← Eesti

1-20-653/179

Obsah (16)§ 199§ 175§ 269§ 338§ 2962§ 331§ 183§ 337§ 310§ 422§ 142§ 42§ 326§ 1381§ 267§ 385

1-20-653 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 15.10.2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-653 Kohtukoosseis Heili Sepp, Ivi Kesküla ja Sten Lin

§ 199lg 1 p 4 alusel.

  1. Jätta kannatanu PRIA avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata.
  2. Vabastada käesoleva kohtumääruse jõustumisel C kinnistu (registriosa nr CCCCCCC) aresti alt, mis kohaldati avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks Pärnu maakohtu 17.05.2017 määrusega, mille jättis muutmata Tallinna Ringkonnakohus oma 04.06.2018 määrusega nr 1-17-4756 (jõustus 20.06.2018) ning mille alusel on kinnistusraamatusse kinnisasja registriosa numbriga CCCCCCC III jakku kantud keelumärge Eesti Vabariigi kasuks.
  3. Jätta riigi kanda

§ 175

lg 1 p-st 2 tulenev menetluskulu 262 eurot ja 41 senti (tunnistaja Y-le hüvitatud sõidukulu summas 28,85 eurot; tunnistaja Q-le hüvitatud sõidukulu summas 49,22 eurot; tunnistaja R-le hüvitatud keskmine päevapalk ja sõidukulu kogusummas 71,68 eurot; tunnistaja M-le hüvitatud sõidukulu ja keskmine päevapalk kogusummas 87,29 eurot ning tunnistaja B-le hüvitatud sõidukulu summas 25,37 eurot).

  1. Mõista Eesti Vabariigilt välja süüdistatava tsiviilõigusjärglase OÜ F kasuks (a/a nr EE6822002210475446383528) 3528 eurot süüdistatava kaitsjale nii esimeses kui teises kohtuastmes makstud mõistliku suurusega tasu katteks.
  2. Jätta apellatsioonkaebus sisuliselt läbi vaatamata.
  3. Rahuldada apellandi 16.09.2021 taotlus (avaldus) osaliselt. 1 1-20-653 EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebuse põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega. Kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Harju Maakohus tegi vaidlustatud otsuse 18.06.2021, tunnistades HAKT Tootmine OÜ süüdi KarS § 210 lg 3 ettenähtud kuriteo teoimepanemises ja mõistis talle karistuse.
  5. Süüdistus, mille terviktekst asub maakohtu otsuse lk-del 4-8 ja mille alusel kohus asja arutas ja süüdistatava süüdi mõistis, oli kokkuvõtlikult järgmine. Mareti OÜ-d (Registrikood 10867600; süüdistuse esitamise ajal HAKT Tootmine OÜ) süüdistati selles, et Mareti OÜ, kelle huvides tegutses juhatuse liige W, eesmärgiga saada Mareti OÜle investeerimistoetust, esitas teadlikult PRIAle ajavahemikul 29.08.2012 kuni 29.08.2013 valeandmeid omatoodetud põllumajandussaaduste müügi ja saadud tulu, kolme võrreldava hinnapakkumise, uue seadme soetamise ja omafinantseeringu tasumise kohta, eesmärgiga saada soodustust. PRIA sattus esitatud vääratest andmetest ja dokumentidest eksimusse ja eksimuses olles rahuldas PRIA Mareti OÜ taotluse 31.01.2013 otsusega nr 13-6/89 ja määras toetuse, puidukuivati seadmete ostmiseks ja paigaldamiseks, summas 100 000 eurot. PRIA, omades ebaõiget ettekujutust: maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse avalduses, viitenumber 310012671693, antud kinnituste täitmises; Mareti OÜ vastavuses toetuse saamise nõuetele (et omas aasta enne taotluse esitamist põllumajandustoodangut, esitas kolm võrreldavat hinnapakkumist, samuti seadmete hinnas ja omafinantseeringu tasumises); Mareti OÜ nimel PRIAle edastatud 11.07.2013 ja 29.08.2013 kuludeklaratsioonide ja esitatud lisade õigsuses, samuti investeeringuobjekti – puidukuivati – uudsuses, tegi Mareti OÜ pangakontole nr EE252200221019584192 uue puidukuivati seadmete ostmiseks ja paigaldamiseks toetuse väljamakseid Euroopa Põllumajandusfondi ja Eesti Vabariigi vahenditest 08.08.2013 ja 18.10.2013 summas 100 000 eurot. Seega Mareti OÜ, kelle huvides tegutses juhatuse liige W, eesmärgipäraselt ja kooskõlastatult seadme valmistajaga, rikkudes Põllumajandusministri 22.12.2010 määruse nr 119 (maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord) § 2 lg 1 p 1 ja lg 2 p 2, § 4 lg 1 ja 5, § 8 lg 3 p 1 ja § 5 lg 4 p 15 nõudeid, lõi tahtlikult näilised tingimused Mareti OÜle maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuetele vastamiseks ja väljamaksete saamiseks ning osaühing sai PRIAlt alusetult soodustust 100000 eurot ja pani pettuse teel soodustuse saamisega toime KarS § 210 lg 3 kvalifitseeritava kuriteo.
  6. Maakohus arutas kohtuasja juriidilisest isikust süüdistatava osavõtuta, kuna kohtule kohtulikul uurimisel 01.03.2021 esitatud tõendi järgi kutsus HAKT Tootmine OÜ ainuosanik D ettevõtte viimase juhatuse liikme D tema kohalt tagasi ja uut juhatuse liiget ei olnud määratud. Kohus selgitas 09.03.2021 kirjas pooltele ja 16.03.2021 istungil, et kohtulikku arutamist saab edaspidi

§ 269

lg 2 p 2 alusel läbi viia tagaselja, sest juriidiline isik on asunud kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Kohus märkis ka, et talle ei antud arusaadavaid selgitusi, miks süüdistatava omanik ja endine juhatuse liige D ei viinud lõpule osaühingu ühendamist teise ettevõttega, kus D-l olid samad rollid, teatades seevastu päev enne järgmist istungit, et D astub talle kuuluva ettevõtte ainujuhatuse liikme kohalt tagasi. Kohtu antud tähtaja jooksul ei õnnestunud kaitsjal uue juhatuse liikme määramise osas kohtule selgeid vastuseid anda. Kohtumenetluse käiku arvestades leidis kohus, et tegu on tahtliku kõrvale hoidumisega menetlusest, mis on tagaselja asja arutamise alus (02.12.

  1. a RKKKm nr 3-1-1-86-14, p 17). 2 1-20-653
  2. Kohus tunnistas 18.06.2021.a otsusega HAKT Tootmine OÜ süüdi KarS § 210 lg 3 ettenähtud kuriteo teoimepanemises ja mõistis karistuseks rahalise karistuse 50 000 eurot. Kohus rahuldas kannatanu PRIA avalik-õigusliku nõudeavalduse täies ulatuses ja mõistis seeläbi HAKT Tootmine OÜ-lt PRIA kasuks välja 100 000 eurot. Kohus jättis jõusse Pärnu Maakohtu 17.05.2017 vara arestimise määruse kriminaalasjas nr 1-17-4756 osas, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 04.06.2018 samas asjas tehtud määrusega muutmata (jõustus 20.06.2018), millega arestiti C kinnistu, registriosa nr CCCCCCC, kannatanu PRIA avalik-õigusliku nõude tagamiseks ning mille alusel on kinnistusraamatusse kinnisasja registriosa numbriga CCCCCCC III jakku kantud keelumärge Eesti Vabariigi kasuks. Kohus määras Eesti Vabariigi kasuks seatud keelumärge asendada ja täpsustada, et keelumärge on kannatanu Eesti Vabariik PRIA (registrikood 70005967) kaudu kasuks. Kohus mõistis HAKT Tootmine OÜ-lt riigituludesse menetluskuludena välja sundraha 876 eurot, tunnistajatele Y-le, Q-le ja B-le hüvitatud sõidukulud vastavalt 28,85, 49,22 ja 25,37 eurot ning tunnistajatele R-le ja M-le hüvitatud keskmine päevapalk ja sõidukulu kogusummas vastavalt 71,68 eurot ja 87,29 eurot. Kokku on menetluskulud 1138,41 eurot. HAKT Tootmine OÜ lepinguliste kaitsjate tasu ja kulud määras kohus jätta süüdimõistetu enda kanda. Samuti tegi kohus otsuses menetlusotsused ka asitõendite ja muude esemete osas. Apellatsioon ja menetlus ringkonnakohtus
  3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes palus

§ 338

p-dele 1-3 tuginedes esimese alternatiivina tühistada maakohtu otsus HAKT Tootmine OÜ süüdimõistmise, PRIA avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise ja seeläbi süüdistatavalt PRIA kasuks 100 000 euro väljamõistmise ning PRIA avalik-õigusliku nõude tagamiseks Pärnu maakohtu 17.05.2017 määrusega arestitud kinnistu jõusse jätmise osas, samuti HAKT Tootmine OÜ-lt riigituludesse välja mõistetud menetluskulude ja HAKT Tootmine OÜ lepingulise kaitsja tasu ning kulude süüdimõistetu enda kanda jätmise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni punktide 1-3 osas). Tühistatud osas palus kaitsja teha uus otsus, millega mõista süüdistatav süüdistuses KarS § 210 lg 3 järgi õigeks, jätta kannatanu avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata; tühistada kohtu 17.05.2017 vara arestimise määrus ning jätta I astmes kantud süüdistatava menetluskulud 17 722,49 eurot riigi kanda ja mõista need riigilt süüdistatava kasuks välja. Teise alternatiivina taotles kaitsja tühistada maakohtu otsus osas, millega süüdistatavale määrati rahaline karistus summas 50 000 eurot ja rahuldati kannatanu avalik-õiguslik nõudeavaldus, taotledes uut otsust, millega oluliselt vähendada karistust või määrata see tingimisi ärakandmisele ning jätta kannatanu avalik-õiguslik nõudeavaldus rahuldamata. Kolmanda alternatiivina taotles kaitsja maakohtu otsuse tühistamist HAKT Tootmine OÜ süüditunnistamises ja talle karistuse mõistmises ning saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks tagasi. Samuti palus kaitsja tühistada maakohtu 24.03.2021 määrus osas, millega kaitsja vandeadvokaat Robert Sarv kõrvaldati kriminaalasja menetlusest (määruse resolutsiooni p 2).Teises astmes kantud süüdistatava menetluskulud palub kaitsja jätta riigi kanda ja mõista need riigilt süüdistatava kasuks välja. Kaitsja taotles arutada asja kohtuistungil ning avaldada ja uurida kohtuistungil kõiki asjas kogutud tõendeid.

  1. Tallinna Ringkonnakohus määras 07.09.2021 määrusega arutada HAKT Tootmine OÜ kaitsja apellatsiooni avalikul kohtuistungil 20.09.2021 kell 10.
  2. Ringkonnakohus kutsus kohtuistungile apellandi, prokuröri, süüdistatava HAKT Tootmine OÜ ja kannatanu PRIA esindaja Eva Rückenbergi. Kuna viimati süüdistataval seaduslikku esindajat ei olnud, siis teavitas ringkonnakohus istungist süüdistatava ainuosaniku seaduslikku esindajat D, et valida soovi korral osaühingule uus juhatuse liige, kes võib määratud kohtuistungist osa võtta.
  3. 09.09.2021 edastas D ringkonnakohtule osaühingu juhatuse liikme valimise ainuomaniku 18.06.2021 otsuse, mille kohaselt D HAKT Tootmine OÜ ainuomanikuna ning F OÜ juhatuse liikme ja ainuomanikuna valis alates 19.06.2021 HAKT Tootmine OÜ juhatusse tähtajatult D 3 1-20-653
  4. HAKT Tootmine OÜ kaitsja esitas ringkonnakohtule 16.09.2021 taotluse (nime poolest küll avalduse) lõpetada kriminaalmenetlus seoses süüdistatava õigusvõime lõppemisega. Kaitsja palub jätta kannatanu avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata, tühistada maakohtu 17.05.2017 määrus, millega arestiti avalik-õigusliku nõude tagamiseks C kinnistu kannatanu, jätta kõik menetluskulud summas 23 618,98 eurot riigi kanda, mõista need riigilt üldõigusjärglase kasuks välja ja määrata, et riigi hüvitatavad menetluskulud tuleb kanda OÜ F Swedbank AS-s asuvale arveldusarvele EE
  5. Kaitsja palus lubada temal ja D-l kohtuistungist osa võtta videosilla vahendusel.
  6. Avalduse kohaselt kustutas registripidaja HAKT Tootmine OÜ 16.09.2021 äriregistrist, kuna süüdistatav ühines OÜ-ga F (reg nr FFFFFFFF). Seega tuleb kriminaalmenetlus

§ 199

lg 1 p 4 alusel lõpetada ja avalik-õiguslik nõudeavaldus jätta

§ 2962

lg 1 p 4 (läbi

§ 331lg 1) läbi vaatamata.

Menetluskulud tuleb jätta

§ 183

lg 1 alusel riigi kanda ja mõista need riigilt süüdistatava õigusjärglase ehk antud juhul OÜ F kasuks välja.

  1. Menetluskulud olid esimeses astmes 17 722,49 eurot ja teises astmes 1960 eurot (mõlemad summad ilma käibemaksuta), s.o kokku 19 682,49 eurot, koos käibemaksuga 23 618,98 eurot. Kaitsja kinnitas, et kõik tegevusaruandel kajastatud kulutused on kantud seoses käesoleva menetlusega ja et süüdistatav ega tema õigusjärglane pole käibemaksukohustuslased. Õigusabi osutati tunnihinnaga 140 eurot (ilma käibemaksuta). Seega palub kaitsja määrata kindlaks ja mõista Eesti Vabariigilt välja menetluskulud summas 23 618,98 eurot.
  2. Prokurör Helga Aadamsoo ringkonnakohtule 20.09.2021 esitatud kirjaliku seisukoha kohaselt kuulub kriminaalmenetlus

§ 199lg 1 p 4 alusel lõpetamisele.

Ta palub menetluskulude hüvitamise taotluse rahuldada üksnes selgete ja vajalike tegevuste osas mõistlikus suuruses, võttes seejuures arvesse süüdistatava seadusliku esindaja ja omaniku pahatahtlikku käitumist.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2021 kohtuistungil jäi kaitsja nii esitatud apellatsiooni, kui menetluse lõpetamise taotluse juurde. HAKT Tootmine OÜ seaduslik esindaja D toetas kaitsja seisukohti. Kohtu küsimusele, miks süüdistatav kustutati registrist just nüüd, kuigi ühinemisleping oli olemas juba
  2. a, vastas D, et ühinemisotsus võeti vastu peale Harju Maakohtu 18.06.2021 otsust. Samuti selgitas ta, et astus
  3. a märtsis süüdistatava juhatusest tagasi ja vormistas end uuesti juhatuse liikmeks päev pärast maakohtu otsuse tegemist seetõttu, et maakohus jättis rahuldamata tema taotluse osaleda kohtuistungitel Tallinnast ja tal ei olnud võimalik isiklikult Pärnus kohtuistungitel käia.
  4. Prokurör märkis, et juriidilise isiku lõppemise näol on tegemist kriminaalmenetlust välistava asjaoluga, mistõttu ei saa apellatsiooni enam sisuliselt läbi vaadata. Kriminaalmenetlus tuleb lõpetada. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ega nõustunud kaitsja taotletava menetluskulude mahuga, paludes ringkonnakohtul menetluskulude mõistlikus suuruses väljamõistmise otsustamisel arvestada kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades välja toodut. Kannatanu esindaja nõustus täielikult prokuröri seisukohtadega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  5. Ringkonnakohus tõdeb, et apellandi taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks tuleb rahuldada ja vastavalt sellele tuleb osaliselt tühistada ka maakohtu otsus. Kriminaalmenetluse lõpetamine
  6. Juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine on

§ 199

lg 1 p 4 kohaselt kriminaalmenetlust välistav asjaolu, mille ilmnemisel tuleb kriminaalmenetlus isiku suhtes lõpetada. See nõue kehtib kogu menetluse käigus, ringkonnakohtu jaoks tuleb vastav kohustus lisaks

§ 199

lg 1 p-le 4

§ 337lg 2 p-st 1.

Seega, kui ringkonnakohtu menetluses selgub, et juriidilisest isikust 4 1-20-653 süüdistatav on lõppenud, peab ringkonnakohus sõltumata sellest, kas maakohus rikkus menetlusõigust või mitte, kriminaalmenetluse lõpetama. Ringkonnakohus osutab, et samas kohtuasjas, millele on oma 16.09.2021 viidanud apellant, on Riigikohus tühistanud maakohtu ja ringkonnakohtu otsused ühe osaühingu süüdimõistmise osas ning lõpetanud osaühingu suhtes kriminaalmenetluse, kuna osaühing kustutati äriregistrist pärast kriminaalasja võtmist Riigikohtu menetlusse (Riigikohtu 20. jaanuari 2014 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-133-13, p 20). Avalik-õiguslik nõudeavaldus ja vara arest 17.

§ 310

lg 2 näeb ette, et kui kohus lõpetab kriminaalmenetluse, jäetakse avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata.

§ 422

lg 1 näeb ette, et kui on arestitud isiku vara, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, saadab kohtuotsust täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik jõustunud kohtuotsuse või -määruse asjaomasele asutusele vara aresti alt vabastamiseks. Seega, vara, mis arestiti

§ 142

alusel avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamiseks kriminaalmenetluses, tuleb aresti alt vabastada aluse ära langemisel, so kui jõustub kohtumäärus selle nõudeavalduses kriminaalmenetluses läbi vaatamata jätmise kohta. Miks apellant taotleb avalduses arestimääruse tühistamist, pole selgitatud. Arestimääruse tühistamiseks ringkonnakohus põhjust ei näe. Ringkonnakohus teeb otsustused vara vabastamise ja nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise kohta käesolevas määruses. Menetluskulude otsustamine 18. KarS § 183 lg 1 näeb ette, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud riik, kui

-s ei ole sätestatud teisiti. See ei tähenda aga tingimata, et maakohtu otsus tuleks alati sellises olukorras süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmise osas tühistada. Kriminaalasjas nr 3-1-1-133-13 tehtud otsusega Riigikohus lõpetas küll OÜ R suhtes äriühingu lõppemise tõttu kriminaalmenetluse, kuid menetluskulusid puudutavas osas Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsust ei tühistanud. Otsuse punktis 27 selgitas Riigikohus, et saab kassatsioonis esitatud taotlusest aru nii, et taotletakse vaid kassatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmist, seades seega KarS § 183 lg 1 kohaldamise sõltuma konkreetse taotluse olemasolust. Praeguses asjas on apellant ilmutanud selles küsimuses äärmist suurepärast teadlikkust ja on esitanud vastava taotluse, mistõttu ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ka menetluskulude osas (st nende süüdistatava kanda jätmise osas) ja teeb selles küsimuses uue,

§ 183lg-le 1 tugineva otsustuse.

19. Maakohus mõistis süüdistatavalt välja süüdimõistmisega kaasneva sundraha 876 eurot (

§ 175

lg 1 p 9 menetluskulu) ja 262,41 eurot tunnistajatele hüvitatud kulutusi (

§ 175lg 1 p 2 menetluskulu).

Kriminaalasja lõpetamisel sundraha välja ei mõisteta ning tunnistajatele tehtud väljamaksed jäävad

§ 183lg 1 kohaselt riigi kanda.

20. Sisuliseks vaidluste objektiks on praeguses asjas süüdistatava lepingulise kaitsjaga seonduv kulu. Kaitsja taotluste kohaselt oli selline menetluskulu esimeses kohtuastmes 17 722,49 eurot ja teises astmes 1960 eurot, s.o kokku 19 682,49 eurot, koos käibemaksuga aga 23 618,98 eurot. 21.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (RKKKm nr 3-1-1-38-16, p 74, RKKKm, 119-8262, p 54). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja vastavuses kriminaalasja mahukuse ning keerukusega ja kas küsitud tunnitasu on mõistliku suurusega (RKKKm nr 1-17-7461/23, p 22 ja RKKKo nr 1-18-4590/82, p 46).

  1. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et nimetatud tööühiku hind (tunnihind 140 eurot) on advokaadi poolt osutatava kokkuleppelise kaitse puhul kriminaalmenetluses tavapärane ega anna alust väita, et see on vandeadvokaadi juriidilist kompetentsust eeldava tegevuse puhul ülemäärane. 5 1-20-653 Mõistliku ja vajaliku kuluga seotud üldised põhimõtted
  2. Praeguses asjas on üks keskseid küsimusi see, millises ulatuses saab kaitsja toiminguid pidada mõistlikeks ja nende eest makstud tasu vajalikuks. Kohtupraktikas on asutud ühesele seisukohale, et esitades kohtule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse, peab see võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust

§ 175lg 1 p 1 tähenduses, s.t lisaks töötunni hinnale ka tööaja adekvaatsust.

Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus ka need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet. (Vt ka RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 1067 ja 1068; RKKKo nr 1-18-7408/62, p 26). Kaitsja või esindaja töö mahtu on peetud võimalikuks hinnata mh selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad. See põhimõte on arvestatav ka olukorras, kus kaitsja või esindaja on esitanud (suures osas) kattuva sisuga menetlusdokumendid erinevates kriminaalasjades (RKKKm 1-20-3926/24, p 23, RKKKo 3-1-2-3-16, p 31). Ringkonnakohus on veendumusel, et sama põhimõte on rakendatav ka muudele toimingutele ja tegevustele, olukorras, kus suuresti kattuva sisuga teenust on osutatud mitmele isikule korraga. 24. Vajalikkuse kui mõistlikkuse ühe eeltingimuse sisustamise üht eriaspekti on Riigikohus selgitanud veel hiljutises (05.10.2021) otsuses nr 1-20-304646, p 46, leides näiteks, et olukorras, kus isik (kannatanu) põhjustas kriminaalmenetluse, milles tal õigusabikulud tekkisid, ise enda ilmselgelt pahatahtliku ja ebaeetilise käitumisega, siis ei saa tema lepingulisele esindajale makstud tasu pidada kriminaalasja lahendamisel vajalikuks kuluks. Järelikult pole ka alust seda summat mingiski osas

§ 175lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks lugeda ega menetluskulu hulka arvata.

Nii jäetigi kogu see tasu, mis ta maksis enda valitud esindajale kohtueelses menetluses, maa- ja ringkonnakohtus, samuti kassatsioonimenetluses, täies ulatuses kannatanu enda kanda. 25. Vähem oluline ei ole mõistagi seegi, et

§ 175lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud tasu.

Valitud kaitsjale makstud tasu kui

§ 175

lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel (RKKKo nr 1-18-5815/397, p 3), praegusel juhul aga väärivad tähelepanu mitmed prokuröri poolt tõstatatud kahtlused, kas kogu kulu, mis väidetavalt tekkis ja mille hüvitamist taotletakse, on ikkagi midagi sellist, mida süüdistatav HAKT Tootmine OÜ (endise nimega OÜ Mareti) maksis või kohustus maksma omaenda valitud kaitsjale selles kriminaalmenetluses tema enda kaitsmisega seoses. Mistahes muud varalised suhted mistahes erinevate isikute vahel ei ole praegu

§ 175lg 1 p 1 kontekstis asjassepuutuvad.

Keskse tähtsusega faktilised asjaolud 26. Kaitsja on esitanud taotluse, et hüvitamisele kuuluv kulu on olnud ajavahemikus 25.05.2017 – 16.09.2021 kohtueelsest menetlusest kuni ringkonnakohtu menetluse lõpuni 19 682,49 eurot, koos käibemaksuga 23 618,98 eurot. Ringkonnakohus tutvus mõistliku ja vajaliku kulu väljaselgitamiseks muuhulgas 24.05.2021 maakohtu esitatud menetluskulude nimekirja ja tööaruandega (VIII kd, tl 200-207) ja ringkonnakohtule 16.09.2021 esitatud menetluskulude nimekirja ja tegevusaruandega (X kd), mis puudutab süüdistatava HAKT Tootmine OÜ (kustutatud, endise nimega Maret OÜ) menetluskulusid. Samuti, kuna kriminaalasjas osutasid samad advokaadibürood (ja kohati ka samad advokaadid) kaitseteenust ka teisele kahele süüdistatavale – D ja W-le – kellele nende osas menetluse lõpetamisel kaitsega seotud menetluskulud hüvitati (Pärnu maakohtu 12.10.2020 ja 10.12.2020 Tallinna Ringkonnakohtu määrused; III kd), siis tutvus kohus ka nende ning hüvitamise aluseks olnud kulunimekirjadega (I kd, tl 195-224). W ja D süüdistuste suhtes lõpetas maakohus menetluse

§ 199lg 1 p 2 alusel aegumistähtaja möödumise tõttu 26.06.2020.

  1. Olulise süüdistatavat puudutava faktoloogiana tuleb esile tuua veel järgmist (IV kd 120-122). Süüdistatava OÜ Mareti juhatuse liige oli kriminaalmenetluse ajal kuni 28.06.2017 W ning 28.06.2017-10.10.2019 S. Ajavahemikul 11.10.2019 – 25.02.2020 äriühingul seaduslikku esindajat 6 1-20-653 ei olnud, ajavahemikul 26.02.2020 – 16.12.2020 oli selleks Z. 16.12.2020 vahetas äriühing ärinime ja tegutses sellest ajast peale HAKT Tootmine OÜ nime all; samast kuupäevast kuni 01.03.2021 (V kd, tl 154-156) oli juhatuse liikmeks D, kes oli seda ka alates 19.06.2021-16.09.2021 (so äriühingu kustutamiseni äriregistrist; X kd).
  2. Arvestada tuleb ka sellega, et kulude hüvitamise nõue tugineb mh asjaolule, et algselt osutas isikutele kaitset Advokaadibüroo Mercatoria (end. firma AB RS MERCATORIA) ning hiljem advokaadibüroo EmeraldLegal; Advokaadibüroo Mercatoria oli loovutanud enda nõuded kliendi vastu advokaadibüroole EmeraldLegal (vt mh Pärnu MK 12.10.2020 määrus). Asjaolu väljaselgitamisega, kes täpselt ja mis asjaoludel käesolevas asjas kellele kaitset osutas ning kas menetluskulude hüvitamise taotlemisel on üritatud kaitsekulusid nö dubleerida, on tegelenud ka Eesti Advokatuur. Maakohus sedastaski 12.10.2020 määruses nö dubleerimise, võttes seda aluseks nö mõistliku kulu väljaarvestamisel. Maakohtu määrus jäi jõusse ka ringkonnakohtus.
  3. Käesolevas asjas on Eesti Advokatuur tuvastanud (21.08.2020; IV kd, tl 40-42), kõrvaldamaks ebaselgusi, kes ja millistel perioodidel on olnud W, OÜ Mareti ning D advokaatidest kaitsjad kogu kohtueelse ja kohtuliku kriminaalmenetluse vältel, et Advokaadibüroo Emeraldlegal esitas Eesti Advokatuurile süüdistatava juriidilise isiku kaitsmise kohta järgmised kliendilepingud: 20.07.2018 OÜ-ga Mareti (esindaja juhatuse liige W) sõlmitud leping – õigusabi sisu: kaitse kriminaalasjas nr 16221000017, advokaat: Ivo Kallas) ja 12.03.2020 OÜ-ga Mareti (esindaja juhatuse liige Z) sõlmitud leping – õigusabi sisu: kaitse kriminaalasjas nr 1-20-653, advokaat: Katrin Paulus.) Kõik kliendilepingud on allkirjastatud kliendi, advokaadibüroo ja advokaadi poolt käsitsi. Lepingutes puudub täpsem kirjeldus õigusteenuse sisu kohta. Lepingus on sätestatud õigus advokaadil kasutada ja volitada õigusabi osutamiseks vajalike ülesannete täitmiseks teisi advokaadibüroo töötajaid ilma kliendi eelneva kirjaliku volituseta. Samast nähtub, et sama büroo esitas ka 20.07.2018 D-ga sõlmitud lepingu – õigusabi sisu: kaitse kriminaalasjas nr 16221000017, advokaat: Robert Sarv; 20.07.2018 W-ga sõlmitud lepingu – õigusabi sisu: kaitse kriminaalasjas nr 16221000017, advokaat: Ivo Kallas; ja 11.03.2020 W-ga sõlmitud leping – õigusabi sisu: kaitse kriminaalasjas nr 1-20-653, advokaat: Priit Kala. Lepingutest ei ole võimalik tuvastada, millal on need lõppenud. Siiski on asjas sedastatav, et I. Kallase volitused W ja Mareti OÜ kaitsjana lõppesid 30.01.2020 (I kd, tl 47). Seega ei olnud Mareti OÜ kaitsjat vahemikul 31.01.2020 – 11.03.
  5. Kaitsjad Priit Kala ja Rober Sarv teatasid maakohtule (IVkd, tl 28-29), et kaitseülesannete üleminek toimus 19.07.2018, kui asutati AB EMERALDLEGAL. Mis puudutab kliendilepinguid Advokaadibürooga Mercatoria, siis selle kohta esitas vandeadvokaat Janar Urres tõendava dokumendi alles maakohtu 12.10.2020 määrust vaidlustades ja selleks on Eesti Advokaatuuri vastuskiri talle
  6. oktoobrist 2020 (III kd, tl 33). Selles kinnitab advokatuur, et vandeadvokaat Robert Sarv edastas 11.10.2020 Eesti Advokatuurile järgmised kliendilepingud: Advokaadibüroo RS Mercatoria ja Mareti OÜ (esindaja W) vahel 25.05.2017 sõlmitud kliendileping (kaitse kriminaalasjas nr 16221000017); Advokaadibüroo RS Mercatoria ja D vahel 25.05.2017 sõlmitud kliendileping (kaitse kriminaalasjas nr 16221000017) ning Advokaadibüroo RS Mercatoria ja W vahel 25.05.2017 sõlmitud kliendileping (kaitse kriminaalasjas nr 16221000017). Kõik kliendilepingud on allkirjastatud kliendi ja vandeadvokaat Robert Sarve poolt käsitsi. Ringkonnakohtule pole teada ka nende lepingute lõppemise aeg, kuid Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 10.12.2020 määruses (III kd, tl 67) mh, et AB Mercatoria ei osutanud W-le õigusabiteenust vähemalt alates 22.05.
  7. a ning EMERALDLEGAL hakkas osutama alles 20.07.
  9. Lisaks eelnevale omab tähendust veel üks areng seoses süüdistatava äriühinguga. Kaitsja/apellant taotles ringkonnakohtult menetluse lõpetamist seoses süüdistatava äriühingu lõppemisega, põhjendades seda sellega, et 16.09.2021 kustutas registripidaja süüdistatava (HAKT Tootmine OÜ) äriregistrist, kuna süüdistatav ühines teise äriühinguga – OÜ-ga F (reg nr FFFFFFFF). See ühinemine on tõepoolest ümberlükkamatu fakt. Selle kinnituseks esitas apellant ringkonnakohtule mh ka Äriregistri kehtivate andmete väljatrüki, millest nähtuvalt on 7 1-20-653 äriregistrikaardi 11.kandes kirjas, et HAKT Tootmine OÜ ja OÜ F ühinevad 30.12.2020 sõlmitud ühinemislepingu alusel ning ühinemine loetakse toimunuks ühendava ühingu ühinemiskande tegemisega (X kd). Mõlema äriühingu juhatuse liige oli nii ühinemislepingu sõlmimisel kui ka ühinemiskande tegemisel D (IV kd tl 118jj); samast kuupäevast sai HAKT Tootmine OÜ omanikuks mainitud OÜ F, kelle ainuosanik on omakorda D. Tähelepanuväärne on seegi, et kõnealuse ühinemislepingu p-s 3.7 märgitakse: „Ühendatud ühingu tehingud loetakse tehtuks ühendatava ühingu arvel alates 31.12.2020“.
  10. Esimesel 2021.a toimunud kohtuistungil 23.02.2021 (protokoll V kd, tl 121-151), kus osalesid nii juriidilisest isikust süüdistatava esindaja D kui ka kaitsja Janar Urres, oli juttu kõnelusest ühinemisest ja sealhulgas sellestki, et süüdistatava nimevahetusest ega ühinemislepingust ei olnud kohut teavitanud mitte süüdistatav või tema kaitsja, vaid prokurör. Tähelepanu väärib seegi, et kui prokurör esitas kohtule vastavad Äriregistrist saadud dokumendid kohtule ja seeläbi kohut informeeris, oli kaitsja esimene reaktsioon, kust prokurör need dokumendid üldse sai. Istungiprotokollist nähtub, et nii prokuröri küsimusepüstituse keskmeks kui ka sellest johtuvate kohtu küsimuste sisuks oli see, kas ja millal tehakse Äriregistris kõnealune ühinemiskanne, mis sõltus üksnes ja eeskätt D-st. Mh märkis kohus: „Meil on tõsine protsess ees ootamas. Kui me istume juuni lõpuni ära ja te toote ühinemiskande, siis on juba Facio Ehituse lahendist tulenevalt ette teada, et menetlus kuulub lõpetamisele. Järelikult olete raisanud kõikide ressurssi. See on praegu teie enda kätes ning see asi tuleb mõistliku aja jooksul korda ajada. Vastupidisel juhul ei näe kohus, et saaks menetluskulusid riigilt välja mõista, kui jõuame lõpetamise staadiumisse“ (V kd, tl 124). Ühtegi mõistlikku selgitust selle kohta, miks ühinemiskannet ei tehtud ja millal see tehakse, D (ega ka kaitsja) ei andnud. Ainus vastus oli, et D pole otsustanud. Olukord ei muutunud selles osas ka edasise maakohtu menetluse vältel, kui välja arvata see, et nädala aja pärast ja üksiti järgmisele kohtuistungile eelneva tööpäeva lõpus teatas D (V kd, tl 154), et ta on HAKT Tootmine OÜ juhatuse ainuliikme positsioonilt tagasi astunud ja edastas ka ainuosaniku (ehk sisuliselt enda) teavituse, et on sellest teadlik. Arusaadavalt tuli planeeritud istung süüdistatava puudumisel edasi lükata ja viimaks (ülal p 3) tagaselja arutada. Uut juhatuse liiget ei määratud enne, kui alles pärast maakohtu otsuse tegemist. Maakohus käsitles oma 18.06.2020 otsuses (p 3.7) põhjalikult eelmainitud olukorraga seotud paradokse ja tõsist kahtlust, et sellise käitumise eesmärk on tekitada kunstlikult menetluskulusid. Kohtuotsuse tegemise seisuga ei olnud HAKT Tootmine OÜ ühinenud teise äriühinguga, st ühinemiskande tegemiseni ei jõutud.
  11. Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2021 kohtuistungil vastas D kohtu küsimusele, miks süüdistatav kustutati registrist just nüüd (so üle-eelmisel tööpäeval enne ringkonnakohtu istungit), kuigi ühinemisleping oli olemas juba
  12. a, et ühinemisotsus võeti vastu peale Harju Maakohtu 18.06.2021 otsust. Samuti selgitas ta, et ta astus
  13. a märtsis süüdistatava juhatusest tagasi ja vormistas end uuesti juhatuse liikmeks maakohtu otsuse tegemise päeval seetõttu, et maakohus jättis rahuldamata tema taotluse osaleda kohtuistungitel Tallinnast ja tal ei olnud võimalik isiklikult Pärnus kohtuistungitel käia. Sellega seoses tõdeb ringkonnakohus, et 23.02.2021 istungi lõpus (V kd, tl 150) oli juttu sellest, et D sooviks osaleda videosilla teel. Maakohus esitas oma põhjendused, miks ta ei pidanud võimalikuks seda enda pädevuses olevat küsimust tol hetkel positiivselt lahendada (kõigis saalides pole seda võimalust, videosildade ülekoormus, ootamatuste minimeerimise vajadus; tõendite saalis uurimine ja näitamine on otstarbekam), aga samuti märkis ta, et nii jääb see „praegu“ ega välistanud, et aja jooksul võib midagi muutuda. Samuti osutas kohus selle, et taotlus on liiga üldsõnaline – ning tõepoolest, D põhjendas soovi osaleda istungil video teel sellega, et ta elab Tallinnas, Pärnusse tulek võtab palju aega ning tal „on palju muid kohustusi ka“. Toimikust ega kohtuinfosüsteemist ei nähtu, et taotlust oleks hiljem konkretiseeritud või istungi lähenedes korratud, et kohus saaks kasutada lubatud võimalust küsimust uuesti kaaluda. Ringkonnakohtule väidetu, et D ei saanud kohtuistungile tulla, kusagilt kinnitust ei leia. 23.02.2021 8 1-20-653 istungil öeldust saab järeldada maksimaalselt seda, et ta pidas seda lihtsalt ebamugavaks või lihtalt ei viitsinud istungile tulla (see polnud talle nö prioriteediks). Mõistliku menetluskulu määratlemine konkreetsel juhul
  14. Kõiki eelnevaid asjaolusid kõrvutades ja põhimõtteid arvestades jõudis kohtukolleegium järeldusele, et mõistlik kaitsjale makstud menetluskulu, mis kuulub antud asjas hüvitamisele, on 3528 eurot, mis vastab 21-le töötunnile tunnihinnaga 140 eurot (kokku 2940 eurot) ja sellele lisanduvale käibemaksule. Need 21 töötundi on põhjendatavad kaitsja tegevusaruandes nimetatud 03.06.2019, 02.10.2019, 01.11.2019, 07.11.2019, 18.03.2020, 22.05.2020, 01.06.2020, 02.06.2020, 04.06.2020, 26.06.2020, 09.09.2020, 14.09.2020, 22.09.2020 ja 28.12.2020 toimingutega vastavalt taotletule (24.05.2021 maakohtu esitatud menetluskulude nimekiri ja tööaruanne; VIII kd, tl 200207). Need kulud on määratletud piisavalt konkreetselt ja jälgitavalt ning ringkonnakohtul ei tekkinud kahtlusi nende põhjendatuses. Samuti on vajalikud ja mõistlikud kulud need, mis on seotud samas aruandes märgitud 28.05.2020 toiminguga (4h 50 min) „Tutvumine süüdistustaktiga /jne/“ ja 16.09.2021 ringkonnakohtule taotluse koostamisega,. Viimase puhul vähendab ringkonnakohus põhjendatud ajakulu siiski taotletud kahelt ja poolelt tunnilt 1 h 40 minutini.
  15. Kohtukolleegium peab seejuures vajalikuks märkida seoses 01.11.2019 ja 07.11.2019 toimingutega (mis on määratletud kaitsja tegevusaruandes komplekssetena ehk sisaldavad erinevaid tegevusi), et mõlema päeva tegevuste juures on kaitsja lugenud vajalikeks tegevusteks ka vastavalt „E-kirjavahetus kliendiga“ ja „suhtlus kliendiga“. Nagu ringkonnakohus eespool tuvastas, ei olnud ajavahemikul 11.10.2019 – 25.02.2020 äriühingul seaduslikku esindajat. See ei väära kaitsja tegevuse üldist legitiimsust, kuna tema tegutses varasema volituse alusel, aga muudab sisutuks, kui mitte lausa valeks kaitsja väited, et ta suhtles kliendiga. Kui äriühingul ei olnud seaduslikku esindajat, siis jääb täiesti arusaamatuks, mil moel kaitsja sellal kliendiga suhtles – võimalik, et ta suhtles D või W-ga, kes olid samal perioodil sama advokaadibüroo kliendid, kuid nemad ei olnud siiski käesoleva menetluskulu mõttes hüvitamisõiguslikud menetlusosalised. Ringkonnakohus võtab aga arvesse, et ülejäänud neis punktides nimetatud tegevused on piisavalt adekvaatsed ja siinkohal menetluskulu mittevähendamine võimaldab ka kompenseerida menetluskulu vähendamist suures plaanis (vt täpsemat selgitust p-s 38).
  16. Järgnevalt selgitab ringkonnakohus, miks ta loeb kaitsekulu mõistlikuks just ülalnimetatud ulatuses, seda seega märkimisväärselt vähendades, käsitledes tegevusaruannete loetelupunkte kronoloogiliselt.
  17. Mis puudutab menetluskulusid õigustavate tegevuste loetelu ajavahemikus 25.05.201708.06.2018, siis võrreldes 12.10.2020 kohtumääruse aluseks olnud W ja D kaitsekulude tegevusaruandeid ( I kd, tl 205 ja 219), 12.10.2020 maakohtu määrust ja HAKT Tootmine (tollal Mareti OÜ) menetluskulusid põhistavat tegevusaruannet, on ilmne, et need toimingud ja tegevused on kaetud juba toonase maakohtu määrusega väljamõistetud hüvitisega. Maakohtu määruses ja seda jõusse jätnud Tallinna Ringkonnakohtu 10.12.2020 määruses on ammendavalt ja põhjalikult selgitatud lahti, kui õigustamatu on nö dubleerida menetlukulu nõudeid (vt ka ülal p-s 23 osundatud Riigikohtu praktika). Juba toona vähendas maakohus mõlema füüsilise isiku õigustatud kulusid. Ringkonnakohus meenutab ka nüüd, et lihtsustatult tuleks juhinduda arusaamast, et sama töö eest ei saa mõista välja hüvitist 100 % + 100%, vaid kui ühe toimingu/tööühiku kulu jaguneb kahe isiku vahel, tuleb see hüvitada 50 % + 50 % - vt ka ringkonnakohtu 10.12.2020 määruse p 13-14, 22-23). Ringkonnakohus on praegu seisukohal, et maakohus on juba täiel määral nende tööde eest W ja D kaitsekuludena tehtud töö nö kinni maksnud. Miski juriidilise isiku kaitsekulude tegevusaruandes ei viita millelegi, mis saaks jääda juba tasutust välja. Seejuures tasub eraldi toonitada, et kuni 26.06.2017 toiminguni (k.a.) oli W juriidilistest isikust süüdistatava seaduslik esindaja, mis tähendab, et kõigil kordadel, kui on kulu tekitanud tegevusena nimetatud kliendiga suhtlemist, on ju ilmselge, et see klient manifesteerus reaalses maailmas ühe ja sama inimesena (kellele 9 1-20-653 inkrimineeritud tegevus kattus KarS §-st 14 johtuvalt ka juriidilise isiku süüdistusega) ning selle tegevuse eest on juba kulu hüvitatud. Vastupidine väide kuuluks pigem ulme valdkonda. Samuti viitavad ka ajamääratlused tegevuste taga sellele, et tegu on sama toiminguga, mis juba sai hüvitise. Ringkonnakohus peab oluliseks sedagi, et käesolevast asja menetluskulude hüvitamise problemaatika oli kaitsjale 12.10.2020 ja 10.12.2020 määrustest teada, mis tähendab, et kui kaitsjal oleks mingidki argumendid, millele tuginedes väita, et tegevusaruandes nimetatud Mareti OÜ kulud eristusid kuidagi juba hüvitatud kuludest, siis oleks ta pidanud ja saanud need erisused 16.09.2021 taotluses või hiljemalt ringkonnakohtu istungil esile tuua. Seda ta ei teinud, millest saab järeldada, et sellised argumendid puuduvad.
  18. Olukorras, kus menetlustoimingutele kulutatud väidetavas ajas või toimingute vajalikkuses või nende teostamises või õigusabi osutamises üldse mingil ajaperioodil on alust puuduliku taotluse ja sellele lisatud dokumentide pinnalt kahelda ning kaitsjate viidatud dokumendid on pigem eksitavad ja asjaolud selgusetud, tuleb jaatada kohtu pädevust tuvastada põhjendatud ja vajalikud toimingud ning nendele kulutatud aeg ja suurus oma äranägemisel hinnanguliselt. Prageusel juhul on ringkonnakohus valmis möönma, et mingi – kaitsja poolt määratlemata – osa 2017-2018 toimingutest võis olla eristatav W ja D kaitsele sihitud tegevustest. Samas ei ole ühtegi objektiivset alust väita, et sellele kulus enam kui tund. See tund on hinnanguliselt ajaliselt võrreldav 01.
  19. ja 07.11.2019 juures mainitud „kliendiga“ suhtlemisega, mis ei saa tegelikkusele vastata (ülal p 34) ja mille arvelt on kaitsja menetluskulu (kokku neil päevadel 2 h 50 min) ilmselt üle paisutanud. Ringkonnakohtu hinnangul kompenseerib 2019.a novembri toimingute kulu vähendamata jätmine võimalikku hüvitamisväärset kulu aastail 2017-
  21. Ringkonnakohus ei pea õigustatuks 14.01 ja 30.01.2020 juures mainitud kulu hüvitamist, kuna esiteks on need juba hüvitatud W ja D menetluskuludena 12.10.2020 kohtumäärusega ja teiseks sisaldavad need taas olulise osana suhtlust „kliendiga“, mis aga ei saa kuidagi tõele vastata, sest sel perioodil ei olnud sellist isikut, keda oleks saanud kliendi esindusõigusliku isikuna käsitada. Kui kaitsjal on sellele mingi põhjendus, siis pole ta seda igatahes kohtule esitanud. Kõrvutades neid kuluridu vastavate kuluridadega W ja D kulude tegevusaruannetes, ei teki kahtlust, et siin on tegemist lihtsalt läbimõtlemata üks ühele teksti kopeerimisega.
  22. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hüvitada ka väidetavate 03.02.2020 – 02.03.2020 tegevustega seoses taotletud kulu. Nagu ülal (p 29) osutatud, ei olnud Mareti OÜ-l sel ajal kaitsjat ja suurema osa siinkohal mainitud tegevuste ajal ei olnud ka mitte Mareti OÜ kui juriidilise fiktsiooni esindajat (p-d 27, 35). Selles valguses on üsna võimatu nimetada suuremat osa siin mainitud kuluartikleid millekski muuks kui valeks. Kui järjekindlalt viidatakse (kaitsja) suhtlusele kliendiga, siis on mõistetamatu, kuidas saab olematu kaitsja suhelda olematu kliendiga ja millisel põhjusel peaks riik sellel eest hüvitist maksma. Sama probleemi on ringkonnakohus käsitlenud juba ammendavalt 10.12.2020 määruse p-s 18 ning maakohus 12.10.2020 määruse lk-del 8-
  23. Aja eest, mil kaitsekohustust keegi ei täitnud, ei saa osutada ka teenuseid, mis peaksid kuuluma hüvitamisele.

§ 42

lg 1 p 1 järgi kriminaalmenetluses on kaitsja advokaat ja teised käesoleva seadusega lepingulisele esindajale kehtestatud haridusnõuetele vastavad isikud menetleja loal, kelle pädevus kriminaalmenetluses tuleneb kokkuleppest kaitsealusega (lepinguline kaitsja).

§ 175lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu valitud kaitsjale makstav vastav kulu.

Olukorras, kus kaitsjat valitud pole, s.o lepingut sõlmitud pole, ei ole ka järelikult kaitsjat menetluses. Kuivõrd menetluskuluks saab olla vaid valitud kaitsjale makstav kulu, siis sellisel ajaperioodil isegi teoreetiliselt tekkida võinud kulusid ei saa pidada menetluskuludeks.

  1. Põhjendatud ja reaalselt tuvastatavateks Mareti OÜ kuludeks ei saa pidada ka neid 28.05.2020 kulusid, mille põhjenduseks on märgitud „e-kirjad kohtule (kaitsekati teema), suhtlus kliendiga (kaitseakti esitamine, kohtu seisukohtade selgitamine“(1 h 10 min – vrd D 35 min + W 35 min; I kd, tl 203, 209). Esiteks kattub see üks-ühele 12.10.2020 maakohtu poolt D ja W-le juba hüvitatud menetluskuludega (vt ka maakohtu määruse lk 11). Teiseks aga langeb see kaitseakti ja kliendiga 10 1-20-653 suhtluse teemal kokku ka selle menetluskuluga, mida ringkonnakohus pidas ülal juba põhjendatuks (samal päeval 4 h 50 min). Ringkonnakohus ei tuvasta siin HAKT Tootmise OÜ kaitsmise seisukohalt vajalikke tegevusi, mille eest peaks täiendavat hüvitist maksma.
  2. Juba eespool nimetatud põhjustel (st välistamaks dubleerimist) ei näe ringkonnakohus põhjust lugeda menetluskulude hulka ka 03.06.2020 eelistungil osalemist. Pole kahtlust, et R. Sarv sel istungil osales (I kd, tl 159), kuid talle on talle W ja D kaitsjana istungil osalemise kulu juba hüvitatud (vt ka 12.10.2020 kohtumääruse p 5). Siin on mainitud ka suhtlust kliendiga (kelle all võib teoreetiliselt pidada sel perioodil silmas Z), aga kuna ringkonnakohtul ei ole teada, kui kaua see suhtlus kestis (võis kesta ka minuti), siis ei ole võimalik selle eest ka menetluskulu määrata. See ei saa olla ka mingi tajutav ebaõiglus, sest ringkonnakohus peab põhjendatuks ja hüvitab kliendiga suhtlemisest tingitud menetluskulu eelneval ja järgneval päeval.
  3. Käesoleva määruse p-des 30-32 kirjeldatud asjaolusid arvestades ja juhindudes ka Riigikohtu 05.10.2021 otsuses nr 1-20-304646, p 46 märgitud põhimõtetest (ülal p 24), leiab kohtukolleegium, et süüdistatava menetluskulusid, mis tekkisid alates 30.12.2020 kuni äriühingu äriregistrist kustutamiseni (s.o. toimingud alates 05.01.-21.05.2021 maakohtu menetluses ja 17.07.-19.07.2021 ringkonnakohtu menetluses), ei ole võimalik üheski osas mõistlikuks ja vajalikuks lugeda. Seetõttu ei saa neid

§ 175lg 1 p 1 tähenduses menetluskulu hulka arvata.

Ringkonnakohus ei leia menetlusdokumentidest mitte ainsatki mõistlikku selgitust terve menetluse jooksul sellele, miks süüdistatav (D isikus), kelle eesmärk oli 30.12.2020 ühinemislepingust nähtuvalt süüdistatavast äriühing lõpetada ja kes asus ka järgnevalt kohtumenetlusest kõrvale hoiduma (astudes juhatuse liikme kohalt tagasi ja vältides sedasi kohtusse ilmumist), ei teinud äriregistris ühinemiskannet, mis oleks võimaldanud hilisemaid menetluskulusid vältida. 44. Tõepoolest, see, kas teha see kanne ja ühinemine lõpule viia, oli tema otsus, nagu D ise ja tema kaitsja(

  1. d)menetluse vältel rõhutasid. Igal otsusel on aga põhjused ja võimalikud tagajärjed. Ka iga kuritegu on kellegi isiklik otsus, aga see ei tähenda, et kui selle tagajärjed ühiskonnale ja teistele inimestele on kahjulikud ja tegu seetõttu kuritegu, ei saaks teda selle eest karistada. Kunstlik menetluse venitamine ja menetluskulude pahatahtlik tekitamine ei ole kuritegu, kuid riik saab sellele reageerida sellegipoolest kõigiti seaduslikul moel, otsustades, kas tekkinud menetluskulud on mõistlikud ja vajalikud. 45. Antud juhul ei ole kohtule esitatud ühtegi sellist argumenti, mis võimaldaks teha muud järeldust, kui see, et süüdistataval äriühingul (ja D-
  2. l)oli soov vältida kriminaalvastutust, aga akumuleerida samal ajal siiski riigi poolt potentsiaalselt hüvitatavat menetluskulu. 23.02.2021 kohtuistungil esitas maakohus kandeavalduse tegemata jätmise põhjuse kohta korduvalt D-le küsimusi ja vastus oli kahel korral üldsõnaline, kuid samas konkreetne: „Hetkel soovin menetlusega jätkata“ (V kd tl 124). Kohus usutles selles küsimuse selguse saamiseks nii kaitsjat kui ka süüdistatavat, selgitades ühtlasi võimalikke menetluslikke tagajärgi ja menetluskulude tekkimisega seonduvat. Kohtuistungi protokollist on sedastatav kaitsja vastus maakohtu osundusele, et see otsustus on isiku enda käes: „Paljud küsimused on inimestel enda kätes ja nad otsustavad aastaid, kuidas neid küsimusi lahendada. Näiteks, kas minna ülikooli või mitte. See on ka inimesel enda kätes, aga see ei tähenda, et ta peab tingimata kohe ülikooli minema, sest see otsus on tema enda kätes.“ (V kd, tl 125). Selle diskussiooni lõpus on kaitsja märkinud, et “Kindlasti pärast tänast selgub täpsemalt, kas ta tahab kohtumenetlust pidada enda õigeks mõistmise eesmärkidel või mitte.“ (V kd, tl 126). Nagu aga ülal (p 32) märgitud, astus D ligi nädal hiljem ehk enne järgmist kohtuistungit, kus saanuks selles küsimuses arvamust avaldada, juhatuse liikme kohalt tagasi. Alates 01.03.2021 kuni maakohtu menetluse lõpuni ei olnud D tahteaktist tulenevalt enamjuhatuse liiget, kes oleks saanud äriühingu nimel selles küsimuses seisukohti kujundada, st D vabastas end süüdistatava staatusega seotud kohustusest. Juhatuse liikmeks olek ja äriühingute ühinemine ei sõltunud kellestki teisest kui vaid D-st (olles ÄÜ ainuosaniku juhatuse liige ja ainuosanik - V kd, tl 128). Arvestades seda ning asjaolu, et pärast maakohtu otsust astus ta kohe juhatuse liikmeks tagasi, saab eelnevat käsitleda 11 1-20-653 tema sihipärase käitumisena, mis oli sihitud menetlusreeglistiku kuritarvitamisele ja menetluses ebaselguse külvamisele. Ringkonnakohtu istungil ei olnud tal kummaski aspektis (juhatuse liikme staatus; ühinemine) mingeid adekvaatseid ja heausksusele viitavaid põhjendusi esitada. 46. See, et sellise käitumisega on võimalik menetluskulusid piltlikult öeldes „teenida“, kui läheneda seadusele pahatahtlikult, on ilmne ka Riigikohtu 20. jaanuari 2014 otsusest kriminaalasjas nr 3-11-133-13, mis selgitab menetluskulude hüvitamise reegleid sarnases olukorras. Pole kahtlust, et süüdistatava kaitsjal oli see lahend teada ning isegi kui see varem ei olnud, siis kindlasti oli ta sellega tuttav hiljemalt 23.02.20201, kui seda kohtuistungil põhjalikult käsitleti. Ringkonnakohus leiab ka, et skeem, mille eesmärk on kasutada menetlust teadlikult venitades ära seda, et äriühingu karistusõiguslik vastutus äriühingute ühinemisel ühinenud äriühingule edasi ei lähe, küll aga läheb üldõigusjärgluse korras üle süüdistatava menetlusõigus kulude hüvitamisele, on põhimõtteliselt pahatahtlik ja selle premeerimine riigieelarvest ei ole õigustatud. Iseäranis pahatahtlikuks saab seda pidada praeguses asjas, kus pole kahtlust, et kohus ja prokuratuur on teinud kõik endast oleneva, et sellist venitamist vältida ning juhtida süüdistatava ja kaitsja tähelepanu õiguslikele tagajärgedele ja sellise käitumise ebaeetilisusele. 47. Ringkonankohus tõdeb, et

§ 199

lg 3 p 2 näeb ette kriminaalmenetluse jätkamise, kui seda rehabiliteerimise eesmärgil taotleb surnud kahtlustatava või süüdistatava esindaja sama paragrahvi lõike 1 punktis 4 sätestatud juhul. Teoreetiliselt pole välistatud, et kuna ka juriidilisest isikust süüdistatava lõppemisel lõpetatakse menetlus

§ 199

lg 1 p 4 alusel, siis on siis võimalik menetluse jätkamine rehabiliteerimise eesmärgil. Praegusel juhul aga ei ole tegu selle olukorraga, mistõttu ringkonnakohtul pole põhjust kaaluda, kas sel alusel menetluse jätkamine olnuks kõiki neid kulusid väärt. Juriidiline isik ei olnud lõppenud ning kui prokurör tõstatas 23.02.2020 istungil sõnaselgelt küsimuse analoogiast selle menetluse jätkamise alusega, toonitas kaitsja eraldi, et süüdistatava seisukohta rehabiliteerimise küsimuses pole (V kd, tl 124). Kuna

§ 199

lg 3 p 2 seob rehabiliteerimise eesmärgiga menetluse otsesõnu süüdistatava esindaja tahtega, siis praegu ei ole sellise tahteväljenduse puudumise tõttu mingit alust arvata, et eesmärgiks oli rehabiliteerimine. Selle eesmärgi muudab iseäranis vähetõenäoliseks tõik, et ringkonnakohtu menetluses äriühing siiski lõpetati ja rehabiliteerimist ei taotletud, vaid vastupidi – menetluse lõpetamist taotleti viivitamatult pärast äriühingu lõppemist.

  1. Sellele, et kriminaalmenetlust on antud juhul soovitud kasutada ära menetluskulu arvelt teenimiseks, viitab ka asjaolu, millele ringkonnakohus ülal korduvalt osundas ja mida käsitlevad põhjalikult ka maakohtu 12.10.20202 ja ringkonnakohtu 10.12.2020 määrused: samasisuliste toimingute eest on küsitud mitmel korral raha, menetluskulusid sellisel dubleerides (käesoleva määruse kontekstis isegi kolmekordistades või vähemalt katsetades sama asja teist korda). On mõneti hämmastav, et kuigi eelmainitud varasemas menetluskulude vaidluses tõstatas kohus konkreetseid küsimusi, mis selliselt menetluskulude määratlemisel vastust nõuavad, ja seega oli ette teada, millised osad taotluses vajaks selgitust, on praegu menetlukulu hüvitamist taotledes lihtsalt korratud vana taktikat, viitsimata taotlust argumenteerida..
  2. Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei ole juriidilisest isiku käitumisele ühtegi muud eluliselt usutavat põhjendust, kui menetluslik pahatahtlikkus ja menetlusõiguste kuritarvitamine ning menetluse venitamisega menetluskulude tekitamine, on kohus seisukohal, et 2021.a toimunud kriminaalmenetlus on põhjustatud süüdistatava enda ilmselgelt pahatahtliku käitumisega. Seega tekitas ta pahatahtlikult ise ka endale menetluskulud. Ringkonnakohtul ei ole selles olukorras võimalik isoleerida vahemikus 05.01.2020 – 19.07.2021 ühtki sellist menetluslikku käitumisakti, mida saaks pidada mõistlikuks ja millega tekkinud kulu vajalikuks. Võimalik argument, et ajavahemikel 30.12.2020 - 23.02.2021 ning pärast 23.02.2021 kohtuistungit, kus toimus diskussioon ühinemisega seonduva ja menetluslike alternatiivide üle, tekkinud menetluskulusid tuleks käsitleda erinevalt, on pelgalt teoreetiline. Kogu sündmuste käik viitab sellele, et ühinemisega ja sellekohase kande tegemisega seonduv sõltus ainuüksi D-st ja oli käitumuslikult 12 1-20-653 hõlmatud ühest plaanist (vt ka ülal p-s 31 viidatud ühinemislepingu p 3.7). Muid alternatiivseid, eluliselt usutavaid ja mingilgi moel mõistlikke selgitusi ei ole keegi menetluses esitanud. Ka ei ole seda tehtud menetluskulude hüvitamise taotluses, olgugi et nii 23.02.2021 istungil kui ka 18.06.2021 kohtuotsuses tegi maakohtunik ilmselgeks, et just ühendamise ja selle ajakavaga seonduvad põhjendused ning D menetluskäitumine saab olema määrav faktor, mis mõjutaks menetluskulude hüvitamist siis, kui menetlus siiski lõpetatakse.
  3. Lisaks täheldab ringkonnakohus ka teisi põhjuseid, mistõttu ei saaks väidetavalt 2021.a tekkinud menetluskulu taotletavas ulatuses vajalikuks pidada. 23.02.2021 ja 02.03.2021 sõidukulude puhul pole selgitatud arvestuse aluseid, vaid on tegevuse liigina märgitud esimesel korral istungiks ettevalmistus, teisel juhul aga üldse mitte midagi. Sõidukulu on avalduses arvestatud õigusteenuse hinnaga. Kaitsja ei ole põhjendanud, millest lähtuvalt on arvestatud menetluskulu sõidu eest õigusteenuse hinnaga, ega lisanud ka mingeid muid dokumente objektiivseks kuluarvestuseks.
  4. Neil põhjustel tuleb 05.01- 19.07.2021 väidetavalt maakohtus ja ringkonnakohtus tekkinud kulud jätta süüdistatava enda kanda.
  5. Põhjendatuks saab pidada siiski viimast taotluse lisas nimetatud menetlustoimingut ehk menetluse lõpetamise ja menetluskulude hüvitamise taotluse koostamist ja kohtusse esitamist (16.09.2021). Samas ei nõustu ringkonnakohus sellega, et toiming sai võtta aega kaks ja pool tundi. See on ilmselge liialdus. Taotlus on kaks lehekülge pikk ning sisuline osa selles ligi leheküljepikkune. Põhistused praktiliselt puuduvad (kuigi, nagu ülal viidatud, olnuks nende esitamiseks küllaldaselt põhjust). Selgusetuks jääb, mida mõtles kaitsja tegevusaruandes silmas Riigikohtu praktika uurimise all. Taotluses on üks üldsõnaline viide Riigikohtu otsusele nr 3-1-1133-13 (nn Facio lahend). Kuna mistahes analüüs puudub ja kõnealuse lahendiga seotud problemaatika võeti prokuröri ja kohtu algatusel põhjalikult läbi 23.02.2020 kohtuistungil, ei ole võimalik tuvastada, et kaitsja oleks midagi täiendavat ise uurinud. Samas on tähelepanuväärne, et olukorras, kus kaitsja nõuab menetluskulude hüvitamist lõppenud süüdistatava üldõigusjärglasele, ei ole ta viidanud sellekohasele värskemale ja detailsemale praktikale (RKKKm-d nr 1-17-9149 ja 1-18-5023). Ringkonnakohus tuvastab enda äranägemisel hinnanguliselt, kui palju aega sai 16.09.2021 taotluse esitamisele ja koostamisele minna, ning leiab selle mahtu ja sisu arvestades, et selleks ei saanud kuluda enam kui 1 tund ja 40 minutit.
  6. Olles tuvastatud eelneval viisil mõistliku ja vajaliku valitud kaitsjale makstud tasu (sh 21 tundi, tunnihinnaga 140 eurot, pluss käibemaks), nõustub ringkonnakohus, et selle saab hüvitada OÜ-le F. Ka riigikohtu kriminaalkolleegium on põhimõtteliselt aktsepteerinud võimalust, et menetluskulude hüvitamist

-i alusel võib taotleda ka juriidilise isiku õigusjärglane (RKKKmd nr 1-18-5023 ja 1-17-9149/80), seejuures kui kriminaalmenetlus on lõpetatud

§ 199

lg 1 p 4 alusel ning süüdistatavast äriühing saavutas kriminaalmenetluse lõpetamise ühinemise teel end äriregistrist kustutades. Apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmine 54. Kuivõrd kriminaalmenetlus kuulub lõpetamisele süüdistatava lõppemise tõttu, ei ole õiguslikku alust vaadata sisuliselt läbi apellatsioonkaebust, mille taotluseks on nüüdseks lõpetatud äriühingu õigeksmõistmine või kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule tagastamine. Lõpetatud äriühing (ega selle õigusjärglane) ei ole taotlenud rehabiliteerimist, vaid selgesõnaliselt lõpetamist.

§ 331

lg 2 kohaselt tähendaks apellatsiooni sisuline arutamine seda, et ringkonnakohus peaks lähtuma apellatsiooni piiridest, aga seda pole eeltoodud põhjustel võimalik enam teha.

§ 326

lg 3 näeb ette, et tingkonnakohus võib apellatsiooni määrusega jätta läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Praeguses olukorras, olgugi, et apellant sellest ei loobunud, on apellatsioon ilmselgelt 13 1-20-653 põhjendamatu, sest puudub süüdistatav, keda saaks õigeks mõista ning asja ei saaks tagastada teistkordseks arutamiseks ka maakohtule. 55. Eraldi palus kaitsja apellatsioonis tühistada maakohtu 24.03.2021 määrus osas, millega kaitsja vandeadvokaat Robert Sarv kõrvaldati kriminaalasja menetlusest (määruse resolutsiooni p 2). Nimelt määras maakohus käesolevas asjas 24.03.2021 määrusega vandeadvokaat Robert Sarvele

§ 1381

lg 1 alusel rahatrahvi 1600 eurot, kuna ta väljendas

§ 267

lg-st 4 tulenevalt oma käitumisega kohtu vastu lugupidamatust, ja määras kõrvaldada sama kaitsja

§ 267lg 41 alusel kriminaalasja nr 1-20-653 kohtumenetlusest.

Kohus leidis, et R. Sarv on näidanud end menetluses kohtu suhtes ebaausa ja lugupidamatuna. Olukorras, kus kohus arutab süüdistust juriidilise isiku suhtes tagaselja ja kaitseõiguse teostamine peab olema korrektne, ei teavitanud R. Sarv kohut 16.03.2021 piisavalt selgelt, et ka tema on antud asjas taas kaitsja, sundides tegema pidevalt päringuid (Eesti Advokatuurile või advokaadibüroole), et teada, kes on tema kohtumenetlusse astunud kaitsjaks. Kohtu sellisesse rolli panemist ja selle õigustamisega jätkamist pidas kohus lugupidamatuse väljenduseks. Ka leidis kohus, et R. Sarv on näidanud end kohtumenetluses ka korduvalt lohakana ja asjatundmatuna, millele viitab ka see, et kohus pidi jätma kaitsja esitatud menetluskulude hüvitamiste taotlused esmalt käiguta ja seejärel üle 50% neist rahuldamata. Samuti tegi R. Sarv halvustavaid vihjeid nii kohtu tegevuse kui prokuröri osas.

§ 385

p 4 näeb ette, et määruskaebust ei saa esitada isiku menetlusest kõrvaldamise määruse peale. Seega juba ainuüksi sel põhjusel tuleb jätta kõnealune taotlus läbi vaatamata. 56. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 326

lg-st 3, 337 lg 2 p-st 1, § 183 lg-st 1 ja 310 lg-st 2, lõpetab ringkonnakohus

§ 199

lg 1 p 4 alusel – süüdistatavast juriidilise isiku lõppemise tõttu - kriminaalasja, jätab apellatsiooni ja avalikõigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata, vabastab vara aresti alt ja teeb uue lahendi menetluskulu osas. /allkirjastatud digitaalselt/ 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.