← Eesti

2-20-14995/14

Obsah (11)§ 175§ 442§ 657§ 232§ 436§ 654§ 230§ 171§ 174§ 176§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-14995 Otsuse tegemise aeg ja koht 29. november 2021. a, Tartu Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indre

) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks 1968 eurot 75 senti. Kuivõrd hageja ei ole kostja menetluskuludele vastu vaielnud, on kostja menetluskulud põhjendatud (

§ 175lg 11).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. Hageja palub
  2. mail 2021 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ja teha asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus jätnud olulises osas käsitlemata enamuse hageja väidetest ja põhistustest ning jätnud põhjendamata, miks ta nendega ei nõustu, rikkudes seeläbi

§ 442lg-t 8.

Hageja ei väitnud üksnes seda, et kattuvad tegevusvaldkond ja asukoht. Hageja peamine väide oli, et kostjale läks üle Cooperrehvid kui kauplus ja seeläbi ka ettevõtte identiteedi säilitanud tervik. Eeltoodu jättis maakohus aga täielikult hindamata. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud ka VÕS §-e 180–185. Ettevõtte ülemineku hindamisel VÕS §-de 180–185 tunnustel on eeskätt oluline hinnata tervikut, mitte eraldi üksikuid üleminekut tõendavaid kriteeriume. Käesoleval juhul on oluline hinnata, kuidas näib samas asukohas samu kaupu ja teenuseid müüv ning katkematult edasi tegutsev kauplus hagejale kui võlgniku võlausaldajale, kaupluse klientidele ning mõistlikule kõrvaltvaatajale. 5

(9)Maakohus jättis täielikult hindamata hageja väite, põhistused ja tõendid, et kostja võttis Tallinna turule sisenemiseks üle Cooperrehvid kaupluse tervkliku identiteedi (st võlgniku ettevõtte) kulutamata ise ettevõtte identiteedi loomisel ühtegi senti. Seejuures ei oma tähtsust, kelle nimel on domeen või mis lepingu alusel domeeni kasutatakse. Sama kehtib kaubamärgi suhtes. Ettevõtte ülemineku tõendatuse osas on oluline see, et ülevõtja äriühing jätkab eelmise ettevõtja identiteediga, sh sama domeeni ja kaubamärki kasutades, kusjuures nii domeeni väljanägemine kui ka kauplus samas asukohas on kliendi jaoks äravahetamiseni sarnased ja pole võimalik aru saada, et ettevõtja on tegelikkuses vahetunud. Seega on kostja saanud kõik eelmise ettevõtja hüved, kuid pole võtnud ühtegi eelmise ettevõtja kohustust. Sellise olukorra jaoks ongi võlausaldajate kaitseks VÕS §de 180–185 sätted. Hageja tõendas Cooperrehvid kaupluse tegevuse katkematu jätkumise samas asukohas samas kaupluses. Seetõttu ei oma tähtsust kellega ja mis tingimustel oli sõlmitud ruumide kasutusleping. Oluline on, et eelmise ettevõtja, kinnistu omaniku ja uue ettevõtja poolt oli kaupluse ruumide eelmise kasutuslepingu lõpetamine ja uue sõlmimine korraldatud selliselt, et kaupluse tegevus sai katkematult samades ruumides jätkuda. Maakohus hageja eeltoodud väidetele hinnangut ei andnud ning kostja eeltoodule vastu ei vaielnud. Maakohtu väide, et ei selgu, et kostjale oleks üle läinud selline vara, millega seotud tegevuse võlgnik lõpetas ja mida kostja jätkas, on ebaõige ning ei põhine seadusel. Hageja tõendas, et kostjale on üle läinud hulgaliselt hageja võlgnikule kuulunud rahaliselt hinnatavaid õiguseid, nt õigus kasutada sama nimetusega, samade tunnustega, sama väljanägemisega samas asukohas katkematult tegutsevat kauplust ja domeeni. 5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja on seisukohal, et maakohus jõudis ainuõigele järeldusele, et hageja esitatud tõenditega ei saa ettevõtte üleminekut tõendatuks lugeda. Hageja ei ole enda tõendamiskoormist nõuetekohaselt täitnud. Maakohus on enda põhistused rajanud kohtupraktikale, millele on menetluses viidanud mõlemad pooled, seega ei saa olla vaidlust ka õiguse kohaldamise üle. Asjaolu, et maakohus on pärast tõenditega tutvumist jõudnud teistsugusele lõppejäreldusele kui hageja, ei muuda otsust valeks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Maakohus leidis põhjendatult, et esitatud tõendite alusel ei saa hageja väiteid ettevõtte üleminekust tõendatuks lugeda. Maakohus on juhtumi asjaolusid otsuses piisavalt analüüsinud, lähtudes kohtupraktikas kujundatud ettevõtte ülemineku kriteeriumidest. Ringkonnakohtu arvates on maakohus hinnanud tõendeid kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses

§ 436ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Apellatsioonkaebusest nähtuvalt hageja küll ei nõustu maakohu poolt tõenditest tehtud järeldustega, kuid see iseenesest ei tähenda, et maakohus on ülalviidatud 6

(9)menetlusõiguse norme rikkunud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. 8. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea

§ 654lgst 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist. 8.

  1. Hageja leiab, et maakohus jättis hindamata hageja peamise väite, et kostjale läks üle võlgnikule kuulunud Cooperrehvid kauplus ja seeläbi ka ettevõtte identiteeti säilitanud tervik, samuti jättis maakohus hageja arvates hindamata selle väite tõendamiseks esitatud tõendid. 8.1.
  2. Ringkonnakohus märgib, et väited kaupluse kui iseseisva majandusüksuse ja ettevõtte (tevikliku) identiteedi üleminekust on oma sisult õiguslikud järeldused, mitte väited faktiliste asjaolude kohta. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt ei ole maakohus hageja sellekohaste järeldustega nõustunud, leides, et ettevõtte üleminekut ei saa tõendatuks lugeda. 8.1.2.

§ 436lg 2 kohaselt peab kohtuotsus rajanema asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Seega ei saa kohus vaidlusaluste asjaolude tuvastamisel lähtuda üksnes poolte väidetest, vaid eelkõige asjas esitatud ja kogutud tõenditest. Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga.

§ 230

lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud (vt nt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-2908, p 11.2 koos selles viidatud praktikaga). Apellatsioonkaebusest ei selgu, millise asja materjalide hulgas oleva tõendi on maakohus jätnud arvestamata ning kuidas see võis mõjutada asjas tehtavat lahendit. Hageja viidatud
  3. novembri
  4. a menetlusdokumendile (tl-d 79–82) ei ole hageja ise lisanud ühtegi tõendit (hageja on taotlenud küll kohtult tõendite kogumist domeeni cooperrehvid.ee omaniku kohta). Peamiselt on hageja selles menetlusdkumendis esitanud, kostja esitatud tõendite alusel, eeldustele ja elulisele usutavusele põhinevaid enda versioone ning märkinud, et kostja ei ole ümber lükanud hageja väiteid. Ringkonnakohtu arvates hageja sellega enda tõendamiskoormist ettevõtte ülemineku osas täitnud ei ole. Ringkonnkohus märgib, et VÕS § 182 lg 2 esimese lause järgi lähevad ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga omandajale üldjuhul üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, muu hulgas töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate suhtes. Samas ei anna ainuüksi selle tuvastamine, et ettevõtte väidetav omandaja kasutab samu ruume ja müüb samu kaupu kui ettevõtte väidetav üleandja, senist kohtupraktikat arvestades alust VÕS § 182 kohaldamiseks. Seda isegi juhul, kui väidetava omandaja ja üleandja töötajad osaliselt kattuvad, nende äriühingute ärinimed on sarnased ning nad on seotud juhtorganite kaudu (vt Riigikohtu
  5. jaanuari
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12911, p 11). 8.
  7. Maakohtu tuvastatud asjaoludest võib ringkonnakohtu hinnangul viidata ettevõtte üleminekule eelkõige see, et kostja kasutab oma äritegevuses domeeni cooperrehvid.ee, seega sama domeeni, mida kasutas varem võlgnik. Domeeni kaudu saab äriühing 7

(9)tutvustada oma tegevust, identifitseerida ennast ja eristuda teistest (vt ka Riigikohtu
  1. märtsi
  2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-55-13, p 32). Ringkonnakohtu arvates ei ole kõnealune asjaolu koos teiste tuvasatud asjaoludega (äriruumide ja tegevusvaldkonna kattuvus) käesolevas asjas piisav ettevõtte ülemineku tuvastamiseks. Muid ettevõtte üleminekuks olulisi asjaolusid (mh materiaalsete vahendite üleminek, kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus, töötajate ja organisatsiooni ülevõtmine, juhtorganite liikmete kattuvus) ei ole hageja kas üldse esile toonud või ei ole hageja vastavate väidete kohta tõendeid esitanud. Lisaks eitab kostja, et domeen cooperrehvid.ee oleks kunagi võlgnikule kuulunud. Kostja väidab, et domeen cooperrehvid.ee kuulub A. Asukülale ning kostja kasutab seda omanikuga sõlmitud kokkuleppe alusel. Kostja on esitanud ka tõendid domeeni kuuluvuse kohta (tl-d 66, 107). Asja materjalidest ei nähtu A. Asuküla seotust võlgnikuga. Lisaks on kostja tõendanud, et on reklaaminud ja reklaamib enda müüdavaid tooteid ning teenuseid ka teiste veebilehtede, eelkõige veebilehe www.aalux.ee (tl-d 67, 111–114) kaudu. Samuti ei ole domeeni kuuluvus seotud veebilehe www.cooperrehvid.ee sisuga. Veebilehe sisu ning lehe veebidisaini kohta enne väidetavat ettevõtte üleminekut asjas tõendid puuduvad (tõendid on esitatud veebilehe sisu kohta hagi esitamise ajal). 8.
  3. Samuti ei ole asjas tõendeid, mis kinnitaksid hageja väiteid, et kostja jättis Tallinna turule sisenedes tegemata investeeringud ettevõtte identiteedi loomisele ning et kaupluse ruumide eelmise kasutuslepingu lõpetamine ja uue sõlmimine oli korraldatud selliselt, et Cooperrehvid kaupluse tegevus sai katkematult samades ruumides jätkuda. Kostja eitab võlgnikuga sõlmitud üürilepingu ülevõtmist ning mistahes muid kokkupuuteid võlgnikuga. Kostja väitel sisustas ta ise Tallinna kaupluse ruumid vajalike seadmete ja tehnikaga. Kostja on esitanud koos
  4. oktoobri
  5. a hagivastusega ka neid väiteid kinnitavaid tõendeid. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks vastupidist.
  6. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

10.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 10.

  1. Kostja poolt
  2. novembril 2021 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 875 eurot (käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Esindaja on teinud järgmiseid toiminguid: ringkonnakohtu
  3. mai
  4. a määrusega tutvumine (10 min), maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüs ning vastuse koostamine ja täiendamine (kokku 6 t 20 min); hageja
  5. juuli 2021 teatisega tutvumine ja kliendile e-kirja koostamine (10 min); ringkonnakohtu
  6. septembri
  7. a määrusega tutvumine (10 min) ning menetluskulude nimekirja koostamine (10 min). Kokku on osutatud kostjale õigusabi seitsme tunni ulatuses tunnitasuga 125 eurot (käibemaksuta). 8

(9)Kostja on käibemaksukohustuslane, mistõttu palub ta menetluskulud kindlaks määrata käibemaksuta (

§ 174lg 10).

Samuti kinnitab kostja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

10.2. Hageja ei ole kostja menetluskulude osas ringkonnakohtule seisukohta esitanud. 10.3.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja ülalviidatud toimingud on asja mahtu ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et kostja esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja tunnitasu 125 eurot (käibemaksuta) samuti

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 10.

  1. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 875 eurot ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja. 10.
  2. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.