Kohus kaasas 28.10.2021 menetlusse menetlusvälise isikuna Maksu- ja Tolliameti ning tegi ettepaneku esitada soovi korral seisukoht menetluskulude tasumise tähtaja pikendamise osas. Maksu- ja Tolliamet oma 2.11.2021 e-kirjas nõustub K.Kreevaldi menetluskulude tasumise tähtaja pikendamisega 12 kuu võrra. Kohus leiab, et K. Kreevaldi avaldus menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kriminaalmenetluse seadustiku (
) §-s 424 on sätestatud, et mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukohajärgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa.
kohaselt kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse sama seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta.
§-st 423 tulenevalt ei ole seega välistatud
§-s 424 sätestatu kohaldamine ka menetluskulude puhul. Riigikohus on selgitanud, et
tekstist nähtuvalt võib tähtaega pikendada või ajatada korraga kuni ühe aasta võrra, kuid nimetatud sättest ei tulene keeldu teha seda korduvalt. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb otsuse täitmise tähtaja pikendamist. Tal tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamise taotlus jätta rahuldamata (RKKKm 3-1-1-2-12, p 8-9). MTA kinnitusel on menetluskulude jääk 1094,66 eurot. Seega on süüdimõistetu seni menetluskuludest ära maksnud 218,94 eurot. Kohtute Infosüsteemi (KIS) andmetel on kohtule teada, et tasumine on toimunud käesoleva aasta kevadel ja suvel. KIS-i andmetel on kohtule teada, et K.Kreevald viibis tõepoolest alates 30.03.2021 vabaduses, olles Tartu Maakohtu 21.09.2020 otsusega mõistetud vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega Viru Maakohtu 12.03.2021 määruse alusel vabastatud. K.Kreevald peeti seoses uute kuritegude toimepanemisega 21.07.2021 kahtlustatavana kinni ning Tartu Maakohtu 2
§-de 423 ja 424 kohaselt saab iseenesest (mõjuvate põhjuste olemasolul) menetluskulude tasumise tähtaega kuni aasta võrra pikendada, ei ole see igal juhul kohustuslik.
Ringkonnakohtu arvates eeldab pikendamine seda, et kulude tasumine süüdimõistetu poolt pikendatud tähtaja jooksul on piisavalt tõenäoline. Kui ta seda ei ole, ei ole pikendamisel mõtet. Riik ei peaks tegema otsustusi, millel puudub mõte. Sellises olukorras tuleb alustada täitemenetlust. Täitemenetlusega kaasnevad lisakulud aga on paratamatus, mida võlgnik peab aktsepteerima. Kohus leiab, et on vähetõenäline, et K.Kreevald suudaks menetluskulud ära tasuda ka pikendatud tähtaja jooksul. Ka Tartu Maakohtu 27.09.2021 otsusega asjas 1-21-6117 on K.Kreevaldilt välja mõistetud menetluskulud ning märkimisväärses ulatuses varalise kahju hüvitisi erinevate kannatanute kasuks. Peale selle peab K.Kreevald tasuma menetluskulud kriminaalasjas 1-19-5694, mille tasumise tähtaja pikendamist on ta KIS-i andmetel samuti korduvalt kohtult taotlenud. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et kandes kuni 30.03.2021 eelmisega kohtuotsusega mõistetud vangistust, ei tasunud süüdimõistetu menetluskulude katteks midagi. K.Kreevald taotles menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist ka juba oma eelmises 18.04.2021 kohtule esitatud avalduses samal põhjusel nagu praegu (kinnipidamisasutuses viibimine ja sissetulekute puudumine). K.Kreevald on viidanud soovile vanglas töötada ja seeläbi sissetulekut saada. Süüdimõistetu tahe töötada on kahtlemata kiiduväärt, kuid ka töötamise korral ei pruugi K.Kreevaldi sissetulek olla kõigi rahaliste kohustuste täitmiseks piisav. K.Kreevald on viidanud ka asjaolule, et teda abistavad lähedased. Nagu kohus juba eespool leidis, on süüdimõistetu vanglas olevale kontole teinud erinevad isikud ülekandeid. Kuid ka nende rahaliste vahendite arvelt pole süüdimõistetu menetluskulude katteks midagi maksnud, vaid on suurema osa rahast ära kasutanud kaupluses sisseostude eest tasumiseks. Seega ei ole süüdimõistetu vanglas viibimise aja jooksul näidanud üles mingit tahet kulusid tasuda, mistõttu on kaheldav, et ta hakkaks seda tegema edaspidi. KIS andmetel on kohtule teada, et Tartu Maakohtu 27.09.2021 otsusega asjas 1-21-6117 on K.Kreevaldit karistatud KarS § 215 lg 2 p-de 1 ja 2, § 266 lg 2 p 1 ja § 4231 järgi 2021 aasta suvel toimepandud kuritegude eest. Lõplikuks liitkaristuseks on K.Kreevaldile mõistetud 2 aastat 3 kuud 24 päeva vangistust. Seega selle asemel, et tingimisi vangistusest enne 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.