← Eesti

2-21-114794/10

Obsah (8)§ 407§ 444§ 468§ 173§ 163§ 174§ 175§ 177

2-21-114794 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Maimu Laumets Otsuse tegemise aeg ja koht 08.11.2021, Jõgeva kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-114794 Tsiviila

) § 416 lõigetes 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda kautsjon vastavalt

§le 142 Rahandusministeeriumi kontole SEB Pank – a/a EE571010220229377229, Swedbank – a/a EE062200221059223099, LHV Pank – a/a EE567700771003819792 või Luminor Bank AS – a/a EE

  1. Maksete tegemisel märkida selgituse lahtrisse tsiviilasja number ja märksõna „kautsjon kaja esitamisel“. Menetluse käik Ferratum Bank p.l.c esitas 19.05.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse HxxxxxxHxxxxxxx 2413,76 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 24.05.2021 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. 14.06.2021.a määrusega lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 14.07.2021 hagi kostja vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse summas 1899,75 eurot, intressi 214,18 ja sissenõutavaks muutunud viivise 643,47 eurot. Hagimaterjalide põhjal sõlmisid pooled laenulimiidilepingu määramata ajaks, mille alusel sai kostja kasutada laenulimiiti maksimaalses määras 5000 eurot. Nimetatud limiidi piires sai kostja igal ajal lisaraha taotleda ning tagasimaksmisel oli kindel kuupäev minimaalse kuumaksega. Kostja on kasutanud hageja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku summas 2090 eurot. Kostja tegi tagasimakseid, mis nähtuvad laenuajaloost. Lepinguga lepiti kokku, et intressimääraks on 49,09%. 24.08.2020 ja 31.08.2020 edastas hageja kostjale meeldetuletuskirjad võlgnevuse tasumiseks. Kostja jättis osamaksed tasumata. 20.10.2020 edastas hageja kostjale meeldetuletuskirja hoiatusega, et kui kostja minimaalset tagasimakset ei tasu, öeldakse leping üles ning leping lõppeb
  2. päeval. Kostja ei tasunud tagasimakset ja leping lõppes 05.11.
  3. Hagi esitamise seisuga oli kostja võlgnevus järgmine: 1899,75 eurot põhivõlgnevus, intress 214,18 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 49,09% aastas perioodil 05.11.2020-14.07.2021 643,47 eurot. Tartu Maakohus võttis hagi 19.07.2021.a määrusega menetlusse, edastas hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati hagile tähtaegselt vastamata jätmise tagajärgedest

§ 407lg 1 järgi.

Menetlusdokumendid toimetati kostjale kätte 29.09.2021 avalikult Ametlike Teadaannete vahendusel. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt

§ 407

lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte 2 2-21-114794 välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuna ei esine

§ 407

lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada.

§ 444

lg 3 alusel jätab kohus otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt

§ 468

lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- ja kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et põhivõlgnevus ja intress on hagiavalduse põhjal õiguslikult põhjendatud ning need tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab aga, et sissenõutavaks muutunud viivise nõue on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist alates lepingu ülesütlemisest 05.11.2020 kuni 14.07.2021 lepingujärgses määras 49,09% aastas ehk 0,13% päevas. Kohus leiab, et õiguslikult on põhjendatud viivise nõudmine, kuid mitte lepingujärgses määras 0,13% päevas, sest lepingujärgne määr on tühine. Riigikohus on 3-2-1-25-16 lahendi p-s 13 leidnud, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kohus märgib, et iseenesest on lubatud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgema määra kokkuleppimine, kuid ka sel juhul ei tohiks kokkulepitud määr tarbijast laenuvõtja puhul ületada kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Eelmisel aastal oli seadusjärgne viivise päevamäär 8% aastas ehk 0,022% päevas ning sama määr kehtib ka täna. Kolmekordne viivisemäär oleks seega 0,066%. Seega on lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,13% päevas tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Käesolevalt tuleb kohaldada seadusjärgset viivisemäära ning vähendada hageja esitatud viivisenõuet. Viivis põhinõudelt 1899,75 eurot perioodil 05.11.2020-14.07.2021 seadusjärgses määras on kokku 104,86 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 104,86 eurot. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 2218,79 eurot, millest 1899,75 eurot moodustab põhivõlg, 214,18 eurot intress ja 104,86 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Menetluskulude jaotus

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral 3 2-21-114794 pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud 80% ulatuses kostja kanda ja 20% ulatuses hageja kanda.

§ 174

lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 225 eurot. Kohus tegi kindlaks, et hageja tasus nõude esitamisel riigilõivu 225 eurot. Hageja tasus riigilõivu seaduses sätestatud määras, see on põhjendatud ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja taotles ka kostjalt välja mõista hageja poolt lepingulisele esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 300 eurot.

§ 175

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esindajal on kulunud hagi koostamiseks vajalikele toimingutele 3 h tasumääraga 100€/h (km-ta). Kohus hindab, et arvestades hageja lepingulise esindaja eeldatavat töömahtu, tehtud toiminguid ja asja keerukust, on tasumäär ning ajakulu õigusabi eest põhjendatud. Kohus jättis menetluskulud 20% ulatuses hageja kanda ja 80% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest (525 eurot) jääb hageja kanda seega 105 eurot ja kostja kanda 420 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 420 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus

§ 177

lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik 4

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.