§-dest 145 lg 1 ja 153 jätta Tartu Maakohtu
) § 29 lg 1 p 1 alusel. 2 Apellatsiooni kohaselt on kohus rajanud oma otsuse tunnistaja M.K. vastuolulistele ütlustele. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on M.K. 25.08.2008 kohtuistungil avaldanud, et ta ei saa öelda, kas autot juhtis mees või naine ja et tema nägi täpselt autosse, et juht liikus kõrvalistuja koha peale. M.K. on kohtule oma ütlustes kinnitanud, et menetlusaluse isiku elukaaslane H.S. ütles pärast auto kinnipidamist politseiametnikele, et tema juhtis sõidukit. H.S. t ei ole kohtus üle kuulatud seetõttu, et tal ei olnud kohustust anda ütlusi enda vastu, mitte seetõttu, et tal ei olnud kohustust anda ütlusi E.J. i vastu. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud, et autot juhtis E.J. . Kuna antud asjas on tõendites kõrvaldamata vastuolud, tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada E.J. i kasuks. Tulenevalt
§-st 150 lg 1 p 8 on kohtu poolt oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust, sest menetleja otsuses toodud järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele. Isegi kui oleks alust lugeda väärteo toimepanemine E.J. i poolt tõendatuks, on kohus määranud karistuse, mis ei tulene seaduses ettenähtud ja tõenditega tuvastatud asjaoludest, milliste alusel määratakse karistus vastavalt väärteo raskusele. Lõuna Politseiprefektuuri õiendist lähtuvalt ei saanud kohus teha järeldusi menetlusaluse isiku kehtivate karistuste kohta. Riigikohus on oma 03.07.2008 lahendis nr 3-1-1-37-08 asunud seisukohale, et politseiprefektuuri õiendi põhjal ei ole kohtul võimalik järeldada, et isik on toime pannud vastavaid rikkumisi. Kui seda tehakse, siis on tegemist oletustele rajaneva otsusega, millega on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust
Vastustaja vastuväited Lõuna Politseiprefektuur vaidleb apellatsioonile vastu. Vastuväidete kohaselt on E.J. i väärtegu tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Vaidlustatud Tartu Maakohtu otsus on põhjendatud ja õiglane. E.J. on isik, keda on korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude eest. E.J. ile määratud karistused ei ole teda positiivselt mõjutanud ja tema poolt on rikkumised jätkunud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 25.08.2008 otsuses esitatud motiivid ja järeldused E.J. i süü tõendatuse ja talle mõistetud karistuse osas on põhjendatud ning asjakohased ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt
§-le 153 lg 4 p 1 kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei pea ta maakohtu otsuse põhiosa asjaolusid oma kohtuotsuses kordama. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega (lk 19 pöördel-20) E.J. ile süüks arvatud väärteo toimepanemise tõendatuse kohta ja ei nõustu apellatsioonis esitatud väitega, et E.J. i teos puuduvad väärteo tunnused ning väärteomenetlus tuleks
Samuti ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega, et antud asjas läbi viidud menetlus oli ühekülgne või puudulik (
p 1) ja oluliselt rikuti väärteomenetlusõigust, kuna menetleja otsuse lõpposa järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele (
Ringkonnakohus ei nõustu ka väitega, et E.J. i karistatuse õiend ei ole nõuetekohaselt vormistatud ja sellest lähtudes maakohus oluliselt rikkus väärteomenetlusõigust (
Ringkonnakohus ei tuvastanud antud asjas väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Maakohtus uuritud tõendeid kajastab kohtuistungi protokoll (lk 9-11). Selle kohaselt on ütlusi andnud tunnistaja M.K. ja menetlusalune isik E.J. ning kirjalike tõenditena on uuritud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsust ja isiku kinnipidamise protokolli, samuti on avaldatud E.J. i karistatuse õiend. 3 Tunnistaja M.K. on andnud järgmisi ütlusi: „Andsime peatumismärguande Turu tänaval Selveri juures. Sõiduk peatus V. tänaval maja nr 53 juures. Sõitsime autol täpselt taga ja suunasime täistuled autosalongi. Peale peatumist juht liikus kõrvalistuja koha taha istmele, kõrvalistuja kohal oli veel üks inimene, hiljem selgus, et selleks oli H.S. . E.J. liikus tema selja taha ja siis tulid koos autost välja. Selleks hetkeks olime ka meie seal nende auto kõrval, nägin kogu sündmust pealt oma silmaga“ (lk 9 pöördel). Küsimusele, et kui auto oli peatunud, miks ta on kindel, et autot juhtis E.J. , on tunnistaja M.K. vastanud: „Nägin täpselt autosse, et juht liikus kõrvalistuja koha peale ja sealt edasi tema taha“ (lk 10). E.J. i küsimusele, et kuidas politseinik saab väita, et nägi roolis teda, kui ta ütles, et ei näinud, kumb oli juhtimiskohal, kui ütles, et mõlemad isikud astusid uksest välja, on tunnistaja M.K. vastanud: „Nägin, kes tuli rooli tagant, liikus kõrvalistmele, sealt taha ja siis autost välja“ (lk 10). Maakohus on põhjendanud (lk 20), miks ta loeb tunnistaja M.K. ütlused usaldusväärseks ja E.J. i ütlused mitteusaldusväärseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. E.J. on taotlenud tunnistajana üle kuulata oma elukaaslane H.S. (lk 9). Maakohus on H.S. ele selgitanud õigust keelduda ütluste andmisest oma elukaaslase vastu ja H.S. on seda õigust kasutanud (lk 9 pöördel). Selline õigus tuleneb KrMS §-st 71 lg 1 p 5. Kaitsja on märkinud, et H.S. jäi kohtus üle kuulamata põhjusel, et tal pole kohustust anda ütlusi enda vastu, E.J. i vastu ütluste andmist polevat tal kunagi kavas olnudki. KrMS § 71 lg 2 kohaselt tunnistaja võib keelduda ütluste andmisest, kui ütlused võivad väärteo toimepanemises süüstada teda ennast. Ringkonnakohus märgib, et H.S. el oli õigus ütlusi mitte anda ja kuna teda üle ei kuulatud, siis ei ole asjakohane väita, milliseid ütlusi ja mille kohta ta kavatses anda. Kuna rohkem taotlusi täiendavate tõendite uurimiseks ei esitatud, siis maakohus piirduski olemasolevate tõendite uurimisega ning alusetu on väita, et menetlus oli ühekülgne ja puudulik. Asjaolu, et apellant ei ole nõus maakohtu poolt tunnistaja M.K. ütlustele tuginemisega ja E.J. i ütluste mitteusaldusväärseks lugemisega, ei tähenda, et asjas esinevad kõrvaldamata kahtlused, mis tulnuks E.J. i kasuks tõlgendada. Ringkonnakohtul ei tekkinud selliseid kahtlusi, mis annaks alust kahelda tunnistaja M.K. ütluste usaldusväärsuses. Maakohus on motiveerinud, miks E.J. ile tuleb karistuseks mõista 30 päevane arest (lk 20-20 pöördel). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Teda on eelnevalt korduvalt karistatud nii rahatrahvidega kui ka arestiga, kuid need ei ole vastavat mõju avaldanud, sest analoogsed rikkumised on jätkunud. Karistamise alus on isiku süü ja selle suurusest tulenevalt oli antud juhul igati põhjendatud karistuseks aresti määramine. Maakohus on arvestanud kõigi KarS §-s 56 fikseeritud karistamise alustega, mistõttu apellatsiooni põhjendused ei ole sellised, mis tooksid kaasa E.J. ile määratud karistuse kergendamise. Selleks ei anna ka alust kaitsja väide, et väärteoasjas olev E.J. i karistatuse õiend (lk 5-6) ei olevat nõuetekohaselt vormistatud. Kaitsja viide Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-37-08 ei ole asjakohane, sest nimetatud otsuse punkt 6 käsitleb õiendit, millest ei nähtunud, kas kohtuvälises menetluses tehtud otsused olid jõustunud. E.J. i väärteokorras karistamist kajastavalt õiendilt on näha nii otsuste jõustumise kuupäev kui ka see, et alates 04.02.2008 kuni apelleeritava otsuse tegemiseni on teda maakohtu poolt 8 korda karistatud arestiga liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Kohtunik Mati Kartau 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.