Obsah (7)

§ 337§ 175§ 238§ 66§ 342§ 237§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. september 2021, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-20-9571 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika

§ 337lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu 30.

aprilli 2021 otsus muutmata ning Viljar Tilga kaitsja advokaat Merike Allikmäe apellatsioon rahuldamata.

§ 175

lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt advokaadibüroo Küünemäe ja Partnerid kasuks 129,60 eurot, sh käibemaks 21,60 eurot, advokaat Merike Allikmäe poolt Viljar Tilgale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Mõista Viljar Tilgalt apellatsioonimenetluse kulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 129,60 eurot. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. 1 Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Viljar Tilka süüdistatakse selles, et tema

1. juunil 2020 kell 18.08 Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Tammiku külas XXX talu territooriumil tungis kallale avatud akna kaudu sõiduautos istuvale M.K. ile - haaras tugevalt kinni M.K. i kõrist, pigistas ja raputas, tekitades M.K. ile füüsilist valu ja kaela punetuse ning ründe käigus purunes M.K. il kaelas olnud kaelakett, kahjuga 18 eurot; Samuti selles, et tema
2. märtsil 2021 kella 20.00 paiku Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Tammiku külas XXX talu territooriumil, väljas hoovi peal, lõi ühe korra rusikaga J.K. ut näo piirkonda. Löögi tagajärjel kukkus J.K. selili pori sisse maha. Oma tegevusega tekitas V. Tilk kannatanule J.K. ule füüsilist valu ja tervisekahjustusi – alahuulel ca 5 mm põrutushaava ning alahuulel sees ca 7-8 mm sügava põrutushaava ning alalõuanikastuse ja -venituse. Lisaks sai kukkumisel maapinnale põrutada kannatanu selg, parem ranne ja vasak õlaliiges. Kogumis tekitas V. Tilk kannatanu J.K. ule lühiajalise tervisekahjustuse. Seega pani V. Tilk süüdistuse kohaselt toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud korduvalt ehk KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus
3. aprilli 2021 otsusega mõistis Tartu Maakohus V. Tilga süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja karistas teda 1 aastase ja 6 kuulise vangistusega.

§ 238lg 2 alusel vähendas kohus V.

Tilgale mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, s.o 6 kuu vangistuse võrra ning mõistis V. Tilgale ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel määras kohus, et V. Tilgale mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui V. Tilk ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS §-s 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 1 alusel kohustati V. Tilka hüvitama kuriteoga tekitatud kahju kannatanutele M.K. ile ja J.K. ule 3 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kahju hüvitamist tõendavad dokumendid tuleb esitada kriminaalhooldajale. KarS § 75 lg 2 p 8 alusel kohustati V. Tilka osalema kriminaalhooldusametniku poolt valitud sotsiaalprogrammis, mille eesmärgiks on süüdistuses nimetatud või nendega sama liiki süütegude edasine ära hoidmine. Sotsiaalprogramm peab käsitlema eelkõige emotsioonide juhtimist. Kohus asus seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud teod on aset leidnud ja need on toime pannud V. Tilk. 2 Kohus leidis, et asjas ei ole pooltel vaidlust selles, et

1. juunil 2020 kella 18.08 paiku Põltsamaa vallas Tammiku külas XXX talu territooriumil V. Tilk ründas M.K. it. V. Tilk kinnitab oma ütlustes, et ta võttis kannatanul „kratist kinni“ ja kahetseb tehtut. V. Tilk on seda kinnitanud nii oma kohtueelses menetluses antud ütlustes kui kohtus viimases sõnas. Samasisuline kinnitus kuuldub politseipatrulli vormikaamera videost, mis salvestati vahetult pärast sündmust. Lisaks sellele kinnitavad ründamist nii kannatanu M.K. kui ka tunnistajad H.L. g ja K-T.A. . Küll ei nõustu V. Tilk süüdistuse teokirjeldusega osas, mis puudutab kannatanul kõrist kinni haaramist. Kannatanu M.K. on ütlustes väitnud, et V. Tilk haaras tema kõrist tugevalt kinni, pigistas korraks, raputas ja lasi seejärel lahti. Kannatanu on seda öelnud oma ülekuulamise käigus ja korduvalt politseipatrullile vahetult pärast sündmust ning see nähtub vormikaamera salvestiselt. Maakohus leidis, et puuduvad alused kahelda M.K. i taoliste ütluste usaldusväärsuses. Kaudselt kinnitavad kannatanu sõnu ka tunnistajad. Tunnistaja K-T.A. , kes nägi kogu sündmust pealt, selgitab, et V. Tilk võttis M.K. ist kinni kuskilt rinna piirkonnast kaela alt, aga ta täpsemalt ei näinud. Tunnistaja H.L. g, kes samuti nägi seda sündmust vahetult pealt, nägi V. Tilka M.K. it haaramas särgist rinna piirkonnast. Politseiametnik A.G. , kes käis sündmuskohal vahetult pärast konflikti toimumist, mäletab, et V. Tilga tunnistuse kohaselt võttis ta M.K. ist kinni just kaela piirkonnast. V. Tilk ise oli alkoholi tarbinud. Kuivõrd sündmus toimus väga kiiresti, siis ei pruukinud V. Tilk kohtu arvates ise täpselt mäletadagi, kust ta kannatanust täpselt kinni haaras ja mida tegi. Ta oli ärritunud ja vihane. Võttes lisaks meeleseisundile arvesse ka alkoholijoovet, ei saa pidada usaldusväärseks seda, mida V. Tilk ise sellest olukorrast mäletab. Nimetatut arvestades luges kohus usutavaks kannatanu öeldu. V. Tilga kaitsja leidis maakohtus, et isegi kui V. Tilk oma tegevusega M.K. ile valu põhjustas, oli see sedavõrd vähese intensiivsusega, et ei täida kuriteokoosseisu. Vastuseks kaitsja esitatud väitele märkis maakohus järgmist. M.K. on valu tundmist kinnitanud kannatanuna ülekuulamisel politseis, kuid ta ei ole selgitanud, kui suurt valu ta tundis. Kohus leidis, et M.K. tundis valu ja tegemist ei olnud lihtsalt pigistamisega ja seda põhjusel, et M.K. i kaelas olnud hõbekett purunes. Kohtu arvates võib vaielda selle üle, kui palju jõudu on tarvis kaelaketi katki tegemiseks kasutada, kuid keti purunemise fakt iseenesest viitab mingisuguse jõu rakendamisele. Põhjusena, miks kohus peab valu tekitamist usutavaks, tõi kohus välja nn kolmanda objektiivse isiku hinnangu sündmusele. Kriminaalasjas oli taoliseks kõrvalseisjaks H.L. g. Kuigi H.L. g oma ülekuulamise käigus politseis väitis tagasihoidlikult, et kannatanu võis mingil määral V. Tilga ründest haiget saada, siis kannatanu sõiduauto pardakaamera video nimega „rünne 2“ kirjeldab olukorda ilmekamalt. 3 Kohus leidis, et sellest nähtuvalt ründab V. Tilk kannatanut sellise intensiivsusega, et H.L. ul on piinlik ja ta kõnnib minema. Kohtu arvates sai H.L. g aru, et see, mida V. Tilk tegi, on vale ja ta ei tahtnud enam selles olukorras olla. Kohus leidis, et V. Tilga rünne M.K. i suhtes oli intensiivne ja põhjustas talle valu. Kohus asus seisukohale, et
2. märtsi 2021 sündmuse osas ei ole vaidlust selles, et sündmus toimus süüdistuses märgitud ajal Tammiku külas XXX talu territooriumil. Kohtu arvates lahknevad muudes asjaoludes menetluspoolte seisukohad kardinaalselt. Kannatanu J.K. väidab, et V. Tilk lõi teda ühel korral rusikaga näkku ja ta kukkus selle tagajärjel selili maha. V. Tilk eitab löömist ja tema elukaaslane Monika A. väidab, et J.K. kukkus ise libedaga pikali. Kohus ei näinud mitte mingisugust põhjust kannatanu versiooni mitte uskuda. Pole ühtegi viidet arvamaks, et kannatanu tekitas endale vigastused ise ja valetas V. Tilga kohta kättemaksuks. Kohtu arvates kinnitab ekspertarvamus üheselt, et J.K. ul olevad vigastused – põrutushaavad alahuulel ning alalõuanikastus ja -venitus on tekitatud vägivallaga, võimalik, et löögist tömbi esemega, näiteks rusikaga suu piirkonda. Samas ekspert välistab selle, et need vigastused saanuksid tekkida libisemisel või kukkumisel seljale. Kuigi V. Tilga kaitsja on ekspertiisiaktis toodud seisukohad kahtluse alla seadnud, siis kohtul nende õigsuses kahtlust ei olnud. Kohus leidis, et on igati loogiline ja mõistlik, kui ekspert, olles enda arvamuses täiesti kindel, selle ka välja ütleb. Eksperdil ei ole põhjust esitada umbmääraseid selgitusi või analüüsida alternatiivseid variante, kui ta on ühes versioonis kindel. Seetõttu jättis kohus kaitsja kahtlused kõrvale ning aktsepteeris ekspertiisiakti ja selles toodud järeldusi. Tuvastamaks, kes J.K. ut lõi, võttis maakohus aluseks kannatanu usaldusväärsed ütlused ja tuvastas, et seda tegi V. Tilk. Kohtu jaoks kinnitasid annatanu ütlusi
3. märtsi 2021 õhtul salvestatud vormikaamera videosalvestised – nii salvestis mis on tehtud kannatanuga vestluse käigus kui ka salvestis, mis on tehtud M.A. i ja V. Tilgaga vesteldes. Videolt, mis on tehtud kannatanuga, nähtus kohtu jaoks ennekõike asjaolu, et kannatanu selgitusi sündmuse kohta saab usaldada. Kannatanu on üldjoontes rahulik, samas kohati mõistetavalt emotsionaalne, oskab sündmusi selgitada sarnaselt nii politseinikele kui ka kiirabibrigaadile, ta ei näi liialdavat. Kokkuvõttes ei nähtu videolt midagi sellist, mis paneks kohut kahtlema kannatanu sõnades. Sündmusele järgnenud õhtul XXX talu hoovil üles võetud videos kirjeldavad M.A. ja V. Tilk toimunut – J.K. kukkus ise. Kohtu jaoks ei olnud asja kontekstis niivõrd oluline see, mida nad rääkisid, vaid see, kuidas nad seda tegid. Kohtu arvates on eriti kõnekas koht (salvestisel 1:52), kui politseiametnik küsib V. Tilgalt, miks politsei teab, et V. Tilk olevat härrasmeest löönud. V. Tilk vastab sellele, et tema ei ole kedagi näpuotsagagi puutunud. Mõni hetk hiljem küsib V. Tilk ise, et „oota, seda vanameest lüüa vä?“. Seega teadis V. Tilk väga hästi, miks politseipatrull tema poole pöördus ning tegemist oli just „vanamehega“ ja ta peaks kindlasti just selle „vanamehe“ löömist eitama. Samas ei ole see eitus, mida ta politseipatrullile annab ning mis on nähtav videosalvestisest, usutav. 4 Kohus leidis, et kannatanu ütlusi kinnitavad ka teised tõendid. Vahetult pärast sündmust rääkis kannatanu juhtunust oma tütrele, kes tegi isast ka pilte. Tütre A.S. a ütlused on haakuvad kannatanu ütlustega, piltide tegemise aeg kattub sündmuse ajaga ning kokkuvõttes saab tunnistaja ütlusi

§ 66lg 21 p 2 tulenevalt arvestada.

Ka Häirekeskusele helistades on kannatanu oma ütlustes järjekindel ja räägib juhtunust samamoodi. Kohus asus seisukohale, et M.A. i ja V. Tilga ütlused osas, mis puudutavad J.K. u libedaga kukkumist ja endale ise vigastuste tekitamist, tuleb jätta kui ebausaldusväärsed kõrvale ja nendega ei saa arvestada, sest need ei haaku teiste asjas kogutud tõenditega. Kohtu arvates on kukkumise versioon kummutatud ekspertiisiaktiga ja ka videote vaatamise tulemusena vahetult tajutuga – kannatanu on usutav ning M.A. ja V. Tilk mitte. Kohus nõustus prokuröriga, et nii M.A. i kui ka V. Tilga erinevatel aegadel antud selgitustes on ebakõlasid, mis ilmselt tulenevad sellest, et erinevad faktid tuli välja mõelda. Kohus asus seisukohale, et kui inimene selgitab kogetut, siis reeglina selgitab ta seda erinevatel aegadel ka sarnaselt. Kui aga inimene mõtleb ise sündmusi välja, on nende väljamõeldud sündmuse faktide erineval ajal taasesitamine keeruline. Karistuse mõistmisel arvestas kohus KarS § 56 lg 1 toodud asjaolusid. Kohus kaalutles esmalt selle üle, kas karistuse eesmärke on võimalik saavutada rahalise karistusega. Maksu- ja Tolliametil puuduvad andmed V. Tilga

1. tulude kohta. Ka kohtuistungil ei selgunud, millest täpselt V. Tilk elatub, sest ta on enda sõnul raske liikumispuudega elukaaslase abistaja talumajapidamises. Samas ei ole V. Tilk pöördunud sotsiaalteenuste või -abi saamiseks Põltsamaa valla poole. Nimetatust tulenevalt leidis kohus, et ei ole mõistlik rahalise karistuse näol esitada sissenõuet V. Tilga varale, sest ilmselt ei täidaks karistus sellisel juhul oma eesmärke. Karistuse eesmärk on siiski ennekõike suunata inimene tagasi õiguskuulekale teele. Kui aga inimesel ei ole varasid selleks, et rahalist karistust täita, tekivad uued probleemid ja suureneb tõenäosus, et probleeme lahendatakse uute süütegude toimepanemisega. Kohus leidis, et kohane on V Tilka karistada vangistusega. V. Tilga süüd pidas kohus keskmisest väiksemaks. Süüd suurendas kohtu hinnangul asjaolu, et V. Tilk lühikese ajavahemiku vältel (sh kohtumenetluse ajal) kahel korral ründas kolmandaid isikuid, tekitades neile valu, tervisekahjustusi ning varalist kahju. Samas võib kehaline väärkohtlemine seisneda ka tunduvalt raskemates tegudes kui süüdistatavale on ette heidetud. Käesoleval juhul ei saabunud kannatanutele raskeid tagajärgi, mis vähendab V. Tilga süüd. Ehkki V. Tilk ründas füüsilistelt kahel korral inimesi, siis kannatanutele tekkinud vigastused olid kohtu hinnangul kergemat laadi. Ka on süüdistatav varem kriminaalkorras karistamata isik. Selliste isikute puhul on võimalik karistuse eesmärke enamasti saavutada keskmisest madalama karistusmääraga. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud kohtu arvates V. Tilga käitumises puuduvad. Kohus leidis, et ole käesoleval juhul ei ole põhjendatud süüdistatava suhtes karistuse täitmisele pööramine. Karistuse eripreventiivse eesmärgi osas leidis kohus, et uute samalaadsete kuritegude toimepanemise oht V. Tilga poolt on minimaalne – süüdistatava varasem käitumine on olnud õiguskuulekas ning võib eeldada, et kohtumenetluse läbimine avaldab V. Tilga käitumisele 5 teatud distsiplineerivat mõju. Seetõttu tema ühiskonnast eraldamine ja vanglasse paigutamine võib pigem raskendada vabanedes V. Tilga taasühiskonnastumist. Katseaeg võimaldab kohtu hinnangul süüdistatavat ka paremini kontrollida. Kohtu arvates on sellise arrogantse suhtumisega inimeste puhul motivatsioon õiguskuulekaks käitumiseks suurem, kui nad viibivad vabaduses teadmisega, et iga järgmine rikkumine tähendab vanglasse minekut. Otse vanglasse saatmine ei mõjuks samavõrd motiveerivalt ja võib pigem kaasa tuua kättemaksusoovi kannatanutele. Kuna süüdistatava näol ei ole ka tegemist ühiskonna jaoks niivõrd ohtliku inimesega, kes tuleks esimesel võimalusel reaalselt vangistust kandma saata, siis pidas kohus põhjendatuks määrata süüdistatavale katseaeg ja jätta karistus täielikult täitmisele pööramata. Kohus ei pidanud põhjendatuks V. Tilka vabastada karistuse kandmiselt tingimisi KarS § 73 lg 1 alusel, s.o ilma täiendavate kohustuste määramiseta. Asjas leidis tuvastamist, et oma tegudega põhjustas süüdistatav kannatanutele teatavat kahju (nii tervisele kui ka materiaalset kahju). Kahju tekitanud isiku käitumiskontrolli nõuetele mitteallutamine aga saadaks ühiskonnale signaali, et selline käitumine käegakatsutavaid tagajärgi endaga kaasa ei too. Seetõttu pidas kohus süüdistatava edaspidise õiguskuuleka käitumise kinnistamiseks vajalikuks vabastada ta karistuse kandmiselt tingimisi KarS § 74 lg 1 alusel ja allutada teda katseajal KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud käitumiskontrolli nõuetele ning lisaks määrata KarS § 75 lg 2 alusel täiendavad kohustused. APELLATSIOON Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes palub Tartu Maakohtu otsuse V. Tilga süüditunnistamises tühistada ja V. Tilk talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Alternatiivselt palub kaitsja, juhul kui kohus leiab, et
2. juuni 2020 episood on tõendamist leidnud, tühistada Tartu Maakohtu
3. aprilli 2021 otsus V. Tilgale mõistetud karistuse osas ja mõista talle leebem karistus. Kaitsja arvates on maakohus hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks.
4. juuni 2020 kuriteoepisoodis on kaitsja arvates küsimus selles, kas aset leidnud konflikti käigus toimus süüdistatava poolt kannatanule valu põhjustamine süüdistuses kirjeldatud viisil. Kohus uskus M.K. i ütlusi, et ta tundis valu ning põhjendas seda asjaoluga et M.K. i kaelas purunes hõbekett. Kaitsja nõustub, et keti purunemise fakt viitab jõu rakendamisele, kuid on võimalik, et kannatanu ise purustas keti põhjusel, et näidata ründe intensiivsust. Aluse selliseks kahtluseks annab varasema konflikti toimumine kannatanu ja süüdistatava vahel 2020 aasta kevadel.
5. juunil 2020 esitatud süüteo teatest tuleneb, et kui M.K. kohtutäituri kullerina sõitis talu hoovi, ründas V. Tilk teda läbi auto akna, rabas kõrist, käskis õuest lahkuda, oli valmis rusikaga lööma. Ta tundis valu, kael oli punane. Ülekuulamisel ta on juurde lisanud, et V. Tilk haaras teda tugevalt kõrist, pigistas ja raputas. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt laekus häirekeskusesse kannatanult teade selle kohta, et tal võeti kõrist kinni ja tõmmati katki hõbekett. Kahtlustatav oma süüd ei tunnista. Ta ei ole kõrist kinni võtnud, ei ole pigistanud ega raputanud. Väitis, et võttis naise lõua alt rinna kohalt riidest kinni ja lükkas ta istmele. 6 Tunnistajad H.L. g ja K-T.A. , kes seisid auto juhi koha kõrval kinnitasid, et V. Tilk võttis kannatanul käega rinna piirkonnast riidest kinni. Ükski tunnistaja (ka kahtlustatav) ei ole rääkinud kaelaketi purunemisest. K-T.A. i sõnade kohaselt võttis ta riidest kinni ja lasi kohe lahti. Ta ei näinud raputamist ega pigistamist, ta ei usu, et naine haiget sai. Kui ametnik A.G. kell 19.00 kohale saabus näitas kannatanu talle purunenud kaleketti. Ta vaatas kannatanu kaela, kuid ei näinud seal mingit olulist punetust. Riigikohtu praktika kohaselt ei loeta KarS § 121 puhul karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kaitsja hinnangul on tegemist just sellise olukorraga ning materjalide põhjal on võimalik teha järeldusi kinni haaramise intensiivusest ja võimalikust valutekitamisest M.K. ile kõrvaltaataja pilgu läbi. Kaitsja arvates saab järeldada, et
6. juunil 2020 toimus vaid teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamine ning sellega ei ole kaasnenud tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kaitsja arvates on maakohus
7. märtsi 2021 episoodis vääralt hinnanud tõendeid ja osadele tõenditele ei ole otsuse tegemisel tähelepanu pööratud, mistõttu on asjas tähtsust omavate tõendite hindamata jätmine ja teiste tõenditega kõrvutamata jätmine viinud ebaõigete järeldusteni. Kaitsja leiab, et lugedes V. Tilga süü täielikult tõendatuks, on maakohus põhjendamatult jäänud uskuma kannatanu versiooni toimunust Kaitsja arvates ei ole käesoleval juhul V. Tilga ütlused vastuolus kannatanu ega tunnistajate ütlustega. Hoopis kannatanu J.K. on andnud vastuolulisi ütlusi. Leheküljel 38 on kannatanu väitnud, et ta ei tea naabrimehe nime, samal ajal kui lk 10 on ta rääkinud, et 3 aastat tagasi olid neil Viljariga head suhted, probleeme ei esinenud. Samuti on kannatanu esmalt rääkinud, et tuli naabrinaine labidas käes ja oli endast väljas ning ühel hetkel tuli V. Tilk. Teisel ülekuulamisel, lk 9 kannatanu kinnitas, et maja poolt nad tulid, kaugelt oli neid liikumas näha minu poole. Kannatanu sõnul ei tahtnud veritsemine huulest kuidagi seisma jääda. Tunnistaja S.K. jõudis sündmuskohale kell 20:28 ning nägi kannatanu näos kuivanud verd ja alahuulel vigastust. Kannatanu tütar A.S. aga kinnitas, et isa tuli pärast kella 20:00 üleni verine ja porine. Neid tõendeid hinnates ei saa teha järeldust, et süüdistuses nimetatud teo tagajärjel sai kannatanu sellised vigastused. Kiirabi tervisekaardi kohaselt saabus kannatanu kell 21:02 SA Jõgeva Haigla vastuvõttu ja objektiivse leiuna oli tema alahuulel 5 cm põrutushaav, alahuulel sees ca 7-8 mm sügav põrutushaav. J.K. u sõnade kohaselt sõitis ta tütre A.S. a juurest välja kell 18.
8. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt toimus esimene kõne häirekeskusesse kell 20:05:
9. Seega selleks ajaks oli kannatanu jõudnud oma tütre juurde tagasi ning ta oli umbes 1,5 tundi nende juurest ära olnud. Kriminaalasja puuduvad tõsikindlad tõendid selle kohta, et kannatanu kohe pärast konflikti (süüdistuse kohaselt toimus sündmus kell 20:00) XXX talu territooriumilt oleks oma tütre juurde naasnud. Kui ta naabrite juurde sõitis 1,5 tundi, siis arvestades sinna jõudmise aega ja 7 lahkumist XXX talu territooriumilt, pidanuks ta tagasi tütre juurde jõudma kella 21.30 paiku, kuid esimene kõne häirekeskusesse toimus juba kell 20:05:
10. On võimalik, et kannatanu sai tervisekahjustuse hoopis teises kohas, teisel ajal, s.o. alates kell 18.30 kuni 20:00, samuti on võimalik, et ta kukkus, sest vigastus on saadud talvisel ajal kui süüdistuses märgitud kellaajal on väljas pime ja libedus on võimalik. Kaitsja arvates tuleb eksperdi arvamusesse suhtuda kriitiliselt. Kui uurija on küsinud punktis 4, et kas J.K. ule tekitatud tervisekahjustused on tõenäolisemad tekkima rusikalöögist näopiirkonda või lihtsast kukkumisest, siis eksperdiarvamuse punkt 4 on täiesti kategooriline ei saa olla tekkinud libisemisel, kukkumisel seljale. Selline arvamus ei saa tugineda isegi igapäevastele elulistele tehioludele talvistes tingimustes, kus haiglate praktika kohaselt tuuakse traumapunktidesse vigastustega patsiente, kes on libastunud, kukkunud. Ekspertarvamuses ei ole isegi vaagitud varianti, et kui inimene kukub, millised võiksid olla vigastused ja kas sellised põrutushaavad saaksid tekkida. Kaitsja arvates ei ole kohus karistuse mõistmisel piisavalt arvestanud kohtualuse isikut ega süü suurust. Seda oligi raske hinnata põhjusel, et kannatanu M.K. osales istungil, kuid kohus ei küsinud tema arvamust süüdistuse ja karistuse ning süüdistuses nimetatud kahju suuruse ja tsiviilhagi kohta. Tähelepanuta on jäänud asjaolu, et kumbki kannatanutest ei ole soovinud V. Tilgale karmi karistust. Kohus märkis, et V. Tilk on ise kinnitanud, et ta võttis kannatanul „kratist kinni“ (tegelikkuses on I kd lk 36 kirjas rinna kohalt riidest kinni) ja kahetseb tehtut, kuid lähtudes sellest jõudis ikka valele järeldusele tema süü suuruse osas, sest ei arvestanud vastutust kergendava asjaolu olemasoluga. Kuigi V. Tilk ei tunnistanud oma süüd täielikult, ütles ta, et kõik mis ta valesti teinud on, seda ta tunnistab. Tegelikkuses ta samuti oma süüd osaliselt tunnistas. Apellant leiab, et V. Tilk ei olnud nii ohtlik kui järeldas kohus. V. Tilga puhul piisanuks KarS § 121 lg 2 p 3 süüdi mõistmisel leebemast karistusest, et mõjutada süüdistatavat edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest, sest V. Tilk soovib elada seaduskuulekat elu. Kirjalikud seisukohad
11. juuni 2021 määrusega andis ringkonnakohus menetlusosalistele võimalus esitada omapoolseid kirjalikke seisukohti.
12. juulil 2021 esitas V. Tilk kirjalikud seisukohad. V. Tilk toob esmalt esile, et
13. juunil 2020 sõitis M.K. omavoliliselt XXX talu territooriumile. Kuna talu territooriumil peetakse piimakarja, siis veterinaarseaduse alusel on võõrastel isikutel loomapidamisterritooriumile sisenemine keelatud. M.K. ei ole kunagi esitanud töötõendit ega tutvustanud ennast nimega ega töökohaga. Esimest korda esitas ta töötõendi
14. juunil 2020, kui M.K. tuli politseiga. M.K. ei ole esitanud ühtegi arstlikku tõendit selle kohta, millised vigastusi talle tekitati. Politsei tunnistuse põhjal ei ole ka tuvastatud kehalisi vigastusi. 8 V. Tilga väidete kohaselt ei ole temal
15. märtsi 2021 episoodiga mingit seost, peale selle, et ta helistas J.K. u koera pärast kolmandatele osapooltele. V. Tilk leiab, et J.K. u süüdistus tema vastu on alusetu ja vastuoluline. Kui J.K. autosse istus, siis ei olnud tal midagi viga, ainult natuke porine. J.K. tagurdas autoga XXX talu õuest välja suure kiirusel ja ta võis saada oma vigastused ka autos selle suure kiiruse tõtt. Ekspert on välja toonud, et J.K. u vigastuste põhjuseks on rünne tömbi esemega Auto rool on tömp ese ja äkkpidurduse korral ei ole välistatud äralöömine vastu rooli. V. Tilk juhib tähelepanu ka selle, et väljakutse Häirekeskusele tegi G.S. . Politsei saabudes oli G.S. aga kadunud. Miks G.S. siis ennast politsei eest peitis. V. Tilk leiab, et tegemist oli perekond Sinimetsa ja J.K. u ettekavatsetud plaaniga ta süüdi lavastada.
16. juulil 2021 esitas apellatsioonile vastuväited M.K. . M.K. leiab, et tähelepanu pole pööratud tema töökohale. Ta täidab kohtutäituri korraldusi ja ta täitski korraldust toimetada M.A. ile allkirja vastu kätte kohtu poolt väljastatud dokumendid. Samas toimus tema ründamine asjasse mittepuutuva isiku poolt. M.K. i arvamuse kohaselt oli rünne ettekavatsetud, sest teati kes ta on. Ka ei ole M.K. nõus J. Tilgale mõistetud karistuse kergendamisega ning ta soovib, et süüdistatavat karistatakse seaduses ettenähtud maksimaalse karistusega.
17. juulil 2021 esitas omapoolsed vastuväited apellatsioonile J.K. . J.K. ei nõustu V. Tilga kaitsja väidetega nagu oleksid tema ütlused vastuolulised. J.K. selgitab, et ta ei teadnud V. Tilga seaduslikku nime, sest külainimesed kutsuvad teda Villuks, postkasti peal on nimed A. , Tilk ja XXX . Ta ei ole V. Tilgaga ametlikke asju ajanud seepärast ei teadnudki tema seaduslikku nime. Kellaaegade suhtes selgitab J.K. , et talle helistas väimees G.S. , kes teatas, et tema koer oli jooksnud naabrite juurde. Temale oli omakorda sellest teatanud kolmas isik A.L. , kellele oligi koerast teatanud V. Tilk. Peale G.S. i kõnet ta V. Tilga juurde sõitiski. Ilmselt ütles ta oma tunnistuses ekslikult kellaajaks 19.30 asemel 18.
18. Kodust lahkumise hetkel ta kella ei vaadanud. Seega on ajavahemik tema kodust lahkumise, naabri juures olemise ja tütre juurde jõudmisega umbes pool tundi, mille käigus ka kogu intsident toimus. Asjaolu, et V. Tilga ja tema tütre pere tüli on tekkinud kadedusest nende loomapidamise vastu ei ole mingil moel tõene. Tüli on tekkinud seoses Viljari ja Monikaga mitteheaperemeheliku suhtumisega keskkonda ja heakorda. Seoses loomapidamise suurenemisega on suurenenud ka kahjud keskkonnale ja heakorrale. XXX talu OÜ rentis nende käest maad, mõne aastaga reostati see ära kõikjal vedelevate silokiledega ja muudeti mittesõidetavaks ühine sissesõidutee kuhu veeti suurte traktoritega põllu pealt pori. Apellatsioonis on märkimist leidnud ka asjaolu, et kannatanu ei ole soovinud V. Tilgale karmi karistust. See ei ole tõene. J.K. u väidete kohaselt avaldas ta uurijale soovi, et süüdistatavale mõistetaks võimalikult karm karistus. Mõistetud karistust peaks karmistama seetõttu, et ta ei ole mingil moel tegu omaks võtnud, oma süüd tunnistanud ega juhtumit kahetsenud. Ta on alusetult ja tahtlikult valetanud ja püüdnud oma tegu konfliktiga õigustada. Antud juhul võiks arvestada ka versiooniga, et süütegu oli 9 hoopiski ette kavatsetud ja koera sattumine V. Tilga territooriumile andis talle selleks võimaluse. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooni ning sellele esitatud vastuväidetega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb

§ 337lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi V. Tilgale süüks arvatud käitumise ning sellele antud õigusliku hinnangu kohta. Maakohus on põhjalikult kajastanud uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise V. Tilga süüküsimuse lahendamisel. Ka ei anna apellatsioonis esitatud põhjendused alust V. Tilgale mõistetud karistuse vähendamiseks. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et apellatsioonis korratakse sisuliselt neid argumente, mida V. Tilga kaitsja on juba maakohtus esitanud. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Ülaltoodud põhimõttest lähtuvalt ja tulenevalt

§ 342

lg 3 p 1, ei pea ringkonnakonnakohus vajalikuks maakohtu otsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Vastuseks kaitsja apellatsioonile märgib ringkonnakohus järgmist. M.K. i kehaline väärkohtlemine Esitatud apellatsioonist on ringkonnakohtu arvates võimalik aru saada, et kaitsja vaidlustab V. Tilga süüditunnistamist põhjusel, et V. Tilga tegevus

1. juunil 2020 ei põhjustanud kannatanule valu, s.o täidetud ei ole KarS § 121 lg 1 ettenähtud kuriteo objektiivne teokoosseis. Ka on apellatsiooni sisust võimalik järeldada, et kaitsja taolise väite aluseks on seisukoht, et V. Tilk ei haaranud ega pigistanud kannatanut kõrist, vaid haaras kinni tema riietest ning lükkas ta tagasi sõiduki istmele. Ringkonnakohus kaitsja taolise seisukohaga ei nõustu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on M.K. ülekuulamisel andnud ütlusi, et
2. juunil 2020 pärast kella 6 õhtul, kui ta oli sõitnud M.A. i talu hoovile, tuli tema sõiduki juurde agressiivne V. Tilk, kes ilma mingi hoiatuseta ründas teda läbi sõiduki juhipoolse avatud akna. M.K. i väidete kohaselt haaras V. Tilk tal tugevasti kõrist kinni, pigistas korraks, raputas teda ja laskis seejärel ta lahti. Otseselt V. Tilk teda ei kägistanud vaid korraks pigistas ja raputas, mille tagajärjel tundis ta valu. V. Tilga ründe käigus rebenes tal kaelas olnud hõbekett. Kaelale tekkis punetus. 10 Ringkonnakohtul, nagu maakohtulgi, puudub alus kahelda M.K. i taolistes ütlustes, sest need on olnud ühetaolised kogu kriminaalmenetluse vältel. Nii on M.K. , helistades
3. juunil 2020 kell 18:23:45 Häirekeskusesse, kirjeldanud temaga juhtunut sarnaselt oma ütlustega ülekuulamisel. M.K. on kirjeldanud Häirekeskuse töötajale kuidas ta sõitis XXX talu territooriumile ja kuidas V. Tilk võttis tal kõrist kinni ja tõmbas hõbeketi katki. Ringkonnakohus leiab, arvestades väga lühikest ajavahemikku, mis jäi V. Tilga ja M.K. i vahel toimunud konflikti ja Häirekeskusesse kannatanu poolt tehtud kõne vahele, et M.K. il ei olnud selle aja jooksul võimalik välja mõelda alusetut versiooni tema kaelast haaramise, pigistamise ja kaelaketi purunemise kohta. On ilme, et M.K. oli toimunust tugevasti häiritud ja taolises emotsionaalses seisundis ei ole inimene võimeline külmavereliselt ja nn „käigu pealt“ välja mõtlema enda ründamise asjaolusid. Ringkonnakohtu arvates kinnitab M.K. i ütluste usaldusväärsust ka see, et M.K. ei ole tema suhtes kasutatud vägivalla kirjeldamisel liialdanud. Juhul kui M.K. oleks V. Tilga alusetuks süüdistamiseks enda kõrist haaramise ja korraks pigistamise välja mõelnud, saanuks ta Häirekeskusesse tehtud kõnes väita näiteks seda, et V. Tilk teda kägistas, mis kindlasti suurendaks V. Tilga süüd. Ometi on M.K. nii Häirekeskusesse tehtud kõnes kui ka ütlusi andes väitnud, et V. Tilk teda otseselt ei kägistanud vaid pigistas korraks kõrist. Samas jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks see, miks pidanuks M.K. üldse esitama V. Tilga vastu alusetu süüdistuse. Seda enam, et kuriteoteate esitamisel on talle selgitatud, et valeandmete esitamine on karistatav ( I kd tl 2-3). Tunnistajad H.L. g ja K-T.A. on ütlustes tõepoolest väitnud, et nende arvates võttis V. Tilk käega kinni M.K. i lõua alt riietest. Ringkonnakohtu arvates on tunnistajate sellekohased ütlused seletatavad tunnistajate paiknemisega sõiduki suhtes. Mõlemad tunnistajad seisid konflikti toimumise hetkel sõidukist eemal ja nende vaatevälja varjas kahtlemata V. Tilk oma kehaga. Nii näiteks on H.L. g selgitanud, et konflikti toimumise hetkel seisis tema sõidukist 3-4 meetri kaugusel. K-T.A. on aga oma ütlustes kinnitanud, et ta täpselt ei näinud, millisest kohast V. Tilk M.K. it haaras. Tema arvates kannatanu riietest rinna piirkonnast kaela alt. Arvestades tunnistajate vahemaad sõidukini ja seda, et V. Tilga keha varjas teataval määral tunnistajate vaatevälja on loogiline järeldada, et tunnistajad ei pruukinud täpselt näha, millisest kohast konkreetselt V. Tilk M.K. ist kinni haaras. Samas on mõlemad tunnistajad kinnitanud, et V. Tilk haaras M.K. ist kinni kuskil lõua alt, mis viitab siiski üheselt kaela piirkonnale. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et tunnistajate ütlused ei lükka ümber M.K. i väidet, et V. Tilk haaras teda nimelt kõrist. Ringkonnakohtu arvates ei sea M.K. i ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ka patrullpolitseinik A.G. i ütlused. 11 A.G. on ütlustes väitnud, et sündmuskohal vaatas ta M.K. i kaela, kuid mingit olulist punetust ta seal ei märganud. Tunnistaja väidete kohaselt võis kaelal õrn punetus olla, kuid seda näha ei olnud. Ringkonnakohus märgib esmalt, et A.G. i näol ei ole tegemist meditsiinivaldkonda põhjalikult tundva isikuga ning oleks põhjendamatu eeldada, et politseinik suudaks igal juhul tuvastada kaelal oleva punetuse. Nimetatut ei ole eeldanud ka A.G. ise, väites, et kaelal võis olla õrn punetus, kuid tema võis seda lihtsalt mitte märgata. Teiseks tuleb arvestada ka asjaoluga, et hetkeks kui A.G. sündmuskohale jõudis oli M.K. i kõrist haaramisest möödunud teatav ajavahemik millise jooksul punetus mõnevõrra kindlasti taandub. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas on tuvastamist leidnud V. Tilga poolt M.K. i kõrist haaramine, kõri pigistamine ja kannatanu raputamine. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd asjas on tuvastamist leidnud V. Tilga poolt M.K. i kõrist haaramine ja kõri pigistamine, siis ei ole põhjendatud kaitsja väide, nagu ei oleks süüdistatav M.K. ile oma tegevusega valu põhjustanud. Kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et V. Tilk haaras tugevasti M.K. i kõrist, pigistas kõrist ja kõrist kinni hoides raputas M.K. it. Ringkonnakohus leiab, et taoline intensiivne (tugevasti haaramine, kõri pigistamine) kannatanu kõri mõjutamine on juba oma olemuslikult valu tekitav ning valu tundmist on kinnitanud ka M.K. . Ringkonnakohtu arvates on teise inimese kõrist tugevasti haaramine ja selle pigistamine valu tekitav tegevus ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast, sest taoline tagajärg, s.o valu tekitamine on süüdistavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on V. Tilga õigustatult süüdi mõistnud M.K. i kehalises väärkohtlemises. J.K. u kehaline väärkohtlemine. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus on põhjendamatult lugenud usaldusväärseteks J.K. u ütlused, mille kohaselt V. Tilk lõi teda
4. märtsil 2021 ühel korral rusikaga näkku. Kaitsja leiab, et J.K. u ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseteks nendes esinevate vastuolude tõttu. Ringkonnakohus, erinevalt kaitsjast, ei tuvasta J.K. u ütlustes taolisi vastuolusid, mis seaksid tema ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Esmalt leiab kaitsja J.K. u ütlustes vastuolu selles, et
5. märtsil 2021 Häirekeskusesse helistades on J.K. väitnud, et ei tea V. Tilga nime, kuid
6. märtsil 2021 toimunud ülekuulamisel väitnud, et kolm aastat tagasi olid tal Viljariga head suhted, s.o ta teadis Viljari nime. Ringkonnakohtu arvates on tegemist vähetähtsa vastuoluga, mis V. Tilga süüküsimuse üle otsustamisel ei oma mingit tähtsust ega sea kahtluse alla ka J.K. u ütluste usaldusväärsust. Pealegi on J.K. apellatsioonile esitatud vastuväidetes selgitanud, et V. Tilka kutsuti külas Villuks ja kuivõrd ta ametlikult V. Tilgaga suhelnud ei olnud, siis ta ei teadudki tema tegelikku nime. Ringkonnakohtu jaoks on selline kannatanu poolt esitatud selgitus igati usutav. 12 Ringkonnakohus ei näe mingit vastuolu J.K. u ütlustes, et M.A. ja V. Tilk tulid tema suunas maja poolt. J.K. u ütluste kohaselt tuli esmalt majast välja M.A. . Ka on kannatanu kinnitanud, et M.A. il oli labidas käes ning selles pole ka vaidlust. J.K. u ütluste kohaselt tuli mõni hetk hiljem õuele ka V. Tilk. V. Tilk tuli tema juurde ja lõi teda midagi ütlemata rusikaga näkku, suu piirkonda. Seega on J.K. u ütlused nimetatud osas olnud ühetaolised ning mingit vastuolu neis ei esine. Mingitki vastuolu ei näe ringkonnakohus ka J.K. u ütlustes, et verejooks saadud huulevigastusest ei tahtnud peatuda. Tõepoolest on J.K. ülekuulamisel väitnud, et verejooks huulest ei tahtnud kuidagi peatuda (II kd tl 6). Politseinik S.K. on ütlustes nähtub, et A.S. a elukohas J.K. uga vesteldes oli näha, et tema riided olid porised ja näos kuivanud veri (II kd tl 31). Ringkonnakohus arvates S.K. poolt J.K. u näos märgatud kuivanud veri ei anna veel alust järelduseks nagu oleksid J.K. u ütlused vastuolulised. J.K. ul esinenud vigastuste fikseerimiseks tehtud fotodelt on tuvastatav J.K. u näos nii hüübinud vere olemasolu, kui ka asjaolu, et vigastuse veritsus ei olnud fotode tegemise hetkeks lakanud ( II kd tl 25, 27). Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatu on kaitsja väide, nagu võinuks J.K. tal tuvastatud vigastuse saada hoopis teises kohas ja teisel ajal, s.o ajavahemikul 18.30 kuni 20.
7. Kaitsja arvates annavad selleks aluse J.K. u ütlused, et oma elukohast lahkus ta 18.30 ja kõne Häirekeskusesse tehti 20:05:
8. Seega on teadmata, kus J.K. 1,5 tundi enne konflikti viibis. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on J.K.
9. märtsil 2021 antud ütlustes väitnud, et
10. märtsil 2021 kella 18.30 paiku istus ta autosse, et minna otsima kodust ära jooksnud koera. Apellatsioonile esitatud vastuväidetes on J.K. selgitanud, et ilmselt ta eksis kellaajas, mil ta kodust lahkus, sest enne lahkumist ta kella ei vaadanud. Ringkonnakohus leiab, et J.K. u taolised ütlused on usutavad, sest on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud materjalidega. A.S. a ütlustes nähtub, et
11. märtsil 2021 kella 19.30 paiku helistas tema abikaasale üks küla inimene kellele omakorda helistas V. Tilk andes teada, et J.K. ule kuuluv koer on nende talu territooriumil ja murrab loomi. Pärast abikaasalt saadud informatsiooni helistas ta isale, s.o J.K. ule ja uuris kus on tema koer. J.K. on ütlustes kinnitanud, et
12. märtsil 2021 õhtul helistas talle tütar A.S. ja uuris kus on tema koer. Selgus, et koer oli ära jooksnud ja seejärel läks ta koera V. Tilga elukohast otsima. Seega on A.S. kinnitanud, et telefonikõne, millest sai kogu sündmus alguse, tegi ta J.K. ule
13. märtsi 2021 kella 19.30 paiku. Asja materjalidest nähtuvalt helistas M.A.
14. märtsil 2021 kell 20:18:52 Häirekeskusesse ja andis teada, et tema õue peal käis naabrimees räuskamas ja tahtis talle kallale tulla. Samuti on M.A. kõnes kinnitanud, et tema mees, s.o V. Tilk helistas naabrimehele tund-poolteist tagasi, et viigu oma koer minema ( II kd tl 39). V. Tilk on ütlustes väitnud, et
15. märtsil 2021 kella 19:08 helistas ta S.Õ. le, et viimane helistaks J.K. ule, et viimane viiks oma koera nende talu territooriumilt minema. Hiljem helistas ta koera asjus A.L. ile, sest selgus, et S.Õ. l ei olnud J.K. u numbrit. Seetõttu palus ta A.L. it, et see annaks J.K. u väimehele G.S. ale koerast teada. 13 Seega nähtub M.A. i, aga eelkõige A.S. a ja V. Tilga ütlustest üheselt, et J.K. sai koera kodust ära jooksmisest teada
16. märtsil 2021 kella 19.30 paiku. Kuivõrd koera ära jooksmine oli põhjuseks miks J.K. üldse kodust lahkus ja V. Tilga elukohta läks, siis on ringkonnakohtu jaoks igati usutav kannatanu väide, et ütlusi andes ta eksis kodust lahkumise kellaaja määratlemisel. Ringkonnakohtu jaoks on mõistetamatud kaitsja etteheited kohtumeditsiini eksperdi arvamusele. Ekspertiisiaktist nähtuvalt on ekspert on arvamuse kujundamisel uurinud kuut J.K. u haigusjuhtumi kohta koostatud sissekannet. Nimelt tervisteenuse osutamist tõendavate dokumentide ja sündmuse lähteandmete pinnalt ongi ekspert, kui eriteadmisi omav isik, tulnud järeldusele, et J.K. ul tekitatud vigastused on tekitatud tömbi vägivallaga, võimalik, et löögist tömbi esemega, näiteks rusikaga. Ka on ekspert tuvastanud, et sedastatud kehavigastused ei saa olla tekkinud libisemisel/kukkumisel seljale. Ringkonnakohtu arvates on ekspert seega tuvastanud, et J.K. ul esinenud vigastused võivad olla saadud löögist rusikaga ning et kannatanul sedastatud vigastused ei saanud tekkida kukkumisest seljale. Siinjuures juhib ringkonnakohus kaitsja tähelepanu asjaolule, et ekspertarvamuses ei ole oluline mitte see, kas vigastused võisid tekkida libisemisel/kukkumisel (mida ekspert pole oma arvamuses käsitlenudki), vaid see, et taolised vigastused ei saanud J.K. ul tekkida tema kukkumisel selili, nagu väidavad M.A. ja V. Tilk. Eeltoodut arvestades puudub ringkonnakohtul igasugune alus seada kahtluse alla kohtumeditsiini eksperdi arvamus J.K. ul esinenud vigastuste tekkemehhanismi kohta. Ringkonnakohtu arvates ei ole kaitsja väide, nagu süüdistaks J.K. V. Tilka enda rusikaga löömises seetõttu, et viimasele loomade pidamise eest kätte maksta, tõsiseltvõetav. Tegemist on ilmselgelt V. Tilga ja kaitsja subjektiivse arvamusega, mille aluseks on lahkhelid süüdistatava ja kannatanu perekondade vahel. Karistus Ringkonnakohus leiab, et V. Tilgale karistust mõistes on maakohus arvestanud kõiki KarS § 56 lg 1 ettenähtud asjaolusid. Maakohus on igakülgselt vaaginud sedagi, miks tuleb V. Tilk vabastada karistuse kandmiselt tingimisi ja seda nimel KarS § 74 lg 1 alusel ning miks tuleb talle KarS § 75 lg 2 määrata lisakohustusi. Ringkonnakohtul ei ole maakohtu sellekohasele argumentatsioonile midagi lisada. Ringkonnakohus peab põhjendamatuks kaitsja etteheidet, et maakohus ei küsinud kohtuistungil viibinud kannatanult M.K. ilt tema seisukohta V. Tilgale mõistetava karistuse ja tsiviilhagi kohta. Kriminaalasja arutati lühimenetluses, s.o kriminaalasi lahendati kriminaaltoimiku materjalide põhjal.

§ 237lg 5 kohaselt võib vaid süüdistatav taotleda lühimenetluses enda ülekuulamist.

Seega ei näe lühimenetluse sätted ette kannatanu küsitlemist kohtuistungil. Pealegi nähtub kohtuistungi protokollist, et kannatanu ei soovinud kohtmenetluse käigus sõna ning kuivõrd see on tema õigus, siis ei saanudki maakohus kannatanu arvamust küsida. Seega ei ole maakohus rikkunud ka kriminaalmenetluse norme. 14 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga ka selles, nagu ei oleks kannatanud taotlenud süüdistatavale karmi karistust. Apellatsioonile esitatud vastuväidetes on M.K. kinnitanud, et tema ei nõustu taotlusega mõista V. Tilgale kergem karistus. Kannatanu leiab, et V. Tilgale tuleks tehtu eest määrata seadusega ettenähtud maksimaalne karistus. Esitatud vastuväidetes kinnitab J.K. , et juba uurijale ta ütles, et soovib süüdistatavale võimalikult karmi karistust. J.K. u arvates tuleks V. Tilgale mõistetud karistust veelgi karmistada. Seega, vastupidiselt kaitsja väljatoodule, soovivad kannatanud V. Tilga karmi karistamist. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus ei ole V. Tilgale karistust mõistes arvestanud kergendava asjaoluna tema puhtsüdamlikku kahetsust

1. juuni 2020 kuriteoepisoodis. Kaitsja arvates on V. Tilk tunnistanud, et haaras M.K. il riietest kinni ja avaldanud kahetsust, et ta taoliselt käitus. Ringkonnakohus kaitsja taolise arvamusega ei nõustu. V. Tilk on eitanud M.K. i kõrist haaramist ja sellest pigistamist. Ringkonnakohtu arvates olukorras, kus süüdistatav eitab oma tegu, on alusetu väita, nagu ta kahetseks puhtsüdamlikult toimepandut. Ülaltoodut arvestades jätab ringkonnakohus V. Tilgale mõistetud karistuse muutmata. Kohtukulu
2. juunil 2021 esitas V. Tilga kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks kokku 162 euro suuruses summas, sh käibemaks 27 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja kohtuotsusega tutvumisele ja apellatsiooni esitamisele kokku 150 minutit, mille eest ta palub hüvitada 135 eurot. „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ (Kord) § 6 lg 4 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid mitte üle 108 euro ühes astmes. Käesolev kriminaalasi lahendati lühimenetluses ning seega kaitsjatasu maksimaalseks suuruseks ringkonnakohtus saab olla 108 eurot, millele lisandub käibemaks. Tulenevalt Korra § 6 lg 4 kuulub seega kaitsjale osutatud õigusabi eest hüvitamisele 129,60 eurot, milles sisaldub käibemaks 21,60 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht õigustatud ja proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lgst 1 ning justiitsministri
3. juuli
4. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 129,60 eurot milles sisaldub käibemaks 21,60 eurot. Tulenevalt

§ 185lg 2 tuleb menetluskulu jätta V.

Tilga kanda. 15 (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 16