← Eesti

2-13-51058/78

Obsah (6)§ 175§ 173§ 2§ 172§ 176§ 177

2-13-51058 KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-13-51058 Määruse tegemise aeg ja koht 01. detsember 2021, Narva kohtumaja Kohus Viru Maakohus Kohtunik Kohtuasi Aarne Lõhmus A K (endine T) kohustusest vabast

) § 2 teise lause kohaselt antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras.

§ 175

lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Viru Maakohtu 27. jaanuari 2015 määrusega algatati võlgniku suhtes võlgniku kohustusest vabastamise menetlus. Seega on käesolevaks ajaks võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud üle viie aasta, mistõttu otsustab kohus tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt

§-le 175. Kohtuistungil esitas võlgnik kohtule taotluse kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja kohustustest vabastamiseks. Kohus kuulas kohtuistungil võlgniku vande all. Võlausaldaja I ei ole nõus võlgniku täitmata jäänud kohustustest vabastamisega. Võlausaldaja II ja III ei esitanud kohtule seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse osas. Võlausaldajad ei soovinud olla ärakuulatud kohtuistungil.

§ 175

lg 2 alusel keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Seega peab kohus hindama, kas võlgnik on täitnud

§ 173

sätestatud kohutusi ning, kas ei esine kohustustest vabastamise absoluutseid keeldumise aluseid (

§ 175lg 2 ja lg 4).

Kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine tugineb eeldusele, et võlgnik teeb kõik mõistlikult endast oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Viru Maakohtu

  1. jaanuari 2015 määrusega kinnitati võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajate tunnustatud nõuete osad, mille ulatuses võlausaldajad ei ole raha saanud: 1) Z Pank AS – 49 773,83 eurot; 2) z – 671,84 eurot; 3) Kohtutäitur z - 6594,81 eurot. Võlgniku lõpparuande kohaselt ei olnud võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel midagi maksnud võlausaldajatele. Võlausaldaja I vastuste kohaselt ei ole võlgnikult võlausaldajale I laekunud summasid võlgnevuse kustutamiseks. Võlgniku pangakonto väljavõte alusel tuvastas kohus, et võlgnik kohustusest vabastamise menetluse perioodil, s.o ajavahemiku
  2. jaanuar 2015 -
  3. jaanuar 2020, ei olnud midagi maksnud võlausaldajatele. Kohus tuvastas, et kinnistusraamatu andmetel ei ole võlgniku nimele kinnisasju registreeritud; äriregistri andmetel ei ole taotleja seotud ühtegi ettevõtjaga; liiklusregistri andmetel ei ole võlgniku nimele sõidukeid registreeritud. Töötamise registri andmetel töötas võlgnik töölepingu alusel z OÜ-s
  4. juulist 2014 kuni
  5. juunini 2018 ning z-s
  6. juulist 2018 administraatorina. Rahvastikuregistri andmetel on võlgnikul 1 laps A T, kes sai täisealiseks
  7. juulil
  8. 4

(9)2-13-51058 Sotsiaalkindlustusameti andmetel on võlgnikule määratud ja makstud perioodil
  1. jaanuar 2015 kuni
  2. jaanuarini 2020 lapsetoetus summas 3135 eurot, s.o keskmiselt 52 eurot kuus. Võlgniku konto väljavõttest ja kohtule esitatud aruannetest nähtub, et võlgnik sai arveldusarvele kohustustest vabastamise menetluse kestel 1) 2015 aastal töötasu keskmiselt 460 eurot kuus; 2) 2016 aastal töötasu keskmiselt 460 eurot kuus; 3) 2017 aastal töötasu keskmiselt 500 eurot kuus; 4) 2018 aastal töötasu keskmiselt 600 eurot kuus; 5) 2019 aastal töötasu keskmiselt 500 eurot kuus.

§ 173

lg-te 1 ja 2 kohaselt on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse ajal eelkõige kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima; samuti ei tohi võlgnik varjata oma vara ega sissetulekuid.

§ 173

lg 3 kohaselt loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule.

§ 173

lg 4 kohaselt peab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti.

§ 173

lg 5 kohaselt ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) § 132 lg 1 kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. TMS § 132 lg 2 sätestab, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. TMS § 132 lg 3 kohaselt mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast võib kuni viiele palga alammäära suurusele summale vastavast osast arestida kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust kogu sissetuleku, tingimusel, et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust. Sätet ei kohaldata, kui sundtäitmisel on elatise nõue. Seega võib võlgnik endale jätta üksnes 25% sissetulekutest, kuid vähemalt miinimumpalgale vastav summa ühes kuus ja lisaks 1/3 miinimumpalgast iga ülalpeetava kohta. 75% sissetulekutest või miinimumpalka (+ ühe ülalpeetavate eest arvestatud summa) ületav osa sissetulekutest tuleb enda usaldusisiku ülesannetes võlgnikul hoiustada oma muust varast eraldi ja üks kord aastas võlausaldajale välja maksta. Kohustustest vabastamise menetluse kestel oli võlgniku ülalpidamisel alaealine laps, mistõttu pidanuks ta võlausaldaja jaoks hoiustama raha juhul, kui tema sissetulekud, millele seaduse järgi saab sissenõuet pöörata, ületanuks summa, mis vastab Vabariigi Valitsuse kehtestatud alampalgale + 1/3 alampalgast ühe alaealise ülalpeetava kohta. Seega oli 2015 aastal selleks summaks 520 eurot (alampalk 390 eurot + 1/3 alampalgast ühe lapse eest); 2016 aastal - 573,33 eurot (alampalk 430 eurot + 1/3 alampalgast ühe lapse eest), 2017 aastal – 626,66 eurot (alampalk 470 eurot + 1/3 alampalgast ühe lapse eest), 2018 aastal – 666,66 eurot (alampalk 500 + 1/3 alampalgast ühe lapse eest) ja 2019 aastal 720 eurot (alampalk 540 eurot + 1/3 eurot alampalgast ühe lapse eest). TMS § 131 lg 1 kohaselt ei saa sissenõuete pöörata muu hulgas järgmistele sissetulekutele:1) riiklikud peretoetused; 5) Eesti Töötukassa kaudu makstud töötutoetus, stipendium, sõidu- ja majutustoetus ning toetus ettevõtluse alustamiseks ning 7) seadusel põhinev elatis. 5

(9)2-13-51058 Toimiku materjalidest (sh võlgniku esitatud aruannetest) selgub, et võlgnik on saanud kohustustest vabastamise menetluse ajal lapsetoetust lapse kasuks keskmiselt 50 eurot kuus ja töötasu (2015 aastal - keskmiselt 460 eurot kuus; 2016 aastal keskmiselt 460 eurot kuus; 2017 aastal keskmiselt 500 eurot kuus; 2018 aastal keskmiselt 600 eurot kuus ja 2019 aastal keskmiselt 500 eurot kuus). Kohus tuvastas, et võlgnik ei teinud kohutusest vabastamise menetluse kestel võlausaldajatele väljamakseid. Võlgniku poolt esitatud ja kohtu poolt kogutud tõenditest nähtuvalt ei ole võlgnik saanud sissetulekut, millele oleks olnud võimalik ja lubatud sissenõuet pöörata. Võlgnikul on ülalpidamisel alaealine laps, mistõttu suureneb mittearestitav osa veel 1/3 võrra (TMS § 132 lg 2). Võlgnik on saanud ka lapsetoetust, millele samuti ei saa sissenõuet pöörata TMS § 131 lg 1 p 1 alusel. Võlgniku sissetulekud kogu kohustustest vabastamise menetluse ajal koosnenud lapsetoetust ja töötasu alammäärast. Seega on võlgnik omanud püsivat sissetulekut, kuid sellest ei ole jätkunud kohustuste eest tasumiseks.

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Samuti eeldab

§ 175

lg 2 p 2 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Võlausaldaja I peamiseks argumendiks on see, et võlgnik ei ole teinud kogu menetluse aja jooksul piisavalt pingutusi, et leida mõistlikult tulutoovat tegevust ning selle arvel kustutada võlgnevust. Võlgnik ei ole 5 aastat kestnud menetluse jooksul näidanud üles tahet võlgnevuste kustutamiseks. Võlausaldaja I palub jätta võlgniku tema poolt täitmata kohustustest vabastamata. Kohus on seisukohal, et võlgnik on oma võimetele ja oskustele vastavalt täitnud

§ 173

lg 1 tulenevaid kohustusi ning temal piisava sissetuleku puudumise tõttu puudus tal tulu, mida usaldusisikule loovutada ja millest võlausaldajatele väljamakseid teha. Kohus leiab, et võlgnikule ei saa etteheiteid teha ka selles, et ta oleks varjanud enda vara või ei oleks andnud kohtu nõudel teavet. Kohtul ei ole tõendeid, et võlgnik on tahtlikult või raske hooletuse tõttu hoidunud tööle minemast ja võlausaldaja nõuet rahuldamast. Võlgnikule ei saa ette heita, et võlausaldaja huvidele on ta eelistanud oma alaealise lapse huvisid. Praegu on võlgniku sissetulekuks lastetoetust ja töötasu alammääras, millele sissenõuet pöörata ei saa. Kohtule ei ole teada ja kohtu teostatud päringutest ei nähtunud, et võlgnikul oleks varjatud vara või sissetuleku allikaid. Võlgnik on esitanud kohtule kõik vajalikud andmed ja tõendid selleks, et põhjendada oma võimetust tegeleda tulutoovama tegevusega. Kohus, olles hinnanud kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, leiab, et võlgnik ei ole rikkunud

§ 173lg-s 1 toodud kohustust.

Asjaolu, et võlgniku sissetulekust ei piisanud võlausaldajale tasumiseks ei nähtu võlgniku süüd. Kuivõrd võlgnikul puudub vara ning elatub mittearvestitavatest tulust, siis ei ole kohustustest vabastamise menetluse vältel olnud võimalik võlausaldajale väljamakseid teha. Kohus on seisukohal, et võlgnik ei ole tahtlikult

§-s 173 sätestatud kohustusi rikkunud. Võlgnik on kohtu hinnangul

§ 173

sätestatud kohustuste täitmisel olnud piisavalt hoolas ning teinud mõistlikke pingutusi. Võlgnik töötas kohustusest vabastamise menetluse kestel. Ka ei leia kohus, 6

(9)2-13-51058 et võlgniku käitumises esineks võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud süülist tegevust. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 2

teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu

  1. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14, ja selles viidatud
  2. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11). Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja puhul on võlgnik isik, keda tuleb lugeda eriti raskes olukorras olevaks võlgnikuks. Kohus, olles kaalutlenud võlausaldajate õiguste kaitset ning võlgniku käitumist ja olukorda, leiab, et võlgnik on oma võimete kohaselt teinud kõik endast oleneva töö leidmiseks ja tulu saamiseks. Võlausaldajatele tasumine on olnud võimatu objektiivsetel põhjustelt – väike sissetulek ja alaealine ülalpeetav. Kohtu hinnangul on võlgnik tegelenud kohustustest vabastamise menetluses mõistlikult tulutoova tegevusega (

§ 173

lg 1) ja täitnud ka

§ 173lg 4-s sätestatud kohustust.

Kohtul puudub teadmine, et võlgnik oleks kohustustest vabastamise menetluses rikkunud

§ 173lg 2 sätestatud informeerimiskohustust.

Võlgnik on kohtule teatanud oma elukoha andmed, töökoha andmed. Võlgnik on esitanud vajalikud usaldusisiku aruanded õigeaegselt või vähese viivitusega. Kohtule pole teada, et võlgnik oleks kohustustest vabastamise menetluse jooksul vara pärinud (

§ 173

lg 6).

§ 175

lg 3 alusel ei või keelduda kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, enne kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Kohus kuulas ära võlgniku kohtuistungil. Võlausaldajad selleks soovi ei avaldanud.

§ 175

lg 4 alusel peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Kohus on võlgnikult teavet küsinud ja saanud seda lõpparuande esitamisel ja kohtuistungitel. Võlgnik on andnud kohtule vande kohustuste täitmise kohta. Kuivõrd võlgnik on kohtu hinnangul kohustustest vabastamise menetluses täitnud nõuetekohaselt oma kohustusi, võlgnik ei ole rikkunud süüliselt võlausaldaja huve ning on teinud menetluse aja jooksul pingutusi, et leida mõistlikult tulutoovat tegevust ning puuduvad

§ 175

lg 2 või lg 4 sätestatud alused, mil kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, leiab kohus, et võlgnikku on võimalik

§ 175

lg 1 alusel pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada.

§ 175

lg 8 sätestab, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. 7

(9)2-13-51058 Kuna kohus on otsustanud võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Arvestades, et kohus vabastab võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, jätab kohus võlausaldaja I taotluse võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks rahuldamata.

§ 172

lg 4 sätestab, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpuks esitab usaldusisik kohtule aruande. Menetluse lõpetamisel vabastab kohus usaldusisiku. Kohus kohustas võlgnikku kohustustest vabastamise menetluses võlgniku ennast täitma usaldusisiku ülesandeid. Võlgnik on kohtule esitanud lõpparuande ja kohus loeb

§ 172lg 4 toodud kohustuse täidetuks.

Kuna kohus lõpetab võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, tuleb võlgniku vabastada usaldusisiku kohustustest võlgniku kohustustest vabastamise menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt

§ 176

on võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise tagajärjed järgmised: 1) kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud; 2) võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused; 3) võlgniku kohustustest vabastamine ei vabasta võlgnikuga solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kui võlgnikuga solidaarselt vastutav isik täidab kohustuse, ei saa ta kohustustest vabastamise korral esitada tagasinõuet võlgniku vastu; 4) kui võlgnik on võlausaldaja nõude rahuldanud pärast oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamist, ei saa kohustuse täitmiseks üle antut võlausaldajalt tagasi nõuda. Kohus selgitab, et

§ 177

lg 1 esimese lause järgi võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta jooksul võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise määruse tegemisest selle määruse tühistada, kui selgub, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib võlausaldaja

§ 177

lõikes 1 nimetatud taotluse esitada üksnes juhul, kui ta sai võlgniku kohustuste rikkumisest teada alles pärast võlgniku kohustustest vabastamise määruse tegemist. Kohus avaldab teate võlgniku kohustustest vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded (

§ 175lg 7). Menetluskulud Ts

MS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohus algatas võlgniku kohustusest vabastamise menetluse võlgniku avalduse alusel, kelle huvides tehakse lahend. Kohtu hinnangul on võlgnik TsMS § 172 lg 1 kohaselt menetluskulusid kandma kohustatud isikuks. Seetõttu kohus jätab menetluskulud võlgniku kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. 8

(9)2-13-51058 Kohus tuvastas, et võlausaldajad on osalenud menetluses oma töötajate kaudu, mistõttu ei saa nendel olla lepingulise esindaja kulusid. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et võlausaldajad oleks teinud muid toiminguid, millega kaasneksid võlausaldajatele menetluskulud. Kohus järeldab, et võlausaldajatel menetluskulud puuduvad. Menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord

§ 175

lg 6 kohaselt määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud, võivad võlausaldaja ja võlgnik esitada määruskaebuse. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.