Obsah (8)

§ 120§ 73§ 74§ 75§ 121§ 16§ 56§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 11. oktoober 2021 Kriminaalasja number 1-20-8134 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Kriminaalasi Illar

§ 120lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 19.

mai

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Lõuna Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Tatjana Tamm; kannatanu K.J. Teised apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Illar Lõo, isikukood 36212152723; elukoht: XXX; kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets RESOLUTSIOON
2. Tühistada Tartu Maakohtu
3. mai
4. a otsus Illar Lõo õigeksmõistmises ja menetluskulude riigi kanda jätmises.
5. Teha asjas uus otsus, millega tunnistada Illar Lõo süüdi

§ 120lg 1 järgi ja mõista talle rahaline karistus 60 päevamäära, s.o 600 eurot.

3.

§ 73

lg 1 alusel määrata, et mõistetud rahaline karistus jäetakse tingimisi Illar Lõo suhtes kohaldamata ja seda ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane 1 (ühe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

1. Mõista Illar Lõolt riigi tuludesse sundraha 876 eurot ja muud menetluskulud 619,20 eurot.
2. Määrata menetluskulud 1495,20 eurot tasumisele ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohustada Illar Lõod tasuma menetluskulude katteks igakuiselt 124,60 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda otsusele lisatud makseinfo alusel. 1 Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
3. Illar Lõo lepingulise kaitsja tasu maakohtus 3000 eurot jääb Illar Lõo enda kanda.
4. Muus osas jätta Tartu Maakohtu
5. mai
6. a otsus muutmata.
7. Kannatanu apellatsioon rahuldada ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri apellatsioon rahuldada osaliselt.
8. Apellatsioonimenetluses tekkinud kulud jätta riigi kanda.
9. Välja mõista Eesti Vabariigilt süüdistatava Illar Lõo kasuks tema lepingulise kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumetsa poolt osutatud õigusabikulud apellatsioonimenetluses 360 (kolmsada kuuskümmend) eurot, sh käibemaks 60 (kuuskümmend) eurot. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS
10. Illar Lõod süüdistatakse

§ 120

lg 1 järgi selles, et tema 11.11.2019 kella 19.15 ajal aadressil Tartu maakond, Kastre vald, Kaagvere küla, XXX asuva kortermaja trepikojas ähvardas Illar Lõo K.J. i tapmisega, karjudes: “ma tapan su litsi ära“ ja “ma löön su lõusta segi“. K.J. tundis reaalset hirmu tapmisähvarduse ees, sest Illar Lõo liikus ähvarduste tegemise ajal trepist üles K.J. i suunas, tema pilk oli hullunud ning K.J. teadis, et Illar Lõo on ka varasemalt vägivaldne olnud. MAAKOHTU OTSUS 2. Tartu Maakohus mõistis Illar Lõo 19.05.2021. a otsusega

§ 120

lg 1 järgi õigeks ja jättis menetluskulud, s.o lepingulise kaitsja tasu 3000 eurot, riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu 109,20 eurot ja ekspertiisikulu 510 eurot, riigi kanda. Samuti jättis maakohus rahuldamata Illar Lõo taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks.

1. Vaidlust ei ole selles, et Illar Lõo viibis 11.11.2019 kella 19.15 ajal aadressil Tartu maakond, Kastre vald, Kaagvere küla, XXX asuva kortermaja trepikojas koos K.J. i, L.L. i ja S.L. ga. Vaidlust ei ole ka selles, et Illar Lõo väljendas oma pahameelt K.J. i suunas, öeldes talle midagi häirivat. Vaidlusaluseks küsimuseks on, kas Illar Lõo väljaütlemise näol oli tegemist tapmisega ähvardamisega ja kas K.J. il oli alust karta ähvarduse täideviimist.
2. Kannatanu K.J. i sõnul karjus Illar Lõo talle, et tapab ta ära ja lööb ta näo segi. Samal ajal liikus Illar Lõo teiselt korruselt oma korteri ukse juurest trepist üles kolmanda korruse poole, kus viibis K.J. koos tunnistaja L.L. iga. Kannatanu hinnangul oli Illar Lõo purupurjus, samuti arvas kannatanu, et Illar Lõo oli olnud kuni tunnistaja S.L. koju saabumiseni luku taga. Kannatanu teadis, et süüdistatav oli varasemalt olnud vägivaldne oma abikaasa 2 suhtes. Tunnistaja L.L. on samuti selgitanud, et Illar Lõo tormas trepist üles ja lubas K.J. i ära tappa. Tunnistaja jaoks oli olukord väga raske ja häiriv, kuid ta ei tunnetanud ohtu endale. Tunnistaja sai aru, et ähvardus oli suunatud just K.J. ile, mitte tunnistajale.
3. Süüdistatav Illar Lõo on nõustunud sellega, et ta liikus oma korteri juurest trepist üles, soovides K.J. iga rääkida. Ta tegi kannatanule etteheiteid tolle käitumise pärast (koera lahti laskmine, prügi raputamine jms), kuid tapmisega teda ei ähvardanud. Süüdistatava versiooni kinnitab tunnistaja S.L. . Maakohus nentis, et tunnistaja S.L. ütluste usaldusväärsust kahandab tema kaitsev hoiak Illar Lõo suhtes ja peres aset leidnud lähisuhtevägivald. Selle valguses on hämmastav, et kohtuistungil on S.L. kirjeldanud oma abikaasat väga positiivselt ning on kinnitanud, et nendevahelise suhted on head. On ilmne, et tunnistaja S.L. üritab oma abikaasat kaitsta ja seetõttu saab tema ütlusi pidada usaldusväärseteks vaid osas, milles need kattuvad kannatanu või tunnistajate ütlustega. Seega ei olnud S.L. ütlused Illar Lõo väljaütlemise sisu kohta, mida kinnitab üksnes süüdistatav ise, maakohtu jaoks usaldusväärsed.
4. Nii süüdistatav, kannatanu kui tunnistajad L.L. ja S.L. on üldjoontes nõustunud sellega, et süüdistatav Illar Lõo oli vahejuhtumi toimumise ajal ärritunud. Maakohtu hinnangul on alust uskuda, et ähvardamisele eelnevalt käisid kannatanu K.J. ja tunnistaja L.L. süüdistatava ukse taga koputamas ja temaga rääkimas. See on tõendatud süüdistatava ning tunnistajate L.K. ja T.M. i ütlustega.
5. Arvestades Illar Lõo tervislikku seisundit (põeb korduvat rasket depressiooni, esinevad paranoilise isiku isiksusejooned, on emotsionaalselt labiilne ja kergesti ärrituv), varasema karistatuse asjaolusid, ähvardamisele eelnenud sündmusi ja süüdistatava ärritatud meelestatust vahejuhtumi ajal, on maakohtu hinnangul usutavad K.J. i ja L.L. i ütlused, et Illar Lõo väljendas ennast K.J. i suunas viisil, mis on käsitletav tapmisähvardusena. Süüdistatava Illar Lõo vastupidised ütlused, mille kohaselt oli tema jutt väga viisakas, ei olnud kõiki asjaolusid arvesse võttes maakohtu jaoks veenvad. 9.

§ 120

lg 1 objektiivset koosseisu ei täida üksnes ähvarduse väljaütlemine, vaid oluline on, et kannatanul tekiks arusaam, et ähvardust tuleb võtta tõsiselt. Seega pidi kannatanu K.J. tõsiselt arvama, et süüdistatav Illar Lõo võib oma ähvarduse realiseerida ja kannatanu tappa. Kannatanu on kinnitanud, et Illar Lõo ähvardas sõnades teda tappa ja kannatanu kartis, et toimub rünne, seega kartis kannatanu ähvarduse täideviimist.

1. Maakohus leidis, et kannatanu ütlused selle kohta, kuidas juhtunu on teda pikemas plaanis mõjutanud, ei vasta tegelikkusele. Kannatanu selgitas kohtuistungil, et tema hirm Illar Lõo ees on praeguseks mõningal määral lahtunud, kuid mitte täielikult, ja tal olevat siiani ebamugav Lõode korteri uksest mööduda. Samas on maakohtule esitatud materjale selle kohta, et K.J. suhtub Illar Lõosse üleolevalt, nimetades sotsiaalmeedias ning sõnumites S.L. le ja L.K. le Lõode perekonda ebatsensuursete väljenditega. Kannatanu tunnistas ka ise kohtuistungil, et ta on nimetanud süüdistatava abikaasat S.L. d ajuhälvikuks. Eelkirjeldatud suhtumine ei näita maakohtu hinnangul vähimatki hirmu või ebamugavust seoses Illar Lõoga, vaid pigem viitab sellele, et kannatanu tunneb ennast julgelt ja kindlalt. Seega on K.J. i ütlused selle kohta, kui halvasti on juhtunu talle mõjunud, maakohtu hinnangul ilmselge liialdus. Kui kannatanu on väidetava ähvarduse pikaajalisi negatiivseid järelmeid üle paisutanud, tekib arusaadavalt küsimus, kui usaldusväärsed on tema väited ähvarduse vahetu mõju ja tõsiseltvõetavuse kohta. Pigem on põhjust arvata, et ka siinkohal on tegemist teatava liialdusega. Seega ei ole K.J. i ütlused piisavalt usaldusväärsed tõendamaks, et ähvardus oli tema jaoks tõsiseltvõetav.
2. Otsustamaks, kas ähvardus oli K.J. i jaoks tõsiseltvõetav, käsitles maakohus ka kannatanu 3 käitumist ähvarduse tegemise ajal ja sellele järgnevalt. Ähvardamisele vahetult järgnevalt helistas K.J. Häirekeskusesse. Kõnesalvestiselt kuuldub, et kannatanu räägib väga selgelt ja rahulikult, mis on tema pöördumise põhjus ja annab juhised politseile tema elukohta tulekuks. Kannatanu hääletoonist, sõnakasutusest või vestluse üldisest laadist ei ilmne mingeid paanika või ärevuse märke (näiteks nutmine, hingeldamine, kiiresti rääkimine, sõnade segamini ajamine, hääle värisemine vms). Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et inimene, keda on loetud minutite eest ähvardatud tappa ja kes on seda ähvardust pidanud tõsiseltvõetavaks, on Häirekeskusesse helistades niivõrd rahulik ja tasakaalukas. Telefonikõne kinnitab küll vahejuhtumi aset leidmist ja selle asjaolusid, kuid ei tõenda ähvarduse tõsiseltvõetavust.
3. Ähvardamise ajal viibis kannatanu K.J. trepikojas oma korteri ukse vahetus läheduses ning tal oli võimalus minna korterisse ja lukustada uks. Maakohtule ei ole esitatud ühtki objektiivset põhjendust, miks K.J. ei oleks võinud varjuda oma korterisse, kui trepikojas toimuv temas tõesti hirmu tekitas ja ta kartis Illar Lõo rünnet. Kannatanu sõnul ta tardus hirmust ja sel põhjusel ei läinud ta tuppa. Kummastav on kannatanu käitumine ka pärast olukorra eskaleerumist: ta ei läinud tuppa, vaid helistas Häirekeskusesse trepikojast, kus viibis ka Illar Lõo, kes oli äsja ähvardanud teda tappa. Ainus loogiline selgitus on, et kannatanu ei tundnud hirmu ega pidanud Illar Lõost tulenevat ohtu tõsiseks. Maakohus ei pea usutavaks kannatanu selgitust, et ta tardus ja üleüldse käis kõik väga kiiresti. K.J. i selgitused, et ähvarduse väljaütlemise järgselt tema hirm kadus mõne sekundiga, sest ta nägi Illar Lõod rahunemas ja S.L. d teda kinni hoidmas, ei ole usutavad. Trepikotta jäämine nii konkreetselt ähvarduse tegemise ajal kui sellele järgnevalt annab alust arvata, et K.J. ei tundnud mingisugust ohtu ning ei arvanud, et Illar Lõo võiks oma ähvarduse täide viia. Pigem viitab kõik sellele, et kannatanu soovis demonstreerida oma üleolekut ja võimalust tekkinud ebameeldiv olukord ära kasutada ja seeläbi Lõode perekonnale pahandusi tekitada.
4. Tunnistaja L.L. i, kes sündmust vahetult pealt nägi, ütluste kohaselt oli K.J. hirmul. Ka sündmuskohale saabunud politseiniku, tunnistaja T.M. i hinnangul oli K.J. pigem paanikas. Maakohus, kahtlemata tunnistajate ütluste usaldusväärsuses, ei pea neid piisavalt kaalukateks, et lükata ümber kannatanu enda ütluste ja vahetu käitumise põhjal tehtavaid järeldusi. Maakohus ei kahtle selles, et vahejuhtum oli kannatanu jaoks ebameeldiv ja ta väljendas oma pahameelt ka tunnistajatele, kuid pelgalt negatiivse emotsiooni avaldamine ei tähenda, et kannatanu kartis tapmisähvarduse täideviimist. Tunnistajatele välja näidatud emotsionaalsus ei tulenenud hirmust, vaid soovist tekitada inimestele, kellega kannatanul olid väga halvad suhted, probleeme.
5. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohtu hinnangul tõendatud, et Illar Lõo ähvardus K.J. tappa oli kannatanu jaoks tõsiseltvõetav. Ei ole alust järeldada, et kannatanul tekkis arusaam, et Illar Lõo võib oma ähvarduse realiseerida ja põhjustada tema surma. Pigem oli kannatanu jaoks tegemist praaliva väljaütlemisega, mis võis küll olla ärritav, kuid mis ei tekitanud temas hirmu ja muret oma elu pärast. Illar Lõole on esitatud süüdistus tapmisega ähvardamises, mitte tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamises. Seega on objektiivse koosseisu realiseerimiseks vajalik, et kannatanul oli alust karta just tapmisähvarduse täideviimist. Isegi kui kannatanu pidas tõsiseltvõetavaks tervisekahjustuse tekitamist või pelgas mõnd muud ebamugavust (näiteks süüdistatava poolset karjumist ja sõimu), siis ei täida see tapmisega ähvardamise koosseisu.
6. Maakohus pidas vajalikuks märkida, et käesoleva juhtumi puhul esineb arvukalt asjaolusid, mis võiksid keskmise mõistliku isiku jaoks muuta Illar Lõo väljaöeldud ähvarduse tõsiseltvõetavaks. Ähvarduse tegemise ajal tuli süüdistatav kiiresti trepist üles, oli hullunud pilguga ja kannatule tundus, et purupurjus. Süüdistatava korterist oli samal päeval kostnud kõva 4 lärmi ning kannatanule jäi mulje, et süüdistatav oli olnud luku taga. Kannatanu teadis, et Illar Lõo on olnud varasemalt vägivaldne oma abikaasaga, sest ta on ise kuulnud Lõode korterist kisa ja peksmist, lisaks ka vastavaid kuulujutte. Sellegipoolest tuleb silmas pidada, et ähvarduse sisuks on konkreetses kannatanus ettekujutuse loomine võimaliku kahju tekkimisest ja sellega hirmutunde tekitamine just kannatanus. Seega juhul, kui ähvardus võiks olla tõsiseltvõetav kõrvalseisja jaoks, kuid ei ole seda ähvarduse adressaadi jaoks, ei ole ähvardamise objektiivne koosseis täidetud.
7. Maakohus leidis, et kuna

§ 120

lg 1 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused ei ole täidetud, tuleb Illar Lõo talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. APELLATSIOONID JA VASTUS APELLATSIOONIDELE

1. Tartu Maakohtu 19.05.
2. a otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Tatjana Tamm, kes palub tühistada Tartu Maakohtu 19.05.
3. a otsus täielikult ja teha uus otsus, millega mõista Illar Lõo süüdi

§ 120

lg 1 järgi ning karistada teda 10 kuu pikkuse vangistusega.

§ 74

alusel määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui Illar Lõo 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg-s 1 ettenähtud kontrollnõudeid.

§ 75

lg 2 p 8 alusel kohustada Illar Lõod käitumiskontrolli ajal osalema kriminaalhooldusametniku poolt valitud sotsiaalprogrammis. Lisaks palub prokurör välja mõista Illar Lõolt riigituludesse kriminaalmenetluse kuludena 1495,20 eurot (riigi õigusabi tasu, sundraha ja ekspertiisikulu). 17.

1. Prokurör ei nõustu maakohtuga selles, et süüdistus ei sisalda tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist, kuivõrd süüdistuse tekstist on välja toodud Illar Lõo poolt kannatanu aadressil väljendatud tsitaat „ma löön su lõusta segi“, mis selgelt viitab tervisekahjustuse tekitamisele. Ka on see märgitud süüdistuse kvalifitseeritud asjaolude loetelus. Samuti ei nõustu prokurör maakohtuga selles, et kannatanu jaoks ei olnud tapmisega ähvardamine tõsiseltvõetav. Kannatanu kinnitas kohtus, et kui ta nägi süüdistatava pilku ja kui kiiresti tuleb purjus inimene trepist üles, tundis ta ehedat hirmu. Veel lisas kannatanu, et kui S.L. poleks mehest kinni saanud, oleks Illar Lõo jõudnud kannatanuni. Asjaolu, et kannatanu jaoks on rohkem kui aasta tagasi kogetud hirm käesolevaks ajaks vähenenud, ei oma mingit tähtsust toimepanemise hetkel kogetud hirmu hindamisel. 17.
2. Maakohtu järeldus selle kohta, et miks kannatanu ei taandunud hirmul olles korterisse, ei ole kooskõlas kohtulikul uurimisel tuvastatuga. Kannatanu sõnul ei jõudnud ta korterisse varjuda, kuna kõik käis nii kiiresti. Samuti kahtlustas kannatanu, et ei oleks jõudnud tuppa minna ja ust lukustada, ta oli pigem tardunud. Samas avaldas kannatanu, et enne politsei tulekut jõudis ta ikka tema meelest tuppa minna. Kannatanu sellised ütlused on kooskõlas tunnistaja T.M. i ütlustega, kes kinnitas kohtuistungil, et sündmuskohale saabudes sai ta teada, et pärast ähvardamist läks kannatanu oma korterisse. Tunnistaja T.M. i ütlusi kannatanu käest vahetult saadud informatsiooni kohta tõlgendas kohus selliselt, et need puudutasid varasemalt toimunud sündmusi ning seetõttu on kooskõlas tunnistaja L.K. poolt kohtus öelduga, et samal päeval ta kuulis läbi ukse, et enne süüdistuses toodud tegu käisid K.J. ja L.L. süüdistatava ukse juures ning pahandasid viimasega kõva lärmi pärast. Sellise järelduse tegemisel on kohus oletanud seda, mida tunnistaja ütlusest pole võimalik välja lugeda. Tunnistaja M. kirjeldas kannatanu käest kuuldu järjest toimunud sündmustena – kannatanu esialgu proovis saavutada alumise naabriga kontakti aga siis tuli vastu see naaber ja ähvardas teda selle peale. Seega tunnistaja ei rääkinud väidetavalt varem toimunud sündmusest nagu seda avaldas tunnistaja K. . Kohus samas ei kõrvutanud tunnistaja M. i ütlusi kannatanu ja tunnistaja L. i ütlustega, mille kohaselt nemad eitasid varasemalt süüdistatava ukse taga käimist. 5 17.
3. Kannatanu poolt hirmu tundmise tõsidusele hinnangu andmisel on kohus liialt palju rõhutanud kannatanu ja perekond Lõode vahelisi suhteid. Kannatanu kinnitas kohtuistungil, et tal puuduvad igasugused suhted Illar Lõoga ning varasemalt on suhelnud vaid süüdistatava abikaasaga, kellele on edastanud korteriühistule saabunud erinevaid etteheideid. Vaidlustatavas kohtuotsuses toodud seisukoht on vastuolus kohtupraktikaga ning on ka oma sisult vastuoluline – ühelt poolt kohus nõustub, et süüdistatava käitumine ja tema poolt välja öeldud võis hirmu tekitada kõrvalseisja jaoks, kuid samas ei usu, et konkreetsele kannatanule põhjustas see tõsiselt võetavat hirmu.
4. Tartu Maakohtu 19.05.
5. a otsuse peale esitas apellatsiooni ka kannatanu K.J. , kes ei ole nõus maakohtu otsusega ja palub ringkonnakohtult õiglast hinnangut. 18.
6. K.J. i sõnul ei ole ta väitnud, et Illar Lõo tema maha tapab, kuid rünnanud oleks teda kindlasti, kui S.L. ei oleks Illar Lõod takistanud. Kohus toob välja, et temal on pingelised suhted Illar Lõo perekonnaga. Ta ei ole Illar Lõoga vahetanud elatud aastate jooksul mitte ühtegi lauset. S.L. on see, kes tekitab probleeme, esitades kaebusi tema peale erinevatesse ametkondadesse. L.K. ütlused selle kohta, et tema koos L.L. iga käisid Illar Lõod korrale kutsumas, on üllatus. Ei tema ega L.L. ei pane, teades Illar Lõo alkoholilembust ja vägivaldsust, enda elu ja tervist ohtu sellega, et minna ukse taha. Tekkis ka küsimus, miks tunnistaja L.K. ilmus välja alles siis, kui asi jõudis kohtumenetlusse. Tema oli nõus ka kokkuleppemenetlusega, kuid süüdistatav keeldus ning seejärel ilmus tunnistaja L.K. . Kannatanu leiab, et viimane andis valeütlusi. Keegi ei tea, kas L.K. sel ajal koduski oli. 18.
7. Samuti ei ole õiglane kohtu hinnang, et see sündmus teda üldse ei häirinud. Ta pöördus koheselt ohvriabisse nõustamisele, lisaks on mitmeid kordi vajanud psühholoogi ja psühhiaatri abi. K.J. i sõnul läks ta oma tuppa kuni politsei saabumiseni.
8. Tartu Ringkonnakohtu 30.06.
9. a määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ning anti apellatsioonimenetluse pooltele võimalus esitada kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja taotlusi, kuni 19.07.
11. 19.07.2021 esitas vastuväite apellatsioonidele süüdistava kaitsja, kes leiab, et Tartu Maakohtu 17.06.
12. a otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnaprokuröri ning kannatanu apellatsioonid ei ole põhjendatud ning on esitatud apellatsioonimenetluse norme rikkudes, mistõttu need tuleb jätta läbi vaatamata. 20.
13. Maakohus on otsuse p-des 17-22 õigesti tuvastanud, et kuna

§ 120

lg 1 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused ei ole täidetud, tuleb Illar Lõo talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. 20.

1. Kaitsja leiab, et sõltumata sellest, kas kohus kuulutas ainult otsuse resolutiivosa või kohtuotsuse tervikuna, on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamine kohtumenetluse pooltele kohustuslik. Kohtupraktika kohaselt on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist otsuse teinud kohtule 7 päeva jooksul teatamise kohustuse näol tegemist absoluutse nõudega, mille täitmata jätmine või hilinenud täitmine toob endaga kaasa apellatsiooni läbi vaatamata jätmise KrMS § 326 lg 2 p 2 alusel. Kuivõrd ringkonnaprokurör ega kannatanu ei ole teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, tuleb ringkonnaprokuröri ja kannatanu apellatsioonid jätta läbi vaatamata. 6 RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, mistõttu tuleb Tartu Maakohtu 19.05.
3. a õigeksmõistev kohtuotsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tunnistada Illar Lõo süüdi

§ 120lg 1 järgi.

1. Esmalt selgitab ringkonnakohus vastuseks Illar Lõo kaitsjale, et prokuröri ja kannatanu apellatsioone ei ole võimalik jätta läbi vaatamata, kuivõrd nad ei ole eksinud apellatsioonimenetluse normide vastu.
2. Nimelt tuleb KrMS § 319 lg 1 kohaselt esitada apellatsiooniteade otsuse teinud kohtule juhul, kui kohus kuulutas kohtuotsuse resolutiivosa. Riigikohus on 06.06.
3. a otsuse kriminaalasja nr 3-1-1-44-16 punktis 10 selgitanud, et erinevalt varem kehtinud redaktsioonist tuleb 29.03.2015 jõustunud KrMS § 345 lg 1 järgi teatada kassatsiooniõiguse kasutamise soovist üksnes siis, kui ringkonnakohus kuulutab või teeb kantselei kaudu teatavaks kohtuotsuse resolutiivosa. Kui aga apellatsioonikohus teeb kohe tervikotsuse, ilma kohtuotsuse lõpposa eraldi vormistatud menetlusdokumendina kuulutamata, ei ole kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamine enam nõutav ning kohtumenetluse poolel on õigus esitada kassatsioon KrMS § 345 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul, sõltumata kassatsiooniteate esitamisest. Sama seisukoht on kohaldatav ka apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral: KrMS §-de 319 lg 1 ja 345 lg 1 reguleerivad seda olukorda ühtemoodi.
4. Tartu Maakohus kuulutas 19.05.2021 tervikotsuse, mistõttu ei olnud prokuröril ega kannatanul kohustust teavitada maakohut apellatsiooniõiguse kasutamise soovist. Järelikult tuli neil esitada apellatsioon tulenevalt KrMS § 319 lg-st 2, s.o 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonid esitati 02.06.2021, viimane päev selleks oli 04.06.
5. Seega on apellatsioonid tähtaegsed ja alust nende läbi vaatamata jätmiseks ei ole.
6. Maakohus luges tuvastatuks, et süüdistatav Illar Lõo poolt kannatanule öeldu on käsitletav tapmisähvardusena. Kuivõrd apellatsioonides seda ei vaidlustata ja ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukoha ja argumentatsiooniga, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid asjaolusid üle korrata. Küll aga leidis maakohus, et kuigi Illar Lõo ähvardas K.J. it tapmisega, ei tundnud viimane selle tagajärjel hirmu. Sellest tulenevalt mõistis maakohus Illar Lõo

§ 120lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

26.

§ 120

lg 1 objektiivse koosseisu täidab tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Maakohus juhtis otsuse punktis 20 tähelepanu sellele, et kuivõrd Illar Lõole esitati süüdistus tapmisega ähvardamises, on objektiivse koosseisu realiseerimiseks vaja, et kannatanul oli alust karta just tapmisähvarduse täideviimist. Isegi, kui kannatanu pidas tõsiseltvõetavaks tervisekahjustuse tekitamist või mõnd muud ebamugavust, ei täida see tapmisega ähvardamise koosseisu. 27. Ringkonnakohus nõustub siinkohal prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohaga, et süüdistuse tekstis on otsene viide ka tervisekahjustuse tekitamisele. Nii on Illar Lõole esitatud süüdistuses kirjas „/…/ ähvardas K.J. i tapmisega, karjudes: „ma tapan su litsi ära“ ja „ma löön su lõusta segi“ /…/„. Kui esimene öeldud fraasidest on sisult tapmisähvardus, siis teine ilmselgelt ähvardus tekitada kannatanule kehavigastusi. On üldteada, et sõna „lõust“ on kõnekeelne väljend näo kohta ning eelmärgitud fraasi tuleb mõista kui „näo segi löömist“ ehk näole vigastuste tekitamist. Seega kajastab süüdistus ka

§ 120

lg-s 1 sätestatud teist teoalternatiivi, s.o vähemalt

§ 121lg-s 1 ettenähtud tervisekahjustuse tekitamisega 7 ähvardamist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole oluline, et süüdistuse tekstis ei ole öeldud, et Illar Lõo ähvardas nii tapmise kui ka tervisekahjustuse tekitamisega. Süüdistuse tekst peab sisaldama neid faktilisi asjaolusid, mis vastavad süüks arvatud kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele (vt Riigikohtu 07.12.

1. a otsuse nr 1-17-3371 punkt 66). Käesoleval juhul see nii on.
2. Lisaks on Riigikohtu 07.11.
3. a otsuse nr 1-18-86 punktis 61 märgitud, et KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 kohaselt saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. Nimelt võib kohus KrMS § 268 lg 6 esimese lause alusel kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui tal on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 09.11.
4. a otsus asjas nr 1-15-10119/80, p 22).
5. Isegi kui möönda, et prokurör on esitanud Illar Lõole süüdistuse tapmisähvarduse toimepanemises, on kohtul võimalik anda süüdistuses olevatele faktilistele asjaoludele teistsugune õiguslik hinnang. Arvestades seda, et tappa ei ole võimalik ilma tervist kahjustamata, sisaldab tapmisähvardus endas alati ka tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist. Ainuüksi sellest tulenevalt ei oleks süüdistatavale üllatav talle esitatud süüdistuse pinnalt süüdimõistmine

§ 120lg-s 1 sätestatud teise kergema ähvardamise koosseisu järgi.

Seda enam, et osa tema ähvardusest sisaldab otsesõnu tervisekahjustuse tekitamise soovi.

1. Eeltoodust tulenevalt on maakohus ekslikult asunud seisukohale, et Illar Lõole esitatud süüdistuse puhul on objektiivse koosseisu realiseerimiseks vajalik tuvastada, et kannatanul oli alust karta just tapmisähvarduse täideviimist, ning sellisest arusaamast tulenevalt jätnud andmata hinnangu sellele, kas K.J. i jaoks oli tõsiseltvõetav oht, et Illar Lõo võib tema tervist kahjustada.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti tuvastanud, et kuigi Illar Lõo ähvardas K.J. i mh tapmisega, karjudes „ma tapan su litsi ära“, ei võtnud kannatanu tapmisähvardust tõsiselt. See nähtub ennekõike kannatanu enda ütlustest. Kohtuistungil kaitsja küsimusele vastate ütles kannatanu: „Ma ei oska öelda, kuidas tapmine oleks välja kujunenud, aga ründamine kindlasti. Tema sõnad olid, et ta tapab. Kuidas tapab, ma ei tea, aga rünnanud ta oleks.“ Ka prokurörile vastates tunnistas kannatanu, et ta tundis hirmu, et Illar Lõo ründab teda. Seega saab K.J. i ütlustest järeldada, et ta ei pidanud tapmisähvardust tõsiseltvõetavaks ega kartnud selle realiseerumist.
3. Küll aga võttis kannatanu ringkonnakohtu hinnangul tõsiselt võimalust, et Illar Lõo võib teda füüsiliselt rünnata ja tekitada talle kehavigastusi ning ta tundis seetõttu hirmu.
4. Riigikohus on selgitanud: „

§ 120

dispositsioonis kirjeldatud süüteoga rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades selleks psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Oluline on tähele panna, et

§ 120

tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus 8 ettekujutuse, et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku (nt realiseerib ähvarduse omakäeliselt või mõjutab teist isikut kannatanule kahju tekitama).“ (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 06.02.

1. a otsus asjas nr 1-19-1849, p 23).
2. Maakohus ei ole kannatanu ütlusi tervikuna kahtluse alla seadnud, kuid on leidnud, et sündmused sellel päeval ei toimunud täpselt nii nagu kirjeldasid kannatanu ja tunnistaja L.L. (Lõo korteri ukse taga käimine). Prokurör leiab, et kohus on teinud tunnistaja T.M. i ütlustest valed järeldused. Viimase näol on tegemist politseiametnikuga, kes tuli sündmuskohale väljakutsel ja teab toimunust vaid teiste vahendusel. Nii ütles tunnistaja kannatanult kuuldu kohta järgmist: „Et alumine naaber on tekitanud päeva jooksul lärmi, teda see häiris, ta proovis saavutada kontakti alumise naabriga, aga siis tuli vastu see naaber ja ähvardas teda selle peale. Teataja läks oma korterisse.“ Prokuröriga tuleb nõustuda, et sellisest vastusest ei saa välja lugeda seda, et kannatanu oleks käinud mingil ajal Illar Lõo korteri ukse taga. Seega ei anna need tunnistaja ütlused alust seada kahtluse alla kannatanu ütlusi, mille kohaselt ta seda ei teinud. Tunnistaja L.K. ütlustest ei ole võimalik aru saada, mis kellaajal toimus koputamine ja jutuajamine koridoris. Ta kuulis toimuvat vaid läbi ukse, ei näinud, kus rääkijad täpselt asusid, seega ei saa tunnistaja ütlustest usaldusväärselt järeldada, et nad olid just Illar Lõo korteri ukse taga. Tunnistaja ütluste kohaselt saabus mingi hetk vaikus ja siis ta tegi korteris omi asju edasi. Samas ei ole tunnistaja kuulnud seda, et Illar Lõo oleks korterist väljunud (mida viimane ise tunnistab). Olemasolevate tõendite alusel, milleks on L.K. teiste tõenditega vastuolus olevad ja mõneti oletuslikud ütlused, ei saa lugeda tõendatuks, et kannatanu oleks koos L.L. iga käinud vahetult enne tema ähvardamist Illar Lõo ukse taga koputamas.
3. Samas ei oma see eelnev sündmus asja lahendamisel olulist kaalu. Vaidlust ei ole selles, et S.L. ja K.J. i suhted ei ole sõbralikud, oma vaenulikkust K.J. i suhtes on väljendanud ka Illar Lõo. Vaatamata sellele pidas 11.11.
4. a õhtul K.J. vajalikuks sekkuda. Kannatanu sõnul kuulis ta Illar Lõo korterist müra, läks trepikotta ja küsis, mis toimub. Ringkonnakohtu hinnangul võis K.J. i sekkumine olla piisavaks ajendiks, et kergesti ärrituvas Illar Lõos sellise teda ründava reaktsiooni esile kutsuda. Seda kinnitab asjaolu, et Illar Lõo tormas just tema suunas ähvardusi karjudes, kuigi trepikojas viibis samal ajal ka L.L. .
5. Maakohus ei pidanud usutavaks kannatanu ütlusi selles, et ta tundis ähvarduse tõttu hirmu, vaid pigem soovis demonstreerida oma üleolekut ja tekitada Lõode perekonnale pahandusi. Samuti ei ole maakohus pidanud kaalukateks hirmu tundmise osas tunnistajate L.L. i ja T.M. i ütlusi. Ringkonnakohus ei nõustu sellise maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga.
6. K.J. i ütluste kohaselt oli Illar Lõo käitumine agressiivne. Tulenevalt sellest, et kannatanu oli teadlik Illar Lõo varasemast vägivaldsest käitumisest, on usutav, et ta võis sellel hetkel, kui Illar Lõo jooksis trepist üles, ähvardades ta ära tappa ja nägu segi lüüa, tunda hirmu ning arvata, et süüdistatav ründabki teda füüsiliselt ja ta võib viga saada. Seda, et kannatanu võttis ähvardust tõsiselt, kinnitavad ka tunnistaja T.M. i ütlused, mille järgi oli kannatanu pigem paanikas, kui ta viimasega rääkis. T.M. on ainuke täiesti erapooletu isik ning tema sellistes ütlustes ei ole alust kahelda. Ta selgitas kohtuistungil, et tunneb oma töö tõttu ära, milline on paanikas inimene – ärev käitumine ja vestlusstiil. Tunnistaja L.L. kinnitas samuti, et kui K.J. politseisse helistas, siis tema käed värisesid ja ta oli hirmuseisundis.
7. Asjaolu, et K.J. ei läinud koheselt oma korterisse, ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul seda, et ta ei tundnud hirmu ähvarduse ees. Kannatanu ütles, et kõik toimus väga kiiresti, mis on usutav, kuivõrd trepist ühe trepimademe võrra ülespoole liikumine ja samal ajal ähvarduste lausumine ei võta väga kaua aega. S.L. jõudis kiiresti oma abikaasast kinni võtta ja takistada Illar Lõol K.J. ile lähenemist ning hakkas teda koheselt maha rahustama. Samuti on kannatanu 9 selgitanud, et ta pigem tardus, mõistus ei töötanud ning ta kahtlustab, et ei oleks jõudnud oma korterisse ja ust lukustada. Ringkonnakohtu hinnangul on konfliktsituatsioonides üsna tavapärane, et kannatanu ei reageeri ehmatuse või hirmu tõttu nii nagu tagantjärele rahulikult mõeldes tundub mõistlik. Usutavad on kannatanu väited selle kohta, et kui ta nägi, et S.L. suutis Illar Lõo maha rahustada, sai ta aru, et sündmus on lõppenud ning Illar Lõo ei jõua enam temani. Seega on alusetu heita kannatanule ette, et ta ei jõudnud minna oma korterisse või ei teinud seda koheselt pärast sündmuse lõppu ja hakkas koridorist helistama Häirekeskusesse.
8. Samuti ei välista hirmu tundmist asjaolu, et Häirekeskusele tehtud kõne salvestisel on kannatanu hääl rahulik. Inimesed on erinevad ja ei ole välistatud, et K.J. suutis stressiolukorras oma häält kontrollida. Lisaks on Häirekeskuse kõne stenogrammist näha, et Illar Lõo jõudis kõne tegemise ajal minna oma korterisse, mis omakorda andis kannatanule kindlustunde, et ähvarduse esitaja on temast ohutus kauguses. K.J. i ütlusi selle kohta, et ta tundis hirmu, kinnitavad ka tema sõnad Häirekeskusele tehtud kõnes, mille järgi tema käed ja jalad kõne tegemise hetkel värisesid. See kattub L.L. i ütlustega. Tegemist oli ähvardamisele vahetult järgnenud kõnega, mistõttu ei ole alust kahtlustada, et K.J. mõtles midagi välja ja kirjeldas oma tundeid tegelikest teisiti.
9. Kannatanu edasisest käitumisest ei saa teha järeldusi selle kohta, kas ta tundis ähvardamise hetkel hirmu või mitte. K.J. i hilisem halvustav sõnakasutus sotsiaalmeedias ei ole aktsepteeritav, kuid see ei pisenda vähimalgi määral tema tundeid hetkel, kui ta seisis silmitsi ähvardava süüdistatavaga. K.J. i hilisem käitumine (2020 jaanuar ja veebruar) näitab seda, et Illar Lõo ähvardus ei ole tekitanud temale pikaajalist traumat, ta ei karda süüdistatavat ja tema perekonda provotseerides süüdistatava poolt uut õigusvastast käitumist. Seda saab arvesse võtta karistuse mõistmisel.
10. Kõike eelnevat arvesse võttes on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et K.J. pidas Illar Lõo ähvardust tõsiseltvõetavaks ning tundis hirmu ja ohtu, et viimane võib teda rünnata ning kahjustada tema tervist.
11. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale ning asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. oktoobri
13. a otsus asjas 3-1-1-59-11, p-d 9.2, 10.2).
14. Ringkonnakohus on seisukohal, et Illar Lõo selline agressiivselt meelestatud käitumine – trepist üles jooksmine/tormamine, samal ajal kannatanu suunas tapmise ja näo segipeksmise ähvarduste karjumine, hirmutekitav (hullunud) pilk– tekitavad kahtlemata hirmu ka keskmisele mõistlikule kõrvaltvaatajale, mida möönis ka maakohus. Nii tunneks iga inimene, ennekõike naisterahvas, hirmu, kui tema suunas jookseks meesterahvas, kes ähvardab vägivalla kasutamisega. Eriti kui vahemaa ähvardaja ja kannatanu vahel on suhteliselt väike ning kannatanu on teadlik, et süüdistatav on võimeline vägivaldset käituma, on seda varemgi teinud.
15. Ähvardamise eesmärk on tekitada ähvardatavas hirmutunnet, teda selle läbi mõjutada. Kas ähvardaja plaanis ka tegelikult oma ähvarduse täide viia või mitte, see ei oma ähvarduse veenvuse hindamisel tähtsust. Ähvardus peab looma kannatanule arusaama, et ta võib selle täide viia. Tunnetamine, et ähvardajal on reaalne võimalus oma ähvardus vahetult realiseerida, tugevdab ähvarduse tõsiseltvõetavust ja näitab ühtlasi, et sündmuste käik on ähvardaja kontrolli all, kahjuliku tagajärje saabumine sõltub temast. Kõike eeltoodut arvestades oli K.J. olukorras, kus ta reaalselt arvas, et Illar Lõo võib tema suhtes ähvarduse ka täide viia. Ta ei teadnud, kas S.L. jõuab oma meest kinni hoida või kas Illar Lõo rahuneb enne maha. Seega täitis Illar Lõo 10 tegevus

§ 120lg 1 objektiivse koosseisu.

45. Subjektiivsest küljest pani Illar Lõo kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega

§ 16lg 4 mõttes.

Illar Lõo täiskasvanud süüvõimelise inimesena, lubades kannatanu ära tappa ja näo segi lüüa, pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et kannatanu võtab tema ähvardust tõsiselt ja see hirmutab teda. 46. Illar Lõo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. 47. Seega tuleb Illar Lõo süüdi tunnistada

§ 120lg 1 järgi ja mõista talle selle teo eest karistus.

Karistus 48.

§ 120

lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 1 aasta pikkuse vangistuse. 49. Ringkonnakohus leiab, et Illar Lõo süü kuriteo toimepanemisel ei ole suur. Kannatanu pidas usutavaks vaid ähvardust tervisekahjustuse tekitamises, mis on

§ 120lg 1 objektiivset koosseisu täitvatest tegudest kergeim.

Ähvardamine ei ole tekitanud kannatanule pikemaajalist traumat. Kuigi kannatanu on apellatsioonis väitnud, et ta pöördus koheselt ohvriabisse ja on hiljem vajanud korduvalt psühholoogi ja psühhiaatri abi, on need väited tõendamata. Seega ei ole alust arvata, arvestades ka kannatanu hilisemat ebaviisakat käitumist süüdistatava ja tema pere suhtes, et sündmus oleks teda raskelt traumeerinud. Illar Lõo karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole. 50. Kuriteo toimepanemise ajal oli Illar Lõol üks kehtiv kriminaalkaristus – Tartu Maakohus karistas teda 21.06.2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-4445

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 9 kuu pikkuse tingimisi vangistusega katseajaga 1 aasta 6 kuud. Kuivõrd Illar Lõol sai karistus kantud 21.12.2017 (kustus 21.12.2020), on praegu tegemist karistamata isikuga. 51. Ka karistusliigi valikul tuleb lähtuda süü suurusest.

§ 56

lg 2 kohaselt saab vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik kergema karistusega saavutada. Ringkonnakohtu hinnangul on Illar Lõo teosüü väiksust arvestades põhjendatud karistada teda kõige kergema karistusega, s.o rahalise karistusega. Pole ka ühtegi asjaolu, mis annaks aluse väita, et eripreventiivne eesmärk ei ole tema puhul sellise karistusega saavutatav. Varasematele kustunud karistustele ei ole võimalik tugineda. Viimase viie aasta jooksul ei ole Illar Lõo ühtegi õiguserikkumist toime pannud (tl 39-40). Sellise isiku puhul puudub alus arvata, et rahaline karistus ei oleks piisavalt tõhus, et mõjutada Illar Lõod edaspidi uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. 52. 2018. aastal puudus Illar Lõol sissetulek (tl 38). Seega tuleb rahalise karistuse mõistmisel aluseks võtta

§ 44lg-s 2 sätestatud miinimumpäevamäär 10 eurot.

Kuna Illar Lõo süü ei ole suur, tuleb talle mõista rahaline karistus, mis jääb alammäära lähedale. Siinkohal arvestab ringkonnakohus ka seda, et Illar Lõol puudub töövõime, ta on töövõimetuspensionär (tl 45). Sellise väikese sissetulekuga isikul on ka alammäära lähedale jääv rahaline karistus raske kanda ja seega piisavalt mõjus. Eeltoodu alusel mõistab ringkonnakohus Illar Lõole rahalise karistuse 60 päevamäära, s.o 600 eurot. 53. Nii nagu eelnevalt öeldud, ei ole Illar Lõol hetkel ühtegi kehtivat karistust. Ringkonnakohtu hinnangul on nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui süüdistatava isikut 11 arvestades otstarbekas jätta

§ 73

lg 1 alusel rahaline karistus tingimisi kohaldamata ja määrata selleks üheaastane katseaeg. Lisaks eeltoodud Illar Lõod iseloomustavatele andmetele, märgib ringkonnakohus, et Illar Lõo käitumine on paljuski tingitud tema vaimse tervise probleemidest (tl 27-33). Ta on küll kergesti ärrituv, kuid väldib samas kontakte teiste isikutega. Valdavalt viibib ta oma korteris. Nii ei ole ka kannatanul olnud varasemalt Illar Lõoga kokkupuuteid, kuigi nad elavad samas trepikojas. Seega on tõenäosus, et Illar Lõo käitub õiguskuulekalt ka tingimisi karistust kandes, märkimisväärne.

1. Illar Lõo menetluskuludeks, mis tuleb tal vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 hüvitada, on maakohtus osutatud riigi õigusabi kulu 109,20 eurot ja ekspertiisikulu 510 eurot. Sellele lisandub süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis teise astme kuriteo puhul on KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt 1,5 kuupalga alammäära, s.o 876 eurot. Lepingulise kaitsja tasu 3000 eurot jääb samuti Illar Lõo enda kanda. Illar Lõo sissetulekuks on töövõimetuspension (
2. aastal oli see 450 eurot kuus, tl 44). Arvestades menetluskulude suurust, mis Illar Lõol tuleb tasuda riigi tuludesse, s.o 1495,20 eurot, käib nende ühega korraga tasumine talle ilmselgelt üle jõu. Seetõttu tuleb anda Illar Lõole KrMS § 180 lg 3 alusel võimalus tasuda neid ositi ühe aasta jooksul. See tähendab, et Illar Lõol tuleb tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt 124,60 eurot.
3. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2 ja § 340 lg 4 p-st 2 tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
4. mai
5. a õigeksmõistva kohtuotsuse, teeb selles osas uue otsuse, millega tunnistab Illar Lõo süüdi

§ 120

lg 1 järgi, mõistab talle selle teo eest karistuse ning mõistab välja menetluskulud. Muus osas jääb maakohtu otsus muutma. Kannatanu apellatsioon rahuldatakse ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri apellatsioon rahuldatakse osaliselt. Apellatsioonimenetluse kulud

1. Illar Lõo kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets esitas 19.07.2021 koos seisukohaga apellatsioonidele menetluskulude nimekirja, mille palub määrata Illar Lõole hüvitatavate menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 576 eurot ning jätta menetluskulud riigi kanda. Menetluskulude nimekirjale on lisatud Advokaadibüroo In Jure OÜ arve nr 30/2021 summas 576 eurot (sh km), mis on adresseeritud Illar Lõole.
2. Menetluskulude nimekirja andmetel kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks 0,5 tundi, ringkonnaprokuröri apellatsiooniga tutvumiseks 1 tund, kannatanu apellatsiooniga tutvumiseks 0,5 tundi ja seisukoha koostamiseks 2 tundi. Kui esimese kolme toimingu tegemise aeg on põhjendatud ja vastab tavapärasele selleks tegevuseks kuluvale ajale, siis seisukoha koostamiseks kulunud kaks tundi on ilmselgelt liiga palju.
3. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 14.12.
4. a määruse nr 1-17-7077 punktis 80 selgitanud, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.06.
5. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Kriminaalasja nr 3-1-1-58-15 punktis 14 asus Riigikohus seisukohale, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.12.
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44 koos viitega varasemale praktikale). Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust 12 hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.12.
7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-179-14, p 45), ühe tööühiku hinda kui ka õigusteenuse vajalikkust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.03.
8. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-78-14, p 29.3).
9. Ringkonnakohtu hinnangul ei sisalda Illar Lõo kaitsja vastus apellatsioonidele ühtegi sisulist argumenti, mille koostamiseks oleks kulunud kaks tundi. Lisaks sellele on kulutatud põhjendamatult aega juba mitmeid aastaid kehtiva seadusega vastuolus oleva seisukoha esitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et sellise vastuse koostamiseks ei kulu üle 0,5 tunni. Samas leiab ringkonnakohus, et tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta) ei ole ülemäära suur ja jääb mõistlikkuse piiridesse ning selle vähendamiseks alused puuduvad.
10. Eeltoodust tuleneval on põhjendatud kaitsja tööaeg 2,5 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot, s.o kokku 300 eurot, millele lisandub käibemaks 60 eurot. Mõistliku suurusega ja vajalikud menetluskulud on seega 360 eurot (sh käibemaks).
11. Kuivõrd ringkonnakohus tegi lahendi KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel, siis jäävad menetluskulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Seetõttu tuleb süüdistatav Illar Lõole välja mõista Eesti Vabariigilt menetluskuludena 360 eurot (sh käibemaks). (allkirjastatud digitaalselt) Ingeri Tamm Maarika Kuusk 13 Aarne Sarjas