← Eesti

3-20-773/36

Obsah (12)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 187§ 62§ 200§ 108§ 109§ 118§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 25. november 2021, Tallinn Ha

§ 212lg 1).

3-20-773 Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Eesti Töötukassa (ETK) tuvastas 23.12.2016 otsusega nr TVH/16/005528 X-l osalise töövõime perioodiks 08.12.2016–07.12.2020 ning talle määrati ETK 15.02.2018 otsusega nr TVT/18/009116 töövõimetoetus ajavahemikuks 15.01.2018–07.12.
  3. Eesti Töötukassa vähendas 10.02.2020 teatisega töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 13 lg 3 alusel X-le makstavat töövõimetoetust
  4. a jaanuaris 250,39 euro võrra (s.o 0 euroni, kuna toetust vähendamata oleks selle summa olnud 243,67 eurot), sest töövõimetoetuse maksmise kuule eelneval kuul (s.o
  5. a detsembris) maksti X-le palgatulu 1741,88 eurot, mis ületab 90-kordset töövõimetoetuse riiklikku päevamäära (
  6. a jaanuaris 1241,10 eurot).
  7. X esitas ETK-le 11.02.2020 avalduse, milles palus arvutada
  8. a jaanuaris makstav töövõimetoetuse suurus ümber, sest tööandja maksis talle
  9. a detsembris välja novembri töötasu (06.12.2019) ja lõpparve (23.12.2019).
  10. Eesti Töötukassa keeldus 05.03.2020 otsusega nr SYT-20000198-1 X
  11. a jaanuari töövõimetoetuse ümberarvutamisest. X tööleping Y lõppes töötamise registri andmetel 23.12.2019, mistõttu oli tööandja töölepingu seaduse (TLS) § 71 ja § 84 lg 1 järgi kohustatud maksma temale kõik väljateenitud tasud töölepingu lõppemise päeval. Kuna tööandja maksiski väljateenitud tasud
  12. a detsembris ehk töölepingu lõpetamise kuul, siis puudub ETK-l alus
  13. a jaanuari töövõimetoetuse ümberarvutamiseks.
  14. Eesti Töötukassa jättis 23.04.2020 vaideotsusega nr 815 rahuldamata X 17.03.2020 vaide ETK 05.03.2020 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. TVTS § 13 lg 5 kohaselt arvutatakse TVTS § 13 lg-s 3 nimetatud sissetulek ühes kalendrikuus, võttes arvesse Maksu- ja Tolliameti (MTA) andmeid tasu kohta, millelt makstakse sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 pde 1, 3, 4, 6 ja 9 alusel (töötasu, puhkusetasu jm). Seega kasutab ETK sissetuleku arvutamiseks MTA andmeid ja näeb maksukohustuslaste registrist üksnes summat, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse või sotsiaalmaks. TVTS § 13 lg 31 sätestab, et kui töövõimetoetuse saaja on tõendanud, et tasu või hüvitist maksti ettenähtud kalendrikuust erineval ajal, loetakse tasu või hüvitis väljamakstuks kalendrikuul, millal maksja oleks pidanud selle tegelikult välja maksma. X pangakontole on laekunud Tallinna Linnakantseleilt 06.12.2019 töötasu 770,70 eurot ja 23.12.2019 töötasu 640,30 eurot. Vaide esitaja selgituste järgi koosnes
  15. a detsembri sissetulek novembri töötasust ja lõpparvest. Töövõimetoetuse suuruse arvutamisel võetakse aluseks töövõimetoetuse saaja brutosissetulek. MTA andmetel on tööandja
  16. a 2

(8)3-20-773 detsembris deklareerinud vaide esitaja palgatulu kokku 1741,88 eurot. Vaide esitaja töösuhe lõppes TLS § 79 alusel poolte kokkuleppel 23.12.2019 ja TLS § 84 lg 1 kohaselt oli tööandja kohustatud maksma töötajale kõik väljateenitud tasud 23.12.2019, mida ka tehti. Seetõttu on tööandja deklareerinud väljamaksed õigesti ja neid tuleb käsitada X
  1. a detsembri sissetulekuna. Kuna X
  2. a detsembri sissetulek ületas töövõimetoetuse 90-kordset päevamäära, siis vähendati temale
  3. a jaanuaris makstavat töövõimetoetust õiguspäraselt. Töövõimetoetuse suurus arvutatakse igakuiselt eelmise kuu deklareeritud brutosissetulekute alusel, mistõttu võib makstav toetus olla erinevatel kuudel erineva suurusega. Töövõimetoetuse vähendamine
  4. a jaanuaris ei mõjuta vaide esitajale edaspidi töövõimetoetuse maksmist kuni ETK 15.02.2018 otsuses nr TVT/18/009116 toodud perioodi lõpuni.
  5. X esitas Tallinna Halduskohtule 27.04.2020 kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid taotlused tühistada ETK 10.02.2020 teatis, 05.03.2020 otsus ja 23.04.2020 vaideotsus. Kaebaja eesmärk on saada töövõimetoetust ka
  6. a jaanuari eest. Kaebaja töötas kuni 23.12.2019 Y ning töölepingu kohaselt maksti talle töötasu üks kord kuus järgneva kuu
  7. kuupäeval. Kaebajale maksti
  8. a detsembris välja nii
  9. a novembri töötasu (06.12.2019) kui ka lõpparve (23.12.2019). ETK pidanuks arvestama, et kaebajale 23.12.2019 laekunud lõpparve sisaldab mh hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest. ETK veebilehel toodud selgituse kohaselt võib isik taotleda töövõimetoetuse ümberarvutamist juhul, kui talle makstakse korraga välja puhkuse- ja töötasu. Kaebaja esitas vastustajale tõendid, mille kohaselt sisaldas lõpparve mh hüvitist 9 puhkepäeva eest, kuid ETK sellega ei arvestanud.
  10. Eesti Töötukassa palus 15.07.2020 vastuses jätta kaebus rahuldamata. ETK-le laekusid MTA-lt andmed kaebaja sissetulekute kohta, millest nähtuvalt sai kaebaja
  11. a detsembris palgatulu 1741,88 eurot. Kuna kaebaja töösuhe lõppes 23.12.2019, siis pidi tööandja TLS § 84 lg 1 kohaselt maksma lõpparve välja 23.12.2019 ja see pidi TLS § 71 kohaselt sisaldama mh hüvitist kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse eest. Tööandja maksiski kaebajale kõik tasud välja 23.12.
  12. Kuna lõpparve tuli maksta välja
  13. a detsembris, siis tuleb seda käsitada
  14. a detsembri sissetulekuna ja töövõimetoetuse ümberarvutamiseks TVTS § 13 lg 31 järgi puudub alus (st tööandja on väljamaksed õigesti deklareerinud
  15. a detsembris). Lõpparve on ühekordne tasu, mis tuleb maksta välja töölepingu lõppemise päeval ja deklareerida töölepingu lõppemise kuul, mistõttu ei ole seda võimalik jagada ja arvestada mõne teise kuu sissetulekute hulka (sh kaebaja viidatud hüvitist kasutamata jäänud 9 kalendripäeva puhkuse eest). Kaebaja töövõimetoetust on
  16. a jaanuaris vähendatud õiguspäraselt. Vaidlusaluse töövõimetoetuse ümberarvestamiseks ei anna alust kaebaja esitatud kokkulepped täiendavate tööülesannete täitmise kohta
  17. a novembris ja detsembris ning täiendava tasu maksmise kohta (2 × 120 eurot), mis makstakse välja koos töötasuga. Lisaülesannete täitmise eest makstud tasu on kaebaja palgatulu, mis maksti talle välja töölepingus ettenähtud ajal ja deklareeriti korrektselt, mistõttu ei ole neid võimalik arvestada mõne teise kuu sissetulekuks.
  18. Tallinna Halduskohus rahuldas 08.01.2021 otsusega X kaebuse ning tühistas ETK 10.02.2020 teatise, 05.03.2020 otsuse ja 23.04.2020 vaideotsuse, jättes menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Töövõimetoetuse vähendamine (ümberarvestamine) tuleks vormistada haldusaktina. Vastustaja selgitas, et töövõimetoetuse vähendamise kohta eraldi haldusakti ei tehtud ja sellest kaebajat eraldi ei teavitatud, sest töövõimetoetuse vähendamise tingimused on välja toodud 15.02.2018 töövõimetoetuse määramise otsuses, mis on kaebajale teatavaks tehtud.
  19. a jaanuari toetuse suuruse arvestus teostati 02.02.2020 seisuga ning raamatupidamislik arvestus 05.02.
  20. Kaebaja on selgitanud, et läks 10.02.2020 töötukassasse, kus klienditeenindaja printis talle teatisena pealkirjastatud dokumendi. Teatises toodud lühikesest selgitusest võib aru saada, et
  21. a jaanuaris on kaebaja töövõimetoetus 0 eurot, sest eelneval kuul oli kaebaja palgatulu 3
(8)3-20-773 1741,88 eurot, ning märgitud on ka toetuse arvestamise arvutuskäik. Kuna töövõimetoetuse ümberarvestamine mõjutab vahetult kaebaja õigust saada temale määratud töövõimetoetust, siis peab otsuse adressaadil olema võimalik esiteks mõista sellise otsustuse sisu ja teiseks ka otsust vaidlustada. Haldusakti vorminõuete mittejärgimine ei välista otsustuse regulatiivset iseloomu. Asjaolust, et töövõimetoetuse ümberarvestamise alused tulenevad TVTS-st, ei saa järeldada, et ETK ei peaks töövõimetoetuse ümberarvestamise kohta andma haldusakti (vt ka Riigikohtu 17.05.2017 määrus nr 3-3-1-88-16, p 11). Sellest ei piisa, et töövõimetoetuse määramise otsuses tuuakse üldsõnalised selgitused töövõimetoetuse vähendamise kohta. MTA-lt laekunud andmetest kaebaja
  1. a detsembri sissetulekute kohta nähtus, et kaebaja palgatulu oli kokku 1741,88 eurot. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud summa koosnes
  2. a novembri töötasust (06.12.2019 makse) ja lõpparvest (23.12.2019 makse). Töötukassaga ei saa nõustuda, et TVTS § 13 lg 31 ei ole praegusel juhul kohaldatav. Vastustaja on selgitanud, et kui tegemist ei ole puhkusetasu või haigushüvitisega, siis reguleerib viidatud säte olukorda, kus väljamakse on väljamakse tegija süül tehtud seaduses sätestatust erineval ajal, kuid praegusel juhul sellist olukorda ei esinenud. TVTS § 13 lg 31 sõnastus ega asjaomase seaduse eelnõu (641 SE) seletuskiri töötukassa tõlgendust siiski ei toeta. Sätte sõnastus „või temast olenemata põhjusel muutunud tasu või hüvitise väljamaksmise aja tõttu“ võimaldab võtta arvesse ka muid olukordi kui puhkusetasu või haigushüvitise saamine või väljamakse tegemine varasemast erineval ajal väljamakse tegija süü tõttu. Sellist lähenemist toetab ka eelnõu seletuskirjas toodu. Töötukassa veebilehel toodud selgitustes ei ole samuti viidatud väljamakse tegemise erinevale ajale seoses väljamakse tegija süüga, vaid need käsitlevad puhkusetasu ja haigushüvitise maksmisega seonduvat, mis võivad samuti olla välja makstud seaduses ettenähtud ajal, nagu praegusel juhul kaebaja lõpparve. Puudub põhjendus, miks ei saaks samast põhimõttest lähtuda ka lõpparve maksmise puhul. Arvestada tuleb ka seda, et kui kaebaja tööleping oleks lõpetatud mõni päev hiljem ja lõpparve oleks välja makstud näiteks 01.01.2020, siis ei oleks kaebaja töövõimetoetust vähendatud, kuigi kaebaja sissetuleku suurus asjaomaste kalendrikuude (
  3. a detsember ja
  4. a jaanuar) lõikes oleks jäänud kokkuvõttes samaks (mõningane erinevus tuleks üksnes kasutamata puhkuse eest makstava hüvitise suuruses). Seega ei saa kaebaja töövõimetoetuse vähendamine olla õige ka sel põhjusel.
  5. X esitas 22.01.2021 apellatsioonkaebuse, milles soovis täiendada oma kaebust intressinõudega ning mõista vastustajalt tema kasuks välja töövõimetoetuse maksmisega viivitamise eest intress 8% aastas ja täiendav intress 0,022% iga tähtaja ületanud kuu eest. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.02.2021 määrusega rahuldamata X taotlus kaebuse täiendamiseks viivisenõudega ning tagastas tema apellatsioonkaebuse

§ 187lg 3 p 6 alusel läbivaatamatult.

Ringkonnakohtu määrus jõustus Riigikohtu 08.04.2021 määrusega, millega võeti vastu X määruskaebusest loobumise avaldus ja lõpetati määruskaebuse menetlus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 10. Eesti Töötukassa palub 08.02.2021 apellatsioonkaebuses (täiendatud 11.11.2021) tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata. Halduskohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi (TVTS § 13 lg 31). Olukorras, kus tööandja on isikule õiguspäraselt maksnud välja lõpparve seoses töölepingu lõpetamisega, ei saa lõpparves kajastuvat töötasu ja hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest TVTS § 13 lg 31 alusel lugeda saaduks mõnel teisel kuul. TVTS § 13 lg 31 ei ole praegusel juhul kohaldatav. TVTS eelnõu (678 SE) seletuskirja järgi on seaduse eesmärk toetada vähenenud töövõimega inimesi, kes ei suuda tagada endale toetuse kuule eelnenud kuul seadusega sätestatud piiris sissetulekut. Kui toetuse saaja suudab tagada endale toetuse kuule eelnenud kuul sissetuleku, mis ületab 90-kordset päevamäära, tuleb toetuse summat TVTS § 13 lg 3 kohaselt vähendada. 4

(8)3-20-773 Töövõimetoetuse TVTS § 13 lg 31 alusel ümberarvutamise eelduseks on perioodiliste kuutasude (nt töötasu) või nende asendustasude (nt puhkusetasu, ajutise töövõimetuse hüvitis) väljamaksmine kokkulepitust / tavapärasest erineval ajal, kui väljamaksmise aega on muudetud töövõimetoetuse saajast mitteolenevatel põhjustel. TVTS § 13 lg 31 reguleerib erandlikke olukordi ja võimaldab ettenähtust erineval ajal makstud tasu või hüvitise lugeda saaduks kuul, millal maksja oleks tegelikult pidanud selle välja maksma. Praegusel juhul on lõpparve makstud välja korrektselt ja ümberarvestuse aluseks ei saa olla tasud, mis on makstud välja õigel ajal. Ümberarvestus tehakse isiku enda või tema tööandja esitatud tõendite alusel (st peab olema tõendatud, et tasu või hüvitis maksti välja erineval kuul, võrreldes sellega, kui töötaja oleks saanud sama perioodi eest töötasu). Lõpparve või mõne selle osa ülekandmine teise kuusse toimuks praegusel juhul ilma alusdokumentideta, sest puuduvad tõendid, et tööandja oleks pidanud tasu välja maksma mingil muul ajal. TVTS § 13 lg 31 sõnastus viitab selgelt, et tegemist peab olema olukorraga, mis ei sõltunud töövõimetoetuse saajast endast, vaid oli põhjustatud tööandja ühepoolsest tegevusest. Sellele viitab üheselt ka halduskohtu poolt välja toodud eelnõu (641 SE) seletuskiri. Kui töösuhe lõpetatakse poolte kokkuleppel ja tööandja maksab lõpparve välja seaduses sätestatud ajal, ei ole tegemist isikust olenemata põhjusega. Halduskohtu otsuse p-s 16 esitatud näide, et töövõimetoetust ei oleks vähendatud, kui lõpparve oleks 23.12.2019 asemel makstud välja 01.01.2020, ei ole asjakohane, sest töövõimetoetuse vähendamist ei saa rajada oletustele, vaid reaalsetele faktilistele asjaoludele, millest vastustaja ka lähtus. Lõpparve on ühekordne tasu, mis tuleb maksta välja töölepingu lõppemise päeval ja deklareerida töölepingu lõppemise kuul, ning seda ei ole võimalik jagada ega kanda üle mõne teise kuu sissetuleku hulka (nt
  1. a jaanuari, mil kaebajal kehtivat töösuhet enam polnud). Asjas ei ole esitatud ainsatki tõendit, et tööandja oleks lõpparve maksmisel eksinud. Isegi kui kaebajale oleks lõpparve makstud välja
  2. a jaanuaris, kuigi tööleping lõpetati 23.12.2019, tulnuks välja makstud summa TVTS § 13 lg 31 alusel arvestada
  3. a detsembri sissetuleku hulka. Kuigi vastustaja ei ole töövõimetoetuse vähendamist (ümberarvestamist) vormistanud haldusaktina, vaid teatisena, ei ole see takistanud kaebajal oma kaebeõiguse teostamist ning sisuliste vastuväidete esitamist. Kaebaja viide töövõimetoetuse maksmise lõpetamise alustele ei ole asjakohane, sest vastustaja ei ole lõpetanud temale töövõimetoetuse maksmist, vaid tal on jätkuvalt õigus töövõimetoetust saada. Töötukassa vähendas üksnes kaebaja
  4. a jaanuari töövõimetoetuse suurust, seega ei tehtud talle
  5. a veebruaris ka väljamakset (st
  6. a jaanuari töövõimetoetuse arvutamisel tuli võtta aluseks
  7. a detsembri sissetulekud ja toetus kuulus väljamaksmisele
  8. a veebruaris). Viide kehtivate päevamäärade alusel arvutatud sissetuleku piirmäärale (1879,15 eurot) ei ole asjakohane, sest
  9. a jaanuaris oli päevamäär osalise töövõime korral 7,8603 eurot ja 90-kordne päevamäär 1241,10 eurot. Sissetuleku suurus, millest alates kujunes
  10. a jaanuari toetuse arvutamisel toetuse suuruseks 0 eurot, oli osalise töövõime 31 kalendripäeva toetuse korral 1728,44 eurot. TVTS § 13 lg 5 kohaselt lähtutakse üldjuhul MTA andmetest brutotasu kohta ning erandina võib TVTS § 13 lg 31 alusel võtta arvesse ka isiku enda või tema tööandja esitatud tõendeid, mille alusel tõstetakse tasud või hüvitised ümber konkreetsetesse töötamise, haigestumise või puhkamise kuudesse. Ümberarvestamisele ei kuulu tasud, mis on makstud välja õigeaegselt. Kaebaja esitatud lõpparvel on eraldi toodud välja põhipalk (560 eurot), asendustasu (120 eurot) ja puhkusekompensatsioon (209,88 eurot). Kaebaja arvutuskäik lähtub valedest päevamääradest ja sissetulekust on ebaõigesti jäetud välja hüvitis kasutamata puhkuse eest.
  11. X palub 05.04.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Töötukassa veebilehel on kirjas, et töövõimetoetuse maksmine lõpetatakse, kui osalise töövõimega töövõimetoetuse saaja ei täida aktiivsusnõudeid. Kaebaja puhul seda alust 5
(8)3-20-773 ei esinenud, sest ta registreeris ennast töötuna 24.12.2019, mistõttu ei saanud temale makstava toetuse suurust vähendada. Samuti nähtub töötukassa veebilehelt, et osalise töövõime korral töövõimetoetust selle kuu eest ei maksta, kui isiku eelneva kuu sissetulek ületab 1879,15 eurot. Kaebajale ei makstud
  1. a veebruaris toetust üldse,
  2. a jaanuaris laekus talle töövõimetoetus 243,67 eurot ja
  3. a detsembris töövõimetoetus 235,81 eurot. Töötukassa ei peaks kasutama oma arvutuste jaoks MTA andmeid, sest MTA esitab üksnes viimase kuu brutosissetuleku, kuid ei suuda seda summat osadeks jaotada. Lähtuda oleks tulnud tööandja esitatud andmetest ja võtta arvesse hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest. Kaebajale oleks tulnud maksta
  4. a jaanuaris töövõimetoetust täies mahus (267,35 eurot) või summas 182,20 eurot (st vähendades
  5. a detsembri sissetulekut arvestades toetust 85,15 euro võrra). Vastustaja apellatsioonkaebuses toodud näited ei ole asjakohased ja tuleks jätta tähelepanuta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I Tõendite juurdevõtmise taotlused
  6. Kaebaja on lisanud 05.04.2021 vastusele enda poolt digitaalselt allkirjastatuna järgmised dokumendid: 1) 2) 3) 4) 5) pangakonto 05.12.2019 ja 03.01.2020 väljavõtted, millest nähtuvalt on Eesti Töötukassa maksnud kaebajale töövõimetoetust vastavalt 235,81 eurot ja 243,67 eurot; MTA 11.01.2021 maksuandmete tõendi nr 8-8/18069, mille kohaselt oli kaebaja
  7. a detsembri töötasu brutosumma 1741,88 eurot; Y 25.02.2021 õiend, millest nähtub 23.12.2019 välja makstud lõpparve koosseis; MTA 12.01.2021 tõend nr 8-8/001105 tehtud väljamaksete ja maksustatava tulu kohta, mille kohaselt oli kaebaja 01.12.2019–31.12.2019 brutotulu 1741,88 eurot ning töötasu pärast maksude ja maksete kinnipidamise 1411 eurot; Eesti Töötukassa 08.02.2021 apellatsioonkaebus koos kõigi eelnevalt loetletud lisadega.
  8. Ringkonnakohus jätab kaebaja 05.04.2021 vastuse lisad 1, 3 ja 5

§ 62

lg 2 alusel haldusasja materjalide juurde võtmata, sest need dokumendid on toimikus juba olemas. Kaebaja esitas pangakonto väljavõtted koos 25.04.2020 kaebusega ning tööandja õiendi lõpparve hulgas välja makstud tasude ja hüvitiste kohta koos 28.02.2021 määruskaebusega. Eesti Töötukassa apellatsioonkaebus on vastusele lisatud ilmselt ekslikult. Kuigi MTA 11.01.2021 ja 12.01.2021 tõendites kajastuv teave kaebaja

  1. a detsembri sissetulekute kohta nähtub ka teistest asjas olevatest tõenditest, on need siiski asjakohased ja ringkonnakohus võtab need asja materjalide juurde.
  2. Eesti Töötukassa on lisanud 11.11.2021 täiendavale seisukohale makseteatised, millest nähtuvad X-le
  3. a novembri ja detsembri eest makstud töövõimetoetuste summad, mille maksmise aluseks olid kaebaja sissetulekud vastavalt
  4. a oktoobris ja novembris ning mis maksti kaebajale välja vastavalt 05.12.2019 ja 03.01.
  5. Täiendavad tõendid on esitatud eesmärgiga selgitada, kuidas kujunes kaebajale makstud summade suurus. Kuna makseteatised aitavad selgitada vaidluse all olevaid asjaolusid, siis võtab ringkonnakohus need

§ 62lg 2 alusel haldusasja materjalide juurde.

II Apellatsioonkaebuse lahendamine 15. Vaidluse põhiküsimuseks on see, kas olukorras, kus töövõimetoetuse saajale on makstud töövõimetoetuse maksmise kuule eelnenud kalendrikuul välja nii eelmise kuu töötasu kui ka 6

(8)3-20-773 lõpparve, millest tingituna ületab isiku sissetulek 90-kordset kehtivat päevamäära, tuleb toetuse suurus TVTS § 13 lg 3 alusel ümber arvutada (st toetust vähendada) või saab töölepingu lõpetamisel tasutud summa (või osa sellest) lugeda TVTS § 13 lg 31 alusel saaduks mõnel teisel kalendrikuul. Vaidluse all on see, kas töötukassa vähendas kaebajale
  1. a jaanuari eest makstavat töövõimetoetust õiguspäraselt 0 euroni. Puudub vaidlus, et kaebaja TVTS § 13 lg 5 kohane brutosissetulek
  2. a detsembris oli 1741,88 eurot ning sellest 852 eurot moodustas 06.12.2019 makstud
  3. a novembri töötasu ja 889,88 eurot moodustas 23.12.2019 makstud lõpparve. Vaidlust ei ole tegelikult ka selle üle, et kõik viidatud summad on makstud välja õigel ajal (st kaebaja töölepingu p 4.3 kohaselt tuli töötasu maksta üks kord kuus järgneva kuu
  4. kuupäeval ja lõpparve tuli TLS § 84 lg 1 järgi maksta välja viimasel tööpäeval). Halduskohus leidis, et TVTS § 13 lg 31 on kohaldatav ka praeguse juhtumi asjaoludele ja selline tõlgendus tagab õiglasema tulemuse. Vastustaja sellega ei nõustu, pidades määravaks, et tööandja maksis nii 06.12.2019 kui ka 23.12.2019 tasud kaebajale välja õigel ajal, mistõttu tuleb need arvestada sama kalendrikuu sissetuleku hulka.
  5. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus tõlgendanud TVTS § 13 lg-t 31 ekslikult. See säte võimaldab saadud sissetuleku n-ö õigesse kalendrikuusse ümbertõstmist kahel juhul: 1) puhkusetasu, tööandja makstav haigushüvitis või ajutise töövõimetuse hüvitis on makstud (sõltumata põhjusest) välja mõnel puhkusel olemisele või haigestumise tõttu töölt eemal viibimisele eelneval või järgneval kalendrikuul; 2) tasu või hüvitis (sh töötasu jm) on töövõimetoetuse saajast olenemata põhjusel makstud välja ettenähtust (nt seaduses või töölepingus) erineval või lihtsalt senisest erineval ajal.
  6. TVTS § 13 lg 31 teine alternatiiv võimaldab Eesti Töötukassal seega lugeda sissetuleku (osaliselt) saaduks selle väljamaksmisest erineval kalendrikuul tingimusel, et töövõimetoetuse saaja tõendab, et tavapärastel asjaoludel oleks tasu või hüvitis makstud või see oleks tulnud maksta välja mingil teisel kalendrikuul kui see konkreetsel juhul tegelikult välja maksti. Selline olukord võib esineda nii väljamakse tegija süül (nt viivitus) kui ka iseenesest õiguspäraste muudatuste tõttu (nt tööandja otsustab töötajatele hakata edaspidi maksma töötasu mitte töötamise kuule järgneva kuu alguses, vaid töötamise kuu lõpus, sellisel juhul makstakse n-ö üleminekukuul töötajale töötasu formaalselt kaks korda). Nagu märgitud, kaebaja puhul mingit sellist erandlikku olukorda ei esinenud, sest 06.12.2019 ja 23.12.2019 väljamaksed on tööandja teinud õigel ajal ning väljamaksete tegemise aega ei olnud varasemaga võrreldes muudetud. Samuti ei oma tähtsust, et lõpparve koosseisus maksti kaebajale muu hulgas hüvitist kasutamata jäänud 9 puhkusepäeva eest (209,88 eurot), sest seda ei saa siduda ühegi konkreetse puhkusel oleku perioodiga. Seetõttu ei ole TVTS § 13 lg 31 praeguses asjas kohaldatav.
  7. Eeltoodust lahknevat järeldust ei saa teha ka asjaomaste eelnõude seletuskirjadest. TVTS § 13 lg 31 kehtiva redaktsiooni (mis hõlmab ka varasema TVTS § 13 lg 32) kohta on selgitatud, et eesmärgiks on olnud tagada isikute võrdne kohtlemine ja vältida töövõimetoetuse ebaõiglast vähendamist (vt Riigikogu XIII koosseisu 641 SE seletuskiri, lk 18–19). Seletuskirjast ei saa siiski järeldada, et sellega oleks soovitud hõlmata muu hulgas olukord, kus isikule makstakse ühes kalendrikuul välja nii eelmise kuu töötasu kui ka lõpparve, olenemata sellest, et lõpparve hõlmab osaliselt samal kuul teenitud töötasu, mis oleks tavapäraselt (st kui töölepingut ei oleks lõpetatud) makstud välja järgmise kuu alguses. Teistsugust lähenemist ei toeta ka TVTS § 13 lg-te 31 ja 32 algredaktsiooni kohta avaldatud selgitused (vt Riigikogu XIII koosseisu 468 SE teise lugemise seletuskiri, muudatusettepanek nr 4, lk 3) ega eelnõu menetluskäik.
  8. Töötukassa on põhjendatult rõhutanud, et halduskohtu kirjeldatud näide, milline olnuks kaebaja olukord siis, kui tema tööleping oleks lõpetatud mõni päev hiljem ja lõpparve makstud välja 01.01.2020, ei ole asjakohane. Esiteks ei ole halduskohus täpsustanud, kas ajamääratlus 7
(8)3-20-773 „mõni päev hiljem“ oleks jäänud veel
  1. a detsembrisse või viitab töölepingu lõpetamisele 01.01.
  2. Kui eeldada, et halduskohus pidas silmas olukorda, kus tööleping küll lõpetati
  3. a detsembris, ent lõpparve maksti välja alles
  4. a jaanuaris, siis on vastustaja õigesti märkinud, et tööandja õigusvastast viivitust arvestades tuleks lõpparve TVTS § 13 lg 31 alusel ikkagi lugeda
  5. a detsembri sissetuleku hulka ja kaebaja olukord ei oleks praegusest kuidagi erinev. Isegi kui selline ümbertõstmine toimuks üksnes kaebaja taotluse alusel, ei saa tööandjalt siiski eeldada õigusvastast käitumist. Kui halduskohus pidas siiski silmas olukorda, kus kaebaja tööleping oleks lõpetatud 01.01.2020, siis oleks tegemist praeguse vaidlusega võrreldes täiesti teistsuguste asjaoludega, sest lõpparve tulnukski sel juhul seaduse järgi maksta välja
  6. a jaanuaris. Ringkonnakohtu hinnangul on töötukassa lisaks põhjendatult viidanud, et kaebaja tööleping lõpetati TLS § 79 alusel poolte kokkuleppel 23.12.2019, mistõttu olnuks kaebajal endal võimalik vältida
  7. a jaanuari töövõimetoetuse vähendamist, leppides nt tööandjaga kokku töölepingu lõpetamise 01.01.
  9. Kaebaja viited töövõimetoetuse maksmise lõpetamisele ei ole asjakohased, sest kaebajale ETK 15.02.2018 otsusega nr TVT/18/009116 määratud töövõimetoetuse maksmist ei lõpetatud, vaid Eesti Töötukassa üksnes vähendas kaebaja
  10. a jaanuari töövõimetoetuse suurust, kuna kaebaja sissetulek
  11. a detsembris ületas TVTS § 13 lg-s 3 sätestatud määra. III Kokkuvõte ja menetluskulud
  12. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus Eesti Töötukassa apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 08.01.2021 otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab X kaebuse rahuldamata. 22.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (

§ 109

lg 4).

§ 109

lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. X on kaebuse esitamisel olnud riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2 alusel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest ja ETK tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kumbki menetlusosaline ei ole esitanud kohtutele andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna ringkonnakohtu otsusega jääb X kaebus rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Kuna ringkonnakohus rahuldab ETK apellatsioonkaebuse, tuleb kaebajalt mõista vastustaja kasuks välja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu katteks 15 eurot. Riigilõiv kui menetluskulu on alati

§ 109

lg 6 tähenduses vajalik ja põhjendatud ning selle kaaebajalt vastustaja kasuks väljamõistmist ei välista ka asjaolu, et kaebaja ise oli kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud (vt ka

§ 118lg 1).

Muus osas jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda.

23. Kuna otsus kajastab andmeid kaebajale makstud toetuste kohta, tuleb otsuse avaldamisel kaebaja nimi ja isikukood asendada tähemärgiga (

§ 175lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.