Obsah (10)

§ 663§ 659§ 477§ 457§ 171§ 172§ 173§ 174§ 175§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 07.12.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-9418 Koh

) § 613 lõike 1 punktile 1 ja lõikele 2, § 477 lõikele 1. 32. Antud juhul puudub vaidlus, et: • avaldajad ja puudutatud isikud I ja II on Männiku tee 59, Tallinnas kinnistu omanikud ning kinnistu asub miljööväärtuslikus piirkonnas; • kortermajas Männiku tee 59 on viis korteriomandit, mis seati 2006. a; tegemist on aastast 1940 pärit elamuga, mis on tunnistatud miljööväärtuslikuks hooneks; • 02.08.2006 sõlmisid elamu tolleaegsed korteriomanikud notariaalse kasutuskorra kokkuleppe, mis kanti iga korteriomandi kinnistusraamatu III jakku (t lk 12-16, ptk 4); • 26.09.2007 toimus korteriomanike üldkoosolek, kus otsustati kinnitada hoovi planeerimise plaan. Korteriomanikud ei hääletanud ühehäälselt plaani poolt. Puudutatud isikud I ja II olid plaani vastu, kuna see oli vastuolus kasutuskorra kokkuleppega; 8 2-20-9418 • • puudutatud isikud I ja II pöördusid 12.12.2007 kohtusse (asja nr 2-07-51782). Kohus tühistas 26.09.2007 üldkoosoleku otsuse nr 1 ja sedastas, et KÜ-l on kohustus majandada kinnistut, sh hoone hoovi kooskõlas kasutuskorra kokkuleppega (t lk 17-22); 26.08.2019 toimus KÜ üldkoosolek, mille päevakorras olid järgmised küsimused:

1. a)kasutuskorra kokkuleppe punktide 4.3, 4.7 ja 4.7.1 tühistamine (punkt 1);
2. b)parkimisala korrastamine (punkt 2);
3. c)KÜ juhatuse volitamine vajadusel kohtu poole pöördumiseks (punkt 3). Peale arutelu oli üldkoosoleku tulemus järgmine:
4. a)punkti 1 osas otsustati, et kasutuskorra kokkulepet ei saa omanike ühise kokkuleppe korras muuta;
5. b)punkt 2 ei kuulu arutamisele ega hääletamisele vastavalt punkti 1 hääletustulemustele ja asjaolule, et kehtib kasutuskorra kokkulepe;
6. c)punkti 3 osas otsustati anda avaldajale I kui korteriomanikule/KÜ juhatuse liikmele volitus kohtusse pöördumiseks nõudmaks puudutatud isikutelt I ja II tahteavaldusi kasutuskorra kokkuleppe muutmiseks (t lk 23-26). 33. Pooled vaidlevad selle üle: (
7. i)kas avaldajatel oli olemas kehtiv volitus käesoleva avaldusega kohtu poole pöörduda; (
8. ii)kas KÜ üldkoosolek oleks pidanud enne kohtusse pöördumist vastu võtma otsuse, millega otsustatakse kinnistu hoovialal tehtavate töödega seonduv detailselt (millised materjalid, planeering, vajalikud load jms); (iii) kuidas tõlgendada kasutuskorra punkte 4.3 ja 4.7.1; (
9. iv)milline on parim kinnistu hooviala korrastamise lahendus. 34. Kohus tugines asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lõikele 1, § 72 lõikele 5, KrtS § 13 lõigetele 1 ja 2, § 9 lõigetele 2, 3 ja 6, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõikele 5. 35. 26.08.2019 KÜ üldkoosolekul otsustati anda avaldajale I kui korteriomanikule/KÜ juhatuse liikmele volitus kohtusse pöördumiseks nõudmaks puudutatud isikutelt I ja II tahteavaldusi kasutuskorra kokkuleppe muutmiseks (t lk 23-26 – protokoll, ptk 3). Antud juhul on kohtusse lisaks avaldajale pöördunud ka kolm teist korteriomanikku. Kohus leidis, et avaldajatel on seadusest tulenev õigus käesoleva avaldusega kohtu poole pöörduda, mistõttu on puudutatud isikute I ja II vastupidine väide alusetu. KrtS § 9 lõiked 2 ja 6 sätestavad mistahes korteriomanikule ja ka KÜ-le õiguse korteriomanike kokkulepet puudutava avaldusega kohtu poole pöörduda. Nimetatud õigust ei saa kitsendada KÜ üldkoosoleku otsusega. Ühtlasi märkis kohus, et käesolev vaidlus ei puuduta korteriomanike kokkuleppe muutmist, kuid nimetatud avalduse esitamisega seonduva volituse andmist on 26.08.2019 KÜ üldkoosolekul arutatud. Seega ei ole 26.08.2019 üldkoosoleku punktis 3 otsustatud volituse temaatika käesolevasse menetlusse puutuv. Avaldajaid esindab kohtumenetluses Irina Reva ning esindusõiguse olemasolu tõendavad avaldajate 09.03.2020 volikirjad (t lk 29-36). Volitus on antud mh parkimisala korrastamisega seonduva kohtumenetluse pidamiseks. Seega oli avaldajatel õigus praeguse avaldusega kohtu poole pöörduda ning avaldajate esindaja volitus on kehtiv. 36. Järgnevalt analüüsis kohus, kas KÜ üldkoosolek oleks pidanud enne kohtusse pöördumist vastu võtma otsuse, millega otsustatakse kinnistu hoovialal tehtavate töödega seonduv detailselt (millised materjalid, planeering, vajalikud load jms). Kohtu hinnangul ei ole vastava otsuse tegemine vältimatult vajalik ega ole eelduseks kohtusse pöördumisele. Üldkoosoleku otsuse olemasolu lihtsustab üksnes asja menetlust, kuivõrd langeb ära vajadus analüüsida KrtS § 9 lõike 2 punktis 1 nimetatud temaatikat. Antud juhul vastav otsus puudub, kuivõrd 26.08.2019 üldkoosolekul selle teema osas ei hääletatud. Seega peab kohus analüüsima ka KrtS § 9 lõike 2 punktis 1 sätestatut. 9 2-20-9418 37. Puudub vaidlus, et 02.08.2006 sõlmisid elamu tolleaegsed korteriomanikud notariaalse kasutuskorra kokkuleppe, mis kanti iga korteriomandi kinnistusraamatu III jakku (t lk 12-16, ptk 4). Kasutuskorda ei ole muudetud ning see on kehtiv. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-12-08 punktides 9-10 märkinud: „Kaasomanike kokkulepped kaasomandis oleva asja valdamise ja kasutamise kohta kehtivad esmajoones üksnes nende kaasomanike suhtes, kes on kaasomanikud lepingu sõlmimise ajal. … Kinnisasja kaasomanike kasutuskokkulepped saab AÕS § 79 lõike 2 järgi kaasomanike õigusjärglaste suhtes siduvaks muuta üksnes kinnistusraamatusse märkuse kandmise vahendusel (vt ka Riigikohtu määrused nr 3-2-1-6-07 (punkt 19), 3-2-1-97-06 (punktid 21 ja 22) ning otsus nr 3-2-1-2-04 (punkt 11)). Kinnistusraamatusse kandmata ei ole kaasomanike kokkulepped uue kaasomaniku jaoks kohustuslikud.“ Seega kuivõrd 2006. a sõlmitud kasutuskorra kokkulepe on notariaalne ning selle kohta on tehtud märge kinnistusraamatusse, on leping tänastele kaasomanikele siduv. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-121-05 punktis 42 kinnitanud, et sarnaselt kinnisasjale juurdepääsuõigusega võib asjaolude muutmisel nõuda kohtult ka varem määratud kasutuskorra muutmist. Avaldajad ei taotle avalduses kasutuskorra muutmist ning selle kohta kannete tegemist kinnistusraamatusse. Seega peab kohus lähtuma kehtivast kasutuskorrast. Avaldajad soovivad sisuliselt, et kohus kohustaks puudutatud isikuid I ja II nõustuma kinnistu hoovialal tehtavate töödega avaldajate kirjeldatud viisil. Avalduse rahuldamiseks peab kohus tuvastama, milline on korteriomanike vahelise kasutuskorra kokkuleppe sisu ning kas avaldajate taotletu on sellega kooskõlas. 38. Kehtiva kasutuskorra punkt 4.3 sätestab, et kõik olulised küsimused, mis on seotud eluruumide pinna ja ruumide funktsiooni muutmisega, hoovi planeerimisega jne, otsustatakse kõigi korteriomanikega kooskõlastatult. Hoovi planeerimisel jne loetakse kooskõlastuseks ka kahe nädala jooksul pärast enamusotsuse teatavakstegemist kirjaliku seisukoha edastamata jätmist või motiveerimata põhjendusega eitava vastuse esitamist. Kasutuskorra punktis 4.7.1 leppisid omanikud kokku hoovi planeeringu muutmises selliselt, et hoovi luuakse elanike autodele parkimisplats võimalikult idapoolse aia lähedale, kuid mitte lähemale kui 15 meetrit hoovipoolsest fassaadist. Seejärel on autode parkimine ja pesemine hoovis sellest piirist lähemal keelatud. Puudub vaidlus, et pooled ei ole saavutanud kasutuskorra punktis 4.3 nimetatud üksmeelt hoovi planeerimise osas. Pooled ei vaidle, et hooviala vajab korrastamist. Poolte vahel on põhimõttelised erimeelsused hooviala korrastamise lahenduse osas. Kohus lähtus avalduse lahendamisel asjaolust, et kasutuskorra punktis 4.7.1 on kaasomanikud kokku leppinud üksnes autode parkimisplatsi asukohas ja selle kauguses kinnistul asuvast korterelamust. Kasutuskord ei hõlma kohtu hinnangul juurdepääsu parkimisalale, mistõttu ei pea juurdepääs parkimisalale olema korterelamu fassaadist vähemalt 15 meetri kaugusel. Tsiviilasjas nr 2-07-51782 tehtud kohtulahend on küll parkimisala juurdepääsu lugenud hoovi planeerimise mõjualasse ning märkinud, et sellega seonduvalt on hooviala töödeks vajalik kõigi kaasomanike nõusolek. Siiski ei ole kohtu hinnangul põhjendatud sellest lahendist lähtuda käesolevas asjas. Tsiviilasjas nr 2-07-51782 põhjustas vaidluse asjaolu, et KÜ asus kaasomanike nõusolekuta juurdepääsu asukohta määrama. Praegusel juhul on korteriomanikud ise esitanud avalduse kahe korteriomaniku vastu korteriomanike kokkuleppe sõlmimiseks eesmärgiga lahendada hooviala planeerimine kaasomanike kokkuleppega (mitte ei tee seda nende eest KÜ). Kõik kaasomanikud (v.a puudutatud isikud I ja II) on saavutanud hooviala 10 2-20-9418 planeerimise osas kokkuleppe ning praeguses asjas selgitabki kohus välja, kas puudutatud isikud I ja II peaksid vastava kokkuleppe osas aktsepti andma. 39. Avaldajad soovivad hooviala korrastada, tehes seda mh vastavalt hooviala korrastamise skeemile (t lk 27), nimelt: ehitada uue piirdeaia ning asendada lagunev jalg- ja autovärav; katta kõnnitee ja parkimiskohad tänavakiviga; katta kõnnitee ja parkimiskohtade vaheline ala murukiviga. Kohus saab puudutatud isikuid kohustada eelnimetatud töödeks nõusolekut andma ning asendada vastava nõusoleku kohtuotsusega, kui (
10. i)olemasoleva olukorra säilitamine oleks kõiki asjaolusid arvestades vastuolus hea usu põhimõttega ning (
11. ii)muudatusega ei kahjustata ülemääraselt ühegi korteriomaniku õigustatud huve. Hea usu põhimõte on eraõiguse üldpõhimõte, mille Eesti õiguses sätestab TsÜS § 138 lõige 1. Lisaks kohustab ka AÕS § 72 lõike 5 teine lause kaasomanikke üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest ja TsÜS §-st 32 tuleneb sama kohustus juriidilise isiku liikmetele. Kohus märkis veelkord, et menetlusosalised ei vaidle vajaduse üle hooviala korrastada, mistõttu puudub tegelikkuses ka vaidlus avalduses nimetatud tööde tegemise vajaduse osas. Puudutatud isikud I ja II soovivad tööde teostamist teistsuguse skeemi alusel. Kohtu hinnangul on eeltooduga täidetud esimene eeldus – olemasoleva olukorra säilitamine seonduvalt hooviala ja aiaga oleks korteriomanike poolset korrastamise soovi arvestades vastuolus hea usu põhimõttega, teisisõnu kõik korteriomanikud soovivad, et olemasolev olukord muutuks. Puudutatud isikud I ja II ei ole esile toonud, kuidas avaldajate soovitud viisil hooviala ja aia korrastamine kahjustab ülemääraselt nende õigustatud huve. Asjaolu, et juurdepääs jääb praegusesse asukohta, ei kahjusta kohtu hinnangul puudutatud isikute I ja II huve, kuivõrd: (
12. i)juurdepääs Pohla tänavalt praeguses asukohas on aastatepikkune tava; (
13. ii)juurdepääsu kasutamine sõidukitega parkimisalale pääsemiseks ei kujuta endast suurt riivet, kuivõrd eelduslik kasutussagedus on väike, tegemist oleks peamiselt sõiduautodega, mis mööduvad majast vähemalt 10 meetri kauguselt ega tekita müra, tolmu, vibratsiooni ega muid mõjutusi, kusjuures tegelik riive tuleneb avalikult kasutatavast Pohla tänavast, mille vahemaa elamuga on maa-ameti kaardirakenduse kohaselt ca 3,5 meetrit; (iii) olemasoleva aia renoveerimine on eelduslikult odavam kui aia renoveerimine selliselt, et väravad paigutatakse uude asukohta (lisandub võimalik puude langetamisega seotud kulu; Pohla tn ääres paikneva unikivist jalakäijate tee ümberehitamisega seotud kulu; prügimaja lammutamise ja uude asukohta ehitamisega seotud kulu – vt ka avaldajate 12.10.2020 seisukohale lisatud fotosid). Asjaolu, et puudutatud isik I on arhitekt, ei oma antud vaidluses tähendust – küsimuse lahendamine ei eelda vastavaid eriteadmisi, see eeldab üksnes poolte kokkulepet. Seega leidis kohus, et täidetud on ka teine eeldus – muudatusega ei kahjustata ülemääraselt ühegi korteriomaniku õigustatud huve. 40. Avaldajate väited, et puudutatud isikute I ja II lahenduste kohaselt hooviala planeerides väheneb päästevõimekus, rikutakse liikumispuudega inimeste ligipääsetavuse eeskirju ning puudutatud isikute I ja II toodud skeemide alal kasvab puid, mida tõenäoliselt nende väärtusklassi ja linnaosa asjakohast regulatsiooni arvestades langetada ei saa, on tõendamata, mistõttu jättis kohus need väited tähelepanuta. Avaldajate viidatud hoone välisilme temaatika (sh arhitekt Karl Treumanni (Tarvase) loomingu austamine ja hoone registreering Tallinna linna väärtuslike hoonete nimekirjas, vastuolu kasutuskorra punktiga 4.2) ei ole asjakohane, kuivõrd käesolev vaidlus hoonet ei puuduta – see puudutab piirdeaeda, juurdepääsu asukohta ning hooviala planeeringut. 11 2-20-9418 41. Kohus leidis eeltoodule tuginedes, et avaldus tuleb rahuldada ning kohustada puudutatud isikuid I ja II andma tahteavaldus korteriomanike kokkuleppe sõlmimiseks, mille kohaselt: Männiku tee 59 kinnistule ehitatakse uus piirdeaed ning jalg- ja autovärav; Männiku tee 59 kinnistul asuv parkimisala korrastatakse selliselt, et kõnnitee ja parkimiskohad kaetakse tänavakiviga ning kõnnitee ja parkimiskohtade vaheline ala kaetakse murukiviga vastavalt määruse lisas olevale hooviala korrastamise plaanile. Kohus asendas eelnimetatud tahteavaldused kohtumäärusega. 42. Kohus selgitas, et korteriomanike kokkulepe kui võlaõiguslik tehing kehtib tehingu poolte vahel ka kinnistusraamatusse kandmata, kanne on vajalik ainult selleks, et muuta kokkulepe siduvaks korteriomaniku eriõigusjärglase suhtes. 43. Kohus selgitas ühtlasi, et käesolev lahend asendab üksnes puudutatud isikute I ja II nõusolekut resolutsioonis nimetatud tööde tegemiseks, mh plaanil näidatud asukohas. Tööde tegemisega seotud detailid (materjalid, värvid, load jms) tuleb otsustada seaduses või korteriomanike kokkuleppes sätestatud korras. 44. Kõik määruses käsitlemist mitteleidnud menetlusosaliste väited ja tõendid kohtu hinnangul asjas tähtsust ei omanud. 45. Kohus leidis, et olukorras, kus menetlus toimus kõigi korteriomanike huvides ja nii avaldajad kui puudutatud isikud esitasid menetluses osaliselt põhjendamatuid väiteid, tuleb menetluskulud jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 172 lõike 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebus 46. Puudutatud isikud I ja II esitasid määruskaebuse, milles paluvad maakohtu määruse tühistada ja jätta uue määrusega avaldus rahuldamata ning menetluskulud solidaarselt avaldajate kanda. 47. Kaebuse põhjenduste kohaselt on määrus üllatuslik. Määruse lisa 1 on plaan, mida tuleb sisuliselt vaadata kui asendiplaani ja lugeda ehitusprojekti osaks. Kohtu pädevuses ei saa olla otsustada, milline peab olema kinnistu parkimisala asendiplaan. Avaldajad on kohut eksitanud väites, et plaani on toetanud kõik korteriomanikud, v.a puudutatud isikud I ja II. 26.08.2019 üldkoosolekul ei võetud vastu otsust, millise plaani alusel parkimisala rajada tuleks. Varasem üldkoosoleku otsus on selles küsimuses tühistatud. Avaldajad ei ole taotlenud kohtult sobivaima asendiplaani määramist. Avaldajad on taotlenud kohtult menetluse peatamist kuni Externa Projekt OÜ koostab vajaliku ehitusprojekti. Seega see, millise ehitusprojekti ja asendiplaani alusel parkimisala peaks rajatama, ei ole ka avaldajatele teada. Määruse lisaks olev plaan võib osutuda mitterealiseeritavaks, sest parkimisala lahenduse kindlaksmääramise esimene samm on asjakohase haldusmenetluse läbiviimine. Olukorras, kus kohalik omavalitsus ei ole veel andnud nõusolekut konkreetsele ehitusprojektile, ei saa seda anda ka kohus. 48. Kohus oleks pidanud avaldajatele selgitama, et seaduse mõttega kooskõlas oleks antud asjas järgmine tegevuskava: (

1. i)esmalt valivad ja hääletavad kaasomanikud üldkoosolekul, millise plaani alusel kinnistu parkimisala lahendada; (
2. ii)kui mingi plaan on üldkoosolekul saavutanud vähemalt häälteenamuse, tellitakse ehitusprojekti koostamine selleks pädevalt isikult ja esitatakse see koos ehitusteatisega Tallinna Linnaplaneerimise Ametile (TLPA); (iii) peale seda, kui TLPA on läbi viinud asjakohase haldusmenetluse ja ehitusteatise teavitatuks lugenud, tuleb neil kaasomanikel, kes on üldkoosolekul konkreetsele plaanile poolthääle andnud, 12 2-20-9418 pöörduda kohtusse nende kaasomanike, kes üldkoosolekul poolthäält ei andnud, vastu nõudega asendamaks nende tahteavaldus kohtuotsusega. Ja seda ka vaid juhul, kui kaasomanike vahel ei ole kasutuskorra kokkulepet, mis näeb ette eriregulatsiooni (nagu antud juhul). 49. Kohus kohaldas valesti kasutuskorra kokkulepet. Arusaamatuks jääb seisukoht, miks seoses juurdepääsuga parkimisalale ei ole põhjendanud lähtuda samas küsimuses varasemalt tehtud kohtuotsuse seisukohtadest. Asjas nr 2-07-51782 esitatud taotlused erinevad küll praeguse vaidluse taotlustest, kuid küsimus ei ole mitte taotlustes, vaid konkreetses faktis, mida ringkonnakohus viidatud asjas tuvastas. Seda, et parkimiskohtadele ligipääs on osa parkimisplatsist, kinnitab ka EhS § 3 lõige 3 ja liiklusseaduse (LS) § 2 punkt 50. Järelikult saab kasutuskorra kokkuleppe punktis 4.7.1 termini parkimisplats kasutust mõista vaid kujul, et parkimisplats kui tervik ei tohi hoone hoovipoolsele fassaadile tulla lähemale kui 15 meetrit. Määruse lisaks olev plaan on kasutuskorra kokkuleppe punktiga 4.7.1 vastuolus. 50. Asjaolu, et kinnistu hooviala ajaloolised lahendused ei soodusta kasutuskorra kokkuleppe punkti 4.7.1 täitmist, ei oma tähtsust, kuna tänane piire ja väravad on Pohla tänava poolsele küljele rajatud ebaseaduslikult, neid ei nähtu rajatistena ehitisregistris. Puudutatud isikud I ja II on kohtule selgitanud, et tänasel kujul piire ja väravad rajati millalgi 2010. a ja seda kasutuskorra kokkuleppega vastuolus ning puudutatud isikute tahte vastaselt, samuti ilma kaevetöödeks vajalikku haldusmenetlust läbi viimata. Seega tuginevad avaldajad nõudes olulises osas ebaseaduslikult rajatud piiretele ja väravatele ning üritavad kohut eksitades selleks puudutatud isikute nõusolekut saada. Samuti seetõttu, et kasutuskorra kokkuleppe sõlmimisel pidid kõik osapooled möönma, et kaasomandi kasutus peale kasutuskorra kokkuleppe sõlmimist ei sõltu enam ajaloost, vaid kõigi kaasomanike vahel konsensuslikult kokku lepitust. Menetlusosaliste seisukohad 51. Avaldajad palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt puudutatud isikute kanda. Menetluse edasine käik 52. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 53. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 26.01.2021 määrus on õige ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks või tühistamiseks. Vastavalt

§-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 659ja § 654 lõige 6).

Ringkonnakohus jaotab ja määrab kindlaks määruskaebemenetluse kulud. 54.

§ 477

lõike 7, § 442 lõike 5, § 659 ja § 662 lõike 3 alusel võtab ringkonnakohus täiendavate tõenditena vastu määruskaebusele ja kaebuse vastusele ning kaebajate 27.04.2021 täiendavale seisukohale lisatud dokumendid. 55. Praeguses asjas nõudsid avaldajad puudutatud isikutelt I ja II tahteavaldusi korteriomanike kokkuleppe sõlmimiseks Männiku tee 59 asuva kinnistu parkimisala korrastamiseks korteriomanike enamuse soovitud viisil. Kolleegium nõustub maakohtuga, et avaldajate taotletu 13 2-20-9418 ei ole vastuolus korteriomanike sõlmitud 02.08.2006 notariaalse kasutuskorraga. Maakohus leidis kasutuskorras sätestatut tõlgendades õigesti, et kasutuskorra punktis 4.7.1 on kaasomanikud kokku leppinud üksnes autode parkimisplatsi asukohas ja selle kauguses kinnistul asuvast korterelamust, kuid juurdepääsu parkimisalale kasutuskord ei hõlma. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et praeguses asjas ei ole põhjendatud lähtuda ringkonnakohtu seisukohtadest tsiviilasjas nr 2-07-51782 tehtud otsuses, kuivõrd viidatud tsiviilasjas oli tegu teistsuguse olukorraga, st KÜ asus üldkoosolekul otsustatut ellu viima ning puudutatud isikud I ja II vaidlustasid üldkoosoleku otsuse. Seega olid nimetatud asjas ka menetlusosalisteks üksnes puudutatud isikud I ja II ning KÜ, mistõttu ei saa selles asjas tuvastatu olla kohustuslik käesoleva asja oluliselt laiemale menetlusosaliste ringile. Ka

§ 457

lõikest 1 tuleneb, et varasem kohtuotsus omab õigusjõudu üksnes menetlusosalistele ning osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel. Kohtulahendi õigusjõud ei laiene asjaolude tuvastamisele ega õiguslikule hinnangule (vt ka

II. Komm vlj, koost V. Kõve jt, Tallinn 2017, § 457 komm 3.2.4–3.2.5, lk 1201). 56. Kasutuskorra punkti 4.3 järgi on kõigi hoovi planeerimisega seotud küsimuste osas vaja kõigi korteriomanike nõusolekut. Nagu eelnevalt märgitud, puudub kasutuskorras kokkulepe parkimisalale juurdepääsu asukohas. Maakohus märkis õigesti, et kohus saab puudutatud isikuid I ja II kohustada nõusoleku andmiseks korteriomanike kokkuleppe sõlmimiseks avaldajate taotletud tööde (ehitada uus piirdeaed ning asendada lagunev jalg- ja autovärav; katta kõnnitee ja parkimiskohad tänavakiviga; katta kõnnitee ja parkimiskohtade vaheline ala murukiviga) osas ning asendada vastava nõusoleku kohtuotsusega, kui (

1. i)olemasoleva olukorra säilitamine oleks kõiki asjaolusid arvestades vastuolus hea usu põhimõttega ning (
2. ii)muudatusega ei kahjustata ülemääraselt ühegi korteriomaniku õigustatud huve. Maakohus tuvastas, et menetlusosalised ei vaidle tegelikkuses vajaduse üle hooviala korrastada, millega on esimene eeldus täidetud, st olemasoleva olukorra säilitamine seonduvalt hooviala ja aiaga oleks korteriomanike poolset korrastamise soovi arvestades vastuolus hea usu põhimõttega. Kolleegium nõustub maakohtu järelduse ja vastavate põhjendustega, et täidetud on ka teine eeldus, st juurdepääsu praegusesse asukohta jäämine ei kahjusta puudutatud isikute I ja II huve. 57. Vastuseks eelnevalt käsitlemata määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kolleegium jätab tähelepanuta kõik kaebajate väited, mis puudutavad parkimisala korrastamise töödega seonduvat võimalikku haldusmenetlust. Nagu maakohus õigesti selgitas, siis praeguses asjas kohustas kohus puudutatud isikuid I ja II üksnes määruse resolutsioonis nimetatud tööde tegemiseks, kuid tööde tegemisega seotud detailid (materjalid, värvid, load jms) tuleb edaspidiselt otsustada seaduses või korteriomanike kokkuleppes sätestatud korras. Samuti leidis maakohus õigesti, et praegusel juhul ei olnud vältimatult vajalik ega eelduseks kohtusse pöördumisele KÜ üldkoosoleku otsus, millega otsustatakse kinnistu hoovialal tehtavate töödega seonduv detailselt. Ringkonnakohtu hinnangul on avaldajad muutnud kohtule usutavaks, et ka praegusse menetlusse mittekaasatud korteriomanikud on nõus planeeritava parkimisala lahendusega. Kuigi 26.08.2019 toimunud KÜ üldkoosolekul parkimisala korrastamise teema osas ei hääletatud, on protokollis (t lk 23-26) selgelt kajastatud kõikide teiste omanike toetavad seisukohad. Vastuses määruskaebusele on avaldajad täiendavalt esile toonud, et nüüdseks on valminud ka kõigi teiste omanike poolt toetatud hoovi korrastamise eelprojekt (maakohtu määrusele lisatud plaani alusel), mis on esitatud linnavalitsusele kooskõlastamiseks. 58. Seoses kaebuse väitega, et avaldajad tuginevad oma nõudes ebaseaduslikult rajatud piiretele ja väravatele, märgib kolleegium esmalt, et maakohus ei tuginenud asja lahendamisel üksnes sellele, et väravad on ajalooliselt samas asukohas olnud. Avaldajad on kohtule põhjendanud 14 2-20-9418 2010. a ajutise lahenduse rajamise vajadust, samuti selgitanud, et seejuures kaevetöid ei tehtud. Seega on kaebuse väide haldusmenetluse läbi viimata jätmise osas põhjendamatu. Maakohus võttis planeeritava lahenduse hindamisel mh arvesse, et olemasoleva aia renoveerimine on eelduslikult odavam kui aia renoveerimine selliselt, et väravad paigutatakse uude asukohta. Samuti leidis kohus, et juurdepääsu kasutamine sõidukitega parkimisalale pääsemiseks ei kujuta endast suurt riivet, kuivõrd eelduslik kasutussagedus on väike, tegemist oleks peamiselt sõiduautodega, mis mööduvad majast vähemalt 10 meetri kauguselt ega tekita müra, tolmu, vibratsiooni ega muid mõjutusi. Kõige väljatoodu koosmõjus jõudis kohus järeldusele, et avaldajate taotletu ei kahjusta ülemääraselt puudutatud isikute I ja II huve, mistõttu oli avaldus põhjendatud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 59. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171

lõike 1 alusel kaebuse esitajate, puudutatud isikute I ja II kanda.

§ 172

lõikest 1 lähtudes peab ringkonnakohus põhjendatuks, et puudutatud isikud I ja II kannavad menetluskulud solidaarvõlgnikena (

§ 173lõige 4).

60.

§ 174

lõike 1 esimese lause järgi tuleb ringkonnakohtul määrata kindlaks avaldajate menetluskulude rahaline suurus. Avaldajate menetluskulude nimekirja kohaselt on nende menetluskuluks määruskaebemenetluses lepingulise esindaja tasu 407.50 eurot esindaja 3 t 45 min töö eest (s.o 2,5 t kaebusega tutvumine ja analüüs, kliendinõupidamine ja seisukoha koostamine; 1 t kaebajate 27.04.2021 seisukohaga tutvumine, analüüs, kliendinõupidamine ja täiendava seisukoha koostamine; 15 min menetluskulude nimekirja koostamine) tunnitasuga 110 eurot, v.a menetluskulude nimekirja koostamise toiming, mille tunnitasu on 90 eurot; käibemaksu ei lisandu. Taotluses on esitatud ka § 176 lõike 5 kohane kinnitus. Puudutatud isikud vaidlesid kuludele vastu. 61. Arvestades tsiviilasja sisu ja keerukust ning esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on ringkonnakohtu hinnangul tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega

§ 175lõike 1 mõistes.

Ka esindaja tunnitasu 110 eurot ja menetluskulude nimekirja koostamise eest 90 eurot on mõistlik ega ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest pakutavat tasu. Eeltoodule tuginedes tuleb puudutatud isikutelt I ja II solidaarselt avaldajate kasuks välja mõista menetluskulud määruskaebemenetluses 407.50 eurot. Avaldajad on esitanud ka

§ 177lõikele 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab.

(allkirjastatud digitaalselt) 15