← Eesti

1-16-6117/24

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 8. detsember 2021 Kohtuasja number 1-16-6117 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Ingeri Tamm Kohtuasi Dmitri Meštšenski (isikukood 3860

) § 184 lg 1 järgi ning teda karistati 2-aastase vangistusega.

§ 65

lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liideti see karistus üksikkaristustest raskema suurendamise teel D. Meštšenskile Harju Maakohtu 1. juuli 2015 otsusega mõistetud karistusega ning liitkaristuseks mõisteti 12 aastat ja 2 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati karistusaja hulka D.

Meštšenski kahtlustatavana kinnipidamise aeg ning kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 12 aastat 1 kuu ja 28 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust loeti

  1. novembrist 2014 ning karistusaeg lõppeb
  2. jaanuaril
  4. Viru Vangla esitas
  5. septembril 2021 Viru Maakohtule materjalid D. Meštšenski tingimisi enne tähtaega koos elektroonilise valve kohaldamisega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
  6. Viru Vangla ega prokuratuur D. Meštšenski vabastamist ei toeta. Vaidlustatud kohtumäärus
  7. Viru Maakohus jättis
  8. novembri 2021 määrusega D. Meštšenski tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Kohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
  9. Formaalsed eeldused D. Meštšenski vabastamiseks on täidetud.
  10. Karistusregistri andmetel on D. Meštšenskil kaks kehtivat kriminaalkaristust ning vanglas viibib ta kuuendat korda. Korduv karistatus viitab sellele, et varasemad tingimuslikud ega reaalsed vangistused ei ole D. Meštšenskile vajalikku eripreventiivset mõju avaldanud. Kehtivad kriminaalkaristused on mõrvakatse ja narkootiliste ainete suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Kuriteod on enamasti ette planeeritud. Varem on D. Meštšenski korduvalt rikkunud talle kriminaalhoolduse ajaks määratud kontrollnõudeid, mistõttu tingimisi mõistetud karistused on pööratud täitmisele. Seega pole varasemalt antud võimalused karistuse kandmiseks vabaduses olnud piisavalt mõjusaks rikkumiste toimepanemisest hoidumisel. Kohtul puudub kindlus, et just praegu mõjutaks katseaeg ühes käitumiskontrollile allutamisega D. Meštšenski käitumist õiguskuulekuse suunas.
  11. D. Meštšenski käitumine vanglas on olnud õiguskuulekas: tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, tema käitumine on olnud probleemideta ja viisakas. Samuti töötab ta metallilõikepingi operaatorina, on omandanud B1 tasemel eesti keele ja keevitaja eriala, on läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“, on osalenud Corrigo tugigrupis ning psühholoogilisel nõustamisel.
  12. aastaks on individuaalses täitmiskavas planeeritud sotsiaalprogrammi „Agressiivsuse asendamise treening“ läbimine, mis tähendab, et kõiki individuaalses täitmiskavas ettenähtud eesmärke ei ole D. Meštšenski veel täitnud.
  13. Vabanemisel on D. Meštšenskil olemas kindel elu- ja töökoht. Enne vangistust D. Meštšenskil kindel elukoht puudus ning ta elas erinevate tuttavate juures, kellest viimase suhtes pani toime ka isikuvastase kuriteo. Vangla materjalidest nähtuvalt ei ole D. Meštšenski kunagi ametlikult töötanud. Ta tegi juhutöid ning vahetult enne vangistust ei töötanud üldse. Seega on tema tööharjumus väljaspool vangistust väike. Tulu teenis ta enamasti kriminaalsel teel ning tema toimetulekut mõjutas narkootikumide tarvitamine. Kuigi vabanemisel on D. Meštšenskil garanteeritud töökoht, mis tagab talle igakuise kindla sissetuleku ning tema abikaasa on samuti nõus teda igati toetama, on D. Meštšenskil ka suures summas tasumata võlgu. Võlgu on ta vanglas küll tasunud, kuid need võivad jätkuvalt mõjutada tema majanduslikku toimetulekut negatiivselt. Samuti on majandusliku toimetuleku takistuseks sõltuvusprobleemid. D. Meštšenskil on kalduvus hankida majanduslike raskuste tekkimisel tulu kriminaalsel teel, mistõttu on selliste raskuste tekkimine uue kuriteo toimepanemise riskiks.
  14. D. Meštšenskil on diagnoositud narkosõltuvus, mis hetkel on pika vangistuse tõttu remissioonis. Mõrvakatse pani ta toime narkojoobes ning ka narkootilisi aineid käitles ta mitte üksnes majandusliku kasu saamiseks, vaid ka enda narkosõltuvuse rahuldamiseks. Seega esineb otsene seos kuritegude toimepanemise ja narkootikumide tarvitamise vahel. Vangistuses läbis D. Meštšenski sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ja osales Corrigo tugigrupis, mille kestel tunnistas sõltuvust ning avaldas motivatsiooni sõltuvusainete tarvitamisest loobumiseks. Kohus hindab neid pingutusi, kuid peab soovi sõltuvusest vabaneda pigem suusõnaliseks. Kuna D. Meštšenski viibib alates
  15. aasta lõpust vangistuses, ei ole tal temast mittetulenevatel põhjustel olnud võimalik narkootikume tarvitada. Vangla materjalidest nähtub, et narkootikume hakkas D. Meštšenski tarvitama juba
  16. eluaastast ning
  17. aastast tarvitab rasket narkootikumi, s.o fentanüüli. Seega on tegemist pikaaegse tarvitajaga, kellel ei ole kerge tarvitamisest loobuda. Kohus ei ole veendunud, et praeguseks kantud karistus on vabastanud D. Meštšenski sõltuvusest 2

(7)ning ta suudaks vabaduses narkootikumide tarvitamise võimaluse tekkimisel nende tarvitamisest täielikult hoiduda.
  1. Toetav lähivõrgustik ning kindla elu- ja töökoha olemasolu loovad D. Meštšenskile eeldused seaduskuulekaks eluks. Tema varasem elukäik ja toimepandud kuriteo näitavad aga pigem madalat motivatsiooni kuritegelikust käitumisest täielikult loobumiseks. Ka positiivsed asjaolud kogumis ei võimalda kohtul teha tõsikindlat järeldust, et praeguseks kantud vangistus on D. Meštšenski kuritegeliku käitumise jätkumise ohtu piisavalt maandanud. Hinnates D. Meštšenski senist elukäiku, on sõltuvusainete tarvitamisega jätkamine ja majanduslike raskuste tekkimine uue kuriteo toimepanemise riskiks, mida elektroonilise valve kohaldamine ei maanda. D. Meštšenski ennetähtaegne vabastamine on ennatlik. Määruskaebused
  2. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused D. Meštšenski ja tema kaitsja Silvi Erro, taotledes mõlemad maakohtu määruse tühistamist ning D. Meštšenski ennetähtaegset vabastamist. Määruskaebustes leitakse, et maakohtu otsustus rajaneb tõendite ja asjaolude valikulisele hindamisele ning

§ 76lg 4 ebaõigele kohaldamisele.

Samuti on määrus veenvalt põhistamata. Sellega rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 2 mõttes. 12. D. Meštšenski märgib määruskaebuses järgmist. Kohus põhjendas vabastamata jätmist peamiselt sooritatud kuriteoga ja selle raskusega. Riigikohus on selgitanud, et vabastamata jätmiseks ei piisa ainuüksi viitest üldpreventiivsetele kaalutlustele seoses kuriteo asjaolude ja/või süüdimõistetu senise elukäiguga, kui samal ajal on täidetud muud ennetähtaegse vabastamise eeldused. Samuti ei saa tugineda vaid toimepandud kuriteo raskusele. Süüdimõistetu võib eeldada, et hea käitumise ja

§ 76

lg-s 4 sätestatud asjaolude esinemise korral on tal võimalik kindla karistusaja ärakandmise järel enne tähtaega vabaneda. Kogu karistuse ärakandmine ei ole reegel ja ennetähtaegne vabastamine ei ole erand. Maakohtu määruse põhjal ei ole arusaadav, mis peaks motiveerima kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele olukorras, kus seda ennetähtaegsel vabastamisel ei arvestata. Kui vabastamata jätmist põhjendada sellega, et vangistus mõjub isikule hästi, kaotab ennetähtaegse vabastamise menetlus mõtte. D. Meštšenski on viibinud vangistuses seitse aastat ja puudub alus väita, et tema käitumine ei ole karistuse kandmise ajal muutunud. Kui lähtuda eeldusest, et inimese käitumine ei muutu ja ta kujutab endast ühiskonnale jätkuvat ohtu, tekib küsimus, kuidas saab karistuse eesmärke saavutada ja miks on vaja mõista kuriteo toime pannud isikule pikaaegne vangistus. Ennetähtaegse vabanemise võimalus on loodud selleks, et kinnipidamisasutuses hästi käitunud kinnipeetavad saaksid näidata, et nad suudavad vabaduses elada õiguskuulekalt. Eeskujulik käitumine peaks olema määrava tähtsusega. Vangistuse eesmärkide saavutamisel pole kasu rangest ja pikast karistusajast ning süüdimõistetu täielikust isoleerimisest. Väärib tähelepanu, et aja jooksul on ennetähtaegse vabastamise nõuded muutunud paindlikumaks, mis näitab, et seadusandja on pidanud vajalikuks soodustada ennetähtaegset vabastamist ning vangistuse ärakandmise asemel alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamist. Maakohtu määrusest ei ole võimalik aru saada, millised faktilised asjaolud võimaldavad arvata, et D. Meštšenski võib panna toime uusi kuritegusid ega täida kriminaalhoolduse nõudeid. D. Meštšenski on sisuliselt saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning tal puuduvad distsiplinaarkaristused. Tema püüdlikkus näitab, et karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on täidetud ning resotsialiseerumine ei tohiks osutuda probleemseks. Positiivsed asjaolud on võrreldes kuriteo raskusega kaalukamad ning katseajaga vabastamine on otstarbekam. 13. Kaitsja määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 3

(7)
  1. D. Meštšenski on vanglas käitunud probleemideta ja õiguskuulekalt. Tal ei ole psühholoogilisi ja emotsionaalseid probleeme. Tal on vabanemisel olemas kindel elu- ja töökoht. Seega on talle kindlustatud legaalne sissetulekuallikas. Vangistuses läbis ta edukalt B1 taseme keeleõppe, ta on alates
  2. aasta septembrist metallilõikepingi operaator ning on tänaseni suhtunud oma tööülesannetesse kohusetundlikult. Ta soovib ainult töötada ning on vangistuses tasunud oma võlgnevusi. Ta ei samasta end kriminaalse subkultuuriga ega soovi suhelda endiste sõpradega, kuna see tõi talle kaasa probleeme. Kirjavahetuskaardist nähtub, et D. Meštšenski ei ole olnud kirjavahetuses teiste kinnipeetavatega ning kriminaalkorras karistatud isikutega. Kokkusaamistel käivad tal ainult abikaasa ja lapsed. Enne vangistust ei tarvitanud D. Meštšenski alkoholi ning tal ei ole diagnoositud alkoholisõltuvust. Tal on narkosõltuvus ning kõik ebameeldivused tema elus on tekkinud narkootikumide tõttu. Vangistuses läbis D. Meštšenski sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ja osales Corrigo tugigrupis, mille kestel tunnistas sõltuvust ning avaldas motivatsiooni sõltuvusainete tarvitamisest loobumiseks. Ta on endas kindel ning tõestab konkreetsete tegudega, et tema jaoks on kõige tähtsam perekond ja töö. Vabaduses ootavad D. Meštšenskit abikaasa ja alaealised lapsed. Ta lõi esmakordselt pere ja tema abikaasa on hetkel rase. Laps peaks sündima
  3. aasta aprillis. Enne abiellumist D. Meštšenskil lapsi ega perekonda ei olnud ning ta on kasvanud lastekodus. Ta soovib alustada uuelt lehelt ning abikaasa on valmis teda toetama nii moraalselt kui ka materiaalselt. D. Meštšenski abikaasa töötab.
  4. Vaatamata nendele andmetele ei pidanud kohus D. Meštšenski ennetähtaegset vabastamist võimalikuks, kuna sellist otsustust ei võimalda teha tema varasem elukäik ja toimepandud kuritegude asjaolud. Samuti märkis kohus, et täitmata on individuaalne täitmiskava. Kaitsja arvates ei tohi asjaolu, et D. Meštšenski ei veel läbinud temale individuaalses täitmiskavas
  5. aastaks planeeritud sotsiaalprogrammi, olla takistuseks tema vabastamisele. Sotsiaalprogrammi saab D. Meštšenski läbida ka ennetähtaegselt vabanenuna, olles elektroonilise valve all.
  6. Karistuse eesmärgi täitmiseks ei ole tingimata vajalik karistuse lõpuni kandmine, kuna ennetähtaegse vabastamise korral ei vabastata isikut karistusest, vaid ta kannab selle lõpuni kergemates tingimustes kriminaalhooldaja järelevalve all. Elektrooniline valve peab tagama piisava ja efektiivse järelevalve isiku käitumise üle. D. Meštšenski on ära kandnud suurema osa karistusest. Kui ta vabaneb karistuse täieliku ärakandmise järel, nõuavad probleemid nende tekkimisel ikkagi lahendamist, kuid siis ei ole võimalik tema käitumist kontrollida ega teda toetada. Koostöö kriminaalhooldajaga kergendab resotsialiseerumist ning võimaldab efektiivselt kasutada sotsiaalprogrammide raames saadud teadmisi. D. Meštšenski eeskujulik käitumine vanglas pika aja jooksul, tehtu sügav ja siiras kahetsus, soov reaalselt oma elu elada, luua pere, töötada ning soov ja võimalus elada edaspidi seaduskuulekalt, annavad alust eeldada, et ta on teinud enda jaoks karistusest vastavad järeldused ja karistuse eesmärk on sisuliselt täidetud. D. Meštšenski saab aru, kui palju aega on käest lastud ja kui palju vigasid on tehtud narkootikumide tarvitamise tõttu. Ta saab aru, et vanemlike õiguste äravõtmine, toimepandud kuriteod, tekkinud terviseprobleemid ja vangla on narkosõltuvuse tagajärg. Ta ei saa küll aega tagasi pöörata, kuid tal on tugev soov alustada väärikat elu ning mitte pöörduda tagasi minevikku. Ringkonnakohtu seisukoht
  7. Kõigepealt peatub ringkonnakohus D. Meštšenski üldistel (st käesoleva asjaga otseselt mitte seotud) seisukohtadel.
  8. Esiteks küsib D. Meštšenski, mis peaks motiveerima kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele olukorras, kus seda tema ennetähtaegsel vabanemisel ei arvestata. Vale on arusaam, et õiguskuulekust ei võeta ennetähtaegse vabastamise menetluses arvesse. Seda tehakse:

§ 764

(7)lg 4 kõneleb süüdimõistetu käitumisest karistuse kandmise ajal. See aga ei tähenda, et vanglas hästi käitunud inimene tuleb igal juhul vabastada. Vabastatakse selline inimene, kellelt saab piisava tõenäosusega oodata kuritegudest hoidumist. Mõnikord viitab kuritegevusvabale elule tõesti (muu hulgas) inimese korralik käitumine vanglas. Sellisel käitumisel võib aga retsidiivsusriski hinnates olla ka väga väike tähendus. Nii on see nt olukorras, kus kuritegude riskiallikad asuvad väljaspool vanglat – nt on senised kuriteod tinginud narkootikumid, st aine, mis pole vanglas kättesaadav. Seetõttu tuleb mõne inimese puhul leida, et sõltumata eeskujulikust käitumisest vanglas tuleb tal vangistus lõpuni kanda. Niisugust järeldust ei saa väärata see, et sellisel juhul pole süüdimõistetul motivatsiooni vanglas korralikult käituda. Isegi kui tal sellist motivatsiooni pole, peab ta vanglasse jääma – sest

§ 76lg 4 eeldused pole täidetud, st temast lähtuv uute kuritegude oht on liiga suur.

Motivatsiooni aga võiks selline inimene leida sellest, et talle võidakse korraliku käitumise tõttu kohaldada mingeid vangalasiseseid soodustusi (vangistusseaduse (VangS) § 22) või vähemasti ei karistata teda distsiplinaarkorras.

  1. Ka tahab D. Meštšenski teada, et kui eelduseks on see, et inimese käitumine ei muutu ja ta kujutab endast ühiskonnale jätkuvat ohtu, siis kuidas saab karistuse eesmärke saavutada ning miks on vaja mõista kuriteo toime pannud isikule pikaaegne vangistus. On tõsi, et vangistuse primaarne eesmärk on inimese suunamine õiguskuulekale teele (VangS § 6 lg 1). Samas aga ilmneb sellestsamast sättest seegi, et vangistusel on veel teinegi eesmärk: õiguskorra kaitsmine. Lisaks sellele leitakse õigusteoorias, et preventiivsete eesmärkide kõrval on karistuse mõte endiselt ka kurjategijale tema kuriteo eest talle ebameeldival moel kätte maksmine ehk tasumine (Kiris, Pikamäe, Sootak. Sanktsiooniõigus. 2017, II/27 ja 89). Niisiis on karistus vangistuse näol põhjendatud ka siis, kui pole (kuigivõrd) alust loota, et see muudab inimese õiguskuulekaks: esiteks on vanglas olles uute kuritegude sooritamine keeruline ja teiseks peab inimene lunastama oma süü, olles allutatud talle ebameeldivale meetmele.
  2. D. Meštšenski ennetähtaegne vangistusest vabastamine oleneb seega

§ 76

lg 4 alusel antavast hinnangust sellele, kas temalt on piisav alus oodata kuritegevusvaba elu või mitte. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule selle hinnangu andmisel ulatusliku otsustusruumi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli 2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16). Ringkonnakohtu hinnangul ei teinud maakohus D. Meštšenskit vabastamata jättes sellist kaalutlusviga, mille tõttu võinuks kinnipeetav jääda ebaõigesti ennetähtaegselt vabastamata. Maakohus arvestas D. Meštšenski puhul esinevaid positiivseid asjaolusid, kuid põhjendas igati veenvalt, miks ei saa teda vaatamata neile positiivsetele asjaoludele siiski ennetähtaegselt vabastada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga.
  2. Mida raskemaid kuritegusid on süüdimõistetult karta, seda väiksem peab uute kuritegude toimepanemise tõenäosus tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema. D. Meštšenski kannab liitkaristust mõrvakatse ja narkootikumide suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Mõrvakatse pani ta toime röövimise eesmärgil: ta pussitas temale elukohta pakkunud tuttavat vähemalt seitsmel korral kööginoaga erinevatesse kehapiirkondadesse, nõudes samal ajal kannatanult raha. Otsusest nähtuvalt oli D. Meštšenskil halb olla, kuna ta vajas narkootikume. Pärast kannatanu pussitamist lukustas ta kannatanu korterisse ja kutsus endale takso, et sõita narkootikume ostma. See näitab, et D. Meštšenski on võimeline käituma oma soovide rahuldamise eesmärgil äärmiselt vägivaldselt ning ta ei hooli sellise käitumise rasketest tagajärgedest. Kuigi D. Meštšenski kuriteo raskus ei saa iseenesest põhjendada tema ennetähtaegset vabastamata jätmist, tuleb arvestada sellega, et üldiselt kipuvad inimesed tulevikus käituma nii, nagu nad käitusid minevikus. Kuna D. Meštšenski on käitunud äärmiselt ohtlikult ning seetõttu võib temalt ka tulevikus karta samalaadset käitumist, peab tema retsidiivsusrisk olema ennetähtaegseks vabastamiseks väga väike. D. Meštšenski puhul paraku sellist prognoosi teha ei saa. 5

(7)
  1. Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et D. Meštšenski ei ole veel täitnud kõiki temale individuaalses täitmiskavas seatud eesmärke: tal on läbimata agressiivsusega tegelev sotsiaalprogramm. Seda ei saa küll D. Meštšenskile ette heita, kuna programmi läbimiseks ettenähtud aeg ei ole veel saabunud. Samas ei saa seda ka arvestamata jätta. Et D. Meštšenski agressiivsusega ei ole veel tegeletud, ei ole maandatud risk, et vabaduses võib ta uuesti käituda vägivaldselt. Tõsi, ka programmi läbimise järel ei saa soovitud mõjus kindel olla ning samuti on D. Meštšenskil võimalik läbida programm vabaduses kriminaalhooldusele allutatuna. Siiski on suurem kindlus, et vabanedes ei jätka ta vägivaldset käitumist, kui enne vabanemist on selle teemaga jõutud juba struktureeritult tegeleda.
  2. D. Meštšenski peamisteks kuriteoriskideks on narkootikumide tarvitamine ja majanduslik olukord. Neist viimasega seonduvat riski aitab mõnevõrra maandada vabaduses kindla töökoha ja toetava lähedase olemasolu. Siiski ei saa arvestamata jätta, et D. Meštšenskil on ka suures summas võlgu. Kuna on tõenäoline, et nende nõuete katteks võivad kohtutäiturid võtta suure osa D. Meštšenski ametlikust sissetulekust ära, on oht, et ta võib jätkata lisaraha teenimist kuritegelikul teel.
  3. Olulist rolli mängivad narkootikumid. Nende tarvitamist alustas D. Meštšenski ligikaudu 15aastaselt. Alates
  4. aastast tarvitas ta fentanüüli ja enne vangistust suisa igapäevaselt. Tal on diagnoositud narkosõltuvus ning narkootikumide tarvitamisega on olnud seotud ka tema kuritegelik käitumine. Seetõttu on võimalik narkootikumide tarvitamine jätkuvalt D. Meštšenski kuritegeliku käitumise riskiteguriks. Kuigi vangistuses on D. Meštšenski läbinud sõltuvuskäitumisega seonduvad tegevused ning enda sõnul on ta motiveeritud vabaduses narkootikumidest hoiduma, ei ole saa ka ringkonnakohus piisaval määral eeldada, et D. Meštšenski see plaan õnnestub. Vangistuses, kus narkootikumid ei ole lihtsalt kättesaadavad, on kinnipeetaval lihtne teha positiivseid plaane ja anda lubadusi. Vabaduses ei pruugi aga narkootikumidest hoidumine olla enam sama lihtne. Kuna sõltlase puhul on tagasilanguse risk suur, eeldab narkootikumidest täielik hoidumine isiku väga tugevat sisemist motivatsiooni oma probleemidega igakülgselt tegelemiseks ning vajadusel ka valmisolekut kõrvalise abi otsimiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on alust kahelda, kas D. Meštšenski puhul on need tingimused täidetud. Nimelt nähtub vangla iseloomustusest, et
  5. aasta oktoobris alustas D. Meštšenski vanglas sotsiaalprogrammi „Sotsiaalsete oskuste treening“ läbimist, kuid jättis programmi pooleli, kuna talle ei meeldi rääkida oma probleemidest suure grupi ees. See seab kahtluse alla, kas D. Meštšenski on valmis tegema omalt poolt kõikvõimalikku, et oma elustiili muuta ning kas ta on valmis tagasilanguse kogemisel seda avameelselt ka tunnistama ja abi otsima.
  6. D. Meštšenski retsidiivsusriski suurendab ka asjaolu, et vangistust ei kanna ta esimest korda. Praegune vangistus on tema jaoks juba kuues. See näitab, et varem ei ole vangistus talle vajalikku õigusekuulekusele suunavat mõju avaldanud, mistõttu on kaheldav, kas sellist mõju saab oodata praeguselt vangistuselt. Tõsi, praegu on D. Meštšenskil vabaduses ilmselt mõnevõrra rohkem motivatsiooni õiguskuulekalt käituda kui varem. Nimelt on ta loonud lähisuhte, on abiellunud ja tema abikaasa on hetkel lapseootel. Siiski ei pruugi needki asjaolud D. Meštšenskit piisavalt distsiplineerida. Samuti ei ole kindlust, et D. Meštšenski edasise õiguskuulekuse tagab tema käitumiskontrollile allutamine ja elektroonilise valve kohaldamine. Nendega ei ole võimalik D. Meštšenski võimalikust narkootikumide tarvitamisest tulenevat ohtu maandada. Selles osas võiks eelkõige olla abi narkootikumide tarvitamise keelamisest, kuid seda keeldu ei pruugi D. Meštšenski sõltlasena täita suuta ja riik ei saa nõuda inimeselt käitumiskontrolli raames ka võimatut. Et narkootikumide tarvitamisest lähtub tõsine oht uute kuritegude toimepanemiseks, ei ole lahenduseks mitte D. Meštšenski vabastamine ilma narkootikumide tarvitamise keeluta, vaid tema vanglasse jätmine. 6
(7)
  1. Toodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu
  2. novembri 2021 määruse muutmata ning määruskaebused rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.