KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 13. mai 2020; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-19-1257 Haldusasi Xi kaebus Ma

§ 132lg-s 5 nimetatud asjaolu.

MTA poolt enne vastutusotsuse väljastamist rakendatud eelarest (kohtuliku hüpoteegi seadmine) nagu ka peale vastutusotsuse väljastamist kaebaja pangakontole seatud ja EÕK määruse alusel maha võetud arest ei ole käsitletavad sundtäitmise aegumise katkemise alustena

§ 132lg 5 p-de 1-4 tähenduses.

Kaebaja arvates MTA kohaldas

§ 132

lg 5 p 3 nii sisuliselt kui ka formaalselt aegumisele alusetult, arvestamata

§ 132

regulatsiooni sõnastusega ja selle sisuga, mida alles hiljuti selgitas oma praktikas ka Riigikohus. Samuti ei arvestanud MTA tegelike asjaoludega. EÕK määruse jõustumine, mis toimus 30.09.2013, ei saanud kuidagi katkestada alles 01.01.2014 kulgema hakanud aegumistähtaega. Kui MTA väljastas vastutusotsuse kaebajale ja haldusasjas nr 3-13-1362 ei ole alates aegumise arvestamise alustamisest 01.01.2014 toimunud ühtegi

§ 132

lg 5 nimetatud asjaolu, pidi MTA, tuginedes aegumistähtaja saabumise asjaolule (avalik huvi) taotlema halduskohtult EÕK määruse muutmist või tühistamist. MTA ei ole seda vaidlusaluses asjas teinud. Vastupidine tõlgendus, mille kohaselt katkes 01.01.2014 kulgema hakanud aegumistähtaeg juba 30.09.2013, on üllatav, rikub õiguskindluse põhimõtet ja on otseses vastuolus maksuhalduri enda ja ka kohtupraktika ning

§ 132lg 2 ja lg 5 p 3 regulatsiooniga.

Kaebaja rõhutab, et 01.01.2014 muudatustega sõnastati ümber

§ 132

lg 5 katkemise alused selliselt, et aegumise katkemise aluseid tähistaksid konkreetsed ajalised sündmused, nagu määruse jõustumise hetk või avalduse esitamise hetk. Seda tehti taotluslikult, vältimaks ebaõigeid tõlgendusi. Riigikohtu erikogu 10.10.2018 määrus asjas nr 2-17-12525 oli tehtud õiguskorra ühtsuse ja õiguskindluse tagamise huvides ja selle taustal, kus halduskohtute praktika aegumise katkemise instituudi tõlgendamise küsimuses erines aastaid tsiviilkohtute praktikast. MTA asus aga seisukohale, et viidatud praktikat muutvas Riigikohtu otsuses käsitleti üksnes täitemenetlusega seotud aegumistähtaja katkemist. Kaebaja leiab, et vaidlusalust normi ei saa tõlgendada selliselt, et ühel juhul sundtäitmise aegumise kulgemine katkeb ja algab koheselt uuesti, kuid teisel juhul kulgemine peatub ja algab siis uuesti mingi muu sündmuse (vaidluse lõppemine) esinemisega. Seega algas vastutusotsuse sundtäitmise aegumistähtaeg 01.01.2014 ja kulges katkematult kuni 01.01.2019. 7. Täiendavas 27.03.2020 seisukohas märgib kaebaja, et vastustaja ei tee vahet aegumise katkemise ja aegumise peatamise instituutide vahel, omistades

§ 132lg 5 punktis 3 sätestatud katkemise alusele aegumise peatamise tähenduse.

Tegemist on seaduse teksti ja mõtet ning Riigikohtu vastavat praktikat eirava tõlgendusega, mille puhul järgib vastustaja ekslikult mitte

§ 132

lg 5 p 3, vaid

§ 99

lg 1 p 2 loogikat (maksukohustuse määramise aegumine peatub haldusakti vaidlustamise ajaks kuni selles asjas tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni). Riigikohtu erikogu 10.10.2018 määruses esitatud suuniste põhjal asus vastustaja hoopis seisukohale, et aegumise katkemise loogika – aegumine katkeb seoses aluse tekkimisega ja algab aluseks olevast sündmusest kohe uuesti – kohaldub ainult viidatud Riigikohtu määruses käsitletud aluse (

§ 132lg 5 p 1 - täitmisavalduse esitamine kohtutäiturile) puhul.

Vastustaja arvates on esialgse õiguskaitsega seotud alus aga sedavõrd erinev, et selle aluse puhul on lubatud

§ 132erakordne aegumise peatumise instituudil põhinev tõlgendus.

MTA vastuses esitatud argumendid ei õigusta

§ 132aluste tõlgenduse erisust.

Konkreetses olukorras olid kaebaja varale seatud eelarestid vastustaja kasuks, mis tähendab, et kohtule õigeaegselt esitatud esialgse õiguskaitse lõpetamise taotlus võimaldanuks vastustajal mitte ainult uuendada aegumistähtaja kulgemist, vaid ka efektiivselt täita vastutusotsust. Argument, et esialgse õiguskaitse 2 määruse jõustumise korral ei saa vastustaja mõjutada maksuvõla sissenõudmist ja aegumistähtaja hulka ei saa lugeda terve esialgse õiguskaitse kehtivuse perioodi, on ebapädev. Mis puudutab viidet 01.01.2009 jõustunud

§ 132

redaktsioonile, millega lisati loetellu esialgse õiguskaitsega seotud alus, siis vastustaja jätab tähelepanuta hilisemad, 07.06.2013 vastuvõetud ja 01.01.2014 jõustunud muudatused

§ 132

osas, milliste puhul lähtus seadusandja eesmärgist seada ajalised piirid maksuvõla sissenõudmise ajale. Riigikohtu halduskolleegiumi 11.11.2019 otsuses nr 3-17-1047 on erikogu määrusel nr 2-17-12525 põhinevat tõlgendust rakendatud ka pankroti väljakuulutamisega seotud alusele. Jääb arusaamatuks, millisel õiguslikul konstruktsioonil põhineb vastustaja väide, et

§ 132

lg 5 p-s 3 nimetatud katkemise alust tuleb eristada teistest alustest ja tõlgendada kui aegumise peatamise alust. VASTUSTAJA SEISUKOHT 8. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu.

§ 132

lg 5 p 3 sätestab, et sundtäitmise aegumistähtaeg katkeb halduskohtu tehtud esialgse õiguskaitse määruse jõustumisel. See, et sundtäitmise aegumistähtaega katkestav asjaolu leiab aset enne sundtäitmise aegumise tähtaja algust, ei muuda sundtäitmise aegumise katkemist olematuks, juhul, kui katkestamise aluseks oleva asjaolu äralangemine toimub peale seda aega, kui

-i kohaselt oleks sundtäitmise aegumise tähtaeg jooksma hakanud juhul, kui katkestavat asjaolu poleks esinenud. Käesoleval juhul jõustus halduskohtu tehtud esialgse õiguskaitse määrus 30.09.2013 ja MTA 22.05.2013 vastutusotsuse nr 13-7/222-20 sundtäitmise aegumistähtaega tuleks

§ 132

lg 2 kohaselt hakata arvestama alates 01.01.2014, kui ei esineks sundtäitmise aegumise katkemise põhjust - kohtu poolt tehtud esmase õiguskaitse määrust. Kuivõrd seisuga 01.01.2014 oli halduskohtu poolt tehtud esmase õiguskaitse määrus olemas, mis on

§ 132

lg 5 p 3 kohaselt sundtäitmise aegumise katkemise põhjuseks ning

§ 132

lg 6 kohaseks katkemise aluse äralangemiseks tuleb lugeda esmase õiguskaitse toime äralangemist (vt vaideotsuse punktid), siis ei hakanud vastutusotsuse sundtäitmise aegumise tähtaeg jooksma mitte 01.01.2014, vaid hakkab jooksma alles peale esmase õiguskaitse toime lõppu järgneva aasta algusest 01.01.2020 (Riigikohus jättis 19.03.2019 vaide esitaja kaebuse menetlusse võtmata). Kuivõrd esmase õiguskaitse määrus oli vaide esitajale kätte toimetatud, ei saa selline sundtäitmise aegumise katkemine olla vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Samuti ei ole selline tõlgendus vastuolus ka Riigikohtu seisukohaga ega ka maksuhalduri enda praktikaga.

§ 132

lg 6 sätestab, et uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist (punkt 5). Kohus on

§ 132lg 5 p-le 1 tõlgenduse andmisel võtnud aluseks Ts

ÜS-is samasuguse (TsÜS § 159 lg 1) aegumise katkemise aluse (täitedokumendi esitamine) regulatsiooni ning seadusandja tahte. Sellest, et

§ 132

lg 5 sätestab sundtäitmise aegumise katkemise asjaolud (samas ei ole

-is üldse sätestatud sundtäitmise peatumise asjaolusid) ei saa järeldada, et eelviidatud Riigikohtu lahendi tõlgendused kehtivad automaatselt ka kõigi teiste

§ 132

lg-s 5 sätestatud sundtäitmise katkestamise asjaoludele.

§ 132

lg 5 p 3 sätestab sundtäitmise aegumise katkemise alusena halduskohtu tehtud esialgse õiguskaitse määruse jõustumise, mis TsÜS-i kohaselt aegumise katkemise ega ka peatumise aluseks ei ole. Riigikohus on

§ 132lg 5 p 1 ja lg 6 tõlgendamisel võtnud aluseks ka seadusandja tahte.

Maksukorralduse seaduse, äriseadustiku ja nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse (jõustus 01.01.2009) § 1 p-ga 31 lisati

-i sundtäitmise aegumise katkemise aluste loetellu halduskohtu poolt esmase õiguskaitse abinõude rakendamine. Põhjused, miks seadusandja sellist

-i muutmist vajalikuks pidas, on toodud seaduse eelnõu seletuskirjas. Vastustajale ei ole teada ühtegi juhtumit, kus maksuhaldur oleks kohtult taotlenud kaebaja eest esmase õiguskaitse määruse tegemist (seda siis eesmärgil tagada sundtäitmise aegumistähtaja katkemine või ka muul põhjusel). 3

1. Täiendavas 27.04.2020 seisukohas märgib vastustaja, et ei nõustu kaebaja lähenemisega Riigikohtu lahendile nr 3-17-
2. Riigikohtu lahendi nr 3-17-1047 punktis 18 on märgitud, et maksuotsuse ja vastutusotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg on viis aastat, mis algab maksuotsuse või vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta
3. jaanuaril (

§ 132lg 2).

Reguleeritud on ka sundtäitmise aegumistähtaja katkemine ja uuesti kulgema hakkamine (

§ 132lg-d 5 ja 6).

Vastustaja kordab, et maksukorralduse seaduse § 132 lg 5 p 3 sätestab, et sundtäitmise aegumistähtaeg katkeb halduskohtu tehtud esialgse õiguskaitse määruse jõustumisel. See, et sundtäitmise aegumistähtaega katkestav asjaolu leiab aset enne sundtäitmise aegumise tähtaja algust, ei muuda sundtäitmise aegumise katkemist olematuks. Tallinna Halduskohtu tehtud esialgse õiguskaitse määrus jõustus 30.09.2013 ning Maksu- ja Tolliameti 22.05.2013 vastutusotsuse nr 13-7/222-20 sundtäitmise aegumistähtaega tuleks maksukorralduse seaduse § 132 lg 2 kohaselt hakata arvestama alates 01.01.2014, kui ei esineks sundtäitmise aegumise katkemise põhjust, esmase õiguskaitse määrust. Kuivõrd seisuga 01.01.2014 oli esmase õiguskaitse määrus olemas, mis on maksukorralduse seaduse § 132 lg 5 p 3 kohaselt sundtäitmise aegumise katkemise põhjuseks ning maksukorralduse seaduse § 132 lg 6 kohaseks katkemise aluse äralangemiseks tuleb lugeda esmase õiguskaitse toime äralangemist, siis ei hakanud vastutusotsuse sundtäitmise aegumise tähtaeg jooksma mitte 01.01.2014, vaid alles peale esmase õiguskaitse toime lõppu järgneva aasta algusest 01.01.

1. Selline sundtäitmise aegumise katkemine ei saa olla vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Samuti ei ole selline tõlgendus vastuolus Riigikohtu seisukohaga ega ka maksuhalduri enda praktikaga. Seega ei ole Riigikohtu lahendi nr 3-17-1047 punktis 18 viidatud sundtäitmiste aegumistähtaeg käesolevas asjas möödunud. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Maksu-ja Tolliameti 15.04.2019 otsust nr 13-21/00412-2 ja 03.06.2019 vaideotsust nr 6-1/4388-2 ning taotletud nende tühistamist, samuti vastavate kinnistute kohtuliku hüpoteegi alt vabastamise kohustamist. Taoliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 27.08.2019 määrusega menetlusse võetud. Kaebaja ei ole selles osas vastuväiteid esitanud.
3. Põhivaidlus väljendub antud juhul siiski Maksu- ja Tolliameti 15.04.2019 otsuse nr 13-21/00412-2 õiguspärasuse küsimuses. Maksu- ja Tolliameti 03.06.2019 vaideotsusega nr 6-1/4388-2 lahendati eelnimetatud otsuse peale esitatud vaiet ning selle võib õigusselguse huvides tühistada sel juhul kui maksuvõla kustutamise ning vastavate kinnistute kohtuliku hüpoteegi alt vabastamise taotluse rahuldamata jätmine 15.04.2019 otsusega nr 13-21/00412-2 peaks õigusvastaseks osutuma. Õiguspärase haldusakti korral jääb aga vastupidisel eeldusel baseeruv vaideotsuse tühistamise- ning kinnistute kohtuliku hüpoteegi alt vabastamise kohustamisele suunatud nõue samuti rahuldamata. Mis puutub esialgse kaebuse taotluste alajaotuse punktis 2 nimetatud maksuõigussuhte lõppemise võimalikku tuvastamisse 22.05.2013 vastutusotsusega määratud võla osas selle sundtäitmise väidetava aegumise tõttu, siis see nõue on 15.04.2019 otsuse nr 13-21/00412-2 tühistamise nõudega hõlmatud. Seetõttu ei pidanud kohus vajalikuks eelnimetatud nõuet kaebuse menetlusse võtmise määruses ka enam eraldi kajastada.
4. Maksu- ja Tolliameti 15.04.2019 otsusega nr 13-21/00412-2 jäeti 22.05.2013 vastutusotsusega määratud ja 26.03.2019 seisuga maksuarvestuses kajastatud 198834 euro ja 49 sendi suuruse maksuvõla kustutamise ning viie kaebajale kuuluva kinnistu kohtuliku hüpoteegi alt vabastamise taotlus rahuldamata. Vastavate kinnistute registriosade numbrid on kaebuses ja vaidlustatud otsuses nr 13-21/00412-2 ühtlasi ka ära nimetatud ning kohus neid siinkohal üle ei korda. Maksuhaldur põhjendas taotluse rahuldamata jätmist vastutusotsuse sundtäitmise aegumistähtaja katkemisega varasemalt tehtud esialgse õiguskaitse määruse jõustumise tõttu, selgitades seejuures, et vastutusotsuse 4 sundtäitmise aegumistähtaeg algas antud juhul esialgse õiguskaitse äralangemisele järgnevast aastast ehk 01.01.2020 uuesti.
5. Vastustaja on tuginenud taotluse rahuldamata jätmisel maksukorralduse seaduse § 132 lõikele 2, sama paragrahvi lõike 5 punktile 3 ning lõikele
6. Maksukorralduse seaduse § 132 lg 2 kohaselt on vastutusotsuse alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg 5 aastat ning aegumistähtaeg algab vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta
7. jaanuaril. Vastavalt eelnimetatud seaduse ja paragrahvi viienda lõike kolmandale punktile ja kuuendale lõikele sundtäitmise aegumistähtaeg katkeb halduskohtu tehtud esialgse õiguskaitse määruse jõustumisel ning uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta
8. jaanuarist.
9. Nähtuvalt haldusasja materjalist algas kaebajat puudutava 22.05.2013 vastutusotsuse sundtäitmise aegumistähtaeg 01.01.2014, milles ei ole ka vaidlust. Küsimus on selles kas 5-aastane aegumistähtaeg kestis ka veel
10. aasta märtsis, kui kaebaja taotles maksuvõla kustutamist selle aegumise motiivil ehk milline tähendus on Tallinna Halduskohtu 27.09.2013 esialgse õiguskaitse määrusel haldusasjas 313-1362, millega 22.05.2013 vastutusotsuse nr 13-7/222-20 täitmine peatati jättes maksuhaldurile võimaluse teha teatavaid täitetoiminguid või oli aegumistähtaeg 01.01.2019 seisuga siiski juba saabunud. Vastustaja positsioon väljendub kokkuvõtlikult selles, et õiguskaitse määruse tõttu oli aegumistähtaeg vahepeal katkenud, kuid vastutusotsuse tühistamisele suunatud kohtuvaidluse lõppemisel
11. aasta märtsis langes tähtaja katkemise alus ära ning see algas uuesti järgneva aasta ehk
12. aasta
13. jaanuarist. Kaebaja on seisukohal, et muutunud kohtupraktika kohaselt peaks maksukorralduse seaduse § 132 lõikeid 5 ja 6 tõlgendama selliselt, et sundtäitmist katkestava asjaolu ilmnemisel aegumine küll katkeb, kuid hakkab kohe edasi kulgema, et antud juhul ükski maksukorralduse seaduse § 132 lõikes 5 nimetatud asjaolu aegumistähtaja kulgemist ei katkestanud, kusjuures
14. aasta septembrikuu õiguskaitse määrus ei saanudki katkestada alles 01.01.2014 kulgema hakanud aegumistähtaega ning maksuhaldur oleks pidanud vajaduse korral taotlema kohtult esialgse õiguskaitse määruse muutmist või tühistamist.
15. Menetlusosaliste seisukohti ja haldusasja materjali hinnates, tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus ei ole siiski põhjendatud. Kohus nõustub vaidlustatud haldusaktides väljendatud seisukohtade ja põhjendustega ning ei pea vajalikuks seda kõike lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lõikest 2 tervikuna välja tuua, sest kaebus jääb rahuldamata. Vastustaja positsiooni toetab maksukorralduse seaduse § 132 lõike 5 punkti 3 ning lõike 6 grammatiline tõlgendus, mida peakski taolistes situatsioonides vaidluse korral eelistama. Vastustajaga tuleb nõustuda ka selles, et maksukorralduse seaduse paragarahvist 132 ei järeldu seda, et olukorras, kus sundtäitmist katkestav asjaolu ehk esilgse õiguskaitse määrus jõustub enne sundtäitmise aegumise tähtaja algust, ei oleks see sundtäitmist katkestava aspektina enam käsitatav. Kohtuasjas 2-17-12525 tehtud Riigikohtu erikogu 10.10.2018 määruse selgitused seostusid tsiviilasjades tehtud lahenditega maksukorralduse seaduse § 132 lg 5 p 1 rakendamisel ja kohtutäiturile maksuvõla sissesnõudmiseks esitatud täitmisavalduse esitamisega ning ei ole käesolevale juhtumile otseselt ülekantavad. Maksu- ja Tolliameti seisukohaga, mis eelnimetatule viitab, tuleb seega nõustuda. Arvestades asjaolu, et esialgse õiguskaitse määruse jõustumine sundtäitmise aegumistähtaega katkestava asjaoluna on maksukorralduse seadusesse niiöelda eraldi lisatud, on see ühtlasi vaadeldav ka teatava eriregulatsioonina. Vaidlustatud vaideotsuse punktis 13.
16. on osundatud vastava seaduseeelnõu seletuskirjale ja märgitud, et varasemalt kehtinud regulatsiooni alusel võis õiguskaitse abinõude rakendamise pinnalt pikemate kohtuprotsesside korral maksukohustuse sundtäitmine ka aeguda, mis tingiski taolise muudatuse. Nimetatud selgitus on vaidlustatud haldusaktides väljendatud tõlgenduste ja seisukohtadega kooskõlas. Lähtuvalt eeltoodust ei olnud Maksu- ja Tolliameti 15.04.2019 otsuse nr 13-21/00412-2 ja 03.06.2019 vaideotsuse nr 61/4388-2 tühistamiseks alust. Seetõttu jääb rahuldamata ka kaebuses nimetatud kinnistute kohtuliku 5 hüpteegi alt vabastamisele suunatud kohustamisnõue, mis on nende tühistamisnõuetega olemuslikult seotud.
17. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid Maksu- ja Tolliamet vastustajana ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 6