Obsah (9)

§ 656§ 456§ 392§ 435§ 231§ 436§ 438§ 230§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 29. november 2021, Tallinn Kohtuasja

) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus tuleb

§ 656

lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada resolutsioonis märgitud ulatuses materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 6. Tulenevalt

§ 656

lg-st 4, kui menetlusõiguse normi rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, siis otsustab ringkonnakohus, kas otsuse see osa tühistada. Maakohus on otsuse resolutsioonis võtnud vastu hageja osalise hagist loobumise ning lõpetanud menetluse igakuise elatise 50 euro nõudes ja perioodi 26. kuni 31. märts 2021. a eest (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3). Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

Muus osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4) tuleb maakohtu otsus tervikuna tühistada. 7. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole selgitamiskohustust vajalikul määral täitnud, sh jätnud asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastamata ning rikkunud oluliselt lahendi põhjendamise kohustust. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud

§-s 392. Kohtul on vastavalt

§ 392lg-le 1 ning § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus.

Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, samuti menetlusosaliste faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (

§ 392

lg 1 p-d 1 ja 3) ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (

§ 392lg 1 p 4).

Kohus peab hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (

§ 435lg 1).

1. Hageja palus mõista kostjalt välja elatise 190 eurot kuus alates
2. aprillist 2021 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kostja on hagile vastates märkinud, et ei võta hagi õigeks, sest ta on osalenud lapse ülalpidamises vajalikul määral, lisades vastuse lõppu, et asi on võimalik lahendada kokkuleppel selliselt, et ta tasub lapsele elatist 150 eurot kuus (tl 28–29). Järgmises 3 kohtule esitatud menetlusdokumendis avaldas kostja, et hagi on alusetu ning tuleb jätta rahuldamata (tl 43). Maakohtu
3. oktoobri
4. a istungil kostja ei osalenud (tl 92–95). Maakohus tuvastas, et lapse kulud on 440 eurot kuus ning arvestas asjaoludena, et kostja veedab lapsega koos 20% ajast ja annab lapsele ülalpidamist vahetult, RAKE uuringut ja lapse vajadusi, ning määras elatise suuruseks 150 eurot kuus, millises ulatuses kostja hagi tunnistas (vt maakohtu otsuse p 14).
5. Vanematel on perekonnaseaduse (PKS) §-st 96 ja § 97 p-st 1 tulenevalt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustus ning ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades tema kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Riigikohtu varasemas praktikas (vt nt Riigikohtu
6. jaanuari
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17;
8. oktoobri
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15) on rõhutatud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. PKS § 99 lg-te 1 ja 2 sõnatuse järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd elatis peab olema ja saab olla, arvestades vanemate varalist seisu, lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Elatise väljamõistmisel alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel alammääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps (vt eeltoodu kohta ka Riigikohtu
10. jaanuari
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17 ja seal viidatud varasemad lahendid). Samuti, PKS § 102 lg 2 alusel võib elatist vähendada alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit, lapse tegelikke vajadusi, samuti lapse vajaduste kaetust nt riiklike toetustega (Riigikohtu
12. märtsi
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Samas ei anna ainuüksi ühe vanema parem majanduslik seisund alust vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära (Riigikohtu
14. veebruari
15. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 13). Lisaks selgitab kolleegium, et miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealisele lapsele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt nt Riigikohtu
16. märtsi
17. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Kui elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud vanema juures, ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega ning sellise nõude puhul tuleb kohtul juhtida menetlusosaliste tähelepanu vajadusele tõendada lapse ülalpidamiskulude suurus (vt ka Riigikohtu
18. jaanuari
19. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15;
20. juuni
21. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12). 9.
22. Maakohus tegi kindlaks lapse vajadused, kuid võttis elatise suuruse määramisel põhjendamatult arvesse kostja osalise õigeksvõtu ning RAKE uuringu. Maakohtu otsus ei sisalda faktilisi asjaolusid, sh arvestusi, mis võimaldaks teha järelduse, et kostja ülalpidamiskohustuse suuruseks saab olla 150 eurot kuus. Kolleegium märgib RAKE uuringu kohta, et sellele saab küll tugineda kui dokumentaalsele tõendile üldiselt mõjutavate asjaolude puhul (nt mastaabisääst), kuid sellel alusel ei ole võimalik tuvastada praeguses asjas lapse vajadusi. Teiseks märgib kolleegium, et asja materjalidest ei nähtu, et kostja on tunnistanud hagi 150 euro suuruse elatisenõude osas. Pooltel on hagimenetluses üldjuhul lai õigus enda menetlusõigusi käsutada (

§-d 4 ja 5). Kostja 4 sai avaldada asjaolu omaksvõttu või hagi õigeksvõttu kohtule esitatud avalduses või suuliselt kohtuistungil (

§ 231lg 3, § 440).

Kohus ei saa tõlgendada poolte kompromissiläbirääkimistel väljendatut poolte menetluslike taotlustena põhiasjas ning ei ole mõeldav, et selliste läbirääkimiste käigus väljendatud summadest või seisukohtadest saaks välja lugeda hagi õigeksvõttu (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948/81, p 27). Seega ei saa kostja ettepanekus väljendatud summat 150 eurot kuus käsitada nn hagi tunnistamisena. 9.2. Maakohus ei ole kindlaks teinud ei lapse ema ega isa sissetulekut ja vara. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus vanemate sissetulekuid ja vara kindlaks tegemata jättes asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata.

§ 436lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Otsust tehes hindab kohus

§ 438

lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole kohus perekonnaasjas

§ 436

lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib

§ 230

lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist

§ 230

lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta, või nõuda

§ 230lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (vt nt Riigikohtu 8.

jaanuari

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 11). Kostja on hagile vastates märkinud, et tal on töövõime kaotus 40% ja saab toetust 260 eurot kuus ning tema töötasu suurus sõltub töö mahust, nt viimasel kuul oli tema sissetulek 392 eurot. Maakohus ei ole neid väiteid ega esitatud tõendeid hinnanud. Kolleegium leiab, et kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei olnud maakohtu hinnangul tema vastuväiteid arvestades piisavad, tuli seda kostjale selgitada ja anda talle võimalus esitada vastuväiteid kinnitavaid asjaolusid (vt ka Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). Samas pidanuks maakohus kooskõlas

§ 436

lg-ga 6 arvestama

§ 230

lg-tes 3-5 sätestatud õigusega koguda tõendeid ka omal algatusel, kohustades pooli esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõudes asjakohast teavet muudelt isikutelt. Riigikohus on leidnud, et elatist võib vähendada alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11;
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Mõjuva põhjuse olemasolu peab seejuures tõendama kohustatud vanem (Riigikohtu
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). 9.
7. Veel jättis maakohus välja selgitamata, kui palju kannab kostja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulusid vahetult. Asjaoluga, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (vt nt Riigikohtu
8. jaanuari
9. a otsust asjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Samas ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13). Sealjuures ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt nt Riigikohtu
10. juuni
11. a otsust asjas nr 3-2- 5 1-35-17, p 23.3). Kolleegium märgib, et mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib olla ka see, et laps elab mingi osa ajast lahuselava vanema juures. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus juhtima poolte tähelepanu elatise suuruse määramisel tähtsust omavatele asjaoludele ning võtma faktilistel asjaoludel põhineva põhjendatud seisukoha selles, kas kostja peab maksma hagejale elatist 190 eurot kuus või esineb mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 alusel elatise vähendamiseks.
12. Kolleegium soovitab pooltele tungivalt edasise vaidluse viibimise ja menetluskulude suurenemise vältimiseks saavutada elatise osas kompromiss.
13. Kuna maakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus, sh osalise menetluse lõpetamise osas,

§ 173lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt) 6