KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 08.11.2021, Tallinn Kohtuasja

§ 408

lõikele 1, § 404 lõikele 1 ja lõike 2 punktile 2, § 403¹ lõike 1 punktile 9, § 404 lõikele 2¹, § 406² lõikele

1. Kohtule nähtub, et 11.09.2017 sõlmitud krediidikontolepingus on märgitud krediidi kulukuse määraks 49% (dtl 37). 11.09.2017 lepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga viimati avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 18,92, mis teeb kolmekordseks määraks 56,
2. Seega krediidikontolepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud Eesti Panga viimati avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra kolmekordselt ja krediidikontoleping ei ole tühine. Kohtu hinnangul on kostjale krediidikulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused välja toodud krediidikontolepingu üldtingimustes (dtl 38). Kostja ei tõendanud, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr on vale. Samuti on krediidiandja välja toonud maksete kogusumma nii 18.09.2017 kui 26.10.2017 maksegraafikutes (dtl 35-36). Kohus on eelnevalt teinud kindlaks, et nimetatud graafikud on vaieldamatult krediidikontolepingu osaks. Kostja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, millest ilmneks, et krediidikontoleping on tühine.
3. Täiendavalt märkis kohus, et VÕS § 408 lõike 2 kohaselt muutub krediidileping andmete puudumisele vaatamata siiski kehtivaks, kui tarbija sai laenu kätte või hakkas krediiti kasutama. Seega isegi juhul, kui krediidikontoleping oleks tühine, muutuks see vaatamata andmete puudumisele kehtivaks, kui kostja hakkas krediiti kasutama. Vaidlust ei ole, et kostja hakkas krediiti kasutama.
4. Kostja on esitanud vastuväite, et juhul, kui leping on tühine, ei kuulunud algsele võlausaldajale krediidikontolepingu alusel nõuet, vaid see nõue tulenes alusetust rikastumisest, kuid alusetust rikastumisest tulenevat nõuet ei ole hagejale loovutatud. Kuigi kohus on eelmises punktis tuvastanud, et krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud krediidikontoleping ei ole tühine, pidas kohus selguse huvides vajalikuks selgitada nõude loovutamisega seonduvat.

§ 164lõigetele 1 ja 2, §-le 170.

Placet Group OÜ loovutas 03.05.2018 kostja vastu tuleneva nõude hagejale koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid (dtl 46). Seaduse järgi ei ole loovutamise kehtivuse eelduseks nõude korrektne õiguslik kvalifitseerimine. Poolte vahel ei ole vaidlust, et krediidiandja loovutas nõude hagejale. Seega on hageja kostja võlausaldajaks. 6 2-20-106661 24. Kostja leidis, et krediidiandja on eiranud ka vastutustundliku laenamise põhimõtteid.

§ 403

⁴ lõigetele 1–4, 6–8, 13 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lõigetele 3 ja

1. Kohus nõustus hagejaga, et kostjal oli VÕS § 14 lõike 1 järgne kohustus esitada lepingu ettevalmistamise käigus tõesed andmed. Samuti pidi kostja ka ise hindama enda võimekust kohustusi täita. Laenuandmisel ja -võtmisel on teatavad olemuslikud riskid, mis on vältimatud ja kostja hilisem makseraskustesse sattumine ei tähenda, et laenuandja oleks laenu väljastamisse suhtunud hooletult. Vaidluse korral tuleb VÕS § 4033 lõike 13 järgi laenuandjal tõendada, et ta järgis vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et krediidiandja hindas kostja krediidivõimelisust (dtl 90-91). Krediidikontolepingule eelnenud laenutaotluselt nähtub, et laenu taotlemisel/väljamaksmisel oli kostja sissetulek 868.07 eurot, igakuised väljaminekud olid 590.64 eurot (majapidamiskulu 150 eurot, finantskohustused 440.64 eurot), taotletava laenu igakuine laenukohustuse suurus 148.15 eurot ning kostjale jäi vaba raha 129.28 eurot. Hageja on välja toonud ja esitanud tõendeid selle kohta, millise teabe krediidiandja enne lepingu sõlmimist omandas. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis krediidiandja arvesse kostja täidetud taotluses esitatud teavet, varasemat maksekohustuse täitmist ja kontrollis avalikke andmebaase. Krediidiandja on kontrollinud kostja andmeid kolmandatelt osapooltelt, s.o Creditinfo Eesti AS-ilt, maksehäireregistrilt, elamisloa registrilt, rahvastikuregistrilt, Ametlikest Teadaannetest ja kinnistusraamatust. Kohtu hinnangul on krediidiandja toiminud piisava hoolsusega kostja majandusliku seisu välja selgitamisel. Juhul, kui kostja jättis taotluse esitamisel tähtsad andmed osaliselt enda teada (nt et tal on alaealine laps), siis ei saa selle alusel krediidiandjale ette heita, et ta rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus viitas VÕS § 4034 lõikele
2. Juhul, kui krediidiandja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, ei kohalduks VÕS § 4034 lõikes 7 sätestatu, kuivõrd kohtu hinnangul on kostja jätnud tahtlikult esitamata teabe, mis oli vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et krediidiandja kontrollis enne krediidi väljastamist kostja maksekäitumist ja krediidivõimelisust. Seega ei ole krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid.
3. Kostja leidis, et hagile lisatud teabelehte ega lepingu tegelikele tingimustele vastavat teabelehte ei ole krediidiandja kostjale andnud, mistõttu on krediidiandja rikkunud lepingueelse teavitamise kohustust, millega on tekitatud kostjale kahju.

§ 4031lõikele 1.

Hageja on tõendanud, et enne lepingu sõlmimist 11.09.2017 saatis krediidiandja kostjale ekirjaga Euroopa Tarbijakrediidi teabelehe ja lepingueelse teabe (dtl 87). Kohtule nähtub, et krediidiandja esitatud teabeleht oli koostatud laenutaotluses soovitud laenu (summa ja perioodi) näitel. Seega on krediidiandja kostjale esitanud VÕS § 4031 lõike 1 kohase teabelehe. Kohus leidis, et krediidiandja võis kostjale esitada teabelehe tüüpilise näite kujul. Nimetatu on kooskõlas VÕS § 4031 lõikega

1. Eeltoodust tulenevalt ei pidanudki krediidiandja kostjale esitama lepingu tegelikele tingimustele vastavat teabelehte. Seega ei ole krediidiandja rikkunud lepingueelse teavitamise kohustust, mistõttu ei saanud kostjale tekkida ka kahju.
2. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas hagi aluseks oleva lepingu põhivõlgnevuse kujunemise asjaolud on selged. Kostja leidis, et tema põhivõlg ei saa olla suurem kui 1697.59 eurot. Hagi kohaselt võttis kostja krediidi 2400 eurot kasutusse 18.09.2017 ja tegi pangakonto väljavõtte kohaselt esimese tagasimakse 19.10.2017 147.02 eurot. Kohus leidis, et 19.10.2017 seisuga oli kostja kasutuses krediit 2252.98 eurot (2400-147.02). Lisaks nähtub hagist, et 26.10.2017 võttis kostja kasutusse täiendava krediidi 70 eurot. 26.10.2017 seisuga oli kostja kasutuses krediit 2322.98 eurot (2252.98+70).
3. Kostja 08.05.2020 menetlusdokumendiga esitatud pangakontode väljavõtetest nähtub, et kostja tegi krediidiandjale tagasimakseid 15.11.2017–14.01.2018 kokku 465.39 eurot, millega 7 2-20-106661 on tasutud osamaksed nr 1–3 ja osaliselt osamakse nr 4 (dtl 66). Seega luges kohus tõendatuks, et 26.10.2017 maksegraafiku osamaksete nr 5–24 tasumata jätmisega on kostja põhiosa võlgnevuseks 2094.34 eurot, millele tuleb juurde liita osaliselt tasumata osamakse nr 4 summas 70.44 eurot, seega kokku on kostjal tasumata põhiosa makseid 2164.78 eurot. Kohtule nähtub hagist, et pärast nõude loovutamist tasus kostja täiendavalt 160 eurot, mille hageja arvestas täielikult põhinõude katteks. Eeltoodust tulenevalt on seega kostja põhivõlgnevuseks 2004.78 eurot.
4. Kohtu hinnangul on eeltoodud põhivõlgnevuse kujunemine arusaadav ja tõendatud. Kostjal oli krediidikontolepingu järgi raha maksmise kohustus, mida ta on rikkunud, jättes hagejale maksmata põhiosa tagasimaksed kokku 2004.78 eurot. Kostja vastuväited ei ole aluseks hageja väljastatud krediidi tasumata jätmiseks. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et ta oleks tasunud hagejale 19.10.2017–09.08.2018 enam kui 772.41 eurot. Kostja rikkumine ei ole vabandatav, seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Lähtudes eeltoodust leidis kohus, et hageja põhivõlgnevuse nõue on põhjendatud ning kostjalt kuulub välja mõistmisele põhivõlgnevus 2004.78 eurot.
5. Hageja nõuab kostjalt intressi 208.99 euro tasumist.

§ 93lõike 3 esimesele lausele ja § 397 lõikele 1.

Krediidikontolepingu järgi oli intressimäär 39,98% aastas. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-137-06 punktis 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Hageja on arvestanud intressi perioodil 15.02.2018–15.04.2018. Kohus ei tuvastanud eksimust intressiarvestuses ja luges esitatud arvestusega tõendatuks, et kostjal on tasumata intress 208.99 eurot. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista intress 208.99 eurot. 30. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise 316.77 eurot.

§ 101lõike 1 punktile 6, § 113 lõigetele 1 ja 2, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) §-le

1. Hageja nõuab kostjalt viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 03.05.2018 kuni hagi esitamiseni 15.04.2020 VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus leidis, et viivisenõue on põhjendatud. Arvestades, et kostja on olnud kohustuse täitmisega viivituses, on põhjendatud mõista temalt välja viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast kalendripäevast seadusjärgses määras ajavahemikul 03.05.2018–15.04.2020 (k.a), mis on 316.77 eurot ja alates 16.04.2020 VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
2. Kostja on palunud kohtul viivist vähendada võimalikult suures ulatuses ja piirata seda põhivõla summaga.

§ 162lõikele 1.

Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-162-12 punktist 20 tuleneb, et olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamiseks tulenevad Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-66-

1. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes 8 2-20-106661 osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Nimetatud lahendis jaotas Riigikohus ka tõendamiskoormuse. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Seega on viivise ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus kostjal.
2. Kohus leidis, et kostja taotlus ei ole põhjendatud, kuna hageja nõuab viivist seadusjärgses määras. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid või tõendeid, mis õigustaksid viivise vähendamist alla seadusjärgse määra. Kohus jättis kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata, kuna kostja ei ole tõendanud VÕS § 162 eelduste olemasolu. Samas leidis kohus, et põhjendatud on kostja viivisevõlgnevuse tasumise kohustust piirata põhivõlgnevuse summaga. Võttes arvesse, et kohus on hageja kasuks välja mõistnud viivise 316.77 eurot, ei tohi täiendav viivis ületada 1688.01 eurot.
3. Järgnevalt hindas kohus kostja tasaarvestuse vastuväidet.

§ 197lõigetele 1 ja 2.

Kostja on seisukohal, et talle tekitati kahju, seega peab kohus hindama, kas kostjal on õigus kahjuhüvitist, millega hageja nõuet tasaarvestada, nõuda. VÕS § 115 lõike 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib nõuda kahju hüvitamist. Kohus viitas ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-173-12 (punkt 15). Kohus ei ole eelnevalt tuvastanud, et krediidiandja oleks rikkunud ühtki kohustust, mistõttu on täitmata kahju hüvitamise nõude esimene eeldus. Seega puudub kostjal tasaarvestuseks esitatud nõue hageja vastu ja tasaarvestust ei saa teostada, mistõttu jäi tasaarvestusavaldus rahuldamata.

1. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele ning kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlgnevus 2004.78 eurot, intress 208.99 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 316.77 eurot ja edasiulatuv viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 16.04.2020 põhinõudelt kuni selle tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1688.01 eurot.
2. TsMS § 162 lõike 1 alusel jäid menetluskulud kostja kanda.
3. Kohus pidas hageja menetluskulusid põhjendatuks 745 euro ulatuses (riigilõiv 275 ja õigusabikulud 470), mille kostjalt hagejale koos viivisega välja mõistis. Apellatsioonkaebus
4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt rahuldada oluliselt väiksemas ulatuses ning jätta menetluskulud hageja kanda.
5. Kostja ei nõustu, et leping on kehtiv. Kohus nõustus sisuliselt hagejaga ega selgitanud, miks ta kostjaga ei nõustu. Kostja jääb kõigi varasemalt avaldatud seisukohtade juurde. Kostja seisukohta ei muuda fakt, et pooled ekslikult lugesid lepingu sõlmituks ja kostja võttis krediidi kasutusse ning tasus makseid. Tarbijakrediidilepingut ei saa konkludentse aktsepti alusel sõlmituks lugeda, vaid tahteavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et krediidikulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused on välja toodud krediidikontolepingu üldtingimustes.
6. Kostja ei nõustu ka, et krediidiandja ei rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust. Mh vaidlustas kostja hageja poolt „laenutaotlusena“ esitatud tõendi, mille suhtes kohus seisukohta ei võtnud. Tõendi näol ei ole tegemist kostja poolt krediidiandjale esitatud algdokumendiga, vaid laenuandja andmebaasi väljatrükiga, millesse laenuandja on ise oma suva järgi andmeid sisestanud. Kostja esitas koos 09.09.2020 menetlusdokumendiga kohtule tõendi, millest nähtub 9 2-20-106661 andmetega manipuleerimine laenuandja poolt. Kohus selle suhtes seisukohta ei võtnud. Milliseid andmeid laenuandja kostjalt küsis ja milliseid andmeid kostja esitas, on jäänud tõendamata. Kostja ei tea ise ega peagi teadma, milliseid andmeid laenuandja krediidikõlbulikkuse hindamiseks vajab. Valeandmeid kostja ei esitanud ja teadlikult midagi vajalikku esitamata ei jätnud. Soovi laenu saada avaldas kostja laenuandja koduleheküljel ja talle endale sellest ühtegi dokumenti ei jäänud. Seetõttu ei saa kostja ise vastavat tõendit esitada. Isegi kui pidada õigeks vaidlustatud „laenutaotluse“ andmeid, ei ilmne sealt vastutustundlikku laenamist, mille osas kostja jääb 09.09.2020 menetlusdokumendis avaldatu juurde. Kostja sissetulekut ja kohustusi ei ole õigesti arvestatud. Kohus on mh nõustunud hagejaga, et kostja sissetulekuks oli 868.07 eurot, ehkki „laenutaotluse“ andmetes on kirjas töötasu 750 eurot, kas neto või bruto, ei selgu. Kostja viitab ka Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsusele tsiviilasjas nr 2-18-9977 (punktile 12), mille põhimõtted on kohaldatavad ka praeguses asjas. Kohus on põhjendamatult laenuandja poolt vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise osana arvestanud laenuandja väidetavaid päringuid mitmesse riiklikkusse registrisse. Ainuüksi päring registrisse ei saa näidata kostja krediidivõimelisust. Lisaks on ebaselge, milliseid andmeid registritest küsiti või millisel õiguslikul alusel seda tehti.
7. Kostja ei nõustu, et krediidiandja ei pidanudki kostjale tegelikele lepingutingimustele vastavat teabelehte esitama.
8. Juhul kui ringkonnakohus nõustub, et mingil alusel tuleb kohaldada VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, ei võlgne kostja hagejale intressi ja varem intressina makstud summade arvelt väheneb kostja põhivõlg. Sellisel juhul palub kostja muuta nii väljamõistetud sissenõutavaks muutunud viivise summat kui tulevikus sissenõutavaks muutuvale viivisele seatud summalist piirangut selliselt, et kõrvalnõuded ei ületaks põhivõlga. Samuti ei olnud kostjal sellisel juhul lepingute ülesütlemise seisuga jooksvate maksete võlga, mistõttu ei olnud lepingute ülesütlemise eeldused täidetud. Seega on ülesütlemisavaldus tühine ja põhjendatud ei ole alustada viivise arvestust ülesütlemisele järgnevast päevast. Kuna leping sisaldab vastuolulist teavet tähtaja osas ja maksegraafikud ei ole lepingu osaks, ei ole üldse selge periood, millal muutus põhivõlg sissenõutavaks või kas see üldse sissenõutavaks on muutunud. Seega vaidleb kostja vastu nii põhivõla summale kui perioodile, mille eest hageja võib viivist nõuda.
9. Kostja vaidlustab otsuse ka õigusabikulude väljamõistmise osas, jäädes varasemalt esitatud vastuväidete juurde. Vastustaja seisukoht
10. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lõike 1 punkti 2 alusel tühistada osas, milles kohus mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 1697.59 eurot ületavas osas, intressi 208.99 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 316.77 eurot, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi selles osas rahuldamata ja muudab menetluskulude jaotust. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1697.59 eurot ja viivise põhivõlalt alates 16.04.2020 VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 10 2-20-106661
12. Pooltel puudub vaidlus, et kostja sai krediidikontolepingu alusel laenu kokku 2470 eurot, st 18.09.2017 2400 eurot ja 26.10.2017 70 eurot; kostja on laenuandjale tagastanud kokku 612.41 eurot ja peale nõude hagejale loovutamist täiendavalt 160 eurot.
13. Esmalt märgib kolleegium, et tarbijakrediidilepingu sõlmituks lugemise ja sellest tuleneva nõude hagejale loovutamise osas, samuti krediidiandja poolt lepingueelse teavitamise kohustuse (VÕS § 4031) täitmise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda.
14. Kostja esitas vastuväite, et tarbijakrediidileping on tühine selles