Obsah (6)

§ 67§ 37§ 38§ 6§ 41§ 24

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-18-1895 Otsuse kuupäev 30. oktoober 2019 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi AP kaebus Viru Vangla 13.07.2018.a käskkirja

) § 37 sätestab kinnipeetava töökohustuse järgmiselt: - kinnipeetav on kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti (§ 37 lg 1); - töötama ei ole muuhulgas kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama (§ 37 lg 2 p 3); - kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst (§ 37 lg 3). Ka töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p 4 annab töötajale õiguse keelduda tööst, mille täitmine seab ohtu tema tervise.

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et kui kinnipeetav kasutab õigust keelduda tööst, mis seab ohtu tema tervise, siis ei riku ta

§ 67p 1, mis kohustab kinnipeetavat vanglateenistuse ametnike korraldustele alluma.

1. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja keeldus 14.06.2018 tööle asumast ning tugines seejuures tervislikule põhjusele. Seega omab vaidluse lahendamisel tähendust, kas kaebajal oli õigus keelduda tööst oma tervisliku seisundi tõttu ehk kas kaebajal esines tervisehäireid ja kas need olid sellised, et teda oleks tulnud tööst vabastada.
2. Kaebaja määrati tööle otsuse punktis 5 nimetatud käskkirjaga. Kaebajale tööle asumise korralduse andmise ajal ehk 14.06.2018 oli tegemist kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusaktiga. Kaebaja vaidlustas tööle määramise käskkirja, kuid kohus tema kaebust ei rahuldanud. Kohus kordab 13.09.2019.a määruses antud selgitust, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 177 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. See tähendab, et praegu ei ole pooltel enam võimalik vaielda selle üle, kas kaebaja määrati tööle õigesti. Eeltoodust lähtudes jätab kohus tähelepanuta kaebaja selgitused ja tõendid, mis käsitlevad enne tööle määramist kaebaja tervisele antud hinnanguid või kaebaja töövõimet hinnanud arsti pädevust. 4
3. Kaebaja väitel on tema tervislik seisund võrreldes tööle määramisega oluliselt muutunud. Kaebaja esitatud tõendid seda aga ei näita. 25.05.2017 kaebajale pandud põhidiagnoos M48.0 (spinaalastenoos) kuulub rahvusvahelise klassifikatsiooni RHK-10 (kättesaadav rhk.sm.ee) järgi gruppi M48 (muud spondülopaatiad). Viimast diagnoosi esines kaebajal ka varem, 19.09.2016.a raviloos nr
4. Samuti on varasemas ehk 09.08.2016.a raviloos nr 63 nimetatud spondüloartroosi. Need diagnoosid on kaebaja tööle määramisel juba arvesse võetud. Dr Kõivu epikriisides ei ole antud mingeid hinnanguid kaebaja töövõimele. 01.09.2017 epikriisi on märgitud kaebaja seletus, et halvim on istudes ning seismine ja väike kõndimine on isegi parem. Arst soovitas kaebajale ravivõimlemist ja hoidumist selja (selgroo) füüsilisest koormamisest. Eeltoodud soovitus, samuti dr Neglasoni hinnang 08.05.2017 (kaebajale sobib kerge töö lisapuhkepausidega) ja dr Aadamsoo hinnang 08.08.2017 (võib täita koristaja tööjuhendis tööülesandeid 1.1, 1.2, 1.3, 1.4) on kooskõlas tööülesannetega üldkasutatavate ruumide koristamisel (vt ka otsuse punkti 10). Vastustaja andmetel ei ole kaebaja esitanud taotlust tema tööle määramise haldusmenetluse uuendamiseks ja tööle määramisel tehtud otsuse ülevaatamiseks. Kaebaja ei vastanud kohtu küsimusele, kas ta on sellekohase taotluse esitanud. Ka kohtuasjas 3-17-968 jõudis kohus järeldusele, et kaebaja terviseseisund ei ole pärast tema tööle määramist halvemaks muutunud (Tartu Ringkonnakohtu 04.04.2018.a otsuse p 12-17).
5. Kohtu hinnangul võib kaebaja tööst keeldumise õiguspärasuse hindamisel tähendust omada, millised tööülesanded kaebajale 14.06.2018 anti. Kaebaja ei vastanud kohtu küsimusele, milliseid olid sel päeval tema tööülesanded. Vastustaja selgitas, et kaebaja keeldus üldse tööle asumast ja seetõttu ei tõusetunud küsimust, millised oleksid konkreetsed tööülesanded. Vastustaja vastuse kohaselt on V8 osakonna üldkasutatavate ruumide koristaja tööülesanneteks tavaliselt põranda puhastamine harjaga, põranda pesemine mopiga ja horisontaalpindade puhastamine niiske lapiga ning selleks kulub 1 - 1,5 tundi. Vastustaja nimetatud tavapärased tööülesanded sisalduvad koristaja tööjuhendi (tl 87) p 1.1 ja 1.2, tegemist on põrandate kuiv- ja märgpuhastusega ning tolmu pühkimisega horisontaalpindadelt, aknalaudadelt ja mööblilt. Neid tööülesandeid oli kaebaja arsti 08.08.2017.a hinnangu järgi võimeline täitma.
6. Kaebaja ütles 14.06.2018 meditsiiniõele, et tööle asumist takistavad seljavalu, jalgade tuimus ja halb uni. Viimane neist ei ole kohtu hinnangul tervisehäire, millele saaks tööst keeldumisel tugineda. Muus osas kattuvad kaebused sellega, mida kaebaja avaldas arstile 19.09.2016 ehk enne tööle määramist (ravilugu 69 tl 26 pöördel - 27) ja ka dr Kõivule (tl 42). Meditsiiniõe hinnangul oli kaebaja liikumine vaba, sundasendit ei ole, kaebaja tervislik seisund oli stabiilne.
7. Kokkuvõttes ei esinenud kaebajal 14.06.2018 ootamatut tervisehäiret, vaid kaebaja tugines samale argumendile, mille ta esitas juba tööle määramisel. Kaebaja ei esitanud meditsiiniõele uusi asjaolusid oma tervise kohta. Hinnangu selle kohta, kas seljavalu takistab kaebajal töötamast, oli arst varem juba andnud ja kaebaja tööle määramine on läbinud kohtuliku kontrolli. Töötamine 14.06.2018 ei saanud kahjustada kaebaja tervist ning kaebajal ei olnud õigust keelduda talle antud korralduste täitmisest TTOS § 14 lg 5 p 4 alusel. See tähendab, et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo. 5
8. Kaebaja tugines kaebuses ka sellele, et vastustaja määrab talle distsiplinaarkaristusi ja pöörab neid täitmisele järjestikku. See väide kujutab endast nii etteheidet vaidlustatud käskkirjale (karistuse määramise õiguspärasusele) kui ka karistuse täitmisele pööramisele.
9. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 29 sätestab reegli, et kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle või teenistusse, ning erandid sellest. Üheks erandiks on töö, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu.

§ 37

lg 1 näeb ette kinnipeetava kohustuse töötada ja

§ 38

lg 1 kinnipeetava rakendamise vangla majandustöödel.

§ 6

lg 1 järgi on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.

1. Kohus ei saa sekkuda sellesse, milliseid tegevusi ja toiminguid peab vastustaja vajalikuks teha vangistuse eesmärgi saavutamiseks. Kohus saab hinnata ainult konkreetse haldusakti või toimingu õiguspärasust. Kui vastustaja on teostanud kaalutlusõigust, siis saab kohus anda hinnangu, kas vastustaja on kaalutlusõigust teostanud õigesti, kuid kohus ei saa hinnata haldusakti või toimingu otstarbekust (HKMS § 158 lg 3). Vastustajal on õigus kohustada kaebajat töötama ja sellest keeldumise korral määrata kaebajale distsiplinaarkaristus. Väljakujunenud kohtupraktika järgi peetakse tööle asumise korraldustele mitteallumist raskeks rikkumiseks. Riigikohus on leidnud, et kinnipeetavate töötamist on seadusandja pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu töökohustuse täitmisest keeldumine seab ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise (Riigikohtu 10.10.2017.a otsus asjas 3-15-3133 p 17, 3-3-2-2-15 p 26). Praeguses asjas määras vastustaja kaebajale distsiplinaarkaristuse olukorras, kus kaebajal oli 9 kehtivat distsiplinaarkaristust tööle määramise korralduse täitmata jätmise eest. Poolte vahel on arvukalt sarnaseid vaidlusi. Tartu Halduskohus tegi 23.11.2017 otsuse, mille järgi kaebajal ei olnud 13.04.2017, 19.04.2017 ja 03.05.2017 õigust keelduda koristajana töötamisest seljavalu tõttu, otsus on praeguseks jõustunud. Kaebaja esitatud asjaolud ja põhjendused selles asjas on väga sarnased praeguse kohtuasjaga. Kaebajale oli 14.06.2018 teada halduskohtu hinnang, et kui meditsiiniõde teda tööst ei vabasta, siis ei ole tööst keeldumine seljavalule tuginedes õiguspärane (tervisekaardi andmetel (tl 64) vabastas meditsiiniõde kaebaja tööst 29.05.2018 ja 29.07.2018). Kaebaja kahjuks on lõppenud ka vaidlused tööst keeldumise üle 20.09.2017, 21.09.2017, 31.10.2017 ja 16.11.2017 (kohtuasjad 3-18-362, 3-17-2689). Kohtu hinnangul näitab see, et kaebaja mitte ei kaitse oma tervist, vaid tegemist on soovimatusega seadusest tulenevat töökohustust täita. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristust ei saa seetõttu pidada ebaproportsionaalseks.
2. Eeltoodu ei välista aga seda, et ebaproportsionaalne võib olla kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine. Sellest, et õiguspärane oli kaebaja töötamiseks kohustamine ja talle distsiplinaarkaristuse määramine, ei saa järeldada, et õiguspärane oli ka distsiplinaarkaristuse täitmine. Erinevus seisneb selles, et kui karistuse määramisel lähtutakse konkreetse süüteo asjaoludest, siis täitmisele pööramise lubatavuse hindamisel tuleb allpool kirjeldatud kohtupraktika põhjal aluseks võtta tunduvalt laiem asjaolude ring.

§ 41

lg 1 sätestab, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Selle määratlemisel, mida käsitleda inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat. 6 EIK selgitas 13.11.2018.a otsuses kohtuasjas A.T. vs Eesti (kaebus nr 70465/14, jõustus 18.03.2019) oma varasemat praktikat kokku võttes, et üksikvangistus iseenesest ei riku Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3 sätestatud väärikust alandava kohtlemise või karistamise keeldu. Isiku pikaajaline eraldamine teistest ei ole küll soovitav, kuid selle meetme konventsiooni artikli 3 kohaldamisalasse kuulumine oleneb konkreetsetest tingimustest, meetme rangusest ja kestusest, taotletavast eesmärgist ja meetme mõjust puudutatud isikule. Teiste kinnipeetavatega suhtlemise keeld julgeolekukaalutlustel, distsiplinaarkaristuse tõttu või kaitse tagamiseks ei ole iseenesest ebainimlik kohtlemine või karistus. Teisest küljest aga võib täielik tunnetuslik isolatsioon, sh totaalne sotsiaalne isolatsioon, kahjustada psüühikat ja kujutada endast ebainimlikku kohtlemist, mida ei saa õigustada julgeoleku tagamise ega muude kaalutlustega. Üksikvangistust, isegi vaid suhtelise isolatsiooni korral, ei saa kohaldada lõputult, sellel peavad olema tõelised alused, seda tohib määrata üksnes erandkorras, kui on olemas menetluslikud tagatised ja kui kõik ettevaatusabinõud on võetud. Omavoli vältimiseks tuleb pikaajalise üksikvangistuse pikendamist sisuliselt põhjendada. Seega peaks käskkiri võimaldama kindlaks teha, et ametivõimud on läbi viinud uue hindamise, võttes arvesse mis tahes muutusi kinnipeetava asjaoludes, olukorras või käitumises. Riigikohus leidis 10.10.2017.a otsuses kohtuasjas 3-15-3133 (p 18), et kinnipeetava üksikvangistuses hoidmisel tuleb kaaluda ka üksikvangistuse pika järjestikuse kestuse proportsionaalsust. Üksikvangistuse mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele seisundile tuleb perioodiliselt hinnata ning vastavalt üksikvangistuse pikkusele suureneb vangla põhjendamiskohustus. Pikaajaline üksikvangistus ilma sobiva vaimse ja füüsilise stimulatsioonita kahjustab tõenäoliselt isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid. Vangla peab kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada kinnipeetaval mõistlik arv päevi viibida vangla tavatingimustes.

1. Kaebaja andmetel (vt otsuse punkti 3.2) pöörati vaidlustatud käskkirjaga kaebajale määratud distsiplinaarkaristus täitmisele 14.07 - 28.08.
2. Seejuures - viibis kaebaja kartseris alates 30.05.2018 ehk koos vaidlustatud käskkirja täitmisega oli ette näha, et kaebajal tuleb kartseris viibida järjest 90 päeva (tegelikult järgnesid sellele järgmiste distsiplinaarkaristuste täitmisele pööramised ja kaebaja viibis kartseris vähemalt kuni 12.10.2018); - alates 01.12.2017 kuni vaidlustatud käskkirja täitmise lõppemiseni 28.08.2018 viibis kaebaja kartseris kokku 257 päeva (94,8 % ajast) ja tavarežiimil kokku 14 päeva (5,2 % ajast); - oli kaebaja tema väitel sotsiaalses isolatsioonis ka ajal, mil tema suhtes kartserirežiimi ei kohaldatud, kuna kõik teised kinnipeetavad samas osakonnas olid kartserirežiimil. Vastustaja ei ole eeltoodud andmetele vastu vaielnud või neid tõenditega ümber lükanud. Vaidlustatud käskkirjas ei ole vastustaja hinnanud seda, kas ja millistel kaalutlustel oli distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine lubatav. Vastustaja ei ole esitanud ka muid enne karistuse täitmisele pööramist koostatud dokumente, millest nähtuksid vastustaja kaalutlused distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise osas. Vastustaja põhjendused karistuse täitmisele pööramisele on esitatud vastuses kaebusele.
3. Kohtu hinnangul oli vaidlustatud käskkirja täitmisele pööramine õigusvastane arvestades seda, et kaebaja oli käskkirja täitmisele pööramise hetkel juba viibinud kartseris 45 päeva ning alates 01.12.2017 viibinud kartseris valdava osa ajast. 7 Kaebaja oli eeltoodud perioodil enamuse ajast üksi. Kaebajal ei olnud võimalik suhelda kaaskinnipeetavatega, sh puudus see võimalus ajal, mil kaebaja viibis tavarežiimil. Kohus loeb üldiselt teadaolevaks, et olulist rolli inimese sotsiaalsetes suhetes mängivad suhted nii-öelda samal tasandil olevate isikutega, kellel on sarnased igapäevased tegevused, huvid, mured ja rõõmud. Selliseid suhteid ei asenda suhted võimupositsioonil olevate isikutega, kaebaja puhul vanglaametnikega. Kaebajal puudus võimalus lühi- või pikaajalisteks kokkusaamisteks pereliikmetega (

§ 24lg 4, § 25 lg 3).

Ajavahemikul 30.05-28.08.2018 oli kaebajal üks kokkusaamine ja see toimus ametiisikuga (tl 78). Kaebajal olid vahetud kokkupuuted ainult oma igapäevaseid töökohustusi täitvate vanglaametnikega, lisaks kohtus kaebaja ajavahemikul 30.05-28.08.2018 ühel korral kriminaalhooldusametnikuga ja 8 korral kaplaniga (tl 66). Vastustaja välja toodud sotsiaalprogramm „Õige hetk“ toimus pärast vaidlustatud käskkirja täitmist (tl 65). On küll õige, et kaebajal oli võimalik kartserirežiimil viibimise ajal helistada ja pidada kirjavahetust (tl 67-77), kuid kui sellest piisaks kinnipeetava vanglaväliste suhete hoidmiseks, siis puuduks üldse vajadus näha kinnipeetavatele ette lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi. Kaebaja sotsiaalset isolatsiooni ei saanud leevendada see, et kaebaja viibis mitte kartserikambris, vaid elukambris kartserirežiimil ning et kaebaja muud kinnipidamistingimused (tingimused kambris, igapäevased jalutuskäigud jms) olid õigusaktidega kooskõlas.

1. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et ta ei pidanud eeldama üksikvangistuse kahjustavat toimet kaebaja vaimsele tervisele ja sotsiaalsetele võimetele. Kohtupraktikast (vt otsuse punkti 16) tuleneb vastupidi, et pikaajalise üksikvangistusega peab kaasnema kinnipeetava seisundi pidev hindamine. Vastustaja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et enne vaidlustatud käskkirja täitmisele pööramist oleks hinnatud jätkuva kartserirežiimil viibimise mõju kaebajale. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et seda oleks tehtud. On küll õige, et kaebaja kohtus 06.09.2018 psühhiaater Lembe Ermosega, kes märkis, et kaebajal ei ole psühhiaatrilisi kaebusi või sõltuvust ja kaebaja on terve (tl 64 pöördel), kuid see toimus pärast vaidlustatud käskkirja täitmise lõppemist. Viidatud arsti hinnang näitab seda, et kaebajal ei olnud 06.09.2018 tekkinud vaimse tervise kahjustusi. See ei muuda tagantjärele õiguspäraseks distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramisel tehtud toiminguid. Vastustaja tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemise eeltingimuseks ei ole kahju tekkimine kaebajal. Samuti ei ole võimalik vaimse tervise kahjustumine ainus asjaolu, mida pikaajalisel kartserikaristuste täitmisel hinnata.
2. Viidatud kohtupraktika põhjal tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramisel hinnata ka järjestikku kartseris viibimise proportsionaalsust. Kohtute infosüsteemi andmetel vaidlevad pooled juba aastaid kaebaja koristajana töötamise üle. Selle vaidlusega seotud kohtuasju on praeguseks kokku 18 (esimene 3-17-547, viimane 3-19-765). Vaidlustatud käskkirja kohaselt oli kaebajal 9 kehtivat distsiplinaarkaristust tööst keeldumise eest. Kaebaja väitel puuduvad tal muud distsiplinaarkaristused ja vastustaja ei ole sellele vastu vaielnud. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks ohtlik vangla julgeolekule (näiteks agressiivne või allumatu mistahes muudele korraldustele). Kohtu hinnangul ei saa pidada proportsionaalseks kaebaja kartseris hoidmist otsuse punktis 17 toodud ulatuses eesmärgiga saavutada seda, et kaebaja asuks tööle koristajana.
3. Vaideotsuses lahendas vastustaja vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamise nõuet. Kaebaja ei ole vaideotsusele mingeid eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Kohus mõistab kaebust nii, et kaebaja vaidlustas vaideotsuse õigusselguse huvides, kuna ta ei nõustu 8 vaideotsuse lõppjäreldusega vaide rahuldamata jätmise kohta. Kuna kohtu hinnangul on vaidlustatud käskkiri õiguspärane, siis jätab kohus rahuldamata ka vaideotsuse tühistamise nõude.
4. Kokkuvõttes ei ole kaebaja väited aluseks vaidlustatud käskkirja või vaideotsuse tühistamisel, kuid kohus nõustub sellega, et vaidlustatud käskkirja täitmisele pööramine oli õigusvastane. Õigusvastasus seisneb selles, et distsiplinaarkaristus pöörati täitmisele vahetult pärast eelmise distsiplinaarkaristuse täitmist ning olukorras, kus kaebaja oli alates 01.12.2017 viibinud kartseris kokku 257 päeva. Kohus rahuldab kaebuse osaliselt. Menetluskulud. Otsuse avaldamine
5. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja esitas kaebuses kolm nõuet, need ei ole rahaliselt hinnatavad. Kohus jättis kaebuse rahuldamata kahes tühistamisnõudes ja rahuldas selle tuvastamisnõudes. Kohtu hinnangul tuleb menetluskuludest 2/3 jätta kaebaja kanda ja 1/3 vastustaja kanda.
6. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (tl 18). Kohus mõistab sellest 1/3 ehk 5 eurot vastustajalt kaebaja kasuks välja. Kaebajal tuleb teatada vastustajale, kellele ja millisele kontole tuleb menetluskulud tasuda. Menetlusosalised ei ole kohtule esitanud menetluskulude nimekirju ja kuludokumente. Seetõttu jätab kohus muud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel välja mõistmata.
7. Kuna otsus käsitleb kaebaja terviseandmeid, siis asendab kohus omal algatusel otsuse avaldamisel kaebaja nime initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 9