← Eesti

1-21-3195/199

Obsah (21)§ 183§ 180§ 7§ 68§ 49§ 8§ 158§ 10§ 342§ 288§ 2881§ 15§ 289§ 2861§ 321§ 408§ 339§ 341§ 199§ 337§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 21. oktoober 2021 Kohtuasja number 1-21-3195 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Tiit Lõhmus ja Ingeri Tamm Kohtua

) § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetlus S. Matvejevi süüdistuses KarS § 266 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, kuna süüdistusaktis inkrimineeritav lahkumisnõude täitmata jätmine võib vastata väärteo tunnustele. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi tunnistati S. Matvejev V.S. i kehalises väärkohtlemises süüdi ja teda karistati 3 aastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust S. Matvejevile Viru Maakohtu

  1. veebruari 2021 otsusega kriminaalasjas nr 1-21-474 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 8 kuu ja 11 päeva pikkuse vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 4 aastat 8 kuud ja 11 päeva vangistust. Karistuse algusajaks loeti S. Matvejevi kahtlustatavana kinnipidamine
  2. märtsil
  3. S. Matvejevile kohaldatud tõkend vahistamine jäeti kohtuotsuse jõustumiseni või karistustähtaja saabumiseni muutmata ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Igor Belugini taotlus S. Matvejevile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks läbi vaatamata. Menetluskuludest jättis kohus

§ 183

lg 1 alusel riigi kanda 163,20 eurot ja

§ 180lg 3 alusel 672,28 eurot ning mõistis S. Matvejevilt riigi kasuks välja 2

(20)2000 eurot, mis tuleb tasuda ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus võttis seisukoha ka asitõenditega toimimise osas.
  1. S. Matvejevi süüditunnistamist KarS § 121 lg 2 p 3 järgi põhjendas kohus järgmiselt.
  2. Ei ole vaidlust, et S. Matvejev viibis süüdistuses märgitud ajal süüdistuses märgitud kohas, st V.S. i ja G.H. elukohas koos V.S. i, G.H. ja oma elukaaslase O.N. ga ning koos tarvitati alkoholi. Vaidlust ei ole selleski, et S. Matvejev lõi V.S. ile pudeliga pähe, mille tagajärjel tekitas V.S. ile füüsilist valu ning haava pea ja näo vasakul küljel. Teo pani S. Matvejev toime otsese tahtlusega. V.S. i ütluste kohaselt läks ta S. Matvejeviga tülli ja nad hakkasid teineteist vastastikku sõimama. Siis tõusis S. Matvejev püsti, võttis pudeli ja sellele järgnevalt läks V.S. il lihtsalt silme eest pimedaks ning hakkas verd jooksma. Samalaadsed ütlused andis toimunu kohta ka tunnistaja G.H. . G.H. ei teadnud, mis V.S. i ja S. Matvejevi vahel täpselt toimus, kuid S. Matvejev oli kõndimas ja võttis pudeli kätte. Esialgu arvasid nii V.S. kui ka G.H. , et S. Matvejev hakkab aknast välja vaatama, kuid S. Matvejev lõi V.S. it pudeliga näkku. Kuna kohtul ei ole alust V.S. i ja G.H. ütluste usaldusväärsuses kahelda, tuleb järeldada, et S. Matvejev haaras sõimlemise käigus teadlikult pudeli ja lõi sellega V.S. it pähe. Lüües V.S. it klaasist pudeliga pähe, sai S. Matvejev aru, et põhjustab sellega V.S. ile valu ja kehavigastusi ning ta tahtiski seda. Iga keskmine inimene peab arvestama, et sellise tegevuse elementaarne tagajärg on peahaavad ja valu põhjustamine. Ei ole andmeid, mis kinnitaks, et S. Matvejev seda ei teadnud. Kuna S. Matvejevil on kehtivad karistused KarS § 113 ning § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, pani ta toime KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava teo.
  3. Peamine vaidlusküsimus on see, kas S. Matvejev tegutses hädakaitses.
  4. S. Matvejev kirjeldas toimunut järgmiselt. V.S. lubas ta maha lüüa, ärritus millegi peale, kargas püsti ja ajas neid minema, väites, et tahab magama minna. Kui S. Matvejev pakkus V.S. ile, et mingu too magama, nemad jäävad viieks minutiks ja lahkuvad siis koos O.N. ga, haaras V.S. oma parema jala juurest viinapudeli, kust oli pisut rüübatud. V.S. vehkis pudeliga ning S. Matvejev arvas, et V.S. tahab teda sellega lüüa. Seetõttu lükkas S. Matvejev V.S. i käega diivani peale ning ronis ise V.S. i peale. Ta hakkas pudelit V.S. i käest ära haarama, kusjuures algul ei andnud V.S. pudelit tagasi ning S. Matvejev ka ei ulatanud temani. S. Matvejev ajas end sirgeks, et haarata viinapudelist. Tal oli seljas kolm t-särki ja V.S. hakkas teda t-särkidega kägistama, kusjuures S. Matvejev ei saanud püsti tõusta. S. Matvejevil oli jalas kolm paari sokke. Nende juurde jooksis G.H. , kes tiris S. Matvejevit sokist ehk jalast, et tõugata teda V.S. i pealt ära. Ta võttis paremast jalast villase ja tavalise soki maha, samal ajal kui V.S. hoidis kinni S. Matvejevi kraest ega lasknud teda enda juurest ära. S. Matvejev ei teadnud, kuidas sellest haardest lahti saada. V.S. nägi, et S. Matvejev ei lämbu ning hakkas esmalt sõrmedega rebima tema kõrisõlme pealset nahka, siis küüntega tema unearterit ning lõpuks vajutas ka kõrisõlmele. Peale pudeli ei olnud S. Matvejevil midagi käes ning mujale ta ka ei ulatunud. Kui ta kaotas teadvuse, siis lõi ta teadmata kohta. Ka siis, kui pudel läks puruks, ei lasknud V.S. S. Matvejevit vabaks. Haardest sai S. Matvejev vabaks alles siis, kui veri läks V.S. ile silma.
  5. S. Matvejevi versiooniga on kooskõlas isiku läbivaatuse protokollist ning patrullpolitseiniku rinnakaamera videosalvestise vaatluse protokollist nähtuv, et S. Matvejevil oli kõrisõlmel marrastus, kaela alguspiirkonnas paremal pool kaks marrastust, kaela alguspiirkonnas vasakul pool ja keskel kriimustused ning tema parema käe pöial oli kinni seotud. Ka haigusjuhtude väljavõttest nähtub, et
  6. märtsil 2021 on S. Matvejevil fikseeritud mitmed nähtavad kehavigastused. 3
(20)
  1. Eeltoodud tõendid on aga ainukesed, mis haakuvad S. Matvejevi versiooniga. V.S. i ütluste kohaselt ei läinud ta sellel õhtul S. Matvejeviga käsipidi kokku, ei kägistanud teda ning ei olnud selleks ka võimeline. Löögi ajal ta istus ning tema kõrval istus G.H. . Ta ei tea, kuidas S. Matvejevil niisugused kehavigastused tekkisid. Ka G.H. ütluste kohaselt ei tarvitanud V.S. selle õhtu jooksul S. Matvejevi suhtes füüsilist vägivalda ning löömise ajal V.S. istus. Kuna V.S. i ja G.H. ütluste vahel ei ole vastuolusid, ei ole kohtul alust nende usaldusväärsuses kahelda. Nende ütlused haakuvad ka V.S. i läbivaatuse protokollidest nähtuvaga, et tal on fikseeritud vasaku meelekoha piirkonnas lahtine haav rebitud naha tükiga ning hiljem näol vasakul kolm õmblust. Puudub vaidlus ja asitõendi vaatlusprotokoll kinnitab, kus V.S. ja S. Matvejev ühise alkoholitarvitamise ajal paiknesid ning kuhu tekitati V.S. ile tervisekahjustus. Neid asjaolusid arvestades ei ole kohtul kahtlust, et V.S. ja G.H. andsid kohtuistungil tegelikkusele vastavaid ütluseid. S. Matvejevi ja V.S. i ütluste ja viinapudelite sündmuskohal paiknemise alusel on eluliselt igati usutav, et S. Matvejev kargas ootamatult püsti, haaras viinapudeli ja lõi sellega istuvat V.S. it tema enda suhtes kõige lähemasse ja käepärasemasse kohta, s.o V.S. i vasaku meelekoha piirkonda.
  2. Kõrvutades V.S. i ja G.H. ütlusi usaldusväärse kõrvalise tunnistaja, st väljakutsele reageerinud piirivalvur M.M. i ütlustega, ei tõusetu samuti ebakõlasid. M.M. i ütluste kohaselt oli V.S. i pea verine vasakult poolt ja meelekohalt, kus oli lahti rebitud nahatükk. Sündmuskohalt M.M. pudelipõhja ega -kaela ei leidnud, aga maas olid klaasikillud: mitte siledad, vaid just kumerad. Klaasikillud olid elutoa põrandal V.S. ist eespool ja V.S. oli tugitoolis istudes. M.M. i ütlusi klaasikildude asukoha kohta kinnitab M.M. i rinnakaamera salvestise vaatlusprotokoll. Klaasikilude asukoht sündmuskohal kinnitab V.S. i ja G.H. ütlusi toimunust ning ei haaku S. Matvejevi versiooniga. Nimelt tuleneb S. Matvejevi ütlustest, et ta lõi V.S. it pudeliga pähe siis, kui nad olid mõlemad diivanil pikali. Sellise sündmuste käigu puhul pidanuks klaasikillud langema diivanile ja mitte diivani ette, arvestades, et usaldusväärselt on tuvastatud see, et V.S. i vasaku meelekoha piirkonnas oli lahtine haav rebitud naha tükiga. Kuna V.S. i ütluste kohaselt läks tal peale pudelilööki silme eest pimedaks ja verd hakkas jooksma, ei ole eluliselt usutav, et ta oleks klaasikillud lükanud diivanilt diivani ette. Ka ei selgu ühegi teise isikulise tõendiallika ütlustest, et keegi sündmuskohal viibinud neljast isikust oleks muutnud klaasikildude asukohta sündmuskohal.
  3. V.S. i ja G.H. ütluste usaldusväärsust ei sea kahtluse alla ka tunnistaja O.N. ütlused. O.N. väitis istungil esialgu, et kõike ta ei mäleta, sest ta läks seltskonna juurest korraks tualetti ja kui ta tagasi tuli, oli V.S. il juba nahatükike näost lahti ning S. Matvejev hoidis oma kurgust ja küljest kinni; O.N. juuresolekul mingit kaklust ei toimunud; S. Matvejev ütles O.N. le V.S. ile osutades, et too hakkas teda kägistama. Mõni aeg hiljem aga ütles O.N. hoopiski, et tema istus tugitoolis, tähendab ei käinud WC-s – ja jäi vist magama; praegu enam ei mäleta, kas siis ärkas üles, aga meeles on, et seda kaklust ta ei näinud üldsegi. Neist ütlustest tuleneb, et O.N. ei näinud pealt, kuidas S. Matvejev V.S. it pudeliga pähe lõi ning et tegelikult mäletab ta toimunud sündmusi väga hägusalt. O.N. ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt nii eeltoodu kui ka selle tõttu, et M.M. i ütlustest järelduvalt oli O.N. sündmuskohal tugevas alkoholijoobes.
  4. O.N. ütlused ei haaku ka muude usaldusväärsete tõenditega. Nimelt tuleneb M.M. i ütlustest, et S. Matvejev ei rääkinud midagi sellest, et talle oli justkui kallale tungitud või et teda oli üritatud tappa või kägistada või veel midagi muud sarnast teha. S. Matvejev ise ei kaevanud, et ta kaelal on valus või et kaela pealt on katki. Kui kägistamine oleks tõesti aset leidnud, ei oleks S. Matvejev jätnud seda politseipatrulli saabudes enda teada. Nagu ta ise välja tõi, oli tal meeles, et ta on tingimisi karistatud. Samuti oli ta varasemalt mõistetud vangistuse tõttu teadlik, mida tähendab pikaajalise karistuse ärakandmine kinnipidamisasutuses. Kuna patrullpolitseiniku rinnakaamera salvestise vaatlusprotokollist nähtuvalt oli S. Matvejev sündmuskohalt väljatoimetamisel ka 4
(20)tõrges, ei oleks ta jätnud hädakaitse teostamist sündmuskohale saabunud politseipatrullile mainimata.
  1. O.N. ütlusi hinnates ei saa jätta tähelepanuta ka seda, et ilmselgelt ei ole ta S. Matvejevi elukaaslasena kriminaalasja lõpptulemuse osas ükskõikne. O.N. tõi välja, et kõiki kodutöid tegi S. Matvejev ja tal hakkab haigus närvide pärast „õitsema“ – sest S. Matvejev on praegu kinni. Ka esitas ta küsimuse: „Milleks on vaja teda vanglasse saata? Ta ju niigi 10 aastat ära istunud G.H. pärast“. See seab kahtluse alla O.N. objektiivsuse toimunud sündmuste kajastamisel. Lisaks tõi O.N. kohtuistungil välja, et V.S. it tunneb ta halvast küljest – pärast seda, kui V.S. on temal külas käinud, pole tema korteris enam mõndasid asju alles olnud. Seda, et O.N. ei tajunud sündmuskohal kõike täpselt, kinnitab seegi, et S. Matvejevil ei ole fikseeritud küljevigastusi, kuigi O.N. ütluste kohaselt hoidis S. Matvejev lisaks kurgule kinni ka küljest. Tervikpilti, kuhu sobituksid V.S. i löögid vastu S. Matvejevi külge, ei ole võimalik kuidagi kokku panna ka S. Matvejevi ütluste pinnalt hädakaitse teostamisele eelneva aja kohta. See kinnitab, et S. Matvejevi versioon toimunust ei vasta tegelikkusele.
  2. Ka Häirekeskuse kõnesalvestised räägivad S. Matvejevi kaitseversiooni kahjuks ning kinnitavad V.S. i ja G.H. ütluste usaldusväärsust. O.N. väitel ei rääkinud keegi Häirekeskusele vägivaldsest intsidendist seetõttu, et kellelgi kiirabi tarvis ei läinud. Esimesest Häirekeskusele tehtud kõnest selgub aga üheselt, et tegelikult ei peetud helistamist vajalikuks mitte seetõttu, et ei olnud vaja kiirabi, vaid seepärast, et ei soovitud politseiametnike sündmuskohale saabumist. Viimast versiooni kinnitavad ka V.S. i ja G.H. ütlused. V.S. i ütlustest nähtub, et ta leidis kaks päeva pärast juhtunut korterit koristama hakates O.N. katkise mobiiltelefoni: aku oli ühes kohas ja telefon ise teises. G.H. väitel ei hakanud tema politseid kutsuma seetõttu, et S. Matvejev haaras O.N. l telefoni käest ja viskas selle eemale – ning G.H. l arvates oli tal alust karta, et sama tehakse ka tema telefoniga. Teises Häirekeskuse kõnes soovib naisterahvas politseid, kuna „tema kutti pekstakse verele“. Kõnest nähtub üheselt, et vägivalla rakendajaid oli üks ja et see ei olnud G.H. ga püsisuhtes olnud V.S. , vaid keegi teine. Selleks sai olla üksnes S. Matvejev.
  3. Viimaks tuleb märkida sedagi, et kui V.S. il oleks midagi varjata seoses S. Matvejevil esinenud vigastustega, oleks ta tõenäoliselt enda ütlustes välja toonud, et nägi S. Matvejevi vigastusi koheselt, kui S. Matvejev talle külla tuli – selliselt tehes oleks ta vähendanud tõenäosust, et vigastustega hakatakse seostama teda. V.S. aga väitis kohtuistungil, et ta ei märganud, et S. Matvejevil oleks tema juurde tulles olnud mingeid vigastusi. Ka ütles V.S. , et S. Matvejev ei võtnud tema juuresolekul sviitrit seljast. Ka asitõendi vaatlusprotokoll kinnitab, et S. Matvejevil oli sviiter seljas. Seetõttu ei olnudki V.S. il võimalik S. Matvejevi t-särki rebida. Eeltoodu kinnitab, et V.S. ei moonutanud toimunu kohta ütlusi andes tõde ning tema ei ole S. Matvejevil fikseeritud vigastustega kuidagi seotud.
  4. Kokkuvõttes on seega usaldusväärsete tõenditega tõendatud, et S. Matvejev ei viibinud hädakaitseseisundis ning tema enda vastupidised detailirohked ütlused ei vasta tegelikkusele, vaid on kantud eesmärgist vältida kriminaalvastustust. Ka ei tuvastanud kohus mingisuguseid muid asjaolusid, mis võiks välistada S. Matvejevi teo õigusvastasuse. Samuti ei esine süüd välistavaid asjaolusid.
  5. S. Matvejevi karistust põhjendas kohus järgmiselt. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. S. Matvejevi süü on keskmisest suurem. Teda on varasemalt kahel korral karistatud isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest ja uue vägivallateo pani ta toime katseajal. Arvestades eeltoodut ja andmeid S. Matvejevi legaalse sissetuleku kohta, ei ole rahaline karistus põhjendatud. S. Matvejevit tuleb karistada reaalse vangistusega, mida tuleb KarS § 65 lg 2 alusel 5
(20)suurendada S. Matvejevile Viru Maakohtu
  1. veebruari 2021 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, kuna uue kuriteo pani ta toime kehtival katseajal. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb eelvangistuses viibitud aeg arvata karistusaja hulka ning lugeda karistuse kandmise aja algust S. Matvejevi kahtlustatavana kinnipidamisest.
  2. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmist põhjendas kohus järgmiselt. Lähtuvalt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 18 lg-st 1 tuleb kahjuhüvitamise taotlus esitada maakohtule enne kohtuliku uurimise lõpetamist. S. Matvejevi kaitsja esitas kahjuhüvitamise taotluse kohtuvaidlustes, s.o pärast kohtuliku uurimise lõpetamist. Seetõttu ei ole taotlus õigeaegne ning tuleb jätta läbi vaatamata. Apellatsioonid
  3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid S. Matvejev ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi I. Belugin.
  4. Kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist, S. Matvejevi õigeksmõistmist, menetluskulude riigi kanda jätmist ning S. Matvejevile seoses alusetu vahi all pidamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kaitsja argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.
  5. Maakohus rikkus oluliselt materiaalõigust, kuna jättis arvestamata, et S. Matvejev tegutses hädakaitses, mis välistab tema teo õigusvastasuse. Samuti rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust (

§ 7lg 3, § 339 lg 1 p 8, alternatiivselt § 339 lg 2).

  1. V.S. i ütlused ei ole usaldusväärsed. Ta tunnistas, et tarvitas
  2. märtsil 2021 terve päeva alkoholi ning kohtuistungil küsimustele vastates sedastas valdavalt, et ei mäleta sündmuskohal toimunut. Tema ütlustest ei saa järeldada, mis põhjusel S. Matvejev teda pudeliga lõi. Ei ole usutav, et S. Matvejev lõi V.S. it pudeliga ilma põhjuseta. S. Matvejevil tuvastatud kehavigastused viitavad sellele, et enne pudeliga löömist oli S. Matvejevi ja V.S. i vahel käsikähmlus. V.S. ei soovi selle kohta ütlusi anda, kuna need ei ole tema kasuks.
  3. G.H. ütlused ei seleta samuti, mis põhjusel konflikt tekkis ning miks S. Matvejev V.S. it lõi. See võib viidata, et V.S. ja G.H. leppisid ütluste sisu omavahel kokku, arvestades sedagi, et nad on elukaaslased. G.H. ei ole tõendiallikana usaldusväärne. Tema ütlused on kardinaalses vastuolus tema poolt politseile antud selgitustega. Kui kohtuistungil väitis ta, et ei tea, mis põhjusel S. Matvejev V.S. it pudeliga lõi, siis politseile ütles ta sündmuskohal, et konflikti põhjuseks oli armukadedus. Armukade võis olla vaid V.S. , kuna tema elas tol ajal G.H. ga. Sellest järeldub, et konflikt sai alguse V.S. i armukadedusest, mis kinnitab omakorda S. Matvejevi seisukohta, et ta lõi V.S. it hädakaitseseisundis. S. Matvejev selgitas, et V.S. kägistas teda ning lisaks surus oma sõrmed ja küüned tema kurku ja vastu kõrisõlme ning unearterit. Sel hetkel oli S. Matvejevil tunne, et ta kaotab teadvuse ning ainus võimalus end kägistamisest vabastada oli lüüa V.S. it pudeliga pähe. Pärast pudeliga lööki konflikt lõppes, kusjuures teist kaitsevahendit S. Matvejevil ei olnud.
  4. Kohus ei seletanud, mis põhjusel S. Matvejev V.S. it pudeliga lõi. Ka jättis kohus arvestamata, et V.S. i ja G.H. ütlused on vastuolulised. Erinevalt V.S. i ja G.H. ütlustest selgitavad S. Matvejevi ütlused konflikti põhjust ja selle arengut loogiliselt ning järjekindlalt. S. Matvejevi ütlused ja seisukohad ei ole ajas muutunud, mistõttu on tema ütlused usaldusväärsed. Kaitsja hinnangul ei vasta S. Matvejevi süüditunnistamine eeltoodu tõttu tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. 6

(20)
  1. Kohus tugines olulisel määral klaasikildude asendile sündmuskohal. See tuvastati kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava sõnade ning politseipatrulli kaamera videosalvestise järgi. Kaitsja arvates ei saa purustatud pudeli klaasikildude asukohta aga kohtule esitatud tõendite pinnalt usaldusväärselt (ja tõsikindlalt) järeldada, kuna sündmuskoha vaatlusprotokolli ei koostatud ning samuti ei võetud sündmuskohalt ära võimalikke klaasikilde ega vaadeldud neid. Kui klaasikillud oleks sündmuskohalt ära võetud ja neid oleks vaadeldud, oleks olnud võimalik klaasikildude fragmente võrrelda tervete pudelitega, kuna S. Matvejev ja O.N. tõid sündmuskohale kolm ühesugust viinapudelit. Kohtu järeldus, et põrandalt leitud klaasikillud olid sellest pudelist, millega S. Matvejev V.S. it pähe lõi, on seega oletus, mitte usaldusväärsetel tõenditel põhinev järeldus.
  2. Kaitsja hinnangul meenutavad videosalvestisele jäädvustatud killud pigem portselannõude kui klaaspudeli kildusid. Põhimõtteliselt sama ütles kohtuistungil ka M.M. . Ta selgitas, et ei leidnud sündmuskohal pudelipõhja ja kaela, aga maas olid klaasikillud: mitte siledad, vaid just kumerad. Küsimusele, kus need kumerad klaasikillud asusid kannatanu suhtes, vastas M.M. : „Klaasikillud olid elutoa põrandal kannatanust eespool. Kannatanu oli tugitoolis istudes.“ Hiljem lisas M.M. : „Mäletan klaasikilde, siin ma näen mitte läbipaistvast, võin oletada, et tegemist võib olla äkki mingisuguse toidunõuga. Ma ei tea.“ Küsimusele, kas ta mäletab, et seal maas olid ka klaasikillud, vastas M.M. : „Jah, mäletan kilde.“ Videolt on näha, et diivanil (tugitoolil) istuva kannatanu ees ei ole klaasikilde – järelikult nägi M.M. klaasikilde teises kohas, mitte kannatanu ees. See lükkab ümber kohtu versiooni, et pudelikillud olid diivani ees, millel kannatanu juhtunu ajal viibis. Kui tunnistaja nägi kuskil sündmuskohal klaasikilde, ei tähenda see automaatselt, et tegemist oli kildudega purustatud pudelist, millega S. Matvejev lõi V.S. it pähe. Seetõttu läheb kohtu järeldus sündmuskohal V.S. i ja S. Matvejevi vahel toimunust vastuollu uuritud tõenditega tuvastatud asjaoludega.
  3. Maakohtul ei olnud alust jätta süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlust läbi vaatamata. Seda põhjusel, et kaitsja esitas vastava taotluse juba kaitseaktis, mitte alles kohtuvaidlustes.
  4. S. Matvejev taotleb apellatsioonis (ja selle täiendustes) maakohtu otsuse tühistamist ning enda õigeks mõistmist. Tema argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.
  5. Kohus ei järginud faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõiguse norme ning tugines ebapiisavatele ja vastuolulistele seisukohtadele. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Rikuti tõendi vastuvõtmise tingimusi ja ristküsitluse reegleid. G.H. esmasküsitlemisel esitas prokurör talle suunavaid küsimusi ja andis sobivaid ütlusi sisuliselt G.H. eest. V.S. ja G.H. olid sündmuse ajal purjus ega mäletanud juhtunust sisuliselt midagi. Nende ütlused on vastuolulised ja neid ei saa arvestada. Ütluste usaldusväärsust saaks kontrollida selle taksojuhi ülekuulamisega, kes viis S. Matvejevi ja O.N. V.S. i juurde.
  6. Kohus leidis valesti, et G.H. nägi pudeliga löömist. G.H. ütles prokurörile vastates, et ta läks vahetult enne pudelilööki politseid välja kutsuma. Oma kõnes Häirekeskusse ütles G.H. , et tema kutti pekstakse, kuid ei täpsustanud, millega. Politsei rinnakaamera salvestisel väidab G.H. , et V.S. on verine rusikalöögi tõttu. Uurija juures küsitlemisel väitis G.H. , et tema nägi, kuidas V.S. il oli ära lõigatud nahatükk ja tal hakkas halb alles siis, kui S. Matvejevit juba ära viidi. Sellest järeldub, et kuivõrd G.H. l ei hakanud halb varem, ei näinud ta V.S. it vigastatuna varem. Lisaks väitis ja näitas G.H. , et nahatükk rippus V.S. il all, mitte seal, kus see fikseeriti politseipatrulli poolt (oimu piirkonnas). Asjaolu, et oim on inimesel pigem üleval kui allpool, tõendab seda, et trauma asukohta G.H. sündmuskohal ei näinud, vaid ta pigem tuletas V.S. i praeguste armide 7
(20)pinnalt, kus nahatükk rippuda võis. Samuti väitis G.H. , et V.S. kaotas teadvuse ja kukkus põrandale – selle versiooni aga lükkas V.S. ise ümber. Järelikult moonutab G.H. tahtlikult tõde.
  1. G.H. võttis O.N. lt telefoni, et politsei välja kutsuda. Õue jooksis G.H. ilmselt seetõttu, et saavutada paremat telefonilevi (telefon oli vana) või jooksis ta lihtsalt naabrinaise juurde. O.N. telefoni viskas S. Matvejev eemale seetõttu, et esialgu ei olnud veel selge, mis tema ja V.S. i vahel juhtunud oli – kõigepealt tuli see aga selgeks teha. Politseid välja kutsudes vere välja peksmisele viidates G.H. lihtsalt liialdas: ilmselt lootis ta, et politsei tuleb nii kiiremini kohale. Kui G.H. oleks pudeliga löömist näinud, oleks ta teatanud, et lööke polnud üks. Esimene löök oli hoiatav: selliselt talitas S. Matvejev seetõttu, et pudel jääks terveks ega tekitaks V.S. ile mingeid tõsiseid traumasid. Kuna see aga ei toonud V.S. it mõistusele, tuli edaspidi kasutada adekvaatsemaid meetmeid.
  2. V.S. i trauma oli näol, mitte pealael. Kui S. Matvejev oleks olnud püsti ja V.S. oleks istunud, oleks löök tulnud alla suunas, st pealae või kukla pihta. Trauma tekitamiseks näol oleks pidanuks pudeliga lööma nagu noaga: alla lastud käega ja paralleelselt põrandaga ohvri näo suunas või kuidagi külje pealt. Sellised keerukused oleks olnud järsu püsti kargamise valguses aga ilmselt juba mõttetud.
  3. Kui kohus küsis V.S. ilt, kas ta saab kinnitada, et ei tarvitanud
  4. märtsil 2021 S. Matvejevi suhtes vägivalda, vastas V.S. : „Ei. Ei mäleta.“ See tähendab, et V.S. ei saa seda kinnitada, kuna ei mäleta, mis ja mille pärast juhtus. Kohus seda vastuolu ei lahendanud ning seetõttu tuleb see tõlgendada

§ 7lg 3 kohaselt S.

Matvejevi kasuks. Prokurör ise ei kutsunud kohtusse V.P. i ja A.V. i, kes saanuks koos O.N. ga kinnitada, et nägid korteris S. Matvejevit vööni paljalt ning mingeid traumasid tema kurgul ei olnud. Politseinikel puudus vajadus S. Matvejevit kägistada ning just V.S. tekitas vigastused S. Matvejevi kurgul. Seda kinnitab ka asitõendi vaatlusprotokollist nähtuv kuvatõmmis nr 2: sealt on trauma väga hästi näha ja ka kõrge kaelusega sviiter ei sega vaadet. Et V.S. ei näinud kurgul ega kõrisõlmel vereni lõhki rebitud marrastust enne, kui ta nägu kattus verega, kinnitab, et just tema selle trauma tekitaski.

  1. V.S. i usaldusväärsust mõjutab seegi, kuidas ta oma traumasse suhtus. On mõeldamatu, et inimene, kes tunneb valu, näeb sädemeid silmade ees ja on olnud kolm minutit prostratsioonis, ei tahtnud pöörduda arsti poole, kuna arvas, et tegemist pole tõsise haavaga. Nii aga V.S. i ütlustest just nähtub.
  2. Kohus tugines kriminaalasjaga mitteseotud kildudele ja järeldas nende põhjal ekslikult, et V.S. löögi hetkel istus. Kuna M.M. sündmust ei näinud ega tea, millise pudeliga tegemist oli, ei saa M.M. i ütlusi kasutada. Pealegi ei saa M.M.

§ 68lg 4 kohaselt niikuinii tunnistaja olla.

M.M. mäletas kumeraid pudelikilde, aga V.S. ja S. Matvejev mäletavad kandilisi pudeleid. Kohtuistungil ei tundnud M.M. rinnakaameraga tehtud fotodel ära mingeid läbipaistvaid kumeraid kilde V.S. i ja diivani ees, vaid tema nägi läbipaistmatuid portselanist toidunõude kilde ja tassi. Tema kirjeldatud ilma põhjata ja pudelikaelata kumerad killud võisid olla pärit mistahes pudelist, mis sattus V.S. i või S. Matvejevi rüseluse käigus nende jalgade alla. Samuti võisid need pärineda joogiklaasist, pitsist, vaasist vms. Seda enam, et S. Matvejev ei vaadanud jalgade alla ja killud võisid olla seal juba enne nende tulekut. S. Matvejev mäletab, et pudel oli kandiline ja küllaltki sirge nurgaga. See purunes kaheks osaks: põhi ja pudelikael. Pudelikael, mis oli S. Matvejevi käes, oli koos poole pudeliga ning selle üks äär ulatus peaaegu põhjani välja. Selle pika otsaga lõikaski S. Matvejevi käsi alla laskudes osa V.S. i põsesarna nahast katki. S. Matvejevi käsi laskus alla hetkel, kui S. Matvejev tõusis V.S. i pealt pärast tolle haardest vabanemist püsti, ning S. Matvejevil ei olnud pärast võitlust enam jõudu hoida kätt pudelikaelaga pinges. Lisaks ei avastanud 8

(20)S. Matvejev seda, et pudeli üks külg on väljaulatuv nagu klaasist noal, sugugi mitte kohe. Alles lõigatud nahatükki nähes pööras S. Matvejev tähelepanu pudeli kujule. Kas keegi koristas pudeliosad ära või mitte, S. Matvejev ei tea, sest väljus toast WC-sse ja teise tuppa, otsides sokke, mille G.H. temalt teda V.S. i pealt ära tõmmates jalast kiskus. Kuna sündmuskohta ei vaadeldud ja kuriteovahendit ei leitud ega tuntud ära, ei ole kuriteosündmust kindlaks tehtud. Kuriteo toimepanemise vahendi esitamata jätmisega rikuti kriminaalmenetlusõigust.
  1. Liitkaristuse mõistmine on vale, kuna S. Matvejevi varasem kohtuotsus ei ole jõustunud.
  2. Lisaks apellatsioonile esitas S. Matvejev ka mitmeid taotlusi. Neid taotlusi esitas ta pärast maakohtu otsuse kuulutamist nii maakohtule kui ringkonnakohtule. Maakohtule esitatud taotlused edastas maakohus ringkonnakohtule. Ringkonnakohtule esitas S. Matvejev taotlusi nii apellatsioonitähtaja jooksul, apellatsioonide menetlusse võtmise määruses antud tähtaja jooksul kui ka pärast seda tähtaega. Enne apellatsioonitähtaja möödumist esitas S. Matvejev käesoleva kriminaalasjaga seonduvalt sellised taotlused, millega ta soovis: tutvuda kõikide toimikumaterjalidega; saada maakohtu kohtuistungi helisalvestise koopiat,
  3. juuni 2021 istungiprotokolli, toimikus olevaid videosalvestisi, kuriteo toimepanemise vahendit või selle fotot, asitõendeid ning erinevate dokumentide tõlkeid vene keelde; maakohtu istungiprotokollide parandamist; et kohus tagaks tema elukaaslase O.N. hooldamise ja annaks hoiule tema järelevalveta vara. Apellatsioonide menetlusse võtmise määruses antud tähtaja jooksul esitas S. Matvejev taotluse ringkonnakohtu kohtukoosseisu liikmete taandamiseks. Apellatsioonivastus
  4. Prokuratuur leiab apellatsioonidele esitatud vastuses, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha S. Matvejevi taotluse osas taandada ringkonnakohtu kohtukoosseisu liikmed (I), käsitleb seejärel S. Matvejevi muid apellatsioonile lisandunud taotlusi (II), võtab seisukoha S. Matvejevi süüditunnistamise ja karistamise osas (III), temale süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlusse puutuvalt (IV), lahendab kaitsja taotluse menetluskulude hüvitamiseks (V) ning võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemi (VI). Viimaks otsustab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulude üle (VII). I
  6. S. Matvejevi taotlusest ringkonnakohtu kohtukoosseisu liikmete taandamiseks nähtub, et ta on esitanud ringkonnakohtu kohtukoosseisu kahe liikme suhtes kuriteoavalduse ning Tartu Ringkonnakohtu esimees on rahuldanud sellega seonduvas kriminaalasjas nr 1-21-5698 kohtukoosseisu liikmete taandumistaotluse. S. Matvejevi hinnangul tõstatab see küsimuse kohtukoosseisu liikmete erapooletusest.
  7. Eelmises punktis toodud põhjusel kohtunike taandamine saaks tulla kaalumisele vaid

§ 49lg 6 alusel (erapoolikus seaduses otsesõnu nimetamata põhjusel).

Kohtukoosseisu hinnangul aga taandamistaotluse rahuldamine põhjendatud ei ole. Et S. Matvejev on esitanud kohtukoosseisu osade liikmete suhtes kuriteoavalduse ja sellega seonduvas menetluses on kohtukoosseisu need liikmed pidanud tarvilikuks enese taandamist, ei mõjuta kohtukoosseisu nende liikmete erapooletust praeguse asja lahendamisel. Samuti ei tekita see asjaolu põhjendatud kahtlust 9

(20)kohtunike erapooletuses ega muuda õigusemõistmist isegi mitte näiliselt ebaausaks. Selleks peaksid esinema ka mingisugused muud (objektiivsed) kohtunike erapoolikuse kahtlust näitavad asjaolud. Selliseid asjaolusid ei esine. Kui kohtuniku taandamiseks piisaks pelgalt tema suhtes kuriteoavalduse esitamisest, oleks menetlusosalistel lihtne sellist olukorda ära kasutada ja muuta õigusemõistmine võimatuks. Piisaks iga uue kohtuniku suhtes kuriteoavalduse esitamisest ning lõpuks ei saakski ükski kohtunik enam asja arutada. See ei teeniks aga selgelt taandamise tegelikku eesmärki ega oleks kooskõlas õigusemõistmise huvidega. Seetõttu tuleb S. Matvejevi kõnesolev taotlus jätta rahuldamata. II
  1. Nagu käesoleva otsuse punktis 37 märgitud, esitas S. Matvejev lisaks apellatsioonile ka mitmeid taotlusi. Need taotlused puudutavad käesolevat kriminaalasja üksnes osaliselt. Selle asjaga mitteseotud taotlused (nt taotlus uue kaitsja määramiseks tema varasemas kriminaalasjas, taotlused erinevate päringute tegemiseks ja teistes asjades tõlgete saamiseks) ja pärast apellatsioonide menetlusse võtmise määruses antud tähtaega esitatud taotluse jätab ringkonnakohus tähelepanuta. Ülejäänud taotluste osas leiab kriminaalkolleegium järgmist.
  2. Taotlused S. Matvejevi järelevalveta vara hoiule andmiseks ja tema elukaaslase O.N. hooldamise tagamiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata. Õige on see, et

§ 8

p-d 5 ja 6 näevad uurimisasutusele, prokuratuurile ja kohtule ette kohustused anda vahistatud kahtlustatava või süüdistatava järelevalveta vara tema nimetatud isiku või kohaliku omavalitsuse hoiule ning tagada vahistatu abi vajava lähedase hooldamine. Need kohustused saavad riigile kohalduda aga vaid kahtlustatava või süüdistatava vahi alla võtmise ajal: siis on võimalik vara hoiule andmisega või lähedase hoolduse tagamisega ära hoida vahistamisele vahetult järgnevaid kahjulikke tagajärgi. Kui kahtlustatav või süüdistatav on juba pikka aega vahi all viibinud – nagu S. Matvejev –, on vahistamise võimalikud negatiivsed tagajärjed juba avaldunud või ära jäänud. Sellisel juhul ei teeniks uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu hilisem sekkumine enam vastavate kohustuste eesmärki. Pealegi ei saa S. Matvejevi taotluste põhjal järeldada, et selline sekkumisvajadus oleks tingimata olnud vajalik ka vahistamise ajal. O.N. on täisealine isik, kellel on võimalik ka endal pöörduda abi saamiseks riigi või kohaliku omavalitsuse poole. Puutuvalt tema varasse on S. Matvejev kirjeldanud, kus ja kelle valduses see on – seetõttu ei ole alust järeldada, et S. Matvejevi vara oleks järelevalveta.

  1. Taotlused maakohtu kohtuistungi helisalvestise koopia ja
  2. juuni 2021 istungiprotokolli väljastamiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata. Kuna kohtuistungi helisalvestise koopiat soovib S. Matvejev põhjusel, et väidetavalt on tema ütlused istungiprotokollis kirjutatud valesti, võib järeldada, et ta soovib koopiat nende kohtuistungite helisalvestistest, kus ta ütlusi andis: kas
  3. mai,
  4. juuni või
  5. juuni 2021 kohtuistungi helisalvestisest (või mõnest neist või kõigist). Nimetatud istungite helisalvestised on maakohus aga S. Matvejevile juba saatnud. Samuti on maakohus saatnud S. Matvejevile nende istungite kirjalikud protokollid. Seetõttu ei näe ringkonnakohus vajadust, miks tuleks istungiprotokollid ja helisalvestised saata S. Matvejevile uuesti.
  6. Taotluse maakohtu istungiprotokollide parandamiseks jätab ringkonnakohus läbi vaatamata. Vaidlused kohtuistungi protokolli tegelikkusele vastavuse üle tuleb reeglina lahendada

§-s 158 sätestatud korras. Kui kohtumenetluse pool pole vastavalt

§ 158

lg-le 1 esitanud kirjalikku taotlust istungiprotokolli parandamiseks kolme päeva jooksul pärast istungiprotokollile allakirjutamist, on ta nõustunud olukorraga, et kriminaalasja lahendamisel tuginetakse kirjalikus protokollis fikseeritud teabele. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 2012 otsus asjas nr 310

(20)1-1-38-12, p 16) Praegusel juhul S. Matvejev maakohtule taotlust istungiprotokollide parandamiseks ei esitanud. Selle taotluse esitas ta ringkonnakohtule ja sedagi pärast

§ 158lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist.

Ringkonnakohus ei saa maakohtu istungiprotokollide parandamise taotlust läbi vaadata ning põhjendatud ei ole ka taotluse edastamine maakohtule, kuna taotluse esitamise tähtaja möödumise tõttu jääks taotlus niikuinii läbi vaatamata. Apellatsioonimenetluses tähendab see järgmist: S. Matvejevi väiteid maakohtu istungiprotokollide ja helisalvestiste vastuolude kohta ringkonnakohus ei arvesta ning tugineb kohtuotsust tehes vaid maakohtu kirjalikes istungiprotokollides fikseeritule.

  1. Taotlused tutvuda kõikide toimikumaterjalidega ja saata talle toimikus olevad videosalvestised, kuriteo toimepanemise vahend või selle foto ning asitõendid, jätab ringkonnakohus rahuldamata. Toimikumaterjalidega soovib S. Matvejev tutvuda põhjusel, et tema hinnangul kasutas kohtunik otsuse tegemisel vaid kannatanu ümberlükatud fraase. Kõigi kohtuistungil üle kuulatud isikute ütlustega on S. Matvejevil võimalik tutvuda temale juba saadetud istungiprotokollide vahendusel. Kohtueelses menetluses läbi viidud ülekuulamiste protokolle toimikumaterjalide juures ei ole ning seetõttu ei saaks ringkonnakohus neid S. Matvejevile niikuinii saata. Kohtueelses menetluses kogutud tõenditega oli S. Matvejevil võimalik tutvuda juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Kui S. Matvejev soovib nende tõenditega uuesti tutvuda, on tal võimalik pöörduda sellekohase sooviga oma kaitsja poole. Toimikumaterjalides olevad videosalvestised mängiti S. Matvejevile ette maakohtu istungil. Kuigi S. Matvejevi taotluse kohaselt ei näinud ta prillide puudumise tõttu salvestisi, ei nähtu maakohtu istungiprotokollist, et S. Matvejev oleks selle üle kurtnud istungil. Liiatigi on S. Matvejev ise apellatsioonis viidanud, et O.N. oli videosalvestise põhjal üsna aktiivne, mistõttu ei ole alust järeldada, et S. Matvejev videosalvestist hästi ei näinud. Kuriteo toimepanemise vahendit, selle fotot ega muid asitõendeid ei oleks ringkonnakohtul võimalik S. Matvejevile saata juba põhjusel, et neid toimikumaterjalide juures ei ole.
  2. Taotluse erinevatest dokumentidest tõlgete saamiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et kuivõrd toimikumaterjalides ei ole sündmuskoha vaatlusprotokolli, kuriteovahendi vaatlusprotokolli ja kuriteovahendi äratundmise protokolli, jätab kohtukolleegium tähelepanuta S. Matvejevi taotluse nende dokumentide tõlkimiseks. Ülejäänud dokumentide tõlkimata jätmist põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.
  3. Kriminaalmenetluses dokumentide tõlkimist reguleerib

§ 10

. Selle viienda lõike kohaselt tuleb eesti keelt mittevaldavale kahtlustatavale või süüdistatavale tõlkida kahtlustatavana kinnipidamise protokoll, vahistamismäärus, Euroopa vahistamismäärus, süüdistusakt ja kohtuotsuse tekst tema emakeelde või keelde, mida ta valdab, vähemalt osas, mis on oluline kahtlustuse või süüdistuse sisu arusaamise või menetluse õigluse tagamise seisukohast. Selle järgi tuleb S. Matvejevile tema soovitud dokumentidest kohustuslikult tõlkida vaid kahtlustatavana kinnipidamise protokoll ja sedagi mitte tingimata täielikult, vaid vähemalt osas, mis on oluline kahtlustuse sisust arusaamise või menetluse õigluse tagamise seisukohast. Valdavas osas on S. Matvejevi kahtlustatavana kinnipidamise protokoll koostatud kakskeelsena: tekst on toodud nii eesti kui ka vene keeles. Kuna üksikud tõlkimata osad on väheolulised ega mõjuta esialgsest kahtlustusest ja hilisemast süüdistusest arusaamist või menetluse õiglust, ei ole põhjust kinnipidamisprotokolli täielikult vene keelde tõlkida. 49. Muude S. Matvejevi soovitud dokumentide tõlkimine võiks tulla kõne alla

§ 10lg 6 alusel.

Sel alusel dokumentide tõlkimine eeldab aga esmalt S. Matvejevi põhjendatud taotlust, miks on soovitud dokumentide tõlkimine talle süüdistuse sisu arusaamise või menetluse õigluse tagamise seisukohast oluline. S. Matvejev oma taotlust põhjendanud ei ole, vaid on sisuliselt 11

(20)korranud vaid seaduse teksti (tõlkimine on talle vajalik süüdistuse sisu arusaamise seisukohast ja õiglase menetluse tagamiseks). Seega ei saa rääkida põhjendatud taotlusest ning ringkonnakohus ei näe ka ise põhjust dokumentide tõlkimiseks. Süüdistuse sisust peaks S. Matvejev olema teadlik juba tõlgitud süüdistusakti, maakohtus toimunud kohtumenetluse ja kohtuotsuse vahendusel. Ei ole mingisugust põhjust eeldada, et soovitud dokumentide tõlkimine aitaks tal süüdistuse sisu paremini mõista. Mitme tõendi tõendiväärtus on mõistetav ka ilma tõlkimiseta. Nii on näiteks isiku läbivaatuse protokollide puhul, kus läbivaatusega tuvastatud kuriteojäljed on näha ka läbivaatusprotokollidele lisatud fototabelitest. Samuti on asitõendi vaatlusprotokollides oluline tõendiväärtust omav teave kajastatud ka vene keeles. Seetõttu ei ole alust arvata, et nende dokumentide tõlkimata jätmine võiks menetluse õiglust kuidagi kahjustada. Samuti ei ole alust arvata, et keelebarjääri tõttu võinuks S. Matvejevile jääda arusaamatuks muude dokumentide sisu või et dokumentide tõlkimata jätmine võiks kahjustada menetluse õiglust muul viisil. Pealegi on S. Matvejevil kaitsja, kes saab samuti selgitada talle tõlkimata dokumentide või dokumendiosade sisu. III 50. Maakohus tuvastas õigesti, et S. Matvejev pani toime temale ette heidetud KarS § 121 lg 2 p 3 koosseisutunnustele vastava teo. Selles pole ka vaidlust. Vaieldakse selle üle, kas S. Matvejevi tegu oli õigusvastane ehk täpsemalt – kas S. Matvejev tegutses hädakaitses. Maakohus nii ei leidnud ja ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Oma seisukohta on maakohus igati veenvalt ja tõendipõhiselt argumenteerinud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on selgelt jälgitav. Seetõttu ei korda ringkonnakohus juhinduvalt

§ 342

lg 3 p-st 1 maakohtu põhjendusi üle, vaid vastab üksnes apellatsioonides toodud argumentidele. 51. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus menetlusõigust. S. Matvejevi meelest tulnuks G.H. ristküsitlus

§ 288lg 10 alusel katkestada pärast seda, kui G.H.

keeldus mõnele küsimusele vastamast. Maakohtu istungiprotokollist nähtub tõesti, et G.H. ütles kolm korda, et ta ei hakka S. Matvejevi küsimusele vastama.

§ 288

lg 10 kohaselt katkestab kohus sel juhul ristküsitluse ning otsustab tunnistaja varasemate ütluste kasutamise tõendina poole taotlusel. S. Matvejev ega teised kohtumenetluse pooled aga maakohtult midagi sellist ei taotlenud ning seetõttu ei ole alust maakohtule ristküsitluse katkestamata jätmist ka ette heita. Samuti leiab S. Matvejev, et prokurör esitas G.H. le esmasküsitlemisel kohtu loata suunavaid küsimusi ning andis sisuliselt ütlused G.H. eest. Seegi etteheide on ringkonnakohtu hinnangul alusetu. Esmalt väärib tähelepanu, et kõnesoleva ristküsitluse käigus ei taotlenud S. Matvejev ega tema kaitsja vastavalt

§ 288

lg‑le 5 mõne prokuröri küsimuse kõrvalejätmist väitega, et tegemist on lubamatu (suunava) küsimusega.

§ 2881

lg 3 näeb aga ette, et kui pool ei taotle kohtult küsimuse kõrvalejätmist enne sellele vastamise alustamist, loetakse ta küsimusega nõustunuks ning kohus ei pea suunavaks küsimuseks eraldi luba andma. Pealegi ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu istungiprotokollist, et G.H. esmasküsitlemisel oleks lubamatuid küsimusi küsitud. Konkreetselt on S. Matvejev apellatsioonis välja toonud prokuröri küsimuse: „Siis sain ma teist õigesti aru, et Matvejev võttis pudeli, tõusis püsti?“. See küsimus ei olnud lubamatu, kuna küsimuses väljatoodud asjaolud tulenesid juba G.H. varasematest vastustest prokuröri küsimustele. Ka ei nähtu istungiprotokollist, et prokurör oleks andnud ütlusi G.H. eest või et ristküsitlemise reegleid oleks rikutud mõnel muul viisil. Põhjendamatu on S. Matvejevi etteheide selleski, et M.M. poleks tohtinud olla kriminaalasjas tunnistajaks, kuna tema väidetavat kuriteosündmust ei näinud. M.M. sai anda ütlusi sündmuskoha olustiku ja seal viibinud inimeste tegevuse kohta vahetult pärast kuriteosündmust, mis seondub samuti tõendamiseseme asjaoludega. 12

(20)
  1. Apellatsioonides seatakse kahtluse alla V.S. i ja G.H. ütluste usaldusväärsus. Seda esmalt põhjusel, et mõlemad olid arutatava kuriteosündmuse ajal purjus. Ringkonnakohus ei näe, et see asjaolu võiks muuta ütlused automaatselt ebausaldusväärseks: ka purjus inimene võib tajuda sündmusi õigesti ning anda hiljem tajutu kohta usaldusväärseid ütlusi. Kui pidada joobes inimese ütlusi automaatselt ebausaldusväärseks, tuleks samal põhjusel välistada ka S. Matvejevi ütluste usaldusväärsus: temagi oli ju purjus. Oluline on hoopiski hinnata, kuivõrd haakuvad ütlused omavahel ja teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, kas ütlustes esineb ebaloogilisust ning kas ütluste usaldusväärsuse võiks seada kahtluse alla mingid muud asjaolud.
  2. Apellantide hinnangul seab V.S. i ja G.H. ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla ka see, et ütlusi andes ei mäletanud nad toimunust paljut. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Esiteks tuleb arvestada, et kohtuistungil ütluste andmise ajaks oli arutatavast kuriteosündmusest möödunud mitu kuud. On paratamatu, et selle aja jooksul võib mälu mõnevõrra tuhmuda, eriti just vähemoluliste detailide osas. Nii ei mäletanud ka V.S. ja G.H. enam (täpselt) kõiki sündmusega seonduvaid detaile. Peamiselt jäid nende ütlused mõneti ebatäpseks vähemoluliste detailide osas, nagu näiteks see, millest täpselt räägiti, kui purjus keegi oli, mis riided kellelgi seljas olid või millised olid sündmusega seonduvad ajavahemikud. Selliste vähemoluliste detailide unustamine on ringkonnakohtu hinnangul loomulik ning räägib koguni pigem selle kasuks, et ütluste andja kõneleb asjadest nii, nagu ta neid tegelikult tajus ja mäletab – mitte aga ei mõtle n-ö ideaalse tunnistuse andmise eesmärgil midagi välja. Olulisemate asjaolude kohta oskasid V.S. ja G.H. rääkida võrdlemisi detailselt ning loogiliselt. Nende ütlused haakusid suuresti nii omavahel kui ka teiste kriminaalasjas kogutud usaldusväärsete tõenditega. Näiteks ei näe ringkonnakohus vastuolu S. Matvejevi apellatsioonis väljatoodu osas, et kui G.H. ütluste kohaselt kukkus V.S. pärast pudelilööki maha, siis V.S. kinnitas, et ta ei kaotanud pudelilöögi tõttu teadvust. Nimelt ei ole V.S. ilt kukkumise kohta küsitud. Diivanilt võis ta ettepoole maha kukkuda ka siis, kui teadvust ei kaotanud (nt valu tõttu end kägarasse tõmmates ja ettepoole kallutades vms). Seega ei kinnita V.S. i ütlused, et kukkumist tegelikult ei olnud ja et G.H. mõtles selle välja.
  3. Põhjust V.S. i ja G.H. ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks ei ole automaatselt ka seetõttu, et tegemist on elukaaslastega. Tõsi, elukaaslaste puhul on mõnevõrra suurem risk, et ütluste andmisel võidakse neid moonutada teineteisele soodsas suunas. Siiski ei saa seda eeldada, vaid sellist kahtlust peaksid kinnitama ka mingisugused objektiivsed asjaolud.
  4. Apellatsiooniväidete kohaselt võib V.S. i ja G.H. ütluste kooskõlastamisele viidata nende sündmuskohal politseile antud selgituste ja kohtuistungil antud ütluste vastuolu ning see, et kummagi ütlused ei seleta, mis põhjusel tekkis V.S. i ja S. Matvejevi vahel konflikt ning miks S. Matvejev V.S. it lõi. Ringkonnakohus saab V.S. i ja G.H. ütlustest aru nii, et S. Matvejevi pudelilöök oli neile ootamatu ning selle täpset põhjust võivad nad tagantjärele vaid aimata. Näiteks väitis V.S. kohtuistungil, et löögile eelnevalt nad sõimlesid ja möönis, et ta võis öelda midagi valesti. G.H. ütles aga kohtuistungil esialgu, et tema ei tea, mis V.S. i ja S. Matvejevi vahel juhtus. Kuna sündmuskohal politseile selgitusi andes nimetas G.H. konflikti põhjusena armukadeduse, näeb kaitsja G.H. ütlustes ja esialgsetes selgitustes vastuolu. Siiski jätab kaitsja tähelepanuta, et ka kohtuistungil ei välistanud G.H. armukadedusmotiivi. Nimelt vastas ta S. Matvejevi küsimusele, kas S. Matvejev võis lüüa armukadeduse tõttu, et nii võis olla küll. Seega on kõigiti võimalik, et sündmuskohal võiski G.H. pidada võimalikuks konflikti põhjuseks armukadedust ning seda ei saa ta välistada nüüdki – et ta aga selles kohtuistungil kindel ei olnud, ei soovinud ta seda oletust omal initsiatiivil välja tuua. Politseile sündmuskohal selgitusi andes ja purjus olles aga oli tal oletustest märksa hõlpsam kõneleda. 13
(20)
  1. Ka ei saa nõustuda kaitsjaga, et kui keegi üldse armukadedust tunda sai, võis see olla vaid V.S. , kes ründas seetõttu S. Matvejevit. G.H. oli arutatava sündmuse ajal suhtes V.S. iga – varem oli tal aga olnud suhe ka S. Matvejeviga. Seega on igati võimalik, et hoopis S. Matvejev oli V.S. i peale G.H. tõttu armukade – ja just sel põhjusel lõi V.S. it. Muu hulgas saavad sellised läbipõimunud suhted (lisaks alkoholijoobele) selgitada sedagi, miks sooviti algselt politseid sündmuskohalt ära saata ja asjad omavahel ära klaarida ning miks ei soovinud V.S. koheselt arstiabi.
  2. S. Matvejevi apellatsiooni kohaselt nähtub G.H. ütlustest, et pudelilööki ta pealt ei näinud. Ringkonnakohus nii ei leia. G.H. kirjeldas löögiga seonduvat võrdlemisi detailselt: S. Matvejev kõndis, võttis pudeli kätte ja lõi sellega V.S. it näkku, pudel oli tühi ning läks puruks. Tema ütlused haakuvad ka V.S. i ütlustega: enne pudelilööki tõusis S. Matvejev püsti ja võttis pudeli, pärast mida läks V.S. il silme eest mustaks ning hakkas verd jooksma; pudel oli tühi ja läks löögi tagajärjel katki; löögi ajal oli G.H. tema kõrval ning kutsus politsei alles pärast lööki. Tõsi, prokuröri küsimusele, mis juhtus enne seda, kui S. Matvejev võttis pudeli ja lõi sellega V.S. ile pähe, vastas G.H. , et tema läks politseid kutsuma. Samas nähtub G.H. vastustest prokuröri täpsustavatele küsimustele, et politseid läks ta kutsuma siiski alles pärast lööki. Seega on igati usutav, et G.H. sai algselt prokuröri küsimusest lihtsalt valesti aru ning seetõttu jäi tema ühest vastusest mulje, justkui oleks ta juba enne lööki läinud politseid kutsuma. Ringkonnakohtu hinnangul on ka väheusutav, et G.H. l olnuks põhjust minna politseid välja kutsuma enne pudelilööki ning öelda seejuures Häirekeskusele, et tal „pekstakse kutti verele“, nagu nähtub asitõendi vaatlusprotokollist. S. Matvejevi apellatsiooniväite kohaselt võis G.H. arvata, et S. Matvejev ründas ilma põhjuseta V.S. it ja seetõttu võis ta Häirekeskuse väljakutses olukorda tegelikust tõsisemaks muuta – selleks, et politsei saabuks kiiresti. Selline versioon aga ei haaku loogiliselt S. Matvejevi teiste apellatsioonis toodud selgitustega. Nimelt väidab S. Matvejev apellatsioonis, et G.H. võis arvata, et tema (st S. Matvejev) ründab V.S. it, kuna tema (st S. Matvejev) oli V.S. i peal ja G.H. ei näinud, et V.S. teda (st S. Matvejevit) samal ajal kägistas. Seetõttu olevat G.H. võtnud esmalt O.N. telefoni, et sellega politseisse helistada. Samas viitab S. Matvejev ka sellele, et ta viskas O.N. telefoni eemale, kuna ei olnud selge, mis tema ja V.S. i vahel juhtunud oli. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole loogiline, et ajal, mil S. Matvejevit väidetavalt kägistati, suutis ta visata eemale O.N. telefoni, et G.H. ei saaks politseid kustuda. Loogiline ei ole ka viitamine sellele, et polnud selge, mis tema ja V.S. i vahel juhtunud oli. Kui asi oleks tõepoolest juhtunud nii, nagu S. Matvejev väidab ehk kui S. Matvejev oleks langenud kägistamisrünnaku ohvriks, oleks pigem loogiline see, et ta oleks soovinud abi saada. Seega on usutav, et telefoni viskas S. Matvejev eemale pärast pudelilööki, hoidmaks ära politsei väljakutsumise ning tema suhtes menetluse algatamise.
  3. Põhjust G.H. kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks ei anna seegi, et Häirekeskuse kõnes ei nimetanud ta, millega V.S. it löödi – politseile sündmuskohal selgitusi andes aga väitis ta, et V.S. veritses rusikalöögi tõttu. G.H. nägi vahetult enne Häirekeskusele helistamist pealt, kuidas tema elukaaslasele löödi pudeliga näkku, too muutus üleni veriseks ja tal oli isegi osa näonahast tükina lahti tulnud. On igati usutav, et sellist sündmust tunnistanuna oli G.H. endast väljas ega andnud telefonikõnes edasi kõiki detaile. Puutuvalt politseinikele öeldusse tuleb aga pöörata tähelepanu sellele, et rinnakaamera salvestuse kohaselt olid sündmuskohal viibijad võrdlemisi tõrksad ning soovisid politseinike lahkumist. Muu hulgas palus politseiametnike lahkumist G.H. – kes ei soovinud politseinikele ka toimunu kohta selgitusi anda. Seetõttu on võimalik, et politseiametniku küsimusele, millega V.S. it löödi, vastas G.H. lihtsalt esimesel pähe tulnud viisil. Samas aga nähtub M.M. i ütlustest, et temale avaldati sündmuskohal siiski ka seda, et löögivahendiks oli pudel. Tõsi, M.M. ei suutnud meenutada, kas seda ütles talle G.H. või V.S. . G.H. aga väitis kohtuistungil, et ta rääkis sündmuskohal politseile pudelilöögist. 14
(20)59. Ringkonnakohus ei näe ka muid põhjuseid, miks peaks kahtlema G.H. poolses pudelilöögi nägemises. Muu hulgas ei tekita sellist kahtlust G.H. poolt uurija juures väidetu – nagu seda leiab S. Matvejev. Vastavalt

§ 15

lg 2 p-le 2 saab ringkonnakohus tugineda vaid maakohtus vahetult uuritud ja apellatsioonimenetluses avaldatud tõenditele. Maakohtus ei rääkinud G.H. midagi uurijale antud ütlustest ja neid ütlusi ei avaldatud vastavalt

§ 289lg-le 1 ka G.H.

ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seetõttu ei saa ringkonnakohus kontrollida, mida G.H. kohtueelses menetluses rääkis ega selle põhjal ka mingeid järeldusi teha. Erinevalt S. Matvejevist ei näe ringkonnakohus vastuolu ka G.H. ütluste ja muude tõendite vahel seoses V.S. i vigastuste asukohaga. Kohtuistungil väitis G.H. prokuröri küsimustele vastates, et S. Matvejev lõi V.S. it näkku ning tal oli nahatükk küljes. Prokuröri küsimusele, kus see nahatükk rippus, vastas G.H. : „All“. Samas nähtub prokuröri täpsustavale küsimusele antud vastusest, et nahatükki nägi G.H. V.S. il näo küljes. Ka S. Matvejevi küsimusele vastates väitis G.H. , et pudel tabas V.S. it näkku. Seega on igati usutav, et G.H. pidas silmas seda, et nahatükk rippus näo küljes suunaga allapoole ja sama nähtub ka V.S. i esialgse läbivaatuse protokollist. S. Matvejevi apellatsiooniväide, et kui G.H. oleks näinud pudelilööki, oleks ta kindlasti maininud, et lööke oli kaks (esimene oli hoiatav), ei haaku aga ühegi teise tõendiga ega ka S. Matvejevi enda maakohtus antud ütlustega. Ei ole usutav, et juhul kui S. Matvejev oleks esmalt teinud n-ö hoiatava löögi, oleks ta hädakaitsele tugineda soovivana jätnud selle oma ütlustes mainimata.

  1. Kuigi toimikumaterjalidest ei nähtu, et läbi oleks viidud sündmuskoha või väidetava kuriteovahendi vaatlus, nähtub sündmuskoha olustik siiski politseiametniku rinnakaamera salvestiselt. Samuti kirjeldas sündmuskohal nähtut M.M. . Neist tõenditest nähtub, et politsei sündmuskohale jõudes istus V.S. diivanil, tema paremal käel oli diivanil tühi koht ja selle kõrval paremal tugitool, kus istus O.N. . V.S. i vasakul käel istus S. Matvejev. Samades kohtades istusid nimetatud inimesed G.H. ja V.S. i ütluste kohaselt ka enne pudelilööki, kusjuures G.H. istus V.S. i kõrval paremal käel tema ja O.N. vahel. S. Matvejevi ütluste kohaselt oli V.S. i paremal käel O.N. ning O.N. st omakorda paremal G.H. . O.N. ei osanud isikute paiknemist üheselt kirjeldada. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb lähtuda sellest, et inimesed paiknesid juba löögi ajal nii, nagu nähtub rinnakaamera salvestiselt – ja nagu seda kirjeldasid V.S. ja G.H. .
  2. M.M. i ütluste kohaselt nägi ta sündmuskohal elutoa põrandal V.S. i ees maas klaasikilde. Maakohtus rinnakaamera salvestist vaadates leidis M.M. , et salvestiselt on näha mitteläbipaistvaid kilde, mis võivad pärineda näiteks mingisugusest toidunõust, mitte pudelist. Seda salvestist vaatas ka ringkonnakohus. Salvestiselt on näha, et V.S. i ees maas oli erineva väljanägemisega kilde: kui osad näisid tõesti mitteläbipaistvad ja meenutasid pigem toidunõude kilde, olid teised helkivad ja näisid klaasikildudena. Seega on kõigiti võimalik, et salvestist vaadates jäi M.M. gi pilk pidama mitteläbipaistvatel (võimalikel toidunõude) kildudel ning ta märganud teistsuguse väljanägemisega kilde – mis ongi vähem silmatorkavad. Pealegi kinnitas M.M. ka peale salvestise nägemist, et tema mäletab seal maas siiski klaasikilde. Kuna V.S. kinnitas samuti, et löögipudeli killud paiskusid põrandale laiali ning isikute paiknemist ja löögi asjaolusid arvestades on usutav, et killud kukkusid just V.S. i ette, ei ole põhjust kahelda, et M.M. nägi V.S. i eest põrandal just selle pudeli kilde, millega S. Matvejev V.S. it lõi. See, et kriminaalasjas ei viidud läbi sündmuskoha ega pudelikildude vaatlust või äratundmiseks esitamist, ei mõjuta nende tõendite usaldusväärsust ega muuda eeltoodud seisukohta meelevaldseks. Seejuures on väheusutav ka S. Matvejevi apellatsioonis viidatu, et pudelikillud võisid maas olla juba enne nende tulekut, kuna jalgade alla ta siis ei vaadanud. Ei ole usutav, et salvestiselt nähtuvad killud jäänuks S. Matvejevile sündmuskohal märkamata, arvestades, et killud olid tal istudes vahetult jalgade ees ja samas kohas maas olid ka viinapudelid, millest jooki tarvitati. Viimaks ei näe ringkonnakohus vastuolu ka selles, et M.M. mäletas kumeraid (mitte siledaid) pudelikilde, aga S. Matvejev ja V.S. rääkisid 15

(20)kandilistest pudelitest. Ka kandilise pudeli purunemisel võib tekkida nii siledaid kilde kui nurgaga kilde, millest viimaseid võis M.M. kirjeldada kumeratena. Samuti võisid kumerad killud tekkida pudeli ülemisest osast, kust algab üleminek pudelikaelale, kuna üldjuhul lähevad kandilised pudelid ülaosas ümaramaks.
  1. Apellatsiooniväidete kohaselt kinnitavad S. Matvejevi verisooni toimunust temal tuvastatud kehavigastused – ning kuivõrd V.S. kohtuistungil ei kinnitanud, et neid vigastusi nägi ka tema, sai vaid tema need vigastused tekitada. S. Matvejevi läbivaatuse protokollist, tema haigusjuhtude väljavõttest ja rinnakaamera salvestise vaatlusprotokollist nähtub tõesti, et S. Matvejevil oli pärast arutatavat kuriteosündmust mitmeid kehavigastusi, sealhulgas kõrisõlmel ning kaela alguspiirkonnas. Samas on mõeldav see, et kõnealused vigastused olid S. Matvejevil juba enne V.S. i ja G.H. elukohta tulekut. Et V.S. neid vigastusi väidetavalt ei näinud, ei kinnita kuidagi, et just tema need vigastused tekitas. Vigastuste asukohta ja V.S. i joovet arvestades, on igati usutav, et V.S. ei vaadanudki S. Matvejevi välimust põhjalikult ega pannud tema vigastusi tähele. Seda enam, et mingisuguseid vigastusi ei märganud S. Matvejevil sündmuskohal ka M.M. – kuigi sel ajal oli S. Matvejevi kõrisõlme marrastus asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt juba olemas. Samuti ei kaevanud S. Matvejev M.M. i ütluste kohaselt sündmuskohal kaelavalu või vigastuste olemasolu üle ega rääkinud midagi sellest, et talle oleks kallale tungitud, teda oleks üritatud tappa, kägistada või veel midagi muud teha. Nagu maakohus asjakohaselt märkis, ei ole usutav, et S. Matvejev oleks jätnud sellised asjad enda teada, kui sündmused oleks tõesti toimunud nii, nagu tema neid kirjeldas. Kuna muud tõendid annavad alust uskuda V.S. i ja G.H. versiooni ning nad mõlemad kinnitasid, et V.S. ei kasutanud sel õhtul S. Matvejevi suhtes füüsilist vägivalda, ei rebinud teda riietest ega kägistanud teda, on maakohus leidnud õigesti, et S. Matvejevi versiooni toimunust ei saa uskuda. Seejuures ei jaga ringkonnakohus ka S. Matvejevi seisukohta, et V.S. jäi kohtuistungil enda poolse vägivalla eitamise osas ebakindlaks. Tõsi, istungiprotokollist nähtub, et kohtu küsimusele, kas ta saab kinnitada, et tema
  2. märtsil 2021 kuidagi S. Matvejevit kehaliselt ei väärkohelnud, vastas V.S. järgmist: „Ei, ei mäleta“. Samas prokuröri küsimustele vastates ta siiski kinnitas, et tema ei läinud kõnesoleval õhtul S. Matvejeviga käsipidi kokku, ei kägistanud S. Matvejevit ega haaranud tema riietest või muust. Seega on usutav, et kohtu küsimusele vastates ta sõnastas oma vastuse lihtsalt ebaõnnestunult, soovides väljendada siiski seda, et tema vägivalda ei tarvitanud. Mingisugust kaklust ei näinud ka O.N. , kuigi nagu maakohus asjakohaselt viitas, jääb küsitavaks, kui palju ta toimunust üldse mäletab.
  3. S. Matvejevi versiooni kasuks ei räägi miskit ka V.S. i vigastuste asukoht. Nimelt viitab S. Matvejev apellatsioonis sellele, et V.S. i trauma oli näol, mitte pealael. G.H. ja V.S. i versiooni kohaselt tegi ta pudelilöögi püsti olles, samas kui V.S. istus. Sellisel juhul oleks löök tulnud alla suunas pealae või kukla pihta, aga kuna V.S. i trauma oli näol, siis pidanuks pudeliga lööma alla lastud käega ja paralleelselt põrandaga ohvri näo suunas või kuidagi külje pealt. Sellised keerukused oleks olnud aga järsu püsti kargamise valguses juba mõttetud. Arvestades V.S. i ja S. Matvejevi paiknemist sündmuskohal ning V.S. i vigastuste asukohta, ei näe ringkonnakohus mingisugust põhjust pidada selliseid vigastusi tekitavat lööki ülemäära keerukaks või ebaloomulikuks. Kuna S. Matvejev oli V.S. ist ka eespool, on igati loomulik, et pudel tabas just näopiirkonda, mitte kukla piirkonda. Samuti on usutav, et kuivõrd V.S. istus ja S. Matvejev tõusis vahetult enne lööki püsti, võis V.S. tema püsti tõusmist jälgides pöörata nägu ülespoole ja seetõttu tabaski pudelilöök tema nägu, mitte pealae piirkonda.
  4. Viimaks ei näe ringkonnakohus, et asjas saaks mingisuguseid S. Matvejevi versiooni kinnitavaid või teisi tõendeid kahtluse alla seadvaid ütlusi anda ka S. Matvejevi apellatsioonitäienduses viidatud taksojuht, kes viis tema ja O.N. V.S. i ja G.H. elukohta ning kelle ülekuulamist S. Matvejev taotleb. Taksojuhi ülekuulamist taotles S. Matvejev ka maakohtu 16
(20)menetluses, kuid maakohus jättis selle taotluse rahuldamata – ringkonnakohtu meelest õigesti. Lähtuvalt S. Matvejevi taotlusest saaks taksojuht rääkida, mida ta nägi ja kuulis taksos enne arutatavat kuriteosündmust. Kuriteosündmuse enda kohta ta ütluseid anda ei oskaks. Samuti ei nähtu kusagilt, et ta oskaks anda ütlusi sündmuskoha olustiku kohta vahetult pärast kuriteosündmust. S. Matvejevi hinnangul võiks taksojuhi ütlused aidata kaasa V.S. i ja G.H. ütluste usaldusväärsuse kontrollimisele. Kuna ei ole alust arvata, et taksojuht teaks rääkida midagi seoses arutatava kuriteosündmusega, ei näe ringkonnakohus, kuidas saaks tema ütlused aidata kaasa ka V.S. i ja G.H. ütluste usaldusväärsuse kontrollimisele just käesoleva kriminaalasja tõendamiseseme asjaoludega seoses. Tõsi, taksojuhi ütlused võiksid anda alust kahelda nende ütlustes selle kohta, mis eelnes vahetult sellele, kui S. Matvejev ja O.N. tulid nende elukohta: kas taksos oli ka V.S. ning kas V.S. i ja S. Matvejevi vahel oli seal sõnavahetus. Kui nii ka oli, ei saa taksojuhi ütlused aga muuta siiski kaheldavaks V.S. i ja G.H. ütluseid hilisemate sündmuste kohta: neist taksojuht ju midagi ei tea. Ka ei oma tähtsust, kas V.S. il ja S. Matvejevil võis tekkida taksos sõnavahetus, kuna S. Matvejevi versiooni kohaselt siis midagi ei juhtunud: koos mindi V.S. i ja G.H. elukohta, tarvitati alkoholi, suheldi ning siis äkki V.S. ärritus, käskis neil ära minna ja haaras väidetavalt pudeli. Seega ei ole alust arvata, et sündmused taksos oleks kuidagi seotud hilisemate sündmustega, mis viisid süüdistuses käsitletud pudelilöögini. Et kokkuvõttes ei saaks taksojuhi ütlused kriminaalasja lahendamise seisukohalt tähtsust omada, tuleb S. Matvejevi taotlus jätta

§ 2861lg 1 alusel rahuldamata.

Pealegi ei lisanud S. Matvejev taksojuhi ülekuulamise taotluse juurde taksojuhi nime ega kontaktandmeid, nagu nõuab

§ 321lg 2 p 5.

Pelk viide sellele, et taksojuhi täpsemaid andmeid oleks võimalik selgitada O.N. kaudu, ei ole piisav ning muudab küsitavaks, kas ringkonnakohtul oleks üldse olnud võimalik mõistliku aja ja pingutustega taksojuht kätte saada. Sel põhjusel on alust keelduda taksojuhi ülekuulamisest ka

§ 2861lg 2 p 1 alusel.

  1. Eeltoodust järeldub, et S. Matvejevi ja tema kaitsja apellatsiooniväited ei anna alust hinnata maakohtu seisukohti ümber. Ka on esimese astme kohus andnud S. Matvejevi teole korrektse õigusliku hinnangu ja tunnistanud ta süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Õigesti toimis maakohus ka S. Matvejevile selle kuriteo eest karistust mõistes. Õiguspärane on ka liitkaristus. Nimelt pani S. Matvejev arutatava kuriteo toime pärast temale Viru Maakohtu
  2. veebruari 2021 otsusega kriminaalasjas nr 1-21-474 karistuse mõistmist, olles allutatud nimetatud kohtuotsuse järgi katseajale. Kuigi S. Matvejevi hinnangul ei ole nimetatud kohtuotsus veel jõustunud, nähtub toimikumaterjalidest, et Tartu Ringkonnakohtu
  3. märtsi 2021 määrusega jäeti S. Matvejevi apellatsioon Viru Maakohtu
  4. veebruari 2021 otsuse peale läbi vaatamata ning Riigikohtu
  5. aprilli 2021 määrusega jäeti läbi vaatamata ka S. Matvejevi määruskaebus ringkonnakohtu viidatud määruse peale. Seega jõustus Viru Maakohtu
  6. veebruari 2021 otsus

§ 408lg 2 ls 2 kohaselt Riigikohtu viidatud määrusega ning maakohus oli õigustatud praeguses asjas liitma S. Matvejevile Kar

S § 121 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistuse KarS § 65 lg 2 alusel Viru Maakohtu

  1. veebruari 2021 otsuse järgi ärakandmata karistusosaga. IV
  2. Ringkonnakohus nõustub S. Matvejevi kaitsja apellatsioonis toodud etteheitega, et maakohus jättis alusetult läbi vaatamata taotluse S. Matvejevile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks.
  3. SKHS § 18 lg 1 kohaselt tuleb süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus esitada maakohtu menetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Maakohtu hinnangul esitas S. Matvejevi kaitsja vastava taotluse alles kohtuvaidlustes, s.o pärast kohtuliku uurimise lõpetamist. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et tegelikult esitas S. Matvejevi kaitsja sellise 17

(20)taotluse juba kaitseaktis, seega enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Seetõttu oli taotlus tähtaegne ning maakohtul ei olnud alust seda mittetähtaegsena läbi vaatamata jätta. Kahjuhüvitamise taotlust läbi vaatamata jättes rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

Selle rikkumise saab ringkonnakohus aga apellatsioonimenetluses kõrvaldada ning seetõttu ei tingi nimetatud rikkumine

§ 341lg 3 kohaselt kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks.

  1. Kaitsja taotleb S. Matvejevile alusetu vahi all pidamisega tekitatud kahju hüvitamist vastavalt SKHS § 11 lg-le
  2. Et SKHS § 11 ei näe ette eraldi aluseid süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, vaid selgitab üksnes mittevaralise kahju hüvitamisega seonduvat, tuleb sellele sättele lisaks vaadata ka muid süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse sätteid. Vastavalt SKHS § 11 lg-le 1 võiks S. Matvejevil iseenesest olla õigus vabaduse võtmisega seonduva kahjuhüvitise saamiseks SHKS § 5 alusel. SKHS § 5 lg 1 p 1 kohaselt võib isik nõuda vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui ta mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus

§ 199lg 1 p 1, 2 või 5 alusel. Kuigi maakohus lõpetas S. Matvejevi suhtes kriminaalmenetluse Kar

S § 266 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi esitatud süüdistuses, ei ole põhjust S. Matvejevile sellest tingituna kahjuhüvitist SKHS § 5 lg 1 p 1 alusel määrata. Selle süüdistusega seoses S. Matvejevit aga ei vahistatud: ta võeti vahi alla seoses kehalise väärkohtlemise kahtlustusega, milles hiljem esitati talle süüdistus KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Selles teos tunnistas maakohus ta õigesti süüdi ning seetõttu ei saa tal olla ka õigust vahistamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Tõsi, SKHS § 5 lg 4 kohaselt on süüdistataval õigus nõuda vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist ka süüdimõistva kohtuotsuse korral kui vahistamine on oluliselt koormavam võrreldes talle mõistetud karistusega. Praegusel juhul aga nii ei ole. Maakohus karistas S. Matvejevit reaalse vangistusega, mille kandmise algust tuleb arvata tema kahtlustatavana kinnipidamisest ning vangistuse kandmist jätkab ta otsuse kohaselt veel pikka aega. Selline karistus on seaduslik ja põhjendatud ning seetõttu ei ole alust järeldada, et vahistamine on võrreldes mõistetud karistusega S. Matvejevi suhtes oluliselt koormavam. 69. Toodud põhjustel ning juhindudes

§ 337lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse S.

Matvejevile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmise osas ning teeb selles osas uue otsuse, millega jätab S. Matvejevile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. V 70. Kaitsja taotleb apellatsioonis menetluskulude riigi kanda jätmist. Et täpsemalt kaitsja seda taotlust põhjendanud ei ole, võib järeldada, et kaitsja peab silmas nii S. Matvejevilt maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulude riigi kanda jätmist kui ka apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmist. Kõigepealt käsitletakse ringkonnakohtu menetluse eelsete kuludega seonduvat. Maakohtu otsusega S. Matvejevilt välja mõistetud menetluskulude riigi kanda jätmist võib kaitsja apellatsiooni sisust lähtudes taotleda kahel põhjusel. Esiteks S. Matvejevi õigeksmõistmise korral. Et seda ringkonnakohus ei tee, ei ole sel põhjusel alust S. Matvejevilt maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulusid riigi kanda jätta. Teiseks võiks S. Matvejevilt maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulude osalise riigi kanda jätmise tingida see, et maakohus jättis alusetult läbi vaatamata kaitsja taotluse S. Matvejevile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. Nii ringkonnakohus siiski ei leia. Seda põhjusel, et maakohtu eksimuse saab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses kõrvaldada, jättes kahjuhüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmise asemel rahuldamata. Et selline otsustus ei mõjuta S. Matvejevi olukorda – kahjuhüvitist ta ei saa –, ei ole alust järeldada, et maakohtu õiguspärase otsustuse korral oleks S. Matvejevilt maakohtu otsusega 18

(20)välja mõistetud menetluskulude summa olnud väiksem. Seetõttu tuleb maakohtu otsus S. Matvejevilt välja mõistetud menetluskulude osas jätta muutmata. VI 71. Toodud põhjustel ning juhindudes

§ 337lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 21.

juuni 2021 otsuse osaliselt, s.o S. Matvejevile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmise osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab S. Matvejevile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Muus osas jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu

  1. juuni 2021 otsuse muutmata. S. Matvejevi apellatsiooni jätab ringkonnakohus rahuldamata ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi I. Belugini apellatsiooni rahuldab osaliselt. Rahuldamata jätab ringkonnakohus ka S. Matvejevi taotlused: kohtukoosseisu liikmete taandamiseks; kõikide toimikumaterjalide tutvustamiseks; maakohtu kohtuistungi helisalvestise koopia,
  2. juuni 2021 istungiprotokolli, toimikumaterjalides olevate videosalvestiste, kuriteo toimepanemise vahendi või selle foto ning asitõendite väljastamiseks; erinevate dokumentide tõlkimiseks vene keelde; tema järelevalveta vara hoiule andmiseks ja tema elukaaslase O.N. hooldamise tagamiseks. S. Matvejevi taotluse maakohtu istungiprotokollide parandamiseks jätab ringkonnakohus läbi vaatamata. VII
  3. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja märgib, et maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsiooni esitamise perspektiivikuse hindamisele kulus tal 89 minutit, apellatsiooniteate koostamisele ja esitamisele 6 minutit, apellatsiooni koostamisele 120 minutit, kaitsealusega telefoni teel apellatsiooni arutamisele 2 minutit, kaitsealusega Viru Vanglas kohtumisele, kaitsealuse võimaliku apellatsiooni arutamisele ja kaitsealusele apellatsiooni näidisvormi esitamisele 25 minutit, apellatsiooni lõpuleviimisele ja esitamisele 116 minutit, telefoni teel kaitsealuse apellatsiooniga seotud küsimustele vastamisele 5 minutit, Tartu Ringkonnakohtu
  4. augusti 2021 määrusega, kaitsealuse apellatsiooniga ja selle täiendustega tutvumisele 44 minutit, telefoni teel kaitsealuse apellatsioonimenetlusega seotud küsimustele vastamisele 1 minut ning kaitsealusega Viru Vanglas kohtumisele, Tartu Ringkonnakohtu määruse arutamisele ja dokumentide vene keelde tõlkimisele 9 minutit. Eelneva eest soovib kaitsja riigi õigusabi tasu 380 eurot, taotledes üksiti advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg-s 3 nimetatud 324 euro suuruse tasu maksimummäära suurendamist 17,28% võrra, lähtudes töö mahukusest ja ajakulust. Lisaks soovib kaitsja tasu sõidule kulutatud aja eest ning sõiduki kasutamise kulude hüvitamist. Taotluse kohaselt käis kaitsja kahel korral S. Matvejeviga Viru Vanglas kohtumas:
  5. juunil 2021 sõitis ta Narvast Viru Vanglasse, üks suund 48 km;
  6. septembril 2021 sõitis ta Narvast Viru Ringkonnaprokuratuuri ja siis Viru Vanglasse, üks suund 51 km, mis tuleb jagada kolmega. Sõidule kulutatud aja eest soovib kaitsja tasu 21,67 eurot ning sõiduki kasutamise kulude hüvitamist summas 19,50 eurot. Kokku soovib kaitsja riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamist seega 421,17 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks 84,23 eurot.
  7. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337

lg 1 p-des 2–4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab

§ 185lg 1 kohaselt menetluskulud riik.

Kuigi praegusel juhul teeb ringkonnakohus

§ 337

lg 1 p 4 järgse lahendi, ei ole siiski põhjendatud jätta kogu apellatsioonimenetlusega seonduvat menetluskulu riigi kanda. Seda põhjusel, et suuremas osas oli kaitsja apellatsioon põhjendamatu ning maakohtu otsus tuleb tühistada ja kaitsja apellatsioon rahuldada vaid osas, 19

(20)millega maakohus jättis läbi vaatamata S. Matvejevile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse.
  1. Riigikohus on selgitanud, et süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Kui alama astme kohtu otsus kuulub tühistamisele ja kaebus rahuldamisele osaliselt, tuleb ka kaitsja taotlus kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks rahuldada osaliselt. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni 2011 otsus asjas nr 3-1-1-38-11, p 38) Kuigi praegusel juhul ei ole küsimus süüdistatavale valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamises, vaid selles, kas riigi õigusabi korras määratud kaitsjale seoses apellatsiooni esitamisega makstav tasu ja hüvitatavad kulud tuleb välja mõista süüdistatavalt või jätta riigi kanda, leiab ringkonnakohus, et eeltoodud põhimõttest tuleb lähtuda praeguselgi juhul.
  3. Nagu öeldud, rahuldab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni vaid osaliselt ning jätab seetõttu ka apellatsioonimenetlusega seonduva menetluskulu riigi kanda vaid selles osas, milles kaitsja apellatsioon oli põhjendatud. Et riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse kindlaksmääramise taotlusest ei nähtu, kuivõrd võis kaitsja töömahtu suurendada maakohtu otsuse vaidlustamine osas, milles apellatsioon oli põhjendatud, arvestab ringkonnakohus kaitsja vastava töömahu hinnanguliselt. Ringkonnakohus peab põhjendatuks jätta kaitsjale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi eest makstavast tasust riigi kanda ühele pooltunnile vastav kaitsjatasu summas 27 eurot, millele lisandub käibemaks 5,40 eurot. Ülejäänud apellatsioonimenetlusega seonduva menetluskulu katteks tuleb S. Matvejevilt riigi kasuks välja mõista 473 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 20
(20)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.