KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene 16. aprill 2021, Tartu 3-18-1606 Haldusas

) § 96 lg 5 teise lause järgi on vastutusotsuse tegemise eelduseks see, et maksumaksja suhtes on alustatud sissenõudmist ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda. Selle juures ei oma vastustaja hinnangul tähtsust 2 see, kas äriühing oleks tegelikult olnud mingil ajahetkel võimeline oma maksukohustust täitma või mitte. Vastutusotsuse koostamise hetkel ei olnud OÜ Dentaarium oma maksukohustust vabatahtlikult tasunud. Maksuotsuse üle käinud kohtuvaidluse lõppedes (6. novembril 2017) arestis maksuhaldur 13. novembril 2017 OÜ Dentaarium arvelduskonto, kuid vastutusotsuse tegemise hetkeks 23. aprillil 2018 midagi ei laekunud. Ilmselgelt oli

§ 96

lg-st 5 tuleneva kolmekuulise tähtaja nõue täidetud, kuna täitetoimingu tegemisest oli möödunud üle viie kuu. 4.2.

§ 96

lg 5 sisustamisel ei oma tähtsust see, kas maksuvõlglaseks olev ettevõte tegutseb või mitte. 4.

1. Arusaamatuks jääb halduskohtu seisukoht, et maksuhaldur alustas vastutusotsuse koostamise menetlust ajal, mil kehtis esialgne õiguskaitse OÜ Dentaarium suhtes. Haldusasjas 3-17-2195 ei asunud maksuhaldur tegema sissenõudmistoiminguid OÜ Dentaarium suhtes, vaid alustas vastutusmenetlust kaebaja suhtes. Asjaolu, et sel ajal oli maksuotsuse täitmise peatatud, ei ole maksuhaldurile etteheidetav. 4.
2. OÜ-l Dentaarium ei olnud arvelduskontosid teistes pankades peale AS-i SEB Pank. Seda tõendab apellatsioonkaebusele lisatud väljatrükk e-maksuametist. 4.
3. Kuni
4. novembrini 2017 kehtis OÜ-le Dentaarium tehtud maksuotsuse täitmise suhtes esialgne õiguskaitse ning maksuhaldurile ei saa ette heita
5. aastal maksuvõla sisse nõudmata jätmist. Lisaks ei viita miski sellele, et OÜ Dentaarium oleks olnud võimeline
6. aastal maksuvõlga tasuma, kuna tema võlakoormus oli kasumist märksa suurem. Äriühing muutus jätkusuutlikuks alles saneerimiskava kinnitamisel, kui tema kõrvalnõudeid vähendati 100% ja põhinõudeid 90%. Saneerimismenetluse ajendiks oligi maksuhalduri 69 586,45 euro suurune nõue. 4.
7. Kaebaja on ära kuulatud maksumenetluses kolmel korral. Otstarbekas ei oleks olnud temalt neljandal korral seletusi võtta. Asjaolu, kas OÜ Dentaarium oli suuteline maksuvõla tasumiseks, ei oma vastutusotsuse tegemisel tähtsust ning selles osas polnud kaebaja ärakuulamine vajalik. Kaebajal oli võimalik oma seisukohti väljendada ka vastutusotsuse projektiga tutvudes ja sellele esiarvamust esitades. 4.
8. Kaebajalt nõutav põhivõlg on suurem saneerimismenetluses vähendatud OÜ Dentaarium põhivõlast seetõttu, et saneerimisseaduse (SanS) § 45 lg 4 esimene lause sätestab, et saneerimiskava ei vabasta ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Seda kinnitab ka Riigikohtu praktika (RKTKo 3-2-1-4-16). See norm on kohaldatav ka haldusõigusliku vastutuse korral. 4.
9. Maksuhaldur ei pidanud arvestama maakohtu
10. aprilli
11. a määrust tsiviilasjas nr 2-185595, millega olid peatatud OÜ Dentaarium vara suhtes läbiviidavad täitemenetlused. Eristada tuleb SanS § 11 lg 1 p 1 alusel täitemenetluse peatamist ja sama paragrahvi lg 3 alusel ettevõtja avalduse alusel maksuhalduri täitetoimingute kehtivuse lahendamist kohtu poolt. Puuduvad andmed, et maakohtule oleks esitatud avaldus SanS § 11 lg 3 alusel ning sellele sättele tuginemine ei ilmne ka määrusest endast. 4.
12. Maksuhaldurile saadeti saneerimisteade alles
13. aprillil 2018 (st pärast vastutusotsuse tegemist) ning ta ei saanud saneerimismenetluse algatamisega arvestada. Maksuhaldur esitas saneerimisteate apellatsioonkaebuse juurde. 4.
14. Maksuhaldur ei olnud saneerimiskavaga nõus, kuid ei vaielnud otstarbekuse kaalutlusel sellele vastu ning jätkas maksuvõla sissenõudmist äriühingu seaduslikult esindajalt SanS § 45 lgst 4 juhindudes.
15. T. Piho vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 5.
16. Maksuhaldur tõlgendab

§ 96lg-t 5 liiga kitsalt.

Põhivõlgniku maksevõimetuse tuvastamine peab toimuma sisuliselt, mitte formaalselt. 5.

1. Maksuhaldur ei astunud samme, selgitamaks välja, kuidas OÜ Dentaarium oma majandustegevust korraldas ning missugustes krediidiasutustes kontosid omas, ehkki sellele juhtis kaebaja tähelepanu juba vastutusotsusele esitatud eriarvamuses. Ei nähtu, et maksuhaldur oleks 3
2. a lõpus, pärast maksuotsuse üle käinud kohtuvaidluse lõppu, teinud midagi, selgitamaks välja äriühingu majandustegevusega seonduvat. 5.
3. Vastustaja viide, et kaebaja kuulati ära maksumenetluses aastatel 2014-2015, ei ole asjakohane, kuna siis ei saanud kaebaja anda ülevaadet äriühingu majandustegevusest
4. aastal. 5.
5. SanS §-s 45 sätestatud tsiviilõiguslikku vastutust tuleb käsitada erinevalt haldusõiguslikust vastutusest. Puudub põhjus, miks tuleks

kui eriseadus allutada SanS kui üldseaduse regulatsioonile ning käsitada saneerimismenetlusega seonduvat maksukohustuse lõppemist erinevalt tavapärasest

-i regulatsioonist. Riigikohus käsitles asjas nr 3-2-1-4-16 võlaõiguslikust käenduslepingust tekkinud kohustust.

§ 42

lg 4 näeb saneerimismenetlusega seonduvad erisused samuti ette üksnes lepingulisel vastutusel põhineva maksukohustuse puhuks. 5.

1. Kuna saneerimismenetlus OÜ Dentaarium suhtes algas ning sellega seotud täitetoiminguid keelav määrus hakkas kehtima
2. aprillil 2018, siis ei oma tähtsust see, et maksuhaldur sai teate saneerimismenetlusest
3. aprillil
4. 5.
5. Maksuhalduri esitatud täiendavate tõendite asja materjalide juurde võtmine pole põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7. Kaebaja ja halduskohtu lähenemine käesolevas asjas on kokkuvõtlikult selline, et kuivõrd OÜ Dentaarium maksuvõlga vähendati saneerimismenetluse käigus oluliselt (algselt 69 686,45 eurolt 13 070,24 eurole), ei saa ka vastutusotsuse aktsessoorsusest tulenevalt nõuda kaebajalt maksukohustuse täitmist algses summas. Lisaks on nende arvates maksuhaldurile etteheidetavad kaebaja ärakuulamata jätmine, ebapiisav tegevus OÜ-lt Dentaarium maksuvõla kättesaamiseks ning asjaolu, et vastutusotsus oli antud ajal, mil saneerimismenetlus oli juba algatatud. Ringkonnakohus nende seisukohtadega ei nõustu ning põhjendab seda järgnevalt.
8. Maksuhaldur on põhjendatult tuginenud SanS § 45 lg-le 4, mis sätestab, et saneerimiskava ei vabasta ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Puudub põhjus, miks mitte seda normi kohaldata maksuõigussuhetes ning mitte nõuda vastutusotsuse adressaadilt jätkuvalt solidaarse maksuvõla tasumist. Selle paragrahvi pealkirjaks on „Saneerimiskava kinnitamise üldised tagajärjed“. Seega on see norm kohaldatav üldiselt kõikides õigussuhetes.
9. Saneerimisseaduse eelnõu seletuskirjast ei leidu selgitusi SanS § 45 lg 4 kohaldatavuse kohta maksuõigussuhetes. Samas ei ilmne sealt midagi, mis näitaks seadusandja tahet SanS § 45 lg 4 kohaldamine maksuõigussuhetes välistada (vt saneerimisseaduse eelnõu seletuskiri https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/ee85892c-2f9d-6952-e2b09eea83feb6b3/Saneerimisseadus lk 43). Asjaolu, et seletuskirjas oli sättega seotud näiteid toodud peamiselt eraõigusest, ei välista selle kohaldamist sarnastes situatsioonides avalikus õiguses. Samuti ei välista ainuüksi asjaolu, et süstemaatiliselt kuulub SanS tsiviilõiguse valdkonna õigusaktide hulka, selle kohaldamist avalikus õiguses. Eesti õiguskorras juhindutakse haldusõiguses sageli ka eraõiguse normatiivaktidest, nt võlaõigusseadusest (VÕS), tsiviilseadustiku üldosa seadusest, asjaõigusseadusest jne. Sarnaselt saab vajadusel maksuõigussuhtes juhinduda SanS-st.
10. On tõsi, et senisest Riigikohtu praktikast on SanS § 45 lg 4 kohaldamise kohta võimalik tuua näide vaid tsiviilkolleegiumi praktikast ning see seondub vaid eraõiguslike suhetega – Riigikohus leidis, et kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist käendajalt kui saneeritava ettevõtja solidaarvõlgnikult, ei mõjuta SanS § 45 lg-st 4 tulenevalt käendaja kohustusi põhivõlgniku 4 kohustuste ümberkujundamine saneerimiskavaga (RKTKo 3-2-1-4-16, p-d 11-12). See ei tähenda aga, et seda normi ei saa kohaldada haldusõigussuhtes. Kaebaja arutlusega, justkui oleks SanS § 45 lg-s 4 silmas peetud esmajoones lepinguga võetud vastutust kolmanda isiku ees, nagu oli olukord tsiviilasjas nr 3-2-1-4-16, ringkonnakohus ei nõustu. Seda arvamust ei kinnita tegelikult miski. Asjaolu, et VÕS-s on sätestatud käenduslepinguga seoses sarnane lähenemine nagu SanS § 45 lg-s 4, ei välista SanS § 45 lg 4 kohaldamist maksuõigussuhetes.
11. Kaebaja on refereerinud

§-e 40-42 (tl 84p, kd II) ning võimalik on järeldada, et ta soovib näidata, et selles puudub erinorm käesoleva olukorra jaoks. Samas jätab kaebaja tähelepanuta selle, et niisugune erinorm ei olegi vajalik, sest loogilise ja põhjendatud tulemuseni jõuab ka selliselt, nagu on seda teinud maksuhaldur, kohaldades koostoimes

-i vastutusotsusega seonduvaid norme ning SanS § 45 lg-t 4. Seadusandja tahe oligi eelduslikult see, et selle küsimuse täiendavaks reguleerimiseks

-s puudub vajadus, sest ka maksuõigussuhetes saab vajadusel juhinduda SanS § 45 lg-st

2. Asjakohaseks ei pea ringkonnakohus ka kaebaja nägemust üldnormide ja erinormide vahekorrast

-i ja SanS-i puhul. Ehkki

reguleerib konkreetselt maksuõigussuhteid, ei ole üld- ja erinormide rakendamise põhimõtetega vastuolus see, kui maksuõigussuhtes kohaldatakse täiendavaid erinorme teistest õigusharudest. 14. Ringkonnakohus peab aga oluliseks argumendiks, mis räägib SanS § 45 lg 4 kohaldamise ja maksuhalduri lähenemise kasuks, seda, et vastasel juhul avaneb maksuvõlglastest äriühingutel ning nende juhatuse liikmetel võrdlemisi lihtne võimalus enda maksuõiguslikest kohustusest vabanemiseks sel teel, et saavutatakse äriühingu saneerimiskavaga maksuvõla oluline vähendamine ning sellele tuginedes ka vastutusotsusega juhatuse liikmele pandud rahalise kohustuse vähenemine. Sellisel juhul ei täidaks vastutusotsuse instituut enam oma eesmärki, milleks on maksuvõla sissenõudmine isikult, kes vastutas äriühingu kohustuste täitmise eest (

§ 96lg 1). 15. Lisaks on ettevõtte saneerimise eesmärk San

S §-st 4 tulenevalt ettevõtte majanduslike raskuste ületamine, tema likviidsuse taastamine, kasumlikkuse parandamine ja jätkusuutliku majandamise tagamine. Saneerimismenetluse eesmärgiks ei ole ettevõttega seotud isiku (juhatuse liikme) asetamine paremasse olukorda sel teel, et vabastada teda vastutusotsusega määratud maksuvõla tasumisest. Seetõttu ei oleks SanS § 45 lg 4 kohaldamata jätmine, nagu soovib kaebaja, käesolevas asjas eesmärgipärane. Saneerimismenetluse eesmärk on küll ettevõtte jätkamise tagamine, sealhulgas läbi tema kohustuste vähendamise, kuid mitte tema kohustuste eest solidaarselt vastutavate isikute kohustuste vähendamine. Lihtsustatult väljendudes on saneerimismenetluse eesmärk aidata äriühingut, mitte selle juhatuse liiget ning seetõttu ei saa saneerimismenetlus kaasa tuua äriühingu juhatuse liikme vabastamist vastutusotsuse täitmisest.

1. Eelnevast tulenevalt ei ole asjas selliseid argumente, mis õigustaksid kaebaja soovitud viisil SanS § 45 lg 4 kohaldamata jätmist. Vastupidi, esinevad hoopis kaalukad argumendid, mis nõuavad asjas SanS § 45 lg 4 kohaldamist ning sellest tulenevalt on kaebajalt vastutusotsusega maksusumma nõudmine õiguspärane.
2. Vastutusotsus anti
3. aprillil
4. Selleks hetkeks oli OÜ Dentaarium saneerimismenetlus algatatud – see algatati maakohtu
5. aprilli
6. a määrusega. Sama määrusega peatati OÜ Dentaarium vara suhtes läbiviidavad täitemenetlused kuni saneerimismenetluse lõppemiseni (tl 101, kd II). Saneerimiskava kinnitati
7. juuni
8. a määrusega ning maakohtu
9. jaanuari 5
10. a määrusega loeti saneerimiskava tähtaegselt täidetuks, sh oli ta täitnud saneerimiskavast tulenevad kohustused Maksu- ja Tolliameti ees (tl 99-99p, kd II). Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 ls 2 järgi hindab kohus haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Eelnevast nähtuvalt oli vastutusotsuse tegemise hetkel olemas OÜ Dentaarium maksuvõlg ning vastutusotsuse tegemine oli sel hetkel põhjendatud ja õiguspärane. Seda ei väära ka vastutusotsuse aktsessoorsuse põhimõte, sest nagu öeldud, oli vastutusotsuse andmise hetkel OÜ-l Dentaarium kehtiv maksuvõlg ning selle suurust ei olnud veel saneerimiskava kinnitamisega vähendatud. Seda tehti alles maakohtu
11. juuni
12. a määrusega. Kaebaja poolt kohtumenetluses rõhutatu, et OÜ Dentaarium on vähendatud mahus maksukohustuse käesolevaks ajaks tasunud, omab tähtsust vaid niivõrd, et kuivõrd vastutusotsusega kohustati kaebajat tasuma maksuvõlg solidaarselt OÜ-ga Dentaarium, siis väheneb lõppkokkuvõttes kaebaja maksukohustus selle summa võrra, mille OÜ Dentaarium on maksuvõlast tasunud (saneerimiskava järgi 13 070,24 eurot; tl 6, kd I). See, et käesolevaks ajaks on OÜ Dentaarium vähendatud mahus maksuvõla tasunud, ei muuda aga vastutusotsust õigusvastaseks ning maksuvõla puudumine äriühingul käesoleval ajal ei tähenda, et kaebajalt ei saa nõuda vastutusotsuse täitmist.
13. Kaebaja arvates on maksuotsus õigusvastane ka seetõttu, et maksuhaldur ei ole enne vastutusotsuse menetluse algatamist tundnud huvi Dentaarium OÜ majandusliku seisundi vastu.

§ 96

lg 5 järgi võib vastutusotsuse teha alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist käesoleva seaduse § 130 lõike 1 punktis 3 sätestatud viisil (st pööratud sissenõue rahalisele õigusele) ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda. Maksuotsus tehti OÜ-le Dentaarium

1. novembril
2. Ajavahemikul
3. veebruar 2016 kuni
4. november 2017 kehtis osaühingu kasuks esialgne õiguskaitse, mis keelas maksuotsuse täitmise. Vastustaja arestis OÜ Dentaarium arvelduskonto
5. novembril
6. Sellest kuupäevast hakkas kulgema kolmekuuline tähtaeg vastutusotsuse tegemiseks. Vastutusotsus tehti
7. aprillil 2018, st ca viis kuud hiljem pärast maksuvõla sissenõudmisega alustamist. Seega on maksuhaldur käitunud vastutusotsust tehes õiguspäraselt ning kooskõlas

§ 96lg-ga 5.

1. Asjaolu, et vastutusotsuse projekt koostati juba
2. jaanuaril 2018 (tl 85, kd II), ei tähenda vastutusotsuse õigusvastasust, sest

§ 96

lg 5 sätestab tingimused üksnes vastutusotsuse tegemisele, mitte vastutusotsuse menetluse algatamisele. On ilmne, et kui maksuhaldur soovib vastutusotsust koostada

§ 96lg-s 5 sätestatud tähtajaks, siis tuleb tal menetlus algatada mõnevõrra varem.

20. Kaebaja ja halduskohtu arutlus selle üle, et OÜ-l Dentaarium oli tegelikult piisavalt rahalisi vahendeid maksuvõla tasumiseks võib näidata selle äriühingu ebakorrektset suhtumist oma kohustuste täitmisesse, kuid ei muuda vastutusotsust õigusvastaseks. Maksuhaldur on selgitanud, et ta oli arestinud OÜ Dentaarium ainsa teadaoleva arvelduskonto AS-s SEB Pank ning et teistes pankades arvelduskontod osaühingul puudusid. Seda kinnitab ka maksuhalduri lisatud väljavõte e-maksuametist, millest ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde. Seega oli maksuhaldur täitnud enda

§ 96

lg-st 5 tuleneva kohustuse enne vastutusotsuse tegemist – pööranud sissenõude äriühingu rahalisele õigusele – ning see, et OÜ-l Dentaarium õnnestus väidetavalt jätkata enda majandustegevust sellest hoolimata, ei ole maksuhaldurile etteheidetav ega tähenda vastutusotsuse õigusvastasust. 6

1. Halduskohus on leidnud, et kaebaja jäeti ära kuulamata. See etteheide jääb arusaamatuks, sest tegelikult nähtub vastutusotsusest, et kaebajale edastati
2. jaanuaril 2018 vastutusotsuse projekt ja anti võimalus sellele eriarvamuse või vastuväidete esitamiseks ning kaebaja ka kasutas seda võimalust (tl 20p, kd I). Seega ei ole ärakuulamise nõude rikkumist aset leidnud.
3. Halduskohus on samuti oluliseks pidanud ka seda, et maakohtu
4. aprilli
5. määrusega, millega saneerimismenetlus algatati, oli peatatud OÜ Dentaarium vara suhtes läbiviidavad täitemenetlused kuni saneerimismenetluse lõppemiseni. Ringkonnakohtu arvates ei oma see asjaolu asjas määravat tähtsust. Nagu eelnevalt märgitud, arestis maksuhaldur OÜ Dentaarium arvelduskonto
6. novembril 2017 ning kolmekuuline tähtaeg, mil maksuhalduril tekkis õigus

§ 96lg 5 järgi vastutusotsuse tegemiseks, möödus juba 17.

veebruaril

1. Seega oli kolmekuuline edutu maksuvõla sissenõudmise periood igal juhul
2. aprillil 2018 vastutusotsuse tegemise ajaks möödunud ning see, et vaid mõni päev (
3. aprillil 2018) enne vastutusotsuse tegemist maakohus OÜ Dentaarium suhtes läbiviidaavad täitemenetlused peatas, ei väära fakti, et vajalik kolmekuuline tähtaeg oli möödunud juba varem. Seega oli sõltumata täitemenetluste peatamisest vastutusotsuse tegemist võimaldav tingimus (kolm kuud edutut sissenõudmist)

§ 96lg 5 järgi vastutusotsuse tegemise ajaks täidetud.

Lisaks on maksuhaldur selgitanud, et tegelikult tuleb eristada lihtalt täitemenetluse peatamist saneerimisemenetluse algatamisel, mille kohus teeb automaatselt (SanS § 11 lg 1 p 1) ja ettevõtja avalduse alusel maksuhalduri täitetoimingute või maksuhalduri pangakonto arestimise kehtivuse küsimuse lahendamist (SanS § 11 lg 3), ning et käesoleval juhul nähtub kõnealusest kohtumäärusest (tl 101-102), et tegemist on esimese juhtumiga ning maksuhalduri poolt pangakonto arestimise kehtivuse küsimust ei ole eraldi lahendatud. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Samuti on maksuhaldur märkinud, et teade saneerimismenetluse algatamisest esitati maksuhaldurile alles

1. aprillil 2018 (ringkonnakohus võtab selle teate asja materjalide juurde), st pärast vastutusotsuse koostamist.
2. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebuse rahuldamiseks alust. Vastutusotsus on õiguspärane. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata.
3. Kuna vastutusotsus on õiguspärane, ei ole alust ka kaebaja alternatiivse nõude – kohustada vastustajat vastutusotsuse muutmiseks proportsionaalses ulatuses OÜ Dentaarium maksukohustuse vähenemisega – rahuldamiseks. Kuna vastutusotsuses pandi kaebajale kohustus maksusumma tasumiseks solidaarselt OÜ-ga Dentaarium ning OÜ Dentaarium on osa summast vastavalt saneerimiskavale tasunud, jääb kaebaja poolt tasutavaks seega järelejäänud summa, mille kaebaja saab hõlpsasti ise välja arvutada või selle kohta maksuhaldurilt selgitusi küsida. Vastutusotsuse muutmiseks puudub sellises situatsioonis vajadus, kuna vastutusotsuses on selgelt väljendatud, et kohustus kogu maksusumma ulatuses on solidaarne. Lisaks oleks see ka ebaotstarbekas, kui igakordse makse järel ükskõik kummalt kohustatud isikult peaks maksuhalduri vastutusotsust muutma.
4. Küsimustes, milles halduskohus kaebajaga ei nõustunud ning mida ei pidanud kaebuse rahuldamise aluseks, peab ringkonnakohus halduskohtu seisukohti põhjendatuks ega korda neid.
5. Kuna kaebus jääb rahuldamata, ei ole kaebajal HKMS § 108 lg-st 1 tulenevalt õigust menetluskulude hüvitamisele. Need (halduskohtus 3 463,80 eurot ja ringkonnakohtus 1138 eurot) jäävad kaebaja enda kanda. 7
6. Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi võib kohus asja lahendada kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Käesolevas asjas on vaidlus sisuliselt ainult õigusküsimuste üle. Faktilised asjaolud on selged ning asjassepuutuvate faktiliste asjaolude üle vaidlust ei ole. Istungi korraldamine ei annaks asja lahendamisele juurde mingit lisaväärtust. Samuti võimaldab asja lahendamine istungit korraldamata jõuda asjas otsuseni kiiremini ning kõiki menetlusosalisi ajalises mõttes säästvamalt, samuti ei teki täiendavat menetluskulu kaebajale. Seetõttu lahendas ringkonnakohus asja kirjalikus menetluses. /allkirjastatud digitaalselt/ 8