← Eesti

2-21-8150/25

Obsah (8)§ 1§ 31§ 22§ 87§ 85§ 5§ 32§ 150

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 29. november 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-8150 Tsiviilasi General

) § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Äriühing on pankrotiseaduse kohaselt maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada oma võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole äriühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (

§ 1

lg 2) või äriühingu vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole äriühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (

§ 1lg 3).

Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb üks eelnimetatud eeldustest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et võlgnik on

§ 31lg 1 3

(7)mõttes maksejõuetu. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust järeldada, et maakohus on põhjendamatult tuvastanud võlgniku püsiva maksejõuetuse.
  1. Maakohus tuvastas ajutise halduri aruande põhjal, et võlgnikul on kohustusi vähemalt summas 600 000 eurot. Võlgnik leiab määruskaebuses, et maksejõuetuse olukord on välistatud, sest tal on kohustusi maksimaalselt summas 36 822,84 eurot. Kolleegium võlgniku käsitlusega ei nõustu. 13.
  2. Alalise (püsiva) maksejõuetuse tuvastamisel saab kohus mh lähtuda ajutise halduri aruandes esitatud andmetest võlgniku vara, sh kohustuste osas. Võlgnik tugineb määruskaebuses sellele, et kuigi ajutise halduri aruandes on väidetud, et võlgnikul on kohustusi summas 600 000 eurot, siis ei ole välja toodud ühegi võlausaldaja nime ja kohustuse suurust ega esitatud selle kohta tõendit. Kolleegium märgib, et asjaolu, et ajutine haldur ja maakohus hindasid võlgniku maksejõuetust ilma võlgniku raamatupidamise algdokumente saamata, ei tähenda seda, et nende hinnang oli ebaõige.

§ 22

lg 2 sätestab ajutise halduri kohustused, milleks on ka võlgniku vara, sh võlgniku kohustuste välja selgitamine ja maksejõulisuse hindamine. Oma kohustuste täitmiseks on ajutisel halduril õigus saada võlgnikult teavet ja dokumente, eelkõige võlgniku vara ja kohustuste kohta (

§ 22lg 3 p 1).

Sellisele ajutise halduri õigusele vastab võlgniku kohustus sellist teavet ajutisele haldurile anda. Kolleegium selgitab, et olukorras, kus võlgnik jätab täitmata pankrotiseadusest tuleneva ajutisele haldurile teabe andmise kohustuse võlgniku vara, sh kohustuste kohta, saab ajutine haldur oma ülesannete täitmisel lähtudagi üksnes nendest andmetest, mis on talle teatavaks saanud. Võlgniku

  1. a majandusaasta aruanne, samuti varasemad aruanded olid ajutisele haldurile kättesaadavad ning nende andmetega on ajutine haldur ka aruannet koostades arvestanud. Võlgnik ei toonud kohtu ette asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks teha vastupidise järelduse. Võlgnik on hoopis ise ajutisele haldurile avaldanud, et ta on võtnud erinevaid laene ja tema eest on kolmandad isikud kandnud kulusid (vt ajutise halduri aruanne, lk 5 ja seal viidatud lisa; tl 69). Samuti puudub asjas vaidlus pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõude (pankrotiavalduse esitamise seisuga 36 822,84 eurot) olemasolus, kuuluvuses ja selguses ning selles, et see nõue on täitmata. 13.
  2. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 2 lg-te 1 ja 2 alusel on RPS kohaselt kohustatud raamatupidamist ja finantsaruandlust korraldama iga Eestis registreeritud eraõiguslik juriidiline isik. RPS § 12 lg-te 1–4 kohaselt peab raamatupidamiskohustuslane säilitama raamatupidamise algdokumente, raamatupidamisregistreid, lepinguid, raamatupidamise aruandeid ja muid äridokumente, mis on vajalikud majandustehingute arusaadavaks kirjeldamiseks revideerimise käigus, pikaajaliste kohustiste või õigustega seotud äridokumente ning raamatupidamise siseeeskirja üldjuhul seitse aastat. Võlgniku likvideerija ja endine juhatuse liige on väitnud, et tal ei ole võimalik raamatupidamisdokumentide haldurile üleandmise kohustust täita, kuna talle ei ole dokumente üle antud (vt nt
  3. novembri
  4. a vastus pankrotihalduri teabepäringule; tl 133 pöördel). Samas ei ole ta ka selgitanud ega põhistanud, mida ta on mõistlikult teinud selleks, et võlgniku dokumentatsioon oma valdusesse saada. 13.
  5. Kolleegium ei nõustu ka võlgniku seisukohaga justkui oleksid võlgniku
  6. a majandusaasta aruandes esitatud andmed, millele ajutine haldur tugines, vananenud. Võlgnik on
  7. juuli
  8. a ja
  9. septembri
  10. a bilansis ning
  11. novembri
  12. a vastuses pankrotihalduri teabepäringule samuti märkinud, et tal on lisaks pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõudele täiendavalt kohustusi summas 564 681 eurot (tl 129, 131 ja 133 pöördel). 13.
  13. Pankroti välja kuulutamata jätmiseks ei anna alust ka ainuüksi võlgniku väide, et pärast likvideerimisteate avaldamist esitas nõude üksnes pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja. Seejuures tõi võlausaldaja esile, et äriseadustiku § 212 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab likvideerija avaldama viivitamatult teate likvideerimismenetlusest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded, samuti saatma teada olevatele võlausaldajatele likvideerimisteate, aga 4

(7)võlausaldaja ei saanud võlgniku likvideerijalt teadet, kuigi võlausaldaja nõude osas viiakse läbi täitemenetlust juba alates
  1. a veebruarist ja seega oli likvideerija nõudest teadlik.
  2. Ainuüksi võlgniku täitmata kohustused ei näita iseenesest veel võlgniku püsivat maksejõuetust. Samas leidis maakohus, et võlgnikul puudub ka võlgade rahuldamiseks vara. Võlgnik heidab maakohtule ette, et kohus ei arvestanud võlgniku maksevõime hindamisel võlgniku nõuet kolmanda isiku vastu summas 175 000 eurot, mille osas on Soome kohtus pooleli vaidlus. Kolleegium leiab, et võlgnik ei ole toonud esile ega tõendanud selliseid asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et võlgnik suudab oma kohustusi talle kuuluva vara arvel täita, sh täita avaldaja nõuet. 14.
  3. Arvestades, et maksejõuetuse olukord on välistatud, kui võlgniku suutmatus nõudeid rahuldada on ajutine, tuli võlgnikul esitada asjaolud, et võlgnikul on piisavalt likviidset vara või et võlgnikul on püsiv rahavoog, mille arvel võlausaldajate nõuded rahuldada. Võlgnik on küll väitnud, et ta ei ole püsivalt maksejõuetu, kuid ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et võlgnikul on vara, mille arvel kohustusi täita, ega seda, et tema maksejõuetus on ajutine, st asjaolusid, mis viitaksid selgelt võlgniku majandusliku seisundi paranemisele. 14.
  4. Ajutise halduri aruande kohaselt ei kuulu võlgnikule kinnisvara, sõidukeid ega raha arvelduskontodel (tl 69 ja pöördel). Võlgniku
  5. märtsil 2021 esitatud 2017.–
  6. a majandusaasta aruannete järgi koosneb võlgniku vara väidetavatest nõuetest ja ettemaksetest ning rahast 288 eurot (tl 31 pöördel, 36 pöördel ja 41 pöördel). Seega nähtus maakohtule ja ajutisele haldurile kättesaadavatest andmetest, et võlgnikul ei ole likviidset vara, s.o sellist vara, millel oleks tegelik mõju võlgniku majanduslikule seisundile ja võimele tasuda võlgu. Seejuures on toimiku materjalidest nähtuvalt ka raha 288 eurot asukoht teadmata. 14.
  7. Võlgnik leiab, et tema püsivat maksejõuetust tuleb eitada, sest tema vara hulka tuleb lugeda nõue kolmanda isiku vastu summas 175 000 eurot, mille sisse nõudmiseks on Soome kohtule esitatud hagi. Kolleegiumi hinnangul on küsitav, kas võlgniku nõudest kolmanda isiku vastu võiks võlgnikule laekuda raha. Pole selge, kas nõue on perspektiivikas ning, kas kolmandal isikul on olemas vajalik likviidsus nõude täitmiseks. Kolleegium leiab, et üksnes sellest, et võlgnik on kolmanda isiku vastu esitanud hagi, ei saa teha järeldust nõude põhjendatuse kohta. Võlgnik väidab küll määruskaebuses, et keegi ei ole leidnud, et tegemist oleks perspektiivitu hagiga, kuid asja materjalidest nähtuvalt viitas ajutine haldur aruandes sellele, et tal puuduvad andmed nõude perspektiivikuse osas seisukoha võtmiseks ning tema arvates seda varana kajastada ei saaks (tl 69 pöördel ja 70). Samuti on võlausaldaja pidanud nõude rahuldamist vähetõenäoliseks, viidates võimalikule aegumisele (vt võlausaldaja
  8. augusti
  9. a e-kiri maakohtule ning vastus määruskaebusele; tl 75 ja 113 pöördel). Kolleegium märgib, et isegi, kui nõue rahuldatakse, siis ei ole selge ka nõude täitmise tõenäosus, sest võlgnik ei ole esitanud tõendeid kolmanda isiku varalise seisu kohta ega toonud esile muid asjaolusid, mis kinnitaks, et nõude realiseerimine on tõenäoline. Kuigi pankroti väljakuulutamine on TsMS § 475 lg 1 p 122 kohaselt hagita asi, siis ei seisne hagita menetluses kehtiva uurimispõhimõtte (TsMS § 5 lg 3 ja § 477 lg-d 5 ja 7) esmane tähtsus aktiivses informatsiooni kogumises ja tõendite otsimises (vt nt Riigikohtu
  10. septembri
  11. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-110080/42, p 11). Kolleegium märgib, et võlgnik peab

§ 87

lg 1 kohaselt osutama ajutisele haldurile ja haldurile tema ülesannete täitmisel abi ning

§ 85

lg 1 järgi peab võlgnik kohtule, haldurile ja pankrotitoimkonnale andma teavet, mida nad vajavad seoses pankrotimenetlusega, eelkõige oma vara kohta. Pankrotihaldur juhtis võlgniku tähelepanu sellele, et talle jääb arusaamatuks, mille alusel nõutakse Soome kohtus kolmandalt isikult nõude rahuldamist, kuid võlgnik märkis 8. novembri 2021. a vastuses pankrotihaldurile, et tal on olemas üksnes hagiavaldus ning täpsemalt ta ei oska selgitada (tl 127). 5

(7)Eelnevat arvestades on kolleegium seisukohal, et summa 175 000 eurot laekumine ja väidetava nõude võlgniku varana kajastamine on vaieldav, sest nõude likviidsust on raske hinnata. Seetõttu ei ole võlgniku poolt nimetatud nõue esitatud asjaolude alusel käsitatav sellise varana, mille arvelt täita kohustusi, sh avaldaja nõuet. Seejuures märgib kolleegium, et ka ainuüksi võlgniku ajutisele haldurile väljendatud soov nõuet suurendada 600 000 euroni (vt ajutise halduri aruanne, lk 6; tl 69 pöördel), ei tähenda automaatselt selle nõude suuruses võlgniku vara suurenemist ning sellest tulenevalt ka võlgniku maksejõulisust. 14.
  1. Lisaks tuleb arvestada, et võlgnikul ei ole igapäevast majandustegevust, mille kaudu oleks võimalik kohustuste täitmiseks tulu teenida. Võlgnik on kinnitanud, et ühingus majandustegevust ei toimu ning ka ajutise halduri aruande kohaselt ei ole võlgnik saanud müügitulu (tl 69 pöördel). Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et võlgnik ei suuda oma kohustusi mõistliku aja jooksul täita.
  2. Neil põhjendustel ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust tühistada ning see tuleb jätta lõppjärelduses muutmata. 16.

§ 5

lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud määruse peale esitada määruskaebuse samas seaduses ettenähtud juhtudel.

§ 5

lg 2 võimaldab ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada (

§ 32). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 17.

Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kuivõrd võlgnik ei ole menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamiseks argumente esitanud, siis ei ole ringkonnakohtul alust muuta maakohtu määrust ka võlausaldaja menetluskulude kindlaksmääramise osas.

  1. Kuna ringkonnakohus jätab võlgniku määruskaebuse rahuldamata, tuleb määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi võlgniku kanda.
  2. Määruskaebuse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (lepingulise esindaja kulu) on pankrotimenetluse kulud

§ 150

lg 1 p 1 mõttes ning need hüvitatakse pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi (vt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 12). Eelnevat arvestades määrab ringkonnakohus TsMS § 174 lg 3 ja § 175 lg 1 järgi menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse põhjendatud ja vajalikus ulatuses kindlaks, kuid ei mõista neid võlgnikult välja. 19.
  3. Võlausaldaja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuluks määruskaebemenetluses lepingulise esindaja kulu 395 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja järgi tegi võlausaldaja lepinguline esindaja tunnihinnaga 110 eurot (käibemaksuta) toiminguid kokku 3 tunni ja 36 minuti ulatuses. Kolleegium on seisukohal, et võlausaldaja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. 19.
  4. Kolleegium leiab, et asja sisu ja mahtu arvestades on võlausaldaja taotletavatest õigusabikuludest põhjendatud ja vajalikud kulud, mis vastavad 3 tunnile. Esitatud menetlusdokumendid (määruskaebus ja seisukoht sellele) on sisult lühikesed ja ei ole õiguslikult keerukad ning sama esindaja on võlausaldajat esindanud kogu menetluse käigus. Samuti ületab võlausaldaja lepingulise esindaja tunnitasu hagita asja määruskaebuse menetlemisel keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Arvestades senist praktikat, asja mahtu ja keerukust ning esitatud menetlusdokumente ja nende sisu, peab kolleegium võlausaldaja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasuks 100 eurot (käibemaksuta). Kolleegium võtab siinjuures ka arvesse, et võlausaldajale ei osutanud õigusabi advokaat. Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest 6

(7)tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitteadvokaadist esindajate puhul ei ole. 19.
  1. Eeltoodust tulenevalt on võlausaldaja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus 300 eurot (= 3 tundi x 100 eurot). Kuivõrd võlausaldaja on märkinud, et ta on käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10), siis tuleb menetluskulud kindlaks määrata käibemaksuta. Kuna kohtul ei ole võimalik praegusel juhul menetluskulusid välja mõista ning menetluskulude hüvitamist reguleerivad pankrotiseaduses sätestatud erinormid, siis ei ole alust kohustada kohustatud isikut ka viivist tasuma TsMS § 177 lõike 4 alusel. 19.
  2. Võlausaldaja on palunud ka määrata, et menetluskulude hüvitamise korral tuleb menetluskulud kanda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole, märkides makse tegemisel ka ära menetluskulude kindlaksmääramise avalduses toodud viitenumbri. Kolleegiumi hinnangul ei ole võlausaldaja taotlus põhjendatud. Taotlusest ei nähtu erandlikke asjaolusid, mille tõttu soovitakse tavalise täitmise korra asemel taotletud korra kindlaksmääramist ning ka kohtupraktikas on leitud, et sellesisuline lahendi täitmise korra kindlaksmääramine ei ole põhjendatud (vt Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-4817/35, p 20).
  5. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.