KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 29. september 2021 Kohtuasja number 1-20-9458 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Koh

) § 404 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)

1. juuni 2021 otsus Apellant Andres Kelkka kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina Apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Andres Kelkka. Isikukood 39611072232; elukoht XXX; ei tööta; tõkendit ei ole kohaldatud, kannab karistust Viru Vanglas; varem kriminaalkorras karistatud, viimati Viru Maakohtu
2. jaanuari 2020 otsusega

§ 274

lg 2 p 3 järgi kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Liisa Nuut Menetluse vorm kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu
2. juuni 2021 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
3. Tagastada Andres Kelkka kaitsjale vandeadvokaat Irina Žurinale apellatsioonile lisatud teabenõue Viru Vanglale, nimetatud teabenõude vastus koos Andres Kelkka tervisekaardi väljavõttega ning Andres Kelkka abielutõend.
4. Tagastada Viru Ringkonnaprokuratuurile apellatsioonivastusele lisatud Viru Vangla vastuskiri koos lisadega.
5. Määrata osaühingule Ida-Viru Advokaadibüroo vandeadvokaat Irina Žurina poolt Andres Kelkkale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 129,60 eurot, sealhulgas käibemaks 21,60 eurot.
6. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Andres Kelkkalt Eesti Vabariigi kasuks välja 129,60 eurot. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul 1

§ 404lg 1 järgi järgnevas.

Viru Vanglas vangistust kandnud A. Kelkka toppis

1. detsembril 2019 kell 17.58 vangla K-hoone K1 osakonna kambri K118 seinas olevasse elektripistikusse kaks fooliumpaberist keeratud pulka ning süütas vangla poroloonmadratsi. Sellega tekitas A. Kelkka kambris K118 tulekahju. Põlengu tagajärjel levisid suits ning põlengust põhjustatud mürgised gaasid osakonna territooriumile ning põhjustasid kaaskinnipeetavatele tervisekahjustusi. Tahtliku käitumisega põhjustatud põlengu tagajärjel seadis A. Kelkka ohtu kaaskinnipeetavate ning teiste K1 osakonnas viibivate isikute elu ja tervise. Maakohtu otsus
2. Viru Maakohtu
3. juuni 2021 otsusega tunnistati A. Kelkka

§ 404lg 1 järgi süüdi ning teda karistati 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 238 lg 2 alusel vähendati vangistust 1 aastani.

§ 65lg 1 alusel liideti sellele karistusele A.

Kelkkale Viru Maakohtu

1. jaanuari 2020 otsusega mõistetud karistus 1 aasta 10 kuud ja 2 päeva vangistust ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 10 kuud ja 2 päeva vangistust. Karistusest arvati kantuks A. Kelkka poolt
2. jaanuarist 2020 kuni
3. juunini 2021 kantud karistus, s.o 1 aasta ja 5 kuud vangistust. A. Kelkkal tuleb kanda veel 1 aasta 5 kuud ja 2 päeva vangistust, seda alates kohtuotsuse kuulutamisest. A. Kelkka karistust põhjendas kohus järgmiselt.
4. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Kaitsja küll palus kergendava asjaoluna arvestada A. Kelkka puhtsüdamlikku kahetsust, kuid kohtu hinnangul sellisest kahetsusest rääkida ei saa. A. Kelkka tunnistas kohtuistungi alguses oma süüd, kuid seda ei saa võrdsustada puhtsüdamliku kahetsusega. Vastupidi, kahetsuse asemel püüdis A. Kelkka igati oma tegevust põhjendada, viidates sellele, et pani süütamise toime valvurite tähelepanu äratamiseks, ta teavitas süütamisest ette ja kui süütamine oleks toimunud ootamatult, oleks kahju olnud suurem. Selline seletus ei näita ilmselgelt puhtsüdamlikku ja siirast kahetsust.
5. Kohus viitas vajadusele arvestada A. Kelkka tegude sisu ja mõjusid. Oluline on seegi, et A. Kelkka uute kuritegude toimepanemise risk ei ole madal. Samas tunnistas A. Kelkka end kuriteo toimepanemises süüdi. Arvestades A. Kelkka varasemat karistatust, sh asjaolu, et tahtliku ja üldohtliku kuriteo pani ta toime vangistuse kandmise ajal, on tema süü keskmisest suurem.
6. Lisaks arvestas kohus A. Kelkka isikut iseloomustavaid andmeid. A. Kelkkat on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud: tal on kolm kehtivat kriminaalkaristust, kusjuures kaks viimast mõisteti talle samuti vanglas toime pandud kuritegude eest. Käesoleva menetluse 2

§ 404lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

Kuna A. Kelkka kannab reaalset vangistust ja tema päevasissetuleku suurus oli

1. aastal 0,72 eurot, ei ole rahalise karistuse ega tingimusliku vangistuse mõistmine põhjendatud. A. Kelkkat tuleb karistada reaalse vangistusega.
2. Karistuse suuruse määratlemisel võetakse kohtupraktika kohaselt arvesse sanktsiooni keskmine määr, mida siis kergendavate ja raskendavate asjaolude ilmnemisel kas suurendatakse või vähendatakse. A. Kelkka kuriteo asjaoludele ning tema isikule vastab 1 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus, mida tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada 1 aastani. Selle karistusega tuleb liita A. Kelkkale Viru Maakohtu
3. jaanuari 2020 otsusega mõistetud karistus, kuna kuriteo pani ta toime enne nimetatud kohtuotsuse tegemist. Alust kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemiseks ei ole. Seega tuleb A. Kelkkat karistada kohtuotsuste kogumis 2 aasta 10 kuu ja 2 päeva pikkuse vangistusega, millest tuleb maha arvata kohtuotsuse tegemise ajaks kantud karistus. Kanda jääb kohtuotsuse tegemisest 1 aasta 5 kuud ja 2 päeva vangistust. Apellatsioon
4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Kelkka kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina, taotledes maakohtu otsuse tühistamist A. Kelkkale mõistetud karistuse osas ja kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemist või kergema karistuse mõistmist.
5. A. Kelkkale mõistetud karistus ei ole liigilt ega määralt vastavuses toimepandu kuriteoga, ei ole õiglane ega vasta karistuse eesmärkidele. Kohus oleks pidanud arvestama, et A. Kelkka tegutses kaudse tahtlusega, kannatanud ei esita talle mingeid pretensioone ning süütamisest tingitud terviseprobleemid esinesid neil üksnes lühikest aega. Ka oleks kohus pidanud arvestama A. Kelkka puhtsüdamlikku kahetsust. A. Kelkka ei üritanud oma tegusid õigustada ja väitis korduvalt, et ta kahetseb toimepandut. Kohtus oli ta siiras ja selgitas oma teo tegelikku põhjust. Samuti nõustus A. Kelkka asja arutamisega lühimenetluses, mis vähendas kohtu ressursse. Üldohtlikkuse tase kujuneb muu hulgas süüdistatava suhtumisest kuriteosse. Süü tunnistamine annab tunnistust sellest, et inimene mõistab kuriteo toimepanemist, kahetseb, ei tekita raskusi uurimisel ja aitab kaasa kuriteo lahendamisele. See kõik vähendab üldohtlikkuse taset ning seetõttu peab karistust kergendama. Süüd raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
6. Kohtu tähelepanu oleks pidanud pälvima ka A. Kelkka tervislik seisund karistust kergendava asjaoluna. Kohus A. Kelkka meditsiinidokumente aga arvesse ei võtnud ja rikkus sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Nimelt esitas kaitsja kohtule Tartu ja Viru Vangla päringuvastused koos A. Kelkka meditsiinidokumentidega, kust nähtuvad A. Kelkka terviseprobleemid. Kohus lisas need asja juurde ja prokurör sellele vastuväiteid ei esitanud. A. Kelkka probleem on piisavalt tõsine. A. Kelkka on pannud korduvalt toime suitsiidikatseid (lõikehaavad pea piirkonnas, kulmu juures, küünarvarre ja kõhu piirkonnas), tal on halvad vereanalüüsi näitajad ja tõsised uneprobleemid (vahel ei saa ta kolm ööd järjest und). Käitumisprobleeme on esile kutsunud ka pikaaegne üksikkambris viibimine. Suitsiidikatsete tõttu suunati A. Kelkka
7. aasta veebruaris Tartu Vangla psühhiaatriosakonda. Kaitsja lisas kaebusele Viru Vangla väljavõtte tervisekaardist, mis kajastab perioodist
8. juunist
9. juulini
10. Sellest nähtub, et
11. juunil 2021, st enne kohtuotsuse kuulutamist pani A. Kelkka toime 3

§ 404lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kuna kaitsja vaidlustab maakohtu otsust vaid A. Kelkkale mõistetud karistuse osas, tuleb ringkonnakohtul analüüsida, kas maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud.

1. Ringkonnakohus ei võta kriminaalasja materjalide juurde kaitsja apellatsioonile lisatud A. Kelkka abielutõendit, kaitsja poolt Viru Vanglale esitatud teabenõuet ja selle vastuskirja koos A. Kelkka tervisekaardi väljavõttega, sest A. Kelkka kriminaalasja arutati lühimenetluses. Lühimenetlus aga toimub KrMS § 233 lg 1 kohaselt kriminaaltoimiku materjali põhjal ehk kohtumenetluses tõendeid lisada ei saa. Apellatsioonimenetluses tuleks küll kõne alla dokumentide esitamine maakohtu poolse menetlusõiguse väidetava rikkumise kohta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 10.1), ent praegu apellatsioonile lisatud dokumendid sellesisulised ei ole. Seetõttu tagastab ringkonnakohus kõnesolevad dokumendid kaitsjale. Samamoodi toimetab ringkonnakohus prokuratuuri apellatsioonivastusele lisatud dokumentidega.
2. Maakohus rikkus maakohus kaitsja hinnangul oluliselt menetlusõigust, kuna jättis karistuse mõistmisel arvestamata kaitsja poolt maakohtus esitatud meditsiinidokumendid. Esmalt saatis prokuratuur A. Kelkka süüasja kohtusse arutamiseks üldmenetluse korras. Eelistungil avaldas kaitsja, et A. Kelkka on nõus lühimenetluse kohaldamisega ning esitas samas kohtule ka Viru ja Tartu Vanglale esitatud teabenõuded koos vanglate vastuskirjade ning A. Kelkka tervisekaardi väljavõttega. Kuna kohus võttis need dokumendid esmalt vastu ning määras alles seejärel, et lahendab kriminaalasja lühimenetluses, ei saanud lühimenetluse eripära nende dokumentide tõendina arvestamist mõjutada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-199-13, p 9). Kohus kaitsja esitatud dokumente aga A. Kelkkale karistuse mõistmisel ei arvestanud ega põhjendanud ka dokumentide arvestamata jätmist. Kuna kaitsekõnes viitas kaitsja selgelt, et palub kohtul arvestada ka esitatud meditsiinidokumentidest nähtuvate andmetega A. Kelkka tervisliku seisundi kohta, tulnuks maakohtul nende dokumentidega mittearvestamist põhjendada. Siiski on ringkonnakohtul võimalik see rikkumine apellatsioonimenetluses kõrvaldada ning seetõttu ei tingi maakohtu eksimus iseenesest tehtud otsuse tühistamist. 4

§ 34

) või vähemasti tema süü piiratusest kõnelemine (

§ 35). 18.

Inimese süüdimatus

§ 34

mõttes tuleb tuvastada kahetasandiliselt ehk nn bioloogilispsühholoogilise ehk psüühilis-normatiivse meetodi alusel: kõigepealt peab kindlaks tegema nn meditsiiniliste (bioloogiliste) tunnuste esinemise (vaimuhaigus, ajutine raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäirega) ja seejärel tuleb analüüsida nn juriidilisi (psühholoogilisi) tunnuseid (võime mõista oma teo keelatust või suutlikkus juhtida oma käitumist vastavalt oma arusaamale keelatusest) (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-22-09, p 6.1; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p 18 jj., Pikamäe –

. Kommentaar. 5. trükk, § 34/2). Süüdimatuse meditsiinilised tunnused on loetletud

§ 34

p-des 1–5 ja nende esinemine teo toimepanemise ajal tehakse kindlaks ekspertiisiga: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-22-09, p 6.1.

§ 34raskuspunkt lasub aga nn juriidilistel ehk psühholoogilistel tunnustel.

Nimelt tuleb otsustada, kas bioloogiliste tunnuste olemasolul saab inimesele ebaõigusarusaama (st võime oma teo keelatusest aru saada; nn intellektuaalne element) või juhtimisvõime (st võime oma käitumist juhtida; nn voluntatiivne element) omistada või mitte. Tuleb nõustuda Saksa õiguskirjanduses väljendatuga, et süüdimatuse eristamine süüdivusest on võimalik vaid võrdleva meetodi abil: kui süüdiv on "normaalses" psüühilises seisundis inimene, kes suudab mõista oma teo ebaõigust ja vastavalt sellele oma käitumist suunata, ei ole alust teha süüdivusetteheidet isikule, kelle puhul on "bioloogilistel" tunnustel baseeruvad vaimsed häired jõudnud sellise tasemeni, et on alust rääkida isiksuspildi raskest, st normaalseid piire ületavast muutumisest, mistõttu on inimese suutlikkus mõistuspäraseks käitumiseks täielikult või vähemalt mingites olukordades võimatuks muutunud (Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum Strafgesetzbuch (StGB), 30. Auflage, § 20, Rn 26; Streng – Münchener Kommentar zum StGB, 4. Auflage, § 20, Rn 61). Sama saab öelda ka piiratud süüdivuse kohta

§ 35

mõttes: sellegi sätte puhul on kõige keerulisem otsustada, kas psüühikahäirega inimese ebaõigusarusaam või juhtimisvõime oli oluliselt piiratud või mitte: Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB,

1. Auflage, § 21, Rn
3. Praegu kohtupsühhiaatria ekspertiisi ei tehtud – seda hoolimata sellest, et kaitsja viitas kaitseaktis, et võib tekkida vajadus sellise ekspertiisi tegemiseks (kd 3, tl 13). Miks ekspertiis siiski tegemata jäi, pole teada. On võimalik, et mõningast rolli mängis Tartu Vangla osakonnajuhataja P. Kooli
4. veebruari 2021 vastuses kaitsjale öeldu, et kohtupsühhiaatrilise kompleksekspertiisi läbiviimise vajadust kinnitavad asjaolud puuduvad. Selline (põhjendamata) seisukoht ei saa olla takistuseks ekspertiisi tegemisele. Ekspertiisi tegemise 5

§-le 34 tuvastada rangelt puutuvalt konkreetsesse teosse. Isiksushäire ei väära sama hästi kui kunagi süü intellektuaalset elementi, st ebaõigusarusaama (Venzlaff, Foerster, Dreßing, Habermeyer. Psychiatrische Begutachtung. 6. Auflage, S 296). Pigem tuleb kõne alla voluntatiivse elemendi ehk juhtimisvõime ära langemine (samas). Juhtimisvõime kadumisele võib viidata nt tegutsemine konfliktsituatsioonis, järsku ja impulsiivselt ning joobeseisundis (samas). Juhtimisvõime on aga pigem olemas, kui isik valmistas tegu ette, toimis tegu toime pannes plaanipäraselt, ootas enne tegutsema asumist, võttis vastu abinõusid vahele jäämise vältimiseks või kui tegu jagunes mitmeks etapiks (samas). Läbimõtlematule käitumisele viitab see, et A. Kelkka sattus oma teo tõttu ise suurde ohtu: jäi põleva ja mürgist suitsu eritava 1 Tõsi, karistusseadustiku kommentaaris mainitakse süüst kõneldes isiksushäire ära: Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 34, komm 4.
2. Seda tehakse aga seoses psühhopaatiaga – ja psühhopaatia praegu asjasse ei puutu. 6

§ 34A. Kelkka süüd ei välista ehk A.

Kelkka oli süütamises süüdi. 28. Seoses piiratud süüdivusega tuleb kõigepealt märkida, et see instituut on kriminaalkolleegiumi teadmiste põhjal jäänud Eesti kohtupraktikas suuresti unustusse.

§ 35

kasutatakse ülimalt harva – seda hoolimata Riigikohtu selgitustest, et seda on vajadusel tarvis kontrollida (kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr 3-1-1-22-09, p 6.2 ja asjas nr 3-1-1115-13, p 8). Maakohus selle normi eeldusi praegu ei kontrollinud. Nagu öeldud, toimub süüdimatuse eristamine süüdivusest võrdleva ja normatiivse meetodi abil. Süüdimatuks saab pidada vaid väga väikest hulka õigusvastastest tegudest: seda juhul, kui tegu on selle toime panija isikut arvesse võttes äärmiselt ebaharilik. Suur osa õigusvastastest tegudest on ilma reservatsioonideta süülised: need teod on nende toime panijaid silmas pidades n-ö normaalsed. Piiratud süüdivus aga jääb nende kahe kategooria vahele: tegemist ei ole veel sedavõrd eriskummalise teoga, et jaatada süüdimatust, ent enam ei saa ka kõneleda tavapärasest (normaalsest) käitumisest. 29. Eesti õiguskirjanduses on leitud, et tõsiste isiksushäiretega inimesed võivad olla piiratult süüdivad – ja tõsisest isiksushäirest peaks rääkima siis, kui see häire segab inimese igapäevaelu (Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 35, komm 2). Ka Saksamaal ollakse seisukohal, et isiksushäirega inimesed võivad tegu toime pannes olla piiratult süüdivad (Fischer. Kommentar zum StGB.
2. Auflage, § 21, Rn 10) – ja tihtipeale nad seda ongi (samas, § 20, Rn 42b). Niisamuti võib süüdivuse piiratusele viidata sõltuvushäire (samas, § 21, Rn 10). Kas inimese juhtimisvõime on piiratud süüdivuse jaatamiseks piisaval määral häiritud või mitte, on taas normatiivne ehk juriidiline, mitte aga meditsiiniline otsustus.
3. Ühtpidi võiks väita, et A. Kelkka puhul ei saa jaatada ka piiratud süüdivust: selleks oli tema tegu ülal öeldut arvesse võttes liiga ratsionaalne. Samas pole (juba formaalloogiliselt) võimalik öelda, et kuivõrd häire ei välistanud isiku süüd, ta seda ka ei piiranud. Tegemist on küll sarnaste, aga siiski erinevate asjadega: häire võib olla ebapiisav süüdimatuse jaatamiseks, aga ikkagi sedavõrd tõsine, et näha piiratud süüdivust. Nagu öeldud, oli A. Kelkka käitumises täheldatav ka kõike muud kui ratsionaalne faktor: A. Kelkka pani põlema ruumi, kus ta ise sees oli. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et piiratud süüdivust täielikult välistada ei saa. Siiski ei tingi ka see tõdemus ekspertiisiakti määramist. 7

§ 34

) õiguslikke tagajärgi automaatselt:

§ 35

kohaselt kohus üksnes võib piiratud süüdivuse korral karistust kergendada, ent ei pea seda tegema. Seda otsustust tehes peab kohus võtma arvesse teo kõiki asjaolusid (Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 35, komm 4). Niisiis on põhjust karistuse kergendamisest hoiduda siis, kui teo ebaõiguse määr oli kõrge. Praegu see nii ringkonnakohtu hinnangul oligi.
2. A. Kelkka süütas madratsi vanglas ehk kohas, kus inimeste liikumine on äärmiselt piiratud ja mille ruumid on tugevasti isoleeritud. Sellises kohas võib tuli ja eralduv vingugaas tekitada äärmiselt suurt kahju: inimesed ei pruugi nende ohtude eest põgenema pääseda ja võivad isegi surra. Seetõttu külgnes A. Kelkka tegu tapmiskatsega. Ka tuleb arvesse võtta, et süütamise ajal viibis A. Kelkkaga samas osakonnas ligikaudu 30 kinnipeetavat. Liiatigi tekitas A. Kelkka mõningatele kaaskinnipeetavatele ka reaalseid terviseprobleeme – õnneks küll kerget laadi. Raskemate tagajärgede ärahoidmine ei sõltunud A. Kelkkast, vaid vanglaametnikest, kes tulekahju kustutasid ja asusid osakonda ventileerima.
3. Kaitsja leiab, et A. Kelkka karistust peaks vähendama tema puhtsüdamlik kahetsus

§ 57lg 1 p 3 mõttes.

Maakohus nii ei leidnud ja ringkonnakohtu meelest ei saa maakohtule teha selles osas etteheiteid. Esiteks tajus maakohus A. Kelkka kahetsusavaldust vahetult ja juba seetõttu on esimese astme kohus kahetsuse siiruse hindamisel edasikaebekohtutega võrreldes n-ö eelisseisus. Lisaks sellele aga pole alust pidada vääraks maakohtu arusaama, et A. Kelkka üritas justkui süüd mõnevõrra vanglatöötajatele lükata: ta olevat käskinud „ülemustel“ tema kambrisse tulla, lubades vastasel juhul midagi põlema panna. Selline käitumine oli enesekeskne: kui tema juurde ei tulda, on tal justkui õigus asju põletama hakata. Et A. Kelkka selliselt tegutsemise istungil välja tõi, võimaldab tõepoolest asuda seisukohale, et ta endiselt ei mõista oma teo kogu ebaõigust. 34. Ka ei võimalda

§ 57lg 1 p-le 3 tugineda see, et A.

Kelkka tunnistas oma süüd, ei tekitanud raskusi kuriteo uurimisel, aitas kaasa kuriteo lahendamisele ning nõustus asja arutamisega lühimenetluses. Kuriteo toimepanemise tunnistamine üksi ei anna aga alust veel karistuse kergendamiseks. Nii eeldab süü ülestunnistamisele ilmumine lisaks ka isiku enda initsiatiivi süü ülestunnistamiseks ning kõigi talle teadaolevate süüteo asjaolude täielikku avaldamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-112-04, p 8). Kuna A. Kelkka kahtlustatavana ülekuulamise initsiatiiv tuli menetlejalt ning kuriteo asjaolude kohta keeldus A. Kelkka ütlusi andmast, ei saa sel põhjusel tema karistust ka kergendada. Pelgalt menetlustoimingule allumine ja kuriteo toimepanemise tunnistamine ei ole vaadeldav ka süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamisena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-11-13-12, p 27). Ka ei oma tähtsust lühimenetlusega nõustumine, kuna süü suurus ei sõltu menetlusliigist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-83-12, p 9). 35. A. Kelkka kahjuks kõneleb seegi, et teiste inimeste tervist ohustavalt on ta käitunud ka varasemalt: ta on korduvalt sooritanud vägivaldseid kuritegusid. 36. Eelöeldu tähendab kõigepealt seda, et A. Kelkka karistust ei saa vähendada

§ 35alusel: selleks oli A.

Kelkka kuritegu liiga suure ebaõigussisuga, st see asetas mitmed inimesed väga tõsisesse ohtu. Ka ei saa A. Kelkkat karistada rahalise karistusega: tema süü on liiga suur. Ühtlasi pole põhjust leida, et sanktsiooni alumisest kolmandikust leebem vangistus oleks liiga karm. 8

§ 65lg 1 alusel täielikult liita temale Viru Maakohtu 7.

jaanuari 2020 otsusega mõistetud karistusega. Kaitsja ei selgita, miks pidanuks maakohus lugema kergema karistuse kaetuks raskemaga. Riigikohus aga on leidnud, et vältimaks liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse arvestamata jätmist, tuleb absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest pigem hoiduda neil juhtudel, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-20-16, p 16).

1. Toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu
2. juuni 2021 otsuse muutmata ning A. Kelkka kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
3. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja märgib, et maakohtu otsusega tutvumisele, selle analüüsile, Viru Vanglasse teabenõude koostamisele, kaitsealusega konsulteerimisele ja apellatsiooni koostamisele kulus tal kokku 120 minutit. Selle eest soovib ta riigi õigusabi tasu 108 eurot, millele lisandub käibemaks 21,60 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt tuleb nimetatud riigi õigusabi tasu kui apellatsioonimenetluse kulu A. Kelkkalt riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 9