3-21-1924/4

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-21-1924 Määruse kuupäev

1. august 2021 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X. kaebus seoses tema suhtes koostatud riskihindamise ja määratud ohutasemega RESOLUTSIOON Tagastada X. kaebus. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ja § 204 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. X. (kaebaja) esitas
3. aprillil 2021 Justiitsministeeriumile avalduse, milles leiab, et talle määratud ohuhinnang (kõrgohtlik) on ekslik. Ekslik hinnang mõjutab negatiivselt kaebaja elu vanglas ning individuaalse täitmiskava koostamist. Kaebaja palub tema riskihinnang üle vaadata. Justiitsministeerium edastas avalduse vastamiseks Tartu Vanglale.
4. Tartu Vangla jättis
5. mai
6. a vastusega nr 2-3/1017-2 kaebaja ohutaseme muutmata. Kaebaja esitas
7. juunil 2021 Tartu Vanglale eelnimetatud otsuse peale vaide, mille vangla jättis
8. juuli
9. a vaideotsusega nr 1-11/197-2 rahuldamata.
10. Kaebaja esitas
11. augustil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tema riskihindamine ja ohutase üle vaadata ning kohustada vanglat muutma tema ohutaset. Kaebaja ei nõustu Tartu Vangla
12. juuli
13. a vaideotsusega nr 1-11/197-
14. Kaebaja põhjendab, et talle määratud ohutase on ekslik ning ei võimalda tal esitada taotlust avavanglasse ümberpaigutamiseks. Samuti kasutab inspektor-kontaktisik riskihindamises teavet, mis ei puuduta kaebajat.
15. Tartu Vangla esitas kohtule
16. augustil 2021 nõutud materjali ja teavitas, et kaebaja on
17. augustil 2021 esitanud vanglale ka tema avavanglasse paigutamise taotluse, kuid seda ei ole praeguseks veel sisuliselt lahendatud. KOHTU SEISUKOHT
18. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib 3-21-1924 kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
19. Justiitsministri
20. mai
21. a määrus nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 1 lg 1 sätestab, et täitmiskava on kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Täitmiskava koostamise aluseks on kinnipeetava riskihindamise tulemused ning täitmiskava koostamise protsess koosneb riskihindamisest, täitmiskava koostamisest, selle kinnitamisest ning kinnipeetavale tutvustamisest (määruse nr 21 § 2 lg 1 ja § 3 lg 1).
22. Täitmiskava on programmiline dokument, mille koostamise eesmärgiks ei ole kinnipeetava õiguste ja kohustuste reguleerimine. Samuti ei oma riskihindamine eraldiseisvalt kinnipeetava õigustele vahetut mõju ja iseseisvat tähendust, sest riskihindamine sisaldab üksnes hinnanguid asjaoludele, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist või mis viitavad kinnipeetava ohtlikkusele ja muudele turvalisusriskidele, kuid riskihindamine ega selle tulemus ei tekita, muuda ega lõpeta otseselt kinnipeetava õigusi ega kohustusi. Nii täitmiskava kui selle aluseks olev riskihindamine ei oma seega regulatiivset toimet. Täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsustused, millega piiratakse kinnipeetava õigusi, tehakse üldjuhul eraldi haldusaktidega. Riskihindamise tulemusena koostatud täitmiskavas märgitud ohtlikkuse tasemel ei ole iseseisvalt õiguste tekkimisele, muutmisele või lõpetamisele suunavat iseloomu ning sellel puudub vahetu mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele. Õigusi antakse või kohustusi pannakse peale eraldiseisva tegevusega ja kui selle eelduseks on ohtlikkuse tase, saab seda selle tegevuse vaidlustamise raames eraldi hinnata. Seega ei ole praegusel juhul riskihindamine ja kaebajale määratud ohutase eraldiseisvalt vaidlustatavad (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
23. aprilli
24. a määrus asjas nr 3-18-111, p-d 13-14; Tartu Halduskohtu
25. jaanuari
26. a määrus asjas nr 3-19-58, p 12).
27. Kohus selgitab täiendavalt, et avavanglasse ümberpaigutamist reguleerib täpsemalt justiitsministri
28. märtsi
29. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17, mille lg 1 p 3 ei välista kõrgohtliku kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamist. Kaebajal on võimalik esitada vanglale taotlus tema avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks, mida kaebaja on ka
30. augustil 2021 teinud (vangla vastusest nähtuvalt ei ole seda taotlust sisuliselt veel lahendatud), ning kui vangla jätab kaebaja taotluse tema ohutasemele tuginedes rahuldamata, siis on kaebajal võimalik oma õigusi kaitsta keelduva otsuse vaidlustamisega. Kaebajal on sealjuures võimalik esitada vastuväited ka riskihindamise tulemustele. Vangla saab kaebajale määratud ohutaset avavanglasse paigutamise otsustamisel ümber hinnata ning varasemalt antud hinnang ei välista automaatselt avavanglasse paigutamist. Avavanglasse paigutamine on kaalutlusotsus ning selle tegemisel tuleb lähtuda ka muudest asja lahendamisel tähtsust omavatest asjaoludest (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
31. aprilli
32. a määrus asjas nr 3-18-111, p 15 ja Tartu Ringkonnakohtu
33. mai
34. a määrus asjas nr 3-19-374, p 9).
35. Eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus riskihindamise ja kaebajale määratud ohutaseme vaidlustamiseks ning kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 2