Obsah (7)

§ 428§ 371§ 367§ 4§ 168§ 174§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Moonika Tähtväli Määruse tegemise aeg ja koht 02.12.2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-16178 Menetlustoiming Taotluse lahendamine, kirj

§ 428lg 1 p 2 alusel.

Viivisenõude esitamine eri perioodide eest ühe ja sama asja eest Riigikohtu praktika kohaselt võimalik ei ole. Tsiviilasjas nr 2-17-19441 on kohtud hageja viivisenõuet juba hinnanud ja jõustunud on ringkonnakohtu lahend, mh viivist käsitlevas osas ja see on järgimiseks kohustuslik. Poolte vahel ei eksisteerinud mitut töövõtulepingut või muid alternatiivseid võlasuhteid, millest tulenevalt saaks hageja kostja vastu viivisenõudeid esitada. Sama asja korduva menetlemise keelust tulenevalt ei tohi kohus anda teistsugust hinnangut asjaoludele, mis olid jõustunud kohtulahendi tegemise aluseks, ega arvestada uusi asjaolusid, mida kohtulahendi tegemise ajal faktilise olukorra selgitamiseks arvesse ei 2 võetud. Vastasel korral võiks iga uue faktiväite esitamisel väita, et lõppenud vaidlus tuleb alati uuesti läbi vaadata. Tsiviilasja menetlus tuleb seega antud asjas lõpetada. Kostja esitas varasemas kohtumenetluses vastuväited viivisenõudele tervikuna juba algses vastuses 29.12.2017 esitatud hagiavaldusele. Samuti vaidlustas kostja viivise väljamõistmise lepingulises määras apellatsioonkaebuses põhjendusega, et kohus rakendas materiaalõigust valesti, kui rakendas VÕS § 113 alusel lepingulist viivisemäära. Ringkonnakohus leidiski otsuses, et kohus saanuks rakendada vaid seadusjärgset viivisemäära. Tegemist oli VÕS § 113 kohaldamise, s.t õiguse kohaldamise küsimusega, millises osas ei ole kohtud ühelgi juhul seotud poolte endi õiguslike väidetega. 3. Hageja hinnangul ei allu käesoleval juhul hageja viivisnõue

§ 428lg 1 p-le 2.

Riigikohus on viivisnõude eraldiseisvat esitamist täiendavas hagiavalduses käsitlenud otsuses 2-19-

1. Hageja mõistab Riigikohtu selgitust viidatud otsuse p-s 10 selliselt, et hagi esitamisel teadaoleva võimaliku viivise osade kaupa esitamine ei ole lubatud, kuid käesoleval juhul taotleb hageja sellise viivise välja mõistmist, mis ei olnud hagi esitamise ajaks muutunud sissenõutavaks. Pooled ei ole kordagi maakohtus vaielnud viivismäära üle tsiviilasjas 2-17-
2. Uus viivisemäär ja alus määrati alles ringkonnakohtus, mistõttu puudus hagejal igasugune võimalus täiendada hagi alust viivisperioodi osas ega viivisperioodi alternatiivselt muuta. Hageja ei ole kordagi loobunud oma materiaalõigusest ega loobunud viivise perioodist 30.12.2017 kuni 30.11.
3. Kostja väide nagu oleks võlasuhe lõppenud, ei vasta tõele olukorras, kus hageja arvele ei ole laekunud kostja poolt mitte ühtegi senti ega eurot kuigi kohtuotsus kuulutati välja pea aasta tagasi. Kostja on reaalselt endiselt võlgu ning jätnud oma kohustused tänaseni täitmata ning võlasuhe ei ole lõppenud. Riigikohtu lahend 2-19-12247 ei kohaldu ka antud hagi puhul, kuna tänaseni ei ole kostja ei põhiosa ega viivist tasunud ega ole tasunud viivisnõuet 30.12.2017 kuni 30.11.2020 eest. Seega antud juhul ei ole tegemist hea usu põhimõtte riivega, kuna midagi ei ole kostja tänaseks tasunud. Määruse põhjendused
4. Maakohus lõpetab käesoleva hagimenetluse otsust tegemata määrusega

§ 428lõike 1 punkti 2 alusel.

5.

§ 428

lg 1 p 2 sätestab, et kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend või Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või vahekohtu otsus või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. 6. Riigikohus on selgitanud (nt lahendi nr 3-2-1-34-17 punktis 11), et tsiviilasja menetlus tuleb

§ 428

lõike 1 punkti 2 alusel lõpetada otsust tegemata, kui menetluses on selgunud, et samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. Sama asja korduva menetlemise keeld, mis tuleneb mh

§ 371

lõike 1 punktist 4, on hagi lubatavuse eeldus, mida kohus peab kontrollima omal algatusel. Kui menetluse käigus selgub, et hagi on menetlusse võetud sama asja korduva menetlemise keeldu rikkudes, peab kohus lõpetama menetluse

§ 428lõike 1 punkti 2 alusel otsust tegemata.

1. Lahendis nr 3-2-1-16-14 (punktides 13 ja 14) selgitas Riigikohus, et hagi aluse all mõistetakse neid hageja esitatud asjaolusid tegeliku elujuhtumi, elulise sündmuse kohta, mille tuvastamisega hageja seob oma nõude (vt ka nt lahend nr 3-2-1-148-10, punkt 11); hagi eseme all mõistetakse hageja protsessuaalset taotlust, milles taotletakse kohtult millegi väljamõistmist või tuvastamist vms ning mille kohta võtab kohus hagi rahuldamise või 3 rahuldamata jätmise korral seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis (vt ka lahend nr 3-2-1-5307, punkt 14).
2. Riigikohus on lahendis nr 2-19-12247 (punktis 10) leidnud järgmist.

§-st 367 tulenevalt saab kohus mõista otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja kindla summana ning viivise, mis ei ole veel sissenõutav, saab välja mõista otsuse tegemisest edasi protsendina põhinõudest (põhinõudeks selle sätte mõttes on nõue, mille kohus põhinõudena rahuldab, mitte nõue, mille rahuldamist hagis esialgu taotleti). Kolleegiumi senise praktika järgi on viivisenõude esitamine käsitatav ühtse hagiesemena, mistõttu teadaoleva võimaliku kindla viivisesumma sissenõudmine juba möödunud aja eest osade kaupa ei ole võimalik (vt Riigikohtu 7. novembril 1996. a tsiviilasjas nr 3-2-1-115-96 tehtud määrus, milles kohaldati varem kehtinud menetlusõiguse sätet, mis on samasisuline

§ 428lg 1 p-ga 2).

Kolleegium on selgitanud veel, et viivisenõue tuleb lahendada lõplikult (seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viisvise kohta) selleks, et vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist (vt Riigikohtu

1. mail
2. a tsiviilasjas nr 2-16-11056/34 tehtud otsuse p 23). Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade juurde.
3. Maakohus leiab, et käesoleval juhul on samade poolte vahel tsiviilasjas nr 2-17-194412 jõustunud kohtuotsusega lahendatud sama nõue samal alusel. Nimetatud kohtulahendi resolutsioonist nähtuvalt mõistis ringkonnakohus Eesti Interneti Sihtasutuselt Gitlab OÜ kasuks välja 56 113 eurot 36 senti (hüvitis 48 640 eurot 50 senti ja viivis 7472 eurot 86 senti). Kohtuotsuse kirjeldavast osast nähtub, et hagejal oli õigus nõuda kostjalt VÕS § 189 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel hankelepingu I alusel tehtud tarkvaraarendustööde väärtuse hüvitamist ja viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud viivisemääras.
4. Käesolevas asjas on sama hageja esitanud sama kostja vastu sama põhivõlgnevuse tasumise viivitamise alusel samuti viivisenõude. Seega on tegemist sama hageja nõudega sama kostja vastu samal alusel, milles on juba jõustunud kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-17-
5. Menetlusõiguslikku tähendust ei oma, et viivise arvestamise periood on teine, kui oli jõustunud asjas. Hageja nõudeks kostja vastu on viivisenõue.
6. Kohus leiab, et hagejal oli võimalus esitada varasemas kohtumenetluses alternatiivne viivisenõuee ja nõuda seadusjärgset viivist kuni põhinõude täitmiseni

§ 367alusel.

Ringkonnakohtu lahendist tsiviilasjas nr 2-17-19441 nähtub, et pooltel oli vaidlus, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt hankelepingu I alusel tehtud tööde eest lepingujärgset tasu või hankelepingust I taganemise tõttu lepingu alusel üleantu väärtuse hüvitamist ja sama summa ulatuses viivist ning kas viivisenõudele kohaldub lepingujärgne viivisemäär 0,15% päevas või tuleb lähtuda VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud viivisemäärast. Kostja on varasemas kohtumenetluses hageja viivisenõude vaidlustanud. Seega oli hagejal võimalus esitada varasemas kohtumenetluses alternatiivne viivisenõue juhuks kui leiab tuvastamist, et kohaldada ei saa lepingujärgset viivisemäära. Ringkonnakohus leidis oma lahendis, et maakohus pidi juhinduma hageja viivisenõuet lahendades VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud viivisemäärast ega saanud kohaldada lepingujärgset viivisemäära. Hageja on varasemas menetluses esitanud üksnes lepingujärgse viivisenõude põhivõla ulatuses. Sellega käsutas hageja talle kuuluvat menetlusõigust määrata vaidluse ese (

§ 4lõige 2), mis aga ei anna alust õigust tulla kohtusse korduvalt sama nõudega.

12. Sarnast menetluslikku olukorda käsitles Riigikohus asjas nr 3-2-1-115-96 tehtud lahendis ega ole senini selles väljendatud seisukohti muutnud. Riigikohus ei pidanud tol ajal kehtinud samasisulisele menetlusõiguse normile tuginedes võimalikuks teadaoleva võimaliku kindla viivisesumma sissenõudmist juba möödunud päevade eest osade kaupa, kuna tegu on ühtse 4 hagiesemega (viivisenõudega, mille puhul saab kõne alla tulla üksnes nõude suurendamine või vähendamine). 13.

§ 168

lõike 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud mh juhul, kui hagimenetlus lõpetatakse määrusega, välja arvatud, kui sama sätte lõigetest 3-5 ei tulene teisiti. Käesolevas asjas ei esine viidatud sätetes nimetatud asjaolusid. Seega jäävad menetluskulud hageja kanda. 14. Kohus määrab

§ 174

lg 4 ja § 177 lg 1 p 2 alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. 15. Menetluskulude jaotust saab

§ 178lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtumääruse peale edasi kaevates.

Moonika Tähtväli kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/