← Eesti

2-21-2403/46

Obsah (20)§ 442§ 459§ 657§ 654§ 456§ 651§ 238§ 652§ 633§ 642§ 647§ 331§ 328§ 232§ 436§ 230§ 468§ 469§ 467§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-21-2403 Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2021, Tartu Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Pa

) § 468 lg 3 ja § 467 lg 3 alusel viivitamata täidetavaks, kuna kostja hagejate ülalpidamiskohustust ei täida ning emal on raskusi hagejate esmavajaduste rahuldamisega. 8

(16)Maakohus ei ole rikkunud

§ 442lg-t 8 ning on piisavalt käsitlenud mõlema poole esitatud tõendeid ja väiteid.

Kostja ei erista hagejate peamist elukohta ja viibimiskohta. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hagejate elukoht oleks tema juures. Hagejad jäid kooselu lõppedes elama edasi koos emaga, kostja asus neist eraldi elama. Kostja rõhutab liigselt seda, kui palju on ta väidetavalt hagejatega aega veetnud. Elatiseasjas on olulisem tõendada laste vajalike kulutuste kandmist. Kostja ei ole tõendanud märkimisväärsel määral hagejatele vajalike kulutuste tegemist. Maakohus ei ole eksinud tõendamiskoormuse jaotamisel. Kuna hagejad nõuavad elatist miinimummääras, ei pea nad oma kulutusi tõendama. Hagi põhistamisest ning vajalike kulude väljatoomisest piisab. Kostjal tuli oma vastuväiteid tõendada. Jääb arusaamatuks, milles seisneb kostja arvates arvutusviga tagasiulatuva elatise väljamõistmisel. Kostja väide majandusliku olukorra muutumise kohta pärast otsuse tegemist alates 23. juulist 2021 ei saa olla enam aluseks otsuse muutmisel või tühistamisel. Kostjal on õigus esitada kohtule hagi väljamõistetud elatise muutmiseks

§ 459alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p-st 2 lähtudes tühistada osaliselt tagasiulatuva elatise nõude rahuldamise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3), samuti tuleb otsus tühistada elatise väljamõistmise osas ajavahemiku

  1. veebruar 2021 kuni
  2. märts 2021 eest (resolutsiooni p-d 3–5). Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistab kostjalt kummagi hageja kasuks välja tagasiulatuva elatise ajavahemiku
  3. oktoober 2020 kuni
  4. jaanuar 2021 eest summas 428 eurot 81 senti ning jätab muus osas hagejate nõuded tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks rahuldamata. Samuti jätab ringkonnakohus rahuldamata hagejate nõuded elatise saamiseks ajavahemiku
  5. veebruar 2021 kuni
  6. märts 2021 eest. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 7. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus hagejate nõuded igakuise ning tagasiulatuva elatise saamiseks rahuldas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagejate tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3). Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause järgi jõustunud.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651lg 1 järgi üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.

8. Ringkonnakohus lahendab esmalt

§ 442

lg 5 esimese lause alusel poolte seni lahendamata taotlused tõendite vastuvõtmiseks. 8.

  1. Hagejad paluvad
  2. oktoobri
  3. a menetlusdokumendis võtta tsiviilasja materjalide juurde dokumentaalsete tõenditena kinnistusraamatu väljavõtte 9

(16)kinnisasja registriosa nr 909208 kohta, kostja ja A.C. vahel sõlmitud üürilepingu koos tõlkega,
  1. juuli
  2. a maksekorralduse,
  3. septembri
  4. a notariaalselt tõestatud lepingu,
  5. novembri
  6. a laenulepingu ning tsiviilasjas nr 2-21-2403 XXXXX valla ja hagejatele riigi õigusabi korras määratud esindaja arvamused. Kostja on
  7. oktoobri
  8. a menetlusdokumendis esitanud taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde tõenditena arvestused hagejate koosviibimise kohta kostjaga,
  9. septembri
  10. a kirjavahetuse koos tõlkega, kostja ja A.C. vahel sõlmitud üürilepingu, teate üürilepingu pikendamise kohta, kostja konto väljavõtte ajavahemiku
  11. jaanuar 2021 kuni
  12. oktoober 2021 kohta,
  13. oktoobri
  14. a maksekorralduse elatise tasumise kohta ja
  15. juuli
  16. a video. 8.
  17. Ringkonnakohus leiab, et nii hagejate kui ka kostja taotlused tõendite vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata ning tõendite vastuvõtmisest keelduda, kuna need on apellatsioonimenetluses esitatud hilinenult (

§ 238lg 3 p 3 ja § 329 lg 1).

Apellatsioonimenetluses saab

§ 652

lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning üldjuhul tuleb tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (

§ 633lg 5; vt nt Riigikohtu 29.

oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19) või selle vastusega (

§ 642lg 2).

Ringkonnakohus ei andnud

  1. oktoobri
  2. a määruses pooltele lisatähtaega tõendite esitamiseks, nagu hagejad
  3. oktoobri
  4. a menetlusdokumendis ekslikult märgivad. Kohus määras üksnes

§ 647lg 1 järgsed tähtajad.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine ka

§ 331lg-s 1 sätestatud aluseid hilinenult esitatud taotluste menetlemiseks.

Pooled ei ole põhistanud, et tõendeid ei olnud võimalik nendest sõltumatutel põhjustel varem esitada, ning taotluste menetlemisel ei oleks ringkonnakohtul võimalik otsust kavandatud ajal (19. novembril 2021) teha, kuna taotluste kohta tuleks enne nende lahendamist küsida ka vastaspoole seisukohta (

§ 328lg 2; § 331 lg 2).

8.

  1. Eelmärgitut arvestades keeldub ringkonnakohus hagejate
  2. oktoobril 2021 ja kostja
  3. oktoobril 2021 esitatud tõendite vastuvõtmisest. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus nende tagastamiseks.
  4. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses ennekõike sellele, et kuna hagejad viibisid detsembrist 2020 kuni juunini 2021 tema juures olulise osa ajast (vähemalt 40%), st hagejatel on vahelduv elukoht ning kostja täitis hagejate ülalpidamiskohustust vahetult, ei tulegi elatist, sh tagasiulatuvat elatist, temalt välja mõista. Ringkonnakohtu hinnangul eksis maakohus elatise väljamõistmisel ajavahemiku
  5. jaanuar 2021 kuni
  6. märts 2021 eest. 9.
  7. PKS § 100 lg 2 esimese lause kohaselt täidab vanem alaealise lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Kõnealuses sättes on eelkõige silmas peetud olukorda, kus lapse elukorralduse raskuskese on peamiselt seotud ühe vanema elukohaga, kes korraldab suurel määral lapse igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste vahetusse katmisesse. Sel juhul on ootuspärane, et lapsest lahus elav ja 10

(16)lapse vajaduste katmisel väiksemal määral osalev vanem panustab lapse ülalpidamisse ja täidab ülalpidamiskohustust lapsele elatise maksmisega. 9.
  1. Asja materjalidest nähtuvalt on hagejate ema ja kostja vahel
  2. jaanuaril 2021 sõlmitud lastega suhtlemise kord (I kd, tl-d 149–151).
  3. märtsil 2021 on hagejate ema teinud avalduse selle suhtlemiskorra ülesütlemiseks (II kd, tl-d 14– 15). Samas kinnitas hagejate ema
  4. juunil 2021 toimunud kohtuistungil, et vastavalt
  5. jaanuaril 2021 sõlmitud suhtlemiskorrale viibisid lapsed ajavahemikul alates
  6. jaanuarist 2021 kuni
  7. märtsini 2021 (nädalas) kolm päeva kostjaga ning neli päeva emaga (III kd, tl 14 pöördel). Seda asjaolu kinnitavad lisaks kaudselt ka XXXXXXX M. S. poolt tsiviilasjas nr 2-21-2402 esitatud arvamuse (I kd, tl-d 152–157) p-s 3.2.1 kajastatud hagejate ema väited, mille kohaselt viibisid lapsed jaanuaris ja veebruaris võrdse aja mõlema vanema juures. Eelmärgitut arvestades on ebaõige ja põhjendamata maakohtu järeldus, nagu ei oleks
  8. jaanuari
  9. a suhtluskorda üldse täidetud. 9.
  10. Ülaltoodust võib järeldada, et vähemalt alates
  11. jaanuarist 2021 kuni
  12. märtsini 2021 oli lastel vahelduv elukoht, kuna nad elasid vanemate kokkuleppe alusel olulise osa (üle 40%) ajast kostja juures. Sellisel juhul peavad mõlemad vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused. Elatise väljamõistmise eeldusena peab olema esile toodud, et vaatamata lapse kummagi vanema poolsele vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud seetõttu, et vanemad ei ole jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises omavahel kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel vanemal teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine, ei teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist (vt ka Riigikohtu
  13. mai 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 13 alapunktid koos nendes viidatud praktikaga). Praegusel juhul on hagejad küll tuginenud sellele, et kostja vahetule ülalpidamisele vaatamata on olnud nende vajaduste katmine raskendatud, kuid neid väiteid ei saa ringkonnakohtu hinnangul tõendatuks lugeda. Seega puudus alus elatise väljamõistmiseks kostjalt ajavahemiku
  14. jaanuar 2021 kuni
  15. märts 2021 eest. Maakohtu otsus tuleb vastavas osas tühistada. 9.
  16. Maakohus on pidanud põhjendatuks tagasiulatuva elatise nõuet 400 eurot (200 eurot kummalegi hagejale) kogu
  17. a jaanuari eest, millest on maha arvanud tasutud 43 eurot 90 senti ja ettemaksu 129 eurot 3 senti (võlgnevus seega 227 eurot 7 senti). Kuna ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud elatisenõue
  18. a jaanuari 19 päeva eest, tuleb nõuet vastavalt vähendada 245 euro 16 sendini (400÷31×19). Arvestades sellest maha ülalmärgitud 43 eurot 90 senti ja 129 eurot 3 senti, on kostja jaanuri elatise võlg 72 eurot 23 senti (s.o 26 eurot 23 senti kummalegi lapsele). Kokku tuleb seega mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja tagasiulatuv elatis ajavahemiku
  19. oktoober 2020 kuni
  20. jaanuar 2021 eest summas 428 eurot 81 senti 11
(16)((299+299+188,39+72,23)÷2). Muus osas tuleb jätta hagejate nõue tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et hagejad on kostja suhtes eraldi võlausaldajad ning osalevad menetluses eraldiseisvalt. Seetõttu tuleb ka tagasiulatuva elatise osas kohtuotsuse resolutsioonis selgelt märkida, milline summa mõlema hageja kasuks kostjalt välja mõistetakse (

§ 442lg 5 teine lause).

9.

  1. Samuti tuleb eeltoodud põhjendusi arvestades jätta kostjalt välja mõistmata elatis ajavahemiku
  2. veebruar 2021 kuni
  3. märts 2021 eest. 9.
  4. Muude vaidluse esmeks olevate ajavahemike osas ei toeta asja materjalid kostja väidet, et lastel oleks olnud siis vahelduv elukoht ning ta täitis hagejate ülalpidamiskohustust vahetult. Kuigi hagejad on suhelnud kostjaga ka enne
  5. jaanuari 2021 ning pärast
  6. märtsi 2021, ei ole selle suhtluse määra võimalik asja materjalide põhjal kindlaks teha selliselt, et seda oleks võimalik elatisenõude lahendamisel arvestada. Samuti ei ole see väidetav laste kostja juures elamine toimunud vanemate kokkuleppel. 9.6.
  7. Apellatsioonkaebuses kostja möönab, et alates
  8. a juulist elavad lapsed emaga (kuna ema takistab ise ja laste suhtlemist). Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad vanemate vahel
  9. detsembril 2020 sõlmitud elatise tasumise kokkulepe (I kd, tl 19) ning ülalmärgitud lastega suhtlemise kord, et ka
  10. a oktoobrist kuni vähemalt
  11. jaanuarini 2021 elasid hagejad emaga (ning kostja elas lastest eraldi). Vastasel juhul puudunuks vajadus sellise sisuga kokkuleppeid sõlmida. 9.6.
  12. Ajavahemike osas, mil lastel vahelduv elukoht ei ole tõendamist leinud, märkis maakohus õigesti, et ainuüksi konto väljavõtte esitamisega ei ole kostja tõendanud, et ta täitis hagejate ülalpidamise kohustust vahetult ning kattis koos emaga hagejate vajadusi võrdselt. Maakohus on põhjendatult leidnud, et elatise summast saab maha arvestada üksnes kostja poolt hagejatele tehtud tõendatud kulutused.
  13. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muus osas muuta ega tühistada. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolusid, mis vabastaksid teda täielikult elatise tasumise kohustusest või annaks alust maakohtu otsusega väljamõistetud igakuise elatise suuruse vähendamiseks. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei nähtu asja materjalidest eelpool käsitletutele lisaks muid menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 10.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt põhineb vaidlustatud otsus õigusnormi rikkumisel, kuna maakohus ei ole arvestanud kõikide asjaolude ja tõenditega. Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud tõendite ja tuvastatud asjaolude põhjal kostja väiteid elatise nõude rahuldamist puudutavas osas piisava põhjalikkusega hinnanud (

§ 232

lg-d 1–2) ning oma järeldusi otsuses nõuetele vastavalt põhjendanud (

§ 436ja § 442 lg 8).

Kuigi kostja ei nõustu maakohu poolt tõenditest tehtud järeldustega, ei tähenda see, et maakohus oleks viidatud menetlusõiguse norme rikkunud. Ringkonnakohus ei pea ka võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. 12

(16)10.1.
  1. Ringkonnakohus nõustub, et ajavahemiku
  2. jaanuar 2021 kuni
  3. märts 2021 osas jaotas maakohus laste vajaduste katmist puudutava tõendamiskoormuse ebaõigesti. Muus osas ringkonnakohus poolte tõendamiskoormust puudutavate etteheidetega ei nõustu. Ringkonnakohus märgib, et elatise nõude üheks eelduseks on küll see, et vanem (kellelt elatist nõutakse) ei ela lapsega samas majapidamises (PKS § 100 lg 2), kuid PKS § 102 lg 2 neljanda lause kohaste mõjuvate põhjustega seonduvaid asjaolud, mis võivad anda aluse elatise vähendamiseks alla miinimummäära, peab menetluses välja tooma ja vaidluse korral tõendama kostja (

§ 230lg 1).

Kohutpratktika kohaselt võib mõjuvaks põjuseks PKS § 102 lg 2 neljanda lause tähenduses olla mh see, et laps veedab olulise osa ajast lahuselava vanema juures (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-135-17, p 23 ja selle alapunktid). Seega pidid kostja praegusel juhul tõendama, et lastel on vahelduv elukoht mõlema vanema juures või et lapsed on elanud olulise osa ajast kostja juures. Nagu eelnevalt märgitud, siis ajaperioodi
  3. jaanuar 2021 kuni
  4. märts 2021 osas saab need kostja väiteid tõendatuks lugeda, kuid sellele eelneva ja järgneva aja osas mitte. 10.1.
  5. Samuti ei jätnud maakohus põhjendamatult tuvastamata hagejate vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust ning kummagi vanema osa nende kandmisel. Ringkonnakohus märgib, et kuna hagejad nõuavad elatist miinimummääras, ei pidanud nad oma vajadusi tõendama (vt nt Riigikohtu
  6. märtsi
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-117416, p 13). PKS § 102 lg 2 kohast mõjuvat põhjust (sh lapse miinimumist väiksemaid vajadusi, vahetut ülalpidamist ja kulude jooksvat katmist), mis annaks alust vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära, peab tõendama kostja (vt nt Riigikohtu
  8. oktoobri
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 16). Nagu eelnevalt märgitud, saab laste vahelduva elukoha ajavahemikul
  10. jaanuarist kuni
  11. märtsini 2021 lugeda asja materjalide põhjal tuvastatuks, kuid muid mõjuvaid põhjuseid elatise vähendamiseks alla miinimummäära (või välja mõistmata jätmiseks) ei ole kostja ringkonnakohtu hinnangul tõendanud. Seejuures on kostja ise väitnud, et vanemad peavad lastesse panutama miininumpalga ulatuses (I kd, tl 127). Ringkonnakohus järeldab sellest, et kostja hagejate vajadustele miinimumpalga ulatuses maakohtu menetluses vastu ei vaielnud. 10.1.
  12. Maakohus on pooltele
  13. aprillil 2021 saadetud e-kirjas (II kd, tl 94) küll märkinud, et lähtub asja lahendamisel mh kohtupraktikast ja RAKE
  14. a veebruari uuringust. Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks enda poolt viidatud uuringuga asja lahendamisel arvestanud, mistõttu on maakohtu käitumine menetluses olnud mõnevõrra vastuoluline. Samas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust arvata, et see iseenesest võinuks kaasa tuua ebaõige lahendi. Ringkonnakohus märgib, et kohtul ei olnud kohustust lähtuda elatise suuruse hindamisel kostja viidatud uuringust. 10.1.
  16. a oktoobri ja detsembri elatise suuruse suulist kokkulepet ning nõude puudumist selle perioodi eest ei tõenda asjaolu, et võlga
  17. detsembri
  18. a notariaalses kokkuleppes ei märgitud. Kokkulepe sõlmiti üksnes tulevikku suunatud elatise maksmise kohta. 10.1.
  19. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu oleks kostja majanduslik olukord pärast vaidlustatud otsuse tegemist halvenenud ning esineks alus elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Kostja ei ole tõendanud, et tal ei ole võimalik 13

(16)mõlemale lapsele miinimumelatist maksta. Seda ei tõenda ka apellatsioonkaebusele lisatud Viru Maakohtu
  1. juuli
  2. a määrus kriminaalasjas nr 1-21-1847 ning maksekorraldused kommunaalteenuste ja üüri tasumise kohta (III kd, tl-d 76–88). Ringkonnakohtu hinnangul on kostjal piisav sissetulek ja vara, mille arvelt tasuda hagejatele elatist miinimummääras. Lisaks on vanemal kohustus hankida vajalikud vahendid nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). 10.
  5. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on hagejate vajadused osaliselt kaetud riikliku peretoetusega (520 eurot), mistõttu tuleb kostjalt välja mõista nii igakuine kui tagasiulatuv elatis hagejate ülalpidamiseks miinimumelatisest väiksemas ulatuses. 10.2.
  6. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja
  7. märtsil 2021 esitatud hagivastuses (I kd, tl 127) ja ka
  8. juunil 2021 maakohtule esitatud menetlusdokumendis (III kd, tl 11) märkinud, et hagejate ema saab igakuiselt riiklikku peretoetust. Samas ei ole kostja
  9. märtsil 2021 esitatud hagivastuses väitnud, et selle tõttu tuleks elatis välja mõista miinimumelatisest väiksemas ulatuses. Selles menetlusdokumendis esitatud arvestustest võib pigem järeldada vastupidist.
  10. juuni
  11. a menetlusdokument on aga esitatud pärast asja sisulise arutamise lõpetamist (III kd, tl 17). Seetõttu ei saanud maakohus arutada pooltega väidet, et osa hagejate vajadustest on kaetud peretoetustega, ega seda asja lahendamisel arvestada (

§ 436lg-d 3 ja 4; vt ka Riigikohtu 9.

juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Seda järeldust ei mõjuta

§ 436

lg-s 6 sätestatu, mille järgi ei ole kohus perekonnaasjas seotud poolte esitatud asjaolude ega seisukohtadega. 10.2.2.

§ 652piirab oluliselt uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses.

Tulenevalt

§ 652

lg-st 3 võib ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, samuti juhul, kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel. Riigikohus on selgitanud viidatud sätetest tulenevat põhimõtet, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt Riigikohtu

  1. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17). 10.2.
  2. Kuivõrd kostja on maakohtus menetluses tuginenud peretoetustele kui miinimumelatise vähendamise alusele pärast asja arutamise lõpetamist ning apellatsioonkaebusest ei nähtu mõjuvaid põhjuseid, mis takistanuks kostjal tuginemast peretoetuse elatisest mahaarvamisele varem, on ta ringkonnakohtu arvates minetanud õiguse sellele asjaolule tugineda ja kõnealune peretoetuse puudutav väide tuleb jätta apellatsioonkaebuse lahendamisel tähelepanuta. 10.2.
  3. Lisaks rõhutab ringkonnakohus, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna senise kohtupraktika järgi alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt nt 14

(16)Riigikohtu
  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Seega ei pea peretoetuste maksmise tõttu alati välja mõistma miinimumelatisest väiksemat elatist. 10.
  3. Kostja on apellatsioonimenetluses esitanud maksekorraldused (III kd, tl-d 69, 77), millega soovib tõendada, et ta on hagejatele maksnud elatist ka pärast maakohtu otsuse tegemist. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna see alust maakohtu otsuse muutmiseks. Elatise vabatahtlikul tasumisel võib olla tähtsus maakohtu otsuse täitmisel.
  4. Ringkonnakohus lahendab

§ 442lg 5 esimese lause alusel otsusega ka hagejate 27.

septembri 2021. a apellatsioonkaebuse vastuses esitanud taotluse tunnistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 4–5 viivitamata täidetavaks.

§ 468

lg 3 kohaselt tunnistab kohus elatise väljamõistmise otsuse hageja taotlusel viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Vastavalt

§ 469

lg 1 teisele lausele saab kohtuotsuse viivitamatut täitmist taotleda ka pärast kohtuotsuse tegemist, sh pärast otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamist.

§ 467

lg 3 järgi otsustab pärast apellatsioonitähtaja möödumist esimese astme kohtu edasikaevatud otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamise ringkonnakohus. Seejuures võib taotluse esitada pool, kes ise otsusele kaebust ei esitanud (vt ka Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-13, p 10). Kostja vaidleb
  3. oktoobril 2021 ja
  4. oktoobril 2021 esitatud seisukohtades taotlusele vastu. Arvestades saadavaid riiklikke peretoetusi, ei ole hagejate emal raskusi hagejate esmavajaduste rahuldamisega. Kostja on teinud alates
  5. a oktoobrist elatise tasumiseks makseid 398 eurot 88 senti (hagejatele kokku). Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kostja ei täida vabatahtlikult seaduses sätestatud ülalpidamiskohustust ning hagejate esmavajadused võivad seetõttu jääda katmata, tuleb maakohtu otsus viivitamata täidetavaks tunnistada. Ringkonnakohus lisab, et kuigi kostja on pärast maakohtu otsuse tegemist tasunud hagejatele elatist augusti ja septembri eest 398 eurot 88 senti (III kd, tl-d 69, 77), on ta siiski elatise ebaregulaarse ja ebapiisavas suuruses tasumisega hagejate ülalpidamiskohustust rikkunud (vt nt Riigikohtu
  6. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 19; Riigikohtu
  7. jaanuari
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1160-12, p 16). PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning maakohtu järelduste kohaselt on sellises summas elatise saamine praegusel juhul laste vajaduste rahuldamiseks ka vajalik. Kostja ei ole väitnud ning asja materjalidest ei nähtu, et hagejatele elatise tasumine PKS § 101 lgs 1 sätestatud määras, oleks kostjale ebamõistlikult koormav või et kostja teine laps (Jelisei) osutuks hagejatest varaliselt vähem kindlustatuks. Kuna

§ 468

lg 3 mõttest tulenevalt on elatiseasjas kohtulahendi viivitamatu täitmise eesmärgiks tagada ülalpidamiskohustuse täitmine enne kohtulahendi jõustumist üksnes hädavajalikus ulatuses, ei ole senise kohtupraktika järgi põhjendatud tunnistada kohtulahendit viivitamata täidetavaks kohtumenetluse ajal või enne seda tekkinud elatise võlgnevuse osas (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 22). Eelmärgitut 15

(16)arvestades tunnistab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 4–5 viivitamata täidetavaks alates
  1. detsembrist 2021 tasumisele kuuluva elatise osas.
  2. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Arvestades hagi ja apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist ja nende rahuldamise ulatust, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud

§ 163lg 1 kolmanda alternatiivi alusel poolte endi kanda.

Sellisest menetluskulude jaotusest lähtudes puudub vajadus kulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest 16

(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.