Obsah (10)

§ 620§ 104§ 1044§ 2§ 100§ 101§ 115§ 103§ 127§ 106

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 25. november 2021. a, Tallinn Kohtuasja number

) § 620 lõikest 2 tuleneb, et käsundisaajal on kohustus ära hoida käsundiandja muude õigushüvede, sealhulgas elu ja tervise kahjustamine. Vastutusest vabanemiseks peab käsundisaaja tõendama, et talle ei saa käsundiandja tervise kahjustamises midagi ette heita, sest ta järgis

§ 620lõigetes 1 ja 2 sätestatud hoolsusstandardit.

Samuti tuleneb tarbijakaitse seaduse (TKS) § 9 lõikest 1 ja lõikest 2 punktist 2, et kostja kui iluteenuse osutaja pidi tagama, et tema osutatud teenus on hageja tervisele ohutu. Kostja pidi hoolsuskohustust täites hoidma ära kahju tekkimise hagejal tervisele. Kuna hagejal tekkis tervisekahjustus, tuli kostjal tõendada, et see tekkis hagejast tuleneva riski realiseerumise tõttu ning mitte mõnel muul põhjusel. Võimalik tervise kahjustamisest tulenev kahju pidi olema kostjale ettenähtav.

1. Hageja on tõendanud nahakahjustuste tekkimise kostja osutatud teenuse tagajärjel. Hageja on samuti tõendanud hagejale tekkinud varalise kahju summas 100,21 eurot seoses hageja arsti visiitide, konsultatsiooni ja ravimitega. Hageja palus kostjalt selles osas välja mõista 99,01 eurot. Tõendatud ei ole hagejale varalise kahju tekkimine seoses laserraviga summas 1980 eurot.
2. Kostja vastutab hagejaga sõlmitud lepingu rikkumise ehk hagejale tervisekahjustuse tekkimise eest. Kostja ei ole tõendanud, et hagejale tervisekahjustuse tekkimine tulenes hagejast. Pooled ei vaidle selle üle, et enne protseduuri teavitas kostja hagejat riskidest. Samas ei ole asjas leidnud tõendamist hagejale tekkinud tervisekahjustuste põhjus. Üksnes kostja oletuste alusel ei saa kohus lugeda kostja väiteid tervisekahjustuste tekkimise põhjuste kohta tõendatuks. Hageja esitas kohtule tõendi, mille kohaselt tal ei ole päikeseallergiat ning ta ei põe kroonilisi nahahaigusi. Kostja ei ole tõendanud vastupidist, et hagejal esines päikeseallergia või mõni muu tervislik seisund. Samuti oli päevitamisest tulenevate nõuete eiramine enne protseduuri osutamist ja seetõttu hagejale kahju tekkimine asjaolu, mida pidi tõendama kostja. Negatiivse asjaolu tõendamist ei saanud eeldada hagejalt. Hagejal tekkinud tervisekahjustuse tegeliku põhjuse tõendamiskohustus lasus kostjal.
3. Ainuüksi kostja poolt kasutatud seadme sertifikaadist ei saa järeldada, et teenuse osutamine oleks igal juhul pidanud olema hageja tervisele ohutu ning protseduuri tegemisega ei kaasnenud riske, mis võisid tuleneda seadmest või teenust osutava isiku tegevusest.
4. Kostja ei suutnud ise kohtumenetluses üheselt välja tuua, millisel põhjusel hagejale nahakahjustus tekkis. Seda ei nähtu ka kostja töötaja arvamusest. Kostja töötaja avaldas arvamust, et reaktsioon tekkis, sest hageja oli eelnevalt päevitunud või oli tema nahk ülitundlik näiteks päikeseallergia tõttu. Kostja töötaja vastustega ei saa lugeda tõendatuks tervisekahjustuse tekkimise põhjust. Vastusest ei nähtu, milline tervishoiualane haridus kostja töötajal on ning milline on tema pädevus tervisekahjustuste ulatuse ja nende põhjuste hindamisel.
5. Kohus pidas mittevaralise kahju hüvitamist osaliselt põhjendatuks. Hageja ei tõendanud, et ta pidi pika ajaperioodi jooksul oma jalga kaks korda päevas siduma. Samuti ei tõendanud ta pikaajaliste armide tekkimist. Hageja soovitud hüvitise suurus 3000 eurot ei ole kooskõlas varasemas kohtupraktikas sarnastel asjaoludel välja mõistetud hüvitistega. Hagejale tekkis küll tervisekahjustus, kuid see oli peamiselt esteetilist laadi, ei toonud kaasa töövõime kaotust ega pikaajalise keeruka ravi vajadust. Hageja liikumine ja igapäevane elu tekkinud kahjustuse tõttu häiritud ei olnud. Arvestades eeltoodud asjaolusid pidas maakohus õiglaseks hüvitise suuruseks 150 eurot. 4 2-19-19830
6. Kuna kostja ei tasunud hagejale pakutud 99,01 eurot kohtumenetluse ajal, vaidles hageja mittevaralise kahju nõudele vastu ega teinud selles osas ühtegi ettepanekut ning eitas kostja vastutust, leidis kohus, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldavas osas ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata.
8. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, eelkõige

§ 104lg 1, § 115 lg 1, § 127 lg 4, § 620 lg-d 1 ja 2.

Samuti on kohus oluliselt rikkunud menetlusõigust. See on toonud kaasa kohtuotsuse, mis ei ole seaduslik ega põhjendatud. 22. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja ei ole tõendanud, et ta oli käsundi täitmisel

§ 620lg 1 ja lg 2 mõttes hoolas.

Kostja ei saa tõendada, et hageja pidas faktiliselt kinni vajalikest nõuetest enne protseduuri. Vaatamata sellele, et kostja peab veenduma enne teenuse osutamist selle ohutuses, ei saa kostja ise kontrollida teenuse saaja tervislikku seisundit, st veenduda, et kliendil ei ole päikeseallergiat, et klient ei ole päevitanud 2 eelneva nädala jooksul või peale kandnud isepruunistavaid kreeme jm. Justnimelt seetõttu küsib kostja poolt volitatud töötaja enne igat protseduuri klientidelt vastava info üle ning teostab protseduuri, kui klient kinnitab, et tal puuduvad vastunäidustused protseduuri tegemiseks. Nii küsis ka kostja töötaja enne protseduuri teostamist hagejale, kas hageja on kinni pidanud kõikidest vajalikest nõuetest ning saab seda kinnitada. Hageja kinnitas, et tal puuduvad mistahes vastunäidustused protseduuri teostamiseks ning soovis teenust saada. Faktiline asjaolu, kas hagejal esines enne protseduuri tegemist mõni vastunäidustus vastava iluteenuse kasutamiseks või mitte, on vaid hageja enda teada ning seda saab tõendada ainult hageja ise. Kostja võimalused vastavate asjaolude kohta tõendite hankimiseks on piiratud, mistõttu saab kostja vaid oletada, mis võis olla hagejale tekkinud tervisekahjustuse põhjuseks. Teenuse osutaja saab kanda vastutust vaid teenuse osutamise ohutuse eest ning asjatundliku spetsialisti poolt ja kodulehel avaldatud info eest, kuid mitte teenuse saajale endale jääva riski eest. Kohus rikkus seega tõendamiskoormuse jaotust, leides, et kostja oleks pidanud tõendama, et hageja tervisekahjustus tekkis just päevitamisest tulenevate nõuete eiramise tõttu.

1. Kostja on tõendanud, et teenuse tegemisega ei kaasnenud riske, mis võisid tuleneda teenust osutava isiku tegevusest. Maakohus jättis kostja tõendid arvesse võtmata. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja töötaja vaatas hageja naha enne selle töötlemist üle ning teavitas hagejat protseduuri vastunäidustustest ja sellega kaasnevatest riskidest. Nimelt avaldas kosmeetik hagejale enne teenuse osutamist sellega seonduvaid tingimusi ja nõudeid. Hageja seejärel kinnitas, et tal ei ole vastunäidustusi ning soovis teenust saada. Kostja on tõendanud, et kostja esitas hagejale välja töötatud teabelehe protseduuri teostamiseks, milles oli muuhulgas märgitud vajadus hoiduda päevitamisest kaks nädalat enne protseduuri. Vastav info oli ka kostja kodulehel. Kostja spetsialistil on meditsiiniline haridus (Tallinna Tervishoiu Kõrgkool), mis nähtub ka kostja koduleheküljelt. Kostja on esitanud kohtule tõendid, et ta osutas teenust seadmega, mille tootja on Hiinas asuv tehas nimega Shenzhen GSD Tech Co. Ltd. Saksamaal asuv sertifitseerimisasutus on 06.03.2014 väljastanud tõendi, et nimetatud Hiina tehase toodetud seadmed on sertifitseeritud vastavalt Euroopa Nõukogu direktiivile nr 93/42/EMÜ meditsiiniseadmete kohta ja selle II lisale. Kasutatud seade on kontrollitud ning kasutatav igapäevaselt. Seejuures ei ole kostja praktika jooksul mitte ühelgi kliendil tekkinud sarnaseid kahjustusi, nagu väidab endal olevat hageja. Kuivõrd põletuse tekkimine pärast seadme kasutamist on võimalik enamasti vaid juhul, kui kasutatava isiku nahka on päevitatud lähima 2 5 2-19-19830 nädala jooksul enne protseduuri, siis eeldas hagejat üle vaadanud kostja spetsialist, et hageja naharektsioon on tekkinud just seetõttu.
2. Kohus hindas tõendeid ebaõigesti. Medco Partners OÜ koostatud ambulatoorsest epikriisist ega kohtule esitatud fotodelt ei nähtu tervisekahjustuse tekkimise põhjus. Hageja esitas kohtule perearsti tõendi, mille kohaselt ei esine hagejal perearstile teadaolevalt päikeseallergiat ning ta ei põe kroonilisi nahahaigusi, kuid ka sellest hoolimata ei ole välistatud, et hagejal ei esine või ei esinenud tol hetkel mõni muu tervislik seisund, mille tõttu tema nahal põletus tekkis.
3. Maakohus jaotas menetluskulud ebaõigesti, ületades diskretsiooni piire. Kuivõrd kohus rahuldas hageja kogu nõudest, mis oli kokku 5079,01 eurot, vaid ca 5% ehk 249,01 euro ulatuses, on ebaproportsionaalne jätta menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus oleks pidanud jätma menetluskulud hageja kanda tervikuna või võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ehk vähemalt 95% ulatuses. Maakohus jättis arvestamata menetluskulude jaotamisel kostja poolt tehtud kompromissettepaneku. Kostja pakkus hagejale menetluse jooksul kompromissina välja 99,01 euro tasumist hageja varalise kahju hüvitamise nõude eest, kuid millest hageja keeldus. Kohtuotsusega rahuldas kohus samuti vaid 99,01 eurot hageja kogu varalise kahju hüvitamise nõudest. Vastustaja seisukoht
4. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada menetluskulude jaotuse osas ja teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud 95% ulatuses hageja kanda ja 5% ulatuses kostja kanda. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
6. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hageja nõude rahuldamata. Maakohtu otsus on seega selles ulatuses TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud.
7. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti, kuid kohaldas menetlusõiguse norme ebaõigesti menetluskulude jätmisel poolte endi kanda. Muus osas maakohus menetlusõiguse norme ei rikkunud ja maakohtu otsuse põhjendav osa vastab selles osas TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt ka teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega muus, kui menetluskulude jaotuse osas ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 6 2-19-19830
8. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ilusalongis osutati hagejale 17.04.2019 jalgade fotoepilatsiooni teenust, mille tagajärjel tekkis hagejale tervisekahjustus (põletus jalgadele). Kuigi üldjuhul ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda deliktiõiguse sätete (

53. ptk) alusel, vastutab kahju tekitaja lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral

§ 1044lg 3 järgi ka deliktiõiguse sätete järgi.

Seega vastutab isik kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral eelkõige lepingu alusel, kuid see ei välista nõuet tema vastu deliktilisel alusel (vt Riigikohtu 10.06.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 13). Maakohus leidis, et kostja vastutab lepingu alusel (poolte vahel on sõlmitud käsundusleping). Seda järeldust vaidlustatud ei ole. 31. Käsunduslepingust võib tuleneda kõrvalkohustusena mh käsundisaaja kohustus kaitsta käsundiandja elu ja tervist. Käsunduslepinguga, mille täitmine kätkeb ohtu käsundiandja elule ja tervisele, on

§ 2

lg-st 2 tulenevalt kostja kui käsunditäitja üheks lepinguliseks kohustuseks

§ 100

mõttes ka lepinguline kaitsekohustus mitte kahjustada käsundit täites hageja vara, elu ja tervist (vt Riigikohtu 10.06.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 19). Kui käsundisaaja rikub oma lepingulisi kohustusi, sh kaitsekohustusi, saab käsundiandja nõuda

§ 101

lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi käsundisaajalt kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Sellise nõude rahuldamiseks tuleb kontrollida, kas käsundisaaja on lepingut rikkunud (

§ 100

ja § 115 lg 1) ja kas ta vastutab lepingu rikkumise eest (

§ 115

lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei ole

§ 103

järgi vabandatav, kas käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju (

§ 127

lg 1, § 128), kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2), kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena käsundisaajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127

lg 3) ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127

lg 4) (vt ka Riigikohtu 08.01.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15; 20.03.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27). Kui käsundisaaja rikub sellist kaitsekohustust, eeldatakse

§ 103

lg 1 järgi, et lepingu rikkumine ei ole vabandatav ning vastutusest vabanemiseks peab käsundisaaja tõendama, et talle ei saa käsundiandja tervise kahjustamises midagi ette heita, kuivõrd ta järgis

§ 620

lg-s 1 ja lg 2 teises lauses sätestatud hoolsusstandardit (vt ka Riigikohtu 08.04.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17). Kuna kostja poolt teostatud protseduuri tagajärjel tekkis hageja jalal põletus, rikkus kostja käsundisaajal lasuvat kaitsekohustust, s.o kohustust mitte kahjustada käsundiandja tervist, mille puhul kostja süüd eeldatakse ning seega pidi kostja tõendama, et oli lepingu täitmisel hoolas. Käesolevas menetlusstaadiumis vaidlevad pooled selle üle, kas kostja järgis hagejale teenuse osutamisel vajalikku hoolsust.

1. Vaidluse all ei ole, et hagejale esitati enne protseduuri hoiatusleht („Luba fotoepilatsiooni protseduuride sooritamiseks“). Sellel on kirjas, millistel juhtudel ei ole soovitav teha epilatsiooni protseduuri (tl 80). Seega täitis kostja hoolsuskohustuse hageja riskidest teavitamise osas. Kostja ei vaidle vastu sellele, et kostja hoolsuskohustuse hulka kuulus ka kostja poolt kasutatava seadme korrasoleku tagamine. Ka selles osas on hoolsuskohustuse täitmine kostja tõendada. Kostja esitas kohtule seadme sertifikaadi (tl 77-78) tõendamaks, et seade oli töökorras. Maakohus leidis, et seadme sertifikaat ei tõenda, et seade oli töökorras. Ringkonnakohus nõustub sellise järeldusega. Seadme sertifikaat tõendab asjaolu, et antud seadet võib fotoepilatsiooni protseduuriks kasutada, kuid sellest ei saa teha järeldust selle kohta, et konkreetne kasutatud seade oli protseduuri teostamise ajal töökorras. Selle kohta, et kostja poolt hagejale teenuse osutamiseks kasutatud seade oleks olnud töökorras teenuse osutamise hetkel, ei ole kostja ühtegi tõendit esitanud. Kostjal oleks olnud võimalik tõendada, et kasutatud seade on kontrollitud või et ühelgi teisel kliendil, keda samal päeval teenindati sama seadme, ei tekkinud sarnaseid kahjustus nagu hagejal. Kuna seadme korrasoleku kohta tõendid 7 2-19-19830 puuduvad, ei saa asuda seisukohale, et kostja oleks enda hoolsuskohustuse täitmise täies ulatuses tõendanud.
2. Vastutusest vabanemiseks oli kostjal samuti võimalus tõendada enda väidet, et tegelik põhjus hagejal tervisekahjustuse tekkimiseks tulenes hagejast endast (et hageja oli enne protseduuri päevitanud või tal esines mingi muu vastunäidustus protseduuri tegemiseks). Ka seda asjaolu ei ole kostja tõendanud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus jaotas ebaõigesti tõendamiskoormuse. Maakohus asus õigesti seisukohale, et hagejal tekkinud tervisekahjustuse tegeliku põhjuse tõendamiskohustus lasus kostjal ning hagejale ei saa panna negatiivse asjaolu (et hageja ei ole enne protseduuri päevitanud või et tal ei esine muid vastunäidustusi) tõendamise kohustust. Negatiivse asjaolu tõendamise kohustust ei saa hagejale panna ka seetõttu, et kostja võimalused vastavate asjaolude kohta tõendite hankimiseks võivad olla piiratud. Kostja ei ole esile toonud, et ta ei saaks üldse hagejast tulenevaid hagejale tekkinud tervisekahjustuse põhjuseid tõendada ja seetõttu peaks tõendamiskoormus hagejale üle minema.
3. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et tulenevalt hoiatuslehe allkirjastamisest oli risk tervisekahju tekkimise osas sisuliselt hagejale üle läinud. Iseenesest võivad lepingupooled teenuse osutamise lepingus

§ 106

lg 1 järgi kokku leppida, et lepingust tulenevate kohustuste rikkumise korral ei vastuta teenuse osutaja tekkinud kahju eest, või piirata teenuse osutaja vastutust. Samas ei nähtu hoiatuslehelt („Luba fotoepilatsiooni protseduuride sooritamiseks“), et hageja oleks hoiatuslehe allkirjastamisega nõustunud sellega, et tervisekahju tekkimisel kostja selle eest ei vastutaks.

1. Kostja väitel ei ole hoolimata hageja poolt kohtule esitatud perearsti tõendist välistatud, et hagejal võis esineda teenuse osutamise ajal tervislik seisund, mille tõttu tekkis hageja jalgadele põletus. Kolleegiumi hinnangul on tegemist üksnes kostja oletusega ja kostja ei ole tõendeid esitanud selle kohta, et hagejal esines mingi tervislik seisund, mille tõttu oli fotoepilatsioon talle vastunäidustatud. Samuti on kostja väitel maakohus ebaõigesti leidnud, et Medco Partners OÜ koostatud ambulatoorsest epikriisist ja kohtule esitatud fotodelt nähtub tervisekahjustuse tekkimise põhjus. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja maakohtu otsust selles osas valesti mõistnud. Maakohus ei ole nendest tõenditest järeldanud mitte tervisekahjustuse põhjust, vaid seda, et tervisekahjustus põhjustati kostja tegevuse tulemusel. Sisuliselt seda pole kostja ka eitanud, et kostja seadme kasutamisel tekkis hageja jalgadele põletus.
2. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus eksis menetluskulude jaotamisel. Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vastava kaalutlusotsustuse tegemisel ületanud diskretsioonipiire. Maakohus kohaldas menetluskulude jaotamisel iseenesest õigesti TsMS § 163 lõiget 1, kuid jättis ebaõigesti arvesse võtmata hagi rahuldamise ulatuse. Maakohus põhjendas menetluskulude poolte endi kanda jätmist sellega, et kostja ei tasunud hagejale pakutud 99,01 eurot kohtumenetluse ajal, vaidles hageja mittevaralise kahju nõudele vastu ega teinud selles osas ühtegi ettepanekut ning eitas kostja vastutust. Nimetatud asjaolud ei saa ringkonnakohtu hinnangul olla menetluskulude jaotamise aluseks. Asjaolu, et kostja ei tasu hagejale menetluse ajal nõutavat summat ja vaidleb hageja nõudele vastu on kostja menetlusliku positsiooni olemuslik tunnus ja sellist käitumist ei saa kostjale ette heita. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul aluseid jätta menetluskulusid poolte endi kanda, vaid lähtudes hagi rahuldamise ulatusest tuleb need jätta 95% ulatuses hageja kanda ja 5% ulatuses 8 2-19-19830 kostja kanda. Ringkonnakohus arvestab seejuures hageja varalise kahju nõude suurust (2079,01 eurot), millest rahuldati 99,01 eurot ehk 4,8%, ning asjaolu, et hageja keeldus kostja kompromissiettepanekust nimetatud summa hüvitamiseks. Samuti arvestab ringkonnakohus hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude (3000 eurot) rahuldamist üksnes 150 euro ulatuses (s.o 5% nõudest). Eeltoodud asjaolud koosmõjus annavad aluse jätta menetluskulud 95% ulatuses hageja kanda.
3. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt üksnes menetluskulude jaotuse osas, mis lähtudes apellatsioonkaebuse sisust moodustab väiksema osa, tuleb apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 80% ulatuses apellandi kanda ja 20% ulatuses vastustaja kanda.
4. Kuna maakohus jättis antud juhul menetluskulud poolte endi kanda ning menetluskulusid kindlaks ei määranud ja ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust, siis lähtudes Riigikohtu
5. aprilli 2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 toodud seisukohast tuleb maakohtu ja apellatsioonimenetluse kulud kindlaks määrata maakohtul. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 9