget 1 ning jätta kummagi poole menetluskulud maakohtus tema enda kanda. Menetluses ei ole ainult ühisvara jagamise nõuded, vaid ka hageja 15 2-12-28695 erinevad kahjuhüvitise nõuded ja tema ainuomandisse kuuluvate esemete kostja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise nõue. Kogumis saab asuda seisukohale, et mõlema poole nõuded rahuldati osaliselt. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei põhjustanud kohtuasja nii pikka menetlust maakohtus mitte ainult ühe poole tegevus, vaid mõlema poole kohati läbimõtlemata tegevus ja emotsioonid. Nt tõi maakohus välja, et mõlemad esitasid nõudeid arvukate väikese väärtusega asjade jagamiseks, menetluse kestel aga loobusid nõudest vastavalt 62% ja 48% ulatuses. Hageja nõue suurema väärtusega laenukohustuse jagamiseks leidis samuti ainult osalist rahuldamist, suure väärtusega kahju hüvitamise nõue jääb aga rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 43. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetlusega seotud kulud

§ 163lõike 1 ja § 164 lõike 1 alusel kummagi poole enda kanda.

44. Maakohus andis 29.01.2013 määrusega kostjale riigi õigusabi korras vandeadvokaadist esindaja kohustusega tasuda riigi õigusabi eest 6 kuu jooksul pärast lõpplahendi jõustumist. 02.11.2021 määras ringkonnakohus kostjale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest vandeadvokaat Natalia Lausmaale riigi eelarvest makstava tasu suuruseks 416.40 eurot (sh käibemaks).

§ 179

lõike 1 alusel tuleb nimetatud summa mõista kostjalt riigituludesse välja vastavalt maakohtu jõustunud määruse tingimustele. Kaebuse hinna määramine 45. .

§ 136

lõike 4 alusel selgitab kolleegium kaebuse hinna kujunemist praeguses asjas.

§ 137

lõike 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kaebuse hinna määramise seisukohalt omab tähtsust, et hageja kaebab maakohtu otsust järgmises ulatuses: 1) ühisvara jagamise osas haagissuvila ja laenukohustuse jagamata jätmist; 2) 9 hageja ainuomandisse kuuluva vallasasja valduse väljanõudmist; 3) kahju hüvitamise nõude 14 196 eurot rahuldamata jätmist.

§ 134

lõike 1 järgi tuleb kaebuse hinda arvestades liita ühes kaebuses sisalduvad nõuded. Ühisvara jagamise osas arvestab kolleegium kaebuse hinnaks

§ 132

lõike 1 alusel 3500 eurot, kuna kaebuse kohaselt on jagamata asja väärtuseks 500 eurot ja ½ hagetavast laenukohustusest on kaebuse kohaselt 4793.36 eurot. Vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lõigete 4 ja 15 kohaselt on riigilõivu suuruseks 300 eurot. Ühisvarasse mittekuuluvate asjade valduse väljamõistmise vaidlustamisel arvestab kohus kaebuse hinnaks

§ 126

lõike 1 alusel nende asjade väärtuse, mille hageja ise maakohtus esile tõi (t I kd lk 13), seega kokku 4447.57 eurot. Kahju hüvitamise nõude puhul on

§ 124lõike 1 alusel kaebuse hinnaks hagetav hüvitis, seega 14 196 eurot.

18 643.57 euro suuruselt nõudelt tuli RLS § 59 lõigete 1 ja 15 alusel tasuda riigilõivu 750 eurot. Eeltoodu alusel pidi hageja apellatsioonkaebuse esitamisel tasuma seega riigilõivu kokku 300 + 750 = 1050 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tasus hageja 16.11.2020 750 eurot. Seega mõistab kohus praeguse otsusega hagejalt

§ 179

lõike 1 alusel välja riigituludesse vähem tasutud riigilõivu 300 eurot ja sama sätte lõike 9 alusel viivise riigilõivu tasumisega viivitamise korral. (allkirjastatud digitaalselt) 16