Obsah (7)

§ 424§ 65§ 50§ 55§ 73§ 76§ 75

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. oktoobril 2021, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-21-1929 Kohtukoosseis Heili Sepp, Ivi

§ 424

lg 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 01.07.2021 otsus Apellant kaitsja Prokurör Anneli Masing Süüdistatav Margus Piirits, IK 38303040245, isikuandmed maakohtu otsuses Kaspar Koppel Kaitsja RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kaitsja taotlus asjas tõendite juurde võtmiseks ning tõendite ja taotluste esitamise tähtaja pikendamiseks.
2. Jätta Harju Maakohtu
3. juuli 2021 otsus Margus Piiritsa süüdistusasjas muutmata.
4. Jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
5. Harju Maakohus tegi vaidlustatud otsuse 01.07.2021, tunnistades Margus Piiritsa süüdi ja mõistes talle karistuse.
6. Margus Piirits mõisteti süüdi selles, et olles varem juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis, juhtis ta uuesti, 21.06.2020, liikudes Tallinnas Tartu maanteel maja nr 86 lähistel, tahtlikult mootorsõidukit Škoda Octavia registreerimismärgiga XXXXXXX, olles joobeseisundis (narkojoove kokaiinist ja GHB-st). Sellise tegevusega rikkus ta liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, 1 mille kohaselt mootorsõiduki juht ei tohi olla. Margus Piiritsat oli karistatud Harju Maakohtu 20.06.
7. a otsusega

§ 424järgi mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis.

Seega pani ta, juhtides mootorsõidukit joobeseisundis korduvalt, toime

§ 424lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Kohus mõistis Margus Piiritsale karistuseks 7 kuud vangistust ning moodustas

§ 65lg 2 ja § 76 lg 8 alusel liitkaristuse Harju Maakohtu 8.

mai 2018. a otsusega kriminaalasjas nr 1-18-3826 mõistetud karistuse ärakandmata osaga, s.o 1 aasta 4 kuud 1 päev vangistust, mõistes liitkaristuseks 1 aasta 11 kuud ja 1 päeva vangistust. Maakohtu otsuses märgiti, et vangistuse kandmist tuleb arvestada alates Margus Piiritsa karistuse kandmisele asumisest või tema karistuse kandmisele toimetamisest. Samuti kohaldas maakohus

§ 50

lg 1 p 1 ja § 424 lg 4 p 2 alusel Margus Piiritsa suhtes lisakaristust, võttes temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus üheks aastaks.

§ 55

lg 1 kohaselt laieneb lisakaristus koos vangistusega mõistmisel kogu põhikaristuse kandmise ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale. Kaitsja apellatsioon 4. Kaitsja Kaspar Koppel esitas kohtuotsusele apellatsiooni, vaidlustades karistust. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus teeks uue otsuse, millega karistaks M. Piiritsat tingimisi vanglakaristusega või teeks alternatiivselt uue otsuse, millega karistaks teda Piiritsat üldkasuliku töö tegemise kohustusega. Samuti taotleb apellant uut otsust, millega

§ 50

lg 1 p 1 ja § 424 lg 4 p 2 alusel kohaldada Margus Piiritsa suhtes lisakaristust, võttes ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks.

1. Apellant leiab, et kohus oleks saanud Margus Piiritsat karistada ka tingimisi vangistusega. Samuti on võimalik Margus Piiritsat karistada üldkasuliku töö tegemise kohustusega. Ta viitab kolmele Riigikohtu lahendile: otsustele asjades 1-20-2476, 3-1-1-84-03 ja 3-1-1-68-
2. Kaitsja leiab, et antud juhul on põhjendatud karistamine üldkasuliku tööga. Isik on läbinud omal algatusel statsionaarse sõltuvusravi, mistõttu tema saatmine kriminaalsesse keskkonda mõjuks talle negatiivselt. Samuti selgitas M. Piirits kohtuistungil, et vanglas läbitavad sotsiaalprogrammid ei ole võrreldavad oma kasulikkuselt Viljandi Haigla poolt pakutavaga. M. Piirits pani rikkumise toime mitmete erandlike eluliste asjaolude kokkulangemisel, sest kriminaalhooldusametnik oli nõudnud karistuse täitmisele pööramist ja tema lapse ema põhjendamatult takistas süüistataval oma tütrega kohtumisi. Lisaks sellele kaotas süüdistatav oma töökoha, mis takistas tal lapse elatisrahade maksmist. M. Piirits on kinnitanud korduvalt kohtule, et sellised asjaolud ei õigusta õigusrikkumise toimepanemist, aga need olid rikkumise toimepanemise ajal inimlikud põhjuseks, miks ta tegi valeotsuse. Süüdistatav selgitas, et tänu Viljandi Haiglas saadud sõltuvusravile suudab ta nüüd oma käitumist oluliselt paremini juhtida ja hoiduda sellise käitumismustri kordumisest. Need asjaolud põhjendavad seda, et karistus asendada üldkasuliku tööga või tingimisi vangistusega.
3. Lisaks eelnevale palub kaitsja vähendada Margus Piiritsale mõistetud lisakaristust võtta ära juhtimisõigus kuni 1 aastaks. M. Piirits elab suurtest keskustest väljaspool ja vajab sõiduautot igapäevaseks liikumiseks ja tööl käimiseks. Juhtimisõiguse äravõtmine pärsiks tema võimalust leida tööd. Apellant palub vähendada juhtimisõiguse äravõtmist kuue kuuni. Apellatsioonimenetluse edasine käik
4. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus, et arutab asja kirjalikus menetluses. Kohus määras ka, et apellatsioonimenetluse pooltel on õigus esitada ringkonnakohtule kirjalikke seisukohti, taandusi ja muid taotlusi kuni
5. septembrini 2021 ning ringkonnakohtu lahend tehakse avalikult teatavaks hiljemalt
6. oktoobril
8. Prokurör saatis kohtu antud tähtajaks apellatsioonidele vastuse, milles leidis, et Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. 2
9. 20.09.2021 esitas kaitsja ringkonnakohtule taotluse võtta kriminaalasja lisatud dokumentaalsed tõendid ning pikendada tõendite ja seisukohtade esitamise tähtaega kuni 20.10.
11. Kaitsja edastas taotlusega kohtule M. Piiritsalt saadud tõendid: 1) 20.09.
12. a e-kirja, millele oli lisatud 13.09.
13. a sõlmitud käsundusleping 106/2021, mille osapoolteks on MTÜ Eesti Isesisva Elu Keskus, X ja Margus Piirits (Lisad 1, 2) ja millega M. Piirits võttis kohustuse X eest hoolitseda ja abistada teda igapäevastes füüsilistes tegevustes, ning 2) 20.09.
14. a e-kirja, millele oli lisatud EELK Perekeskuse perenõustaja teatis nr 23082021/23.08.
15. a (Lisad 3,4), millega on tõendatud, et M. Piirits kohtus tütrega Tartus EELK perekeskuses 01.07.-13.08.
16. a kuuel korral ja on oma ellu viinud sisse olulised positiivsed muudatused. Nende tõenditega soovitakse tõendada seda, et lapsega kohtumiste korraldamise võimalus M. Piiritsa vangistamisel ei ole võimalik ning vanglakaristuse kohaldamisel on äärmiselt ebatõenäoline, et ta saaks kohtuda oma lapsega ning sellisel juhul kaasnevad negatiivsed tagajärjed M. Piiritsa ja tema tütre põhiõigustele. Samuti tõendavad lisatud tõendid väidetavalt, et kui süüdistatavat karistada vangistusega, siis ei ole tal võimalik hoolitseda ja abistada X. Seega kannataks X võimalus saada hooldust ja talle põhjustataks potentsiaalselt rasked tagajärjed. Kaitsja märgib, et talle teadaolevalt esitas C otse kohtule 20.09.
17. a dokumendi, mille kohaselt M. Piirits jätkab sõltuvushäirega tegelemist. Tõepoolest laekus samal päeval ringkonnakohtule C-lt (MTÜ LUNEST juhatuse liige, tugiisik programmis SÜTIK) kiri, milles C mh kinnitab, et
18. a
19. septembril võttis M. Piirits temaga (taas) ühendust, teatas, et elab taas Tallinnas ja avaldas soovi teenusele tagasi pöörduda, mida talle ka võimaldati: järgmine riskihindamine viiakse läbi 27.09.
20. Sellega on kaitsja hinnangul tõendatud, et potentsiaalne oht uue rikkumise toimepanemiseks on äärmiselt väike. Kaitsja sai 20.09.
21. a informatsiooni, et M. Piirits saab veel tõendeid, mille kohaselt sobib ta kodu lapsega kohtumiseks ja mis on olulised iseloomustamaks süüdistatavat ja tema käitumist pärast teo toimepanemist. Kuna lisaks on vajalik ka prokuröri seisukoht, siis palub apellant pikendada tõendite ja seisukohtade esitamise tähtaega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED
22. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooni, seisukoha ja taotlusega, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on põhjendamatu, maakohtu otsus aga seaduslik. Maakohtu otsust pole põhjust üheski osas tühistada. Ringkonnakohus esitab esmalt põhistused 20.09.2021 taotluse (I) ja seejärel apellatsiooni osas (II). Kaitsja 20.09.2021.a taotlus
23. Ringkonnakohus ei tuvasta ühtegi seaduslikku alust kaitsja 20.09.2021 taotluse rahuldamiseks.
24. KrMS § 321 lg 6 näeb ette, et apellant võib tugineda apellatsioonis maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Selliseid aluseid ei ole apellant esile toonud, mistõttu ei ole ringkonnakohtul õiguslikku alust uurida tema soovitud täiendavaid tõendeid, mida maakohtus ei uuritud. Varem uurimata tõendite esitamine apellatsioonmenetluses võib olla põhjendatud ka juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtus. Ka viimast argumenti pole apellant kasutanud.
25. Pole vaidlust, et kaitsja soovib esitada tõendid, mida maakohtus pole uuritud. Kaitsja ei väida, et ta oleks esitanud samad tõendid maakohtule ja neid poleks vastu võetud. Sellegipoolest sedastab ringkonnakohus, et kaitsja taotluses nimetatud C kiri on sisult võrdsustatav tõendiga, mida kaitsja püüdis esitada juba maakohtule, aga maakohus jättis selle õigustatult vastu võtmata. Tutvudes maakohtu 11.06.2021 istungiprotokolliga (I kd, tl 44) ja kaitsja praeguse taotlusega, on ilmne, et kaitsja üritab tuua ringkonnakohtuni sisuliselt sarnast tõendit, mis tema süül lubatavas vormis maakohtus kohtuni ei jõudnud. Maakohus on istungiprotokollis kaitsjale ammendavalt selgitanud, miks ei saa isikulisest allikast pärinevaid väiteid edastada kohtusse kirjade vormis, kui selleks on 3 ette nähtud ülekuulamine, st ristküsitlus. Kaitseaktist ilmneb, et kaitsja nimetas C enda tunnistajaks, jättis ta aga kohtusse kutsumata ja üritas maakohtule esitada hoopis sama inimese ütlusi e-kirja vormis. Maakohus jättis kaitsja sellise tõendi põhjendatult vastu võtmata. Apellatsioonis ei ole ka kohtu sellist seisukohta kahtluse alla seatud. Ometi üritab kaitsja sama viga, millele maakohus juba tähelepanu pööras, järjekindlalt ka ringkonnakohtus korrata.
26. Praegusel juhul pole tegu ka olukorraga, kus ringkonnakohtule esitatud tõendeid poleks saanud esitada maakohtus apellandist sõltumatul põhjusel. Ühtegi sellist põhjust ei ole apellant nimetanud. Ringkonnakohus ei saa neid põhjuseid ise välja mõelda. Nagu märgitud, oli C tõendiallikana apellandile teada juba maakohtu menetluse ajal ja teda nimetati kaitseaktis – see, et teda maakohtusse ei kutsutud, sõltus apellandist. Mis puudutab vangistuse mõju M. Piiritsa suhtlusele tütrega ning M. Piiritsa ja tema tütre põhiõigustele, siis täheldab ringkonnakohus kaitseakti ja maakohtu istungiprotokolliga (I kd, tl 46p, 47, 49p) tutvudes, et tütrega kohtumiste problemaatika (sh 2015.a tehtud kohtulahend sellega seoses) oli teada apellandil juba maakohtu menetluses. Ristküsitlusel selgitas süüdistatav, et lapsega toimuvad järelevalve all kohtumised ja mõne aja pärast hakkavad need toimuma järelevalveta. Kuigi süüdistatavale ja kaitsjale olid teada nii need asjaolud kui ka teo eest mõistetav võimalik karistus, ei esitanud nad maakohtu istungil tõendeid nende asjaolude tõendamiseks, mida nüüd soovitakse tõendada ringkonnakohtus, kuigi selleks olid olemas kõik võimalused. Seega puuduvad KrMS § 321 lg-s 6 nimetatud alused ja ringkonnakohtul ei oleks seaduslikku alust soovitud tõendeid vastu võtta.
27. Lisaks peaks KrMS § 2861 lg 2 p 1 kohaselt peaks tõendil, mille vastuvõtmist taotletakse, olema ka asjas tähtsust. Kaitsja taotluse kohaselt soovitakse täiendavat tähtaega, et esitada tõendeid selle kohta, et tema kodu on sobiv lapsega kohtumiseks. Apellant pole selgitanud, kuidas sellest asjaolust sõltub maakohtu otsuse õigsus. Kokkuvõttes ei oleks see tõend olla käesolevas asjas asjakohane.
28. Eelneva kokkuvõtteks meenutab ringkonnakohus sedagi, et apellatsioonimenetlus pole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo asjas nr 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-1414, p 718 1-16-6115/67, p 28). Selleks, et teha mingis osas uut otsust, nagu apellant on taotlenud, peab ringkonnakohus olemasoleva otsuse tühistama. Maakohtu otsust saab karistamise osas tühistada eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (nt RKKKo-d nr 1-17-1629/44, p 26). Millelegi sellisele apellatsioonis ei osutada, kusjuures tuleb tõdeda, et apellant isegi ei taotle otsuse tühistamist.
29. Apellant paistab pidavat kriminaalmenetluse reeglitega kooskõlas olevat seda, kui kaitseõiguse tagamiseks hakataks tõendeid aktiivselt koguma alles pärast maakohtu otsust ja nende asjaolude kohta, mis on ilmnenud alles pärast maakohtu otsust. Siin eksib apellant kriminaalmenetluse elementaarsetes küsimustes. Tõendid tuleb esitada maakohtule maakohtu menetluses, mis arusaadavalt tähendab, et need peavad puudutama asjaolusid, mis on aset leidnud enne maakohtu otsust. Ringkonnakohus saab tühistada maakohtu otsuse juhul, kui maakohus tegi vigu ja jättis näiteks mingid tõendid põhjendamatult kõrvale. Kui kaitsja hakkab tõendeid koos süüdistatavaga looma alles pärast maakohtu otsuse tegemist, siis on ilmselge, et maakohus ei saanudki kuidagi nende tõendite osas seisukohta võtta ja talle ei saa ette heita seda, et ta nendega ei arvestanud. Praeguses asjas on sedastatav, et kaitsja ja süüdistatav aktiviseerusid tõendite kogumisel pärast maakohtu otsuse tegemist. Esitatud tõendid kajastavad asjaolusid, mis puudutavad 13.09.2021 sõlmitud käsunduslepingut, juulis-augustis 2021 toimunud süüdistavata kohtumisi tütrega ning süüdistatava 20.09.2021 telefonikõnet C-le. Arvestades, et maakohtu otsus tehti juba 01.07.2021, siis on need tõendid maakohtu otsuse vaidlustamise seisukohalt igal juhul asjakohatud, kuna need ei saa tõendada seda, et maakohus tegi vale lahendi. 4
30. Mis puudutab konkreetselt apellandi soovi tõendada 13.09.
31. a sõlmitud käsunduslepinguga seda, et vangi minnes ei saa apellant hoolitseda ja abistada X ning seega kannataks X võimalus saada hooldust ja sellega põhjustataks talle potentsiaalselt raskeid tagajärgi, siis pole see tõend mitte pelgalt asjakohatu, vaid ka lihtsalt kohatu. Kui süüdistatav sõlmis 13.09.2021 lepingu ja võttis sellega vastutuse kuni 31.12.2021, siis tegi ta seda täie teadmise juures, et tal ei pruugi olla võimalik seda lepingut täita, sest teda on karistatud tema enda poolt toime pandud kuritegude eest vangistusega, mida tal tuleb minna tõenäoliselt varem kandma. Nimetatud käsundusleping puudutab asjaolusid, mis ei ole olulised maakohtu 01.07.2021 õigsuse seisukohalt selle tegemise hetkel. Väita, et maakohtu lahendiga põhjustataks X-le raskeid tagajärgi, on kohatu. Mitte maakohus, vaid süüdistatav ise pärast maakohtu otsust lõi teadlikult olukorra, kus maakohtu otsuse täitmine mõjutab X eluolu.
32. Neil põhjustel jätab ringkonnakohus tõendid vastu võtmata. Samuti ei anna ringkonnakohus täiendavate tõendite ega taotluste esitamiseks lisaaega, kuna kaitsja taotluses puuduvad andmed, mis viitaks sellele, et apellandil või süüdistataval on mingisuguseid asjakohaseid (sh KrMS § 321 lg-le 6 vastavaid) tõendeid ja taotlusi. Kuivõrd see, et taotlus rahuldamisele ei kuulu, on ilmselge, ei pea kohus vajalikuks selle kohta prokuröri seisukohta küsida. Kuna prokurör pidas maakohtu otsust veatuks, puudub ka tõenäosus, et prokurör nõustuks kaitsja taotlusega. Seisukoht apellatsiooni osas
33. Vastavalt KrMS § 331 lg-le 2 vaatab ringkonnakohus asja läbi apellatsiooni piires. Apellatsioonis ei vaidlustata süüdimõistmist ega vangistusega karistamist, sh vangistuse määra ega liitkaristuse mõistmist. Vaidluse esemeks on üksnes lisakaristus ja see, kas süüdistatavat saab uuesti karistuse kandmisest tingimuslikult vabastada või vangistuse üldkasuliku tööga asendada. Selles osas ringkonnakohus apellatsiooni argumentidele vastabki.
34. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on veenvalt ja kahtlusi välistavalt põhistanud, miks ta tegi M. Piiritsa karistuse ja selle kandmisest vabastamata jätmise osas just sellise otsuse.
35. Nagu ülal p-s 17 märgitud, saab maakohtu otsus karistamise osas olla kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu (RKKKo nr 1-19-4150, nr 27). Ringkonnakohus ei tuvasta maakohtu otsuses selliseid karistust puudutavaid vigu, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. Seejuures ei olegi apellant nimetanud ühtki maakohtu viga ega viidanud KrMS §dele 338 ja
36. Asjaolu, et apellandi arvates „oleks maakohus saanud“ teha teistsuguse otsuse, ei ole piisav apellatsiooni põhjendamiseks. Apellatsioonis tuleb näidata ära konkreetne viga, mida maakohus tegi. Seda pole apellant isegi üritanud.
37. KrMS § 342 lg 3 p 1 näeb ette, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, võib ta oma otsuses jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused. Seda ringkonnakohus alljärgnevalt teebki.
38. Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellant on ekslikult taotlenud süüdistatava „karistamist tingimisi vangistusega.“ Sellist karistusliiki ei näe Eesti Vabariigi seadused ette. Ka Riigikohtu praktikas on juhitud tähelepanu, et karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist tuleb teineteisest selgepiiriliselt eristada ning isiku karistusest tingimisi vabastamine

§ 73

või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest (RKKKo 3-1-1-116-12, p 11). Samas otsuses rõhutab Riigikohus sedagi järjepidevat seisukohta, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on 5 selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Praegusel juhul on maakohus täpselt nii toiminud (otsuse lk 6-7). 26. Sarnaselt maakohtuga leiab ka ringkonnakohus, et M. Piiritsa tingimuslik vabastamine karistusest on võimatu. Apellatsioonis toodud viide

§ 73lg 4 ei ole asjakohane, sest M.

Piiritsat ei vabastatud eelmise kohtuotsuse järgi karistusest tingimisi

§ 73alusel.

04.11.2019 vabastas Harju Maakohus Margus Piiritsa Harju Maakohtu 08.05.2018 kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega

§ 76

lg 5 alusel, kohustades teda järgima katseajal

§ 75

sätestatud kontrollnõudeid.

§ 76

lg 8 ei näe katseajal toime pandud uue tahtliku kuriteo toimepanemise puhuks selliseid alternatiivseid võimalusi nagu sätestab

§ 73lg 4.

Selle säte kohaselt on uue liitkaristuse mõistmine

§ 65

lg 2 alusel ja selle täitmisele pööramine obligatoorne, kui isikut karistatakse vangistusega katseajal toime pandud kuriteo eest. 27. Teiseks leiab apellant, et maakohus võinuks asendada M. Piiritsale mõistetud liitkaristuse üldkasuliku tööga. Sellega ei saa ringkonnakohus samuti nõustuda. Apellandi viited Riigikohtu lahenditele ei toeta tema positsiooni, et olukorras, kus süüdistatav pani toime uue tahtliku kuriteo ajal, kui ta oli eelmisest (seejuures järjekorras teisest

§ 65

lg 2 alusel mõistetud liitkaristusest) ennetähtaegselt katseajaga vabastatud, saab järjekorras kolmanda

§ 65lg 2 liitkaristuse asendada üldkasuliku tööga.

Seejuures, kui kaks kaitsja viidatud lahendit on selles olukorras lihtsalt asjassepuutumatud, siis kolmas neist - RKKKo asjas nr 3-1-1-84-03, p 7 – räägib kaitsja positsioonile otsesõnu vastu ja kinnitab maakohtu seisukohta. Nimelt toonitab Riigikohus siin, et kui katseaja kohaldamise tingimusi ette nägev seadus sätestab üheselt, et katseajal uue kuriteo toimepanemise ja selle eest vangistusega karistamise korral tuleb liitkaristus täitmisele pöörata, on sellises olukorras karistuse asendamine üldkasuliku tööga välistatud: “Karistuse täitmisele pööramisel tuleb asuda reaalselt ellu viima kohtuotsuse resolutiivosas sisalduvat ning järelikult ei saa enam tõusetuda küsimust karistuse asendamisest.“ 28. Sarnaselt maakohtule leiab aga ka ringkonnakohus, et sõltumata diskussioonist selle üle, kas seadus võimaldab või ei võimalda praegu mõistetud liitkaristust üldkasuliku tööga asendada, on see üheseltmõistetavalt välistatud. Praegusel juhul on tegemist juba kolmanda järjestikkuse

§ 65lg 2 liitkaristusena mõistetud vangistusega.

Süüdistatavale on antud kõik seaduses ettenähtud võimalused oma karistusi täiel määral mitte kanda (

§ 73

katseajaga vabastamine, üldkasuliku tööga asendamine, ennetähtaegne vabastamine). Selle asemel on süüdistatav lühikese aja jooksul (tänaseks 3,5 aasta jooksul) pannud neljal korral toime kuritegusid, sõltumata sellest, et ta on saanud vahepeal kolm kriminaalkaristust. Kolmel juhul neist on kuriteod seotud narkootikumidega ja kolmel sõiduki juhtimisega – praegu etteheidetavat kuritegu, mis on pandud toime hoolimata kõigist varasematest karistustest, iseloomustavad mõlemad asjaolud. 2020.a lõpu seisuga tehtud karistusregistri väljavõttest (II kd, tl 12) ilmneb, et peale viimast (käesoleva asja süüdistuse esemeks olevat) kuritegu on süüdistatav pannud toime veel ka vähemalt ühe narkootiliste ainete käitlemisega seotud väärteo (13.09.2020).

1. Arvestades M. Piiritsa isikut ja asjaolu, et tema senised teod moodustavad mustri, mille murdmiseks on vaja senisest efektiivsemat karistuslikku reaktsiooni, pole vajadust ega põhjust teha talle kohtuotsuses karistuse ärakandmise osas pehmendusi. Oluline on seegi, et üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil (RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 18).
2. Kaitsja väide, et M. Piirits on läbinud omal algatusel statsionaarse sõltuvusravi, mistõttu isiku saatmisel kriminaalsesse keskkonda mõjuks negatiivselt isikule, pole veenev. Sellesse, et M. Piirits pöördus statsionaarsesse sõltuvusravisse omal algatusel, tuleb suhtuda mööndusega. Toimikust (sh I kd, tl 78 kohtumäärus) ilmneb, et juba 04.11.2019 kohtumäärusega vabastatud M. Piirits läks ravile alles 2020.a lõpus, kui kriminaalhooldaja oli pöördunud tema suhtes vangistuse 6 kontrollnõuete rikkumise tõttu täitmisele pööramiseks maakohtu poole ja lisaks oli menetluses praegune kriminaalasi, milles ähvardas uue kuriteo tõttu vangistuse täitmisele pööramine. Nii nagu apellatsioonist nähtuv süüdistatava aktiivsus maakohtu otsus järel (vt ka ülal p 19), viitab ravile pöördumine, et süüdistatav on valmis tegema pingutusi vaid viimase abivahendina, et pääseda vangistusest. Ka Viljandi Haigla sõltuvushaigete rehabilitatsioonikeskuse juhi 14.04.2021 kirjas (II kd, tl 46) toonitatakse, et kliendi kaineks jäämine pärast rehabilitatsiooniteenuse lõppu sõltub siiski tema isiklikust motivatsioonist, isikuomadustest ja isiksusliku arendamise jätkamisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna toimikus olevad tõendid mingit kindlust, et M. Piiritsa isiklik motivatsioon, isikuomadused ja isiksusliku arengu potentsiaal on praegu sellised, et järjekordne vangistusest pääsemine tema siirale õiguskuulekusele kaasa aitaks. Pigem näitab M. Piiritsa käitumine – sh eeskätt katse kohut 13.09.2020 sõlmitud lepinguga mõjutada, väites, et kolmanda isiku õigused satuvad ohtu, olles ise selle ohu loonud – et teda ei suuna selles kohtuasjas mitte niivõrd soov areneda ja ennast parandada, vaid hoopis manipuleerida süsteemi. Kui M. Piiritsal õnnestuks praegu vangistust ja seeläbi kriminaalvastutust vältida, süveneks temas arusaam, et õiguskord on hõlpsalt manipuleeritav ja seda ei ole põhjust tõsiselt võtta. Sõltumata sellest, mida M. Piirits apellandi arvates vangla sotsiaalprogrammidest arvab, ei näe ringkonnakohus ka adekvaatset põhjust arvata, et M. Piirits satuks vanglas nö tagasilanguse ohtu.
3. Ringkonnakohus ei sedasta apellatsioonis mingisuguseid erandlikke asjaolusid, mis oleks tinginud kuriteo toimepanemise ja annaks nüüd põhjust leebuseks karistuse kohaldamisel. Apellant ei paista teadvustavat, et kõigil inimestel on mingid põhjused kuritegude toimepanemiseks ja seda, et keegi seaks just kuriteo toimepanemise kuriteo enda pärast eesmärgiks omaette, tuleb ette haruharva, kui üldse. Ses osas ei eristu M. Piirits valdavast enamikust süüdistatavatest.
4. Mis puudutab taotlust vähendada Margus Piiritsale mõistetud lisakaristust võtta ära juhtimisõigus kuue kuuni, sest ta vajab sõiduautot igapäevaseks liikumiseks ja tööl käimiseks ning juhtimisõiguse äravõtmine pärsiks tema võimalust leida tööd, siis märgib ringkonnakohus järgmist. Karistuse olemus seisnebki teatud piirangute seadmises. Seadust rikkunud inimene peabki tajuma, et karistada saamine on ebamugav ja järgmine kord ei tasu enam kuritegusid toime panna, sest siis võib selline ebamugavus korduda. Ükski apellandi nimetatud põhjustest ei veena kohut, et M. Piiritsale mõistetud karistusest tingitud ebamugavus oleks tema süüga võrreldes ülemäärane või muul moel sobimatu. Seejuures tuleb silmas pidada, et kui selle kuriteo puhul on lisakaristus obligatoorne ja selle ülemmääraks on kolm aastat, siis maakohus mõistis selle juba praegugi märkimisväärselt alla keskmäära. Puudub mistahes põhjus niigi leebe lisakaristuse vähendamiseks.
5. Kuna ei esine menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks osaliselt või tervikuna, teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
6. Ringkonnakohtule ei ole esitatud andmeid apellatsioonmenetluses tekkinud kulude kohta, kuid kui need süüdistataval tekkisid, siis jäävad need vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 tema kanda. Allkirjastatud digitaalselt 7