Obsah (11)

§ 407§ 444§ 438§ 436§ 468§ 136§ 134§ 367§ 163§ 175§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2021, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-14253 Tsiviilasi Aktsi

§ 407

lg 1 alusel tagaseljaotsusega.

§ 407

lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

§ 407

lg 2 kohaselt hageja nõusolekut eeldatakse, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist. 5. Kohus leiab, et hageja põhinõue on põhjendatud. Samuti on põhjendatud hageja intressi- ja sissenõudmiskulude nõuded.

§ 444lg 3 alusel ei põhjenda kohus nimetatud nõuete rahuldamist.

1. Samas on kohus seisukohal, et hageja viivisenõue on põhjendatud üksnes osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja arvestab viivist põhinõudelt (1950 eurolt) ning viivisemääraks on 0,11% päevas (41,90% aastas). Seega nõuab hageja kostjalt hagiavalduse esitamise (s.o
2. september 2021) seisuga sissenõutavaks muutunud viivist 1195 eurot 36 senti.
3. Praegusel juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud sellele vastuväiteid, sh vastuväited viivisenõudele ja viivise määrale. Sellele vaatamata tuleb kohtu hinnangul kontrollida hagi aluseks oleva viivisekokkuleppe kehtivust.

§ 438

lg 1 järgi otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

§ 438

lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte.

1. Kostjaga
2. mail 2019 sõlmitud arvelduskrediidilepingu üldsätete kohaselt (III jaotis, p 9), kui klient jätab arvelduskrediidilepingust tulenevad maksed tegemata, peab ta tasuma viivist, samas on ka lepingu põhitingimuste (II jaotis) kohaselt intressimääraks 41,90% aastas ja viivisemääraks 0,11% päevas, et rahalise kohustuse täitmisega (v.a intressi tasumisega) viivitamisel on laenuandjal õigus arvestada ja nõuda ning laenusaajal on kohustus tasuda viivist. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p 3 kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras. Kohus on seisukohal, et kostjaga sõlmitud arvelduskrediidilepingu üldsätete puhul on tegemist VÕS § 35 lg 1 mõistes tüüptingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana lepingu VÕS § 1 lg 5 tähenduses.
3. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. 3 VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Eelduslikult tuleb VÕS 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt nt Riigikohtu
4. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17). VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
5. jaanuari ja
6. juulit. Eesti Panga teatel oli intressimäär perioodil
7. jaanuarist 2020 kuni
8. juulini 2021 0,00%. Seega oli seadusjärgne viivise määr sellele perioodil 8% aastas (0,00% + 8%). Viivise määr 41,90% aastas (0,11% päevas) ületab seadusjärgset 5- kordselt. Seega on viivisekokkulepe praegusel juhul tühine.
9. Kohus peab vajalikuks märkida ka järgmist. Hagiavalduses viitas hageja Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgset viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (vt Riigikohtu
10. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12008, p 12). Samas aga asjaolu, et VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, ei välista Riigikohtu
11. novembri 2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16 (p 17) toodud seisukoha kohaldamist (vt ka Tartu Ringkonnakohtu
12. aprilli 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-134938, p 7.1). Ka olukorras, kus viivisemäär on ette nähtud tarbijakrediidilepingus intressimäärana, tuleb kohtu hinnangul kontrollida sellise viivisekokkuleppe kehtivust.
13. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt nt Riigikohtu
14. juuni 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hagiavaldusele lisatud viivise arvestuse kohaselt arvestas hageja viivist perioodil
15. märtsist 2020 kuni
16. septembrini
17. Viivis seadusjärgses määras on samal perioodil 228 eurot 33 senti (siinkohal kasutas kohus viivisekalkulaatorit).
18. Lisaks sellele on hageja esitanud ka edasiulatuva viivise nõude alates
19. septembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni lepingujärgses määras, s.o 41,90% aastas. Arvestades seda, et viivisekokkulepe 41,90% aastas on praegusel juhul tühine, saab hageja nõuda ka edasiulatuvat viivist üksnes seaduses sätestatud ulatuses (VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras). 4
20. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1950 eurot, intressi 517 eurot 26 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot ja
21. septembri 2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 228 eurot 33 senti (kokku 2730 eurot 59 senti). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka viivise põhivõlalt (1950 eurolt) alates
22. septembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jätab rahuldamata hageja viivise nõude summas 967 eurot 3 senti (1195,36 – 228,33), samuti hageja nõude edasiulatava viivise saamiseks lepingujärgse viivisemääraga (41,90% aastas). 14.

§ 468

lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. 15. Hageja on hagis märkinud hagi hinnaks 4073 eurot 95 senti. Kohus leiab, et hageja märgitud hagi hind on ebaõige ning seda tuleb

§ 136lg 1 teise lause alusel muuta.

Hageja on taotlenud, et kostjalt mõistetaks välja põhinõue 1950 eurot, intressid 517 eurot 26 senti, viivised 1195 eurot 36 senti ja sissenõudekulud 35 eurot.

§ 134lg 1 ja § 133 lg 1 alusel hagi hinna määramisel nimetatud summad liidetakse.

Hageja on lisaks taotlenud kostjalt hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates 11. septembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni 41,90% aastas, kuid mitte rohkem kui summas 754 eurot 64 senti, et edasiulatuv viivis koos sissenõutavaks muutunud viivisega ei ületaks põhivõlgnevuse summat.

§ 367

ja § 133 lg 2 alusel liidetakse sellisel juhul hagi hinna arvestamisel lisaks juba sissenõutavaks muutunud kohustustele juurde ka ühe aasta viivisesumma 817 eurot 5 senti. Seda sõltumata sellest, et hageja on oma edasiulatuva viivise nõude piiranud 754 eurot 64 sendiga. Eelnevast tulenevalt on hagi hinnaks 4514 eurot 67 senti (1950 + 517,26 + 1195,36 + 35 + 817,05). 16.

§ 163

lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Praeguses asjas on hagihind 4514 eurot 67 senti, kohus rahuldab hagi ulatuses, mis vastab hagihinnale 2886 eurot 59 senti (2730,59 + viivise ühe aasta kohta 156 eurot), s.o ca 64% ulatuses, jätab kohus menetluskuludest 64% kostja ja 36% hageja kanda. 17. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (

§ 175lg 1 esimene lause).

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 350 eurot ja õigusabikulud 420 eurot (3,5 h, koos käibemaksuta). Hageja lepingulise esindaja õigusabi on piirdunud hagiavalduse koostamise ja selle kohtusse esitamisega. Arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust, ning eelkõige asjaolu, et tegemist on õiguslikult lihtsa tüüphagiga, poolte vahel ei olnud vaidlust ning asi lahendatakse tagaseljaotsusega, peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikuluks 180 eurot (1,5 h x 100 x 1,2). Kooskõlas

§ 174

lg-ga 10 on hageja kinnitanud, et ta on piiratud käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. Hageja kuluks on ka riigilõiv 350 eurot. Hageja põhjendatud menetluskulud on seega kokku 530 eurot (180+350). Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja menetluskulud 339 eurot 20 senti (0,64 x 530). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 5 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 6